MILANA PÄEVIK

Milana välimääraja

2010-05-14T21:27:00.002+03:00

„Ma proovin aru saada, mis loom sa oled,“ küsis ta peale paari kiiret profileerivat küsimust. Teen asja lihtsamaks.

Milana on Eestis haruldane läbirändaja. Hästi tunneme ta ära kergelt arrogantse oleku ja Lagerfeldi teksaste järgi. Iseloomulikud on suhteliselt pikad jalad. Milana on tõeline erak, sest juba rändelt saabub ta üksinda ning pesitseb samas kohas harva pikemalt.Üldiselt on tema liigile omane küünilisus ja alalhoidlikkus, mis väljenub lihtsas salvamises ja aeg-ajalt kogemata solvamises.Kõrgpunt on kell 7 õhtul ja teda näeb harva liikvel peale kella 3 öösel. Talvituspaika lahkub juba augustis ning suved veedab enamjagu Eestis.

Karv: kui toidetakse hästi on karv pikk, hele ja läikiv

Reageerib kutsungile: Milana, Lana, kallis

Jookseb teises suunas kutsungile: kallikene

Ei kuulu looduskaitse alla. Mürgine, kuid mitte eluohtlik.

Otsitakse unenäotõrjujat! (PG14)

2010-01-29T22:27:00.003+02:00

Täna nägin ma unes Brad Pitti. Oleks ma normaalne kolmekümnendates, neljakümnendates, viiekümnendates kollastes ajakirjades elav naine, oleks see normaalne. Mina aga olen kahekümnendates, terve närvikavaga valgustatud küünik ja mida aastad edasi, seda rohkem hakkan aimama, et Jõuluvana on isa või naabrimees, jumal on igale ühele personaalne ja isegi Brad Pitt näeb habemega halb välja. Unenäod on alateadvus, ütleb Freud. Ja Jung ja vist ka erudeeritumad psühholoogid nagu Fromm & Co. Kas te tahate öelda, et minu lapsena nähtud unenägu, kus indiaanlased praadisid mind lõkkel tomat suus nagu pühadekalkunit oli alateadlik hirm jõulude ja indiaanlaste ees? Palun. Või see, kui mees, kes mulle meeldib, teeb mulle pai, tähendab isakuju otsimist. Ma tahan,et mees, kes mulle meeldib seksiks minuga, mitte ei teeks mulle pai, pai saan ma isalt ka.
Teooriad, et unenäod on tõrjutud alateadvus, on ilmselt maitseasi. Nagu on maitseasi, kas kõik, mis ei ole teaduslikult tõestatud, on olemas või mitte. Nagu tunduvad mulle absurdsed ka horoskoobid a la „naabri kass pissib teie aeda, aga muidu on hea päev suhtlemiseks“. Kuigi, naabri kass oli liiga konkreetne. Pigem „võite kogeda ebameeldivaid üllatusi lähedastelt“, oleks vist tegelikult see väljend. Ilmsel kõik, kes on samal planeedil sündinud, rääkimata võimalikust elust mujal, võivad leida selliste horoskoopide paralleele tegelikul eluga.
Mulle meeldib hoopis palju rohkem mõte, et unenäod on tegelikult suvalised mõttekatked, mis jäid kummitama (mõtted, suvalises järjekorras ja ilma kirjavahemärkideta, seega sama segased ja mõttetud, kui sorteerimata mõttekäik). Ja horoskoobid on linnalegend nagu vähem haritud inimeste iidolikultus.
Mina eelistaksin unenägudeta öid, seksi lemmikmeestega, kassi, kes püsib oma aias ja Brad Pitti ilma habemeta. Amen.

Sotsiaalsed võrgustikud Martiniga Paide lehmalaudas

2009-12-08T23:38:00.005+02:00

Esiteks ei tulnud ma selle pealegi, et kummalisi tähe ja numbrikombinatsioone sisaldav haigus oma sõrad Itaaliani ajab. Teiseks arvan ma, suu-ja sõralisi ei saa seekord süüdistada selles, et ma olen nakatunud millestki ohtlikust, aga see-eest ebameeldivast. Mu silmad läigivad küll umbes sama värvi ja keel ei paljasta mingeid kummalisi varjundeid, aga mind on tabanud haruldane härdimus jõulude ja minu ilusa lemmikvaenlase vastu, ma kraamin ja mul on vist kerge palavik ka. Ma arvan, et niisama lihtsalt see ei möödu.

Juba hommikul tundsin ma ennast haiglasena. Õigemini juba eile, kui ma oma suka katki tegin ja pidin castingust paljaste säärtega modellikorterisse lippama. Ma olin kindel, et kui ma ei jäätu kohe, suren ma mingisse tuvastamatusse järelnähtu. No hommikuks tundus, et kõik võib veel hästi minna, kui lõunaks lõi see tagasi ja suurema hooga kui kunagi varem. Alguses algas see vaevu märgatava taustahelina kui õhtuks formuleerus see selgeks ja üheseks „white christmasiks“. Ärge mõistke ind valesti, terve jõuuluõhu ei ole mul jõulude vastu midagi, aga enamuse muust ajast on.

Eriti augusti alguses ja jäänuseid likvideerides jaanuari keskpaigas. Kui ma olin viinud värske espresso oma argivaenlasele, sain ma aru, et see miski, mis tundub olevat diagnoosimatu, on võtnud valdusesse terve mu keha, mõistuse ja aistingud.

Korterisse jõudes kraamisin ma terve korteri, nihutasin paigast kergema mööbli ja otsustasin igaks juhuks pesta ka aknad. Põranda värvimiseks ei olnud vahendeid. Selle aja peale olin ma kindel, et rahvameditsiinist ja vaimude väljaajajast ei piisa ja otsustasin voodisse minna.

Plink, teeb mu Facebook ja Martin Saare foto ilmub ekraanile.

„Tead, mu üks sõbranna küsis, et kas sa oled ikka modell“.
No mis ma nüüd nii filosoofilisele küsimusele vastan. „Ütle, et ma olen Paide üksikemast lüpsja 2 lapsega“.

„Ta küsib, et mis siis kui oledki“.

„Äkki olengi, miks ma muidu just Paidet mainisin“.

„Liiga hea social networking skill.“

„No ütle talle, et mul on suur kari, kelle peal harjutada,“ kirjutan ma Martinile ja ei suuda ise ka itsitamata jätta.

„Mhm, et vabal ajal loed social networking skills for dummies?“

„See on algajatele. Pigem Neuro Lingvistiline Programmeerimine for advanced user,“ kirjutan ma ja interneti juhe jookseb kokku. Viimane asi mida ma läbi magama jäämise kuulen on vaikne jõulukellade helin tundmatute Paide lehmakooride taustal.

Klassikalise ajuseksi dünaamika

2009-12-05T12:15:00.004+02:00

Ta ei lähegi välja otsima kedagi, vaid sõpradega jooma. Reede õhtu, väikesed dringid sõprade juures ja siis välja. Naine välistab võimalust kedagi kohata vähem kui mees. Mitte, et temagi otsiks aga väike reedeõhtune flirt, mis tõstab enesetunnet, ei tee halba. Vähemalt siis kui see keegi näeks välja nagu Jude Law, oleks rikas nagu kröösus ja laulaks hommikuti nagu Jamie Cullum. Natuke madalama häälega. Ja nii nad kokku saavadki. Või mis nüüd kokku. Nii satuvad nad samasse [lounge’i], asendage sulgudes sõna suvalise sobiva kohaga.

Nad näevad üksteist alles õhtu lõpu poole. Või mis nüüd näevad. Mees vaatab naist, naine vaatab kõrvale. Mees vaatab kõrvale, naine hiilib kas mees vaatab. Mees vaatab, naine vaatab ja pöörab kõrvale. Nii lihtsalt ta kätte ei anna. Aga nüüd on hilja. Mees...kes alles 3 drinki tagasi oli vagur ja ohutu lambuke, on muutunud kiskjaks ja kiskja on märganud saaki. Nüüd liigub mees naise poole. tequila shoti maitse on veel suus ja ta neelatab instinktiivselt. Saakloom tunneb kuidas püünis ta ümber koomale tõmbub ja kiunatab.

Umbes siis, kui mees on jõudnud temani, küsib ta vaadates umbes 10 sentimeetrit mööda

„Kas te soovite midagi“.

Naine ei ole ebaviisakas. Naine ootab. Ootab, et räägitaks tema kõrvadega. Soovitatavalt madalal ja klišeevabal häälel. Kiskja, kannustatuna sõprade pilkudes ja eriti sellest viimasest tequilast muigab ja paneb märkamatult käe taskusse,
„Sa tead mida mina soovin,“ ja naerab natuke kohtlaselt.
Naine, kes oli juba peaaegu valmis vähemalt klišeedeks inglitest ja taevast kukkumisest vastab natuke kõrgimalt kui ta tegelikult tahtis,
„ei tea, ma ootan kedagi“.

Muidugi ta valetab, ta ei tea ise ka keda ta ootab, aga sellele hetkel on ta päris kindel, et kedagi teist.

Mees naerab veel kord natuke kohatult ja tõmbub tagasi.
Naine ei saa veel mõnda aega aru, mis toimub. Ja siis, kui ta on teinud kolmanda ringi peale loungele, saab ta aru, et mees on vaikselt välja libisenud. Vahel ma lihtsalt imestan, kuidas inimkond välja ei sure.

Käbi kukub ja kändu pole silmapiirilgi

2009-12-02T10:11:00.003+02:00

Nagu alati, eksimatult just siis, kui ma olen orienteerumas aja peale ühest castingust teise või seisan pildistamisel vasaku jala paremal varbal, hoides hambus puuri lindudega ja vasakus käes kolme kassi, või siis kui veab, olen levist väljas, helistab ema. Ega ta ju ei küsi, kas sa saad rääkida ja kuna „ei“ on vale vastus, siis mis seal ka küsida. Kui tal ei oleks täbar komme helistada läbi Skype, kus ei näita numbrit, ei vastaks ma nii tihti. Ma jumaldan teda, aga õhtuti ja piiratud koguses.

Ema on aktivist ja tal on oma nägemus. Tema maailma nägemus, sest kõik lähtub temast. Ja sealkuures on ta aktiiivne. Ma loodan, et see ei ole pärilik aga kardan, et on. Viimati kui ma helistasin talle, vaidles ta samal ajal kiriku kontserdil mingi usklikuga, et Maarja ei olnud neitsi vaid Piibli originaalis peeti silmas noort neiut. Ma arvan, et ta on liiga palju Snatchi vaadanud. Tema ettekujutus parimast sünnipäevakingist on mikrolaineahju riisi kiirkeetmise pott ja romantiline nädalalõpp on hommikuste kell 8 sprintidega jalutusmatk tont-teab-millises rabas. Minu ema.
Ühesõnaga. „Teadmanäginühtemängu,“ ütleb ema kiiresti ja ühe sõnana.

„Nii,“ vastan viisakalt, hoides lõuaga kinni oma kotti ja proovides samal ajal osta metroopiletit.

„Ja siis ma läksin sinna leheküljele ja tead, seal on mingi raamatu katkendid ja..,“ räägib ta kiiresti ja ma kuulen millegipärast taustal suurt tumedat mütsu. Ma parem ei küsi. „ja no ja seal olid jupid mingist raamatust, ja tead..“...

Aiman.

„ja tead, seal oli see Lamaisia. No täpselt nagu siis vanaema ütles, mäletad?“

Mäletan.

„Jah ema, kas see oli kõik,“ küsin ma, et ma ei peaks midagi ütlema.

„Ei no kas pole naljakas, et keegi teine ka nii räägib“.

„On, aga ma tõesti pean minema,“ ütlen ma kiiresti kui levi hakkab metroos kaduma.

„Aga tead sa, millal seda raamatut osta saab,“ teeb ema veel ühe väga kavala lükke.

Ja mul kaob levi. Kui ta praegu ainult natuke midagi kahtlustab, siis ma ei julge oodata, mis juhtub kui ta ostab raamatu ja jõuab oma kireva iseloomuni. Ema, kui sa seda loed, siis ma väga armastan sind ja ausõna, ma mõtlesin sulle raamatust rääkida. 20 aastat hiljem 

Eesti netiavaruste suurim mäng

2009-11-29T02:04:00.004+02:00

Tänasest on Sul, hea blogilugeja, võimalus osaleda, kui mitte just Eesti netiavaruste suurimas mõistatusmängus, siis vähemalt suurimas, millest mina teadlik olen.

Pane proovile oma kiirus, taibukus ja sõpradevõrgustik ja osale kuue lihtsa küsimuse äraarvamisel. Ja nende vahel, kes on saatnud kõik 6 õiget vastust, loositakse mitte üks peaauhind, vaid mitu mitu lahedat auhinda nagu:

1 Viktor & Rolfi lõhnaõli Flowerbomb
1 ajakirja Vogue aastatellimus
3 ajakirja Marie Claire aastatellimust
3 Milana päevaikud raamatut.

Ja nüüd ei muud, kui osalema! Mängu ja reeglid leiate leheküljelt:

http://www.milanaraamat.ee/mang/

Intervjuu Milanaga

2009-11-28T18:01:00.004+02:00

Kui ma alustasin rubriigiga Milana soovitab ja pakkusin, et kirjutage ja küsige, ma hea meelega vastan, siis ausõna ei olnud mul mingit nartsissistliku soovi vihjata, et
küsige minu kohta. Aga väga armas Merilist, et ta seda tegi ja loodan, et ta lahkelt lubab oma kodutöö-intervjuu ka blogis avaldada. Onju Merili?

Räägi endast natuke. Kes oled, kui vana oled, kus elad jne..
Olen parajalt paks ja parimates aastates (modellinduse jaoks võib-olla natuke hilistes aastates) Eestist pärit modell, kes elab Milano-Pariisi-Londoni vahel. Vahel ka mujal, aga enamasti nendes linnades.

Millal hakkasid modellindusega töötama?
Modellindusega hakkasin tegelema keskkooli lõpus, juhuse tahtel ja tasapisi (all täpsemalt).

Millises riigis tunned ennast kõige kodusemalt?
Kindlasti Hispaanias ja iseenesest ka Itaalias, aga pigem väikelinnades. Milano on liiga industriaalne ja Madrid on liiga igav. Teine valik oleks London. Ilma fishi & сhipsi ja inglasteta. Mitte, et mul oleks inglaste vastu midagi, aga ma ei sulandu päris hästi nende kultuuri.

Millal ilmub sinu uus raamat ja kui palju see umbes maksab?
Raamat jõuab poodidesse 1. detsembril ja see maksab 199 krooni. Samas saab raamatut osta ka online poest ja esimese eesti keelse raamatuna peaks Milana ilmuma ka iPhonesse üle telefoni lugemiseks.iMilana.

Kust tuli idee teha raamatut?
Ega ma isegi ei usu siiani, et raamat on ilmunud. Et esimesed tükilõhnalised raamatud on trükipressi alt väljas. Ma arvan, et mõte kirjutada päevikud raamatuks tuli mõned aastad tagasi, kui tuli välja, et mu vend oli kõik minu kirjad talle ja faksid osadele sõpradele alles hoidnud. Ja neid oli kogunenud palju. Neid läbi lugedes hakkas rulluma mingi lugu ja mida rohkem ma edasi lugesin, seda rohkem ma tundsin, et see lugu on mulle tähtis. Ja ilus ja aus oleks see üles kirjutada. Ja kui kirjutada, siis miks juba ka mitte jagada.

Millega sa vabal ajal tegeled?
Ega sellise tööga ei olegi nii selgeid piire töö ja vaba aja vahel. Mulle väga meeldib eri linnades ringi jalutada. Võtta lihtsalt kaart, valida seal üks punkt ja jalutada sinna kilomeetreid ja kilomeetreid, juues teepeal paar espressot. Proovin ka palju lugeda. Just seisab „öökapil“, täpsemalt lamab voodi all Cellini „Sulakuld“. Viimased kuud on ka natuke aega kulunud raamatule ja blogile ja kõigele sellega kaasnevale.

Mil lugu sul praegu mp3-s pooleli on?
Hea küsimus. Robbie Williamsi You Know me - degusteerin just tema uut albumit. Lugudes kuulangi eelkõige sõnu ja sõnumit ja Robbiel on enamjagu geniaalsed sõnad.

„God save me rejection, from my reflection, I want perfection. And if Jesus really died for me then Jesus really tried for me“.

Mis on su lemmik toit/jook, mida sa kõige meelsamini kodus valmistad/valmistaksid?
Mulle väga meeldivad värskelt pressitud mahlad, alkoholi ei joo peaaegu kunagi. Kui, siis viisakusest pool klaasi veini, shampust, või cavat või ühe mojito. Toitudest mulle väga meeldib sushi. Ma võiks süüa sushit lõpmatuseni. Vahepeal valmistasin isegi kodus endale ise nori rulle, aga midagi jäi puudu. Ilsmelt 5 aastat kogemust ja harjutamist, ilma milleta jaapanis üldse sushi kokaks ei lastagi. Hästi tulevad välja eri veiselihad, lasagne, risottod – itaalia ja kreeka köök.

On sul ka koduloomi või kiire elutempo seda ei luba?
Kahjuks ei luba ei elutempo ega ka mitte pidev reisimine. Kui ei ole õiget kodu, ei saa olla ka kodulooma. Ja reisilooma ei ole mõtet võtta. Rääkimata selles, et ka kõik lilled surevad minuga ja ükskord õnnestus mul isegi kaktus ära tappa, aga see on juba teine lugu.

Mis ajakirju loed alati kui see ilmub?
Vanast harjumusest loen Voguet, kui seda võib lugemiseks vähese sisu tõttu nimetada. Pigem siis sirvin Voguet. Kunagi, tuleb tunnistada, olid mul Milano modellikorteris, kus ma sagedamini olin, kogu sein täis kitsa hõbedase raamiga A4 suuruses Voguest välja rebitud reklaampilte. Tundus vaimukam viis korter koduseks teha kuii suured suvalised posterid. Teisi loen pigem pisteliselt – UK Elle ja Harpers Bazaar.

Mis on su lemmik film ja ka näitleja?
Nagu lauludes, nii on ka filmides minu jaoks väga tähtis dialoog. Väga head filmid on „Closer“, „Fracture“ ja Almodovari filmid nagu „Hable con ella“. Lemmiknäitleja on Al Pacino. Kui De Niro ei oleks nii palju keskpäraseid filme teinud, kandideeriks ta Pacinoga.

Kust tuli mõte välismaale elama minna?
Ega seda äratundmist ühe hetkega ei tulnudki. Kui ma keskkooli lõpus emaga Green Parki lähedal jalutasime, leidis mind ühe agentuuri model-scout, ma hakkasin käima castingutel, sain esimesi töid, siis järgmiseid töid, siis ka teistes linnades ja peale kekskooli lõppu hakkasin ma kuidagi sujuvalt üha rohkem ära olema kuni käisin kodus ainult vanemaid ja boyfriendi vaatamas ja kohvreid ümber pakkimas.

Kui tihti külastad Eestit?
Vahepeal kuid ja kuid ei külastanud üldse, nüüd üha rohkem jälle. Kuigi enne päris tagasi tulemist tahaks natuke veel mujal elada ja aja korraks maha võtta.

Mis on Eesti boonused võrreldes teiste riikidega?
Eesti on lihtne ja väike ja kompaktne. Vahemaad on väikesed, kohad ja inimesed on tuttavad. Samas ons ee ka suur piirang.

Milline riideese on sinule moemaailmas kõige armsamaks/kallimaks saanud?
Must Roland Mouret Galaxy dress - klassikalise lõike aga lisa touchiga kleit http://www.smh.com.au/ffximage/2006/06/12/300_mouret.jpg (mille ka Victoria Beckham oma kollektsioonis hiljem järgi tegi). Samuti minu mõned aastad tagasi ostetud Lagerfeldi mustad teksased, mis istuvad nagu unistus.

Miks ei taha sa oma identiteeti avalikustada?
Ma arvan, et see mis ma kirjutan on tähtsam kui see, kes ma olen. Mulle ei ole tähtis, et mind nägu- või nimepidi tuntaks vaid tähtsam on, kas see, mis ma kirjutan, tekitab mingeid mõtteid või tundeid või mitte. Ja sellepärast olen ma alati tänulik kommentaaride ja kirjade eest. Dialoog on tähtis.

Kust tuli mõte hakata blogi pidama?
Mõte hakata blogi pidama ei tulnud üldse sellest, et ma oleks tahtnud rääkida oma elust või modellindusest vaid sellest, et ma ärritusin kuskil Eesti ajakirjas, vist Stiilis olnud jutu peale, kus mingi modell/ajakirjanik alahindas moemaailma ebatervislikkust, rääkides mingit täielukku jama sellest, kuidas modellid söövad palju ja piisavalt ja kõike ja ...jama. Paljud modellid jälgivad vägagi palju oma toitumist, täpsemalt seda, mis nad teevad ei saa isegi nimetada toitumiseks ja luua valesid stereotüüpe ja stressi noortele tüdrukutele, kes neid imetlevad on väga vale. Kui sa ei ole sündinud loomulikult kõhnaks ja hea ainevahetusega, on vale ja mõttetu oma tervise hinnaga hakata proovima sarnaneda superkõhnade modellidega catwalkidelt.

Öine

2009-11-28T02:49:00.001+02:00

Sellest ajast, kui me teineteist viimati tundsime on kuu teinud juba mitu ringi. Päike on vahel väljas, aga enamjagu on lihtsalt pime ja rõske. Olen valgustanud kõik maandumisrajad, et leiaksid tee. Ja sina oled tulnud hiljem, palju hiljem ja kustutanud nad taas, arvates, et ma olen unustanud nad lihtsalt põlema. Vaikselt ja mind äratamata. Ja mina olen arvanud, et see tuttav lõhn läbi une on lihtsalt killuke öiseid nägemusi. Osad liblikad elavadki vaid ühe suve ja neilt rohkemat oodata oleks nagu uskuda vanadesse posimissõnadesse, mis viivad kogu valu. Liblikad ongi üheks suveks. Vähel üheks päevaks. Vahel üheks suveööks. Sellepärast nad ongi liblikad. Ja kui suvi on möödas, tuleb neist lahti lasta, sest hoida mälestustest kramplikult kinni on nagu liblikas su herbaariumis – surnud mälestus kunagisest ilust. Uued liblikad sünnivad väikestest hallidest nukkudest, kellest ei ootakski värvilisi tiibasid. Tuleb lihtsalt uskuda, et varsti on jälle suvi ja varsti on jälle liblikad. Ja kui elu kaardid õigesti seab, ärkavad ka vanad taas. Tuleb vahel lihtsalt uskuda ja minna lasta.

Mis on ühist Kaur Kenderil, Sass Hennol ja Rain Lõhmusel?

2009-11-27T21:19:00.002+02:00

Õige vastus on, et mul on väga hea meel, et nad kõik on mu raamatut lugenud ja ka natuke positiivset tagasisidet andnud, mille leiab uuelt raamatu koduleheküljelt:

http://www.milanaraamat.ee/arvustused/

P.S. Kuuldavasti tuli esimene raamat värskelt trükipressi alt.. ei suuda isegi ära oodata, et näha ja tunda...

Video raamatu reklaami pildistamisest

2009-11-26T11:35:00.003+02:00

Jagaksin teiega videot minu raamatu reklaami filmimiselt.Protsessi tulemusena valmis reklaam, mida peatselt on näha Eesti Päevalehes....ja siin-seal veel :)

M.

Milana reklaami filmimine from Milana Davari on Vimeo.

Milana soovitab

2009-11-21T13:04:00.002+02:00

Kuna mulle on hakatud üha rohkem meilima suhtemuredega, siis mõtlesin alustadagi rubriigiga „Milana soovitab“. Lugupidamisest kirjutajate vastu ei võta hetkel päris küsimusi vaid Google otsingu tulemused, mis on juhtinud minu leheküljele. Aga alati on tore saada mõtteid ja muresid ja küsimusi, lausa väga tore. Seega xmilanax@gmail.com ja vastused siis laupäeval või pühapäeval.

Google: Sul on ilusad silmad – Loe palun ühte mu lemmikpostitust - http://milanapaevik.blogspot.com/2008/12/kohtinguneedus-ja-ilusad-silmad.html

Google: Millest naistega rääkida – Räägi vähem, kuula rohkem. Küsi juurde, tunne huvi, nooguta ka seal, kus tahaksid haigutada, ole empaatiline ja tee aeg-ajalt nalja. Ja kui teed, siis tabavat.
milline manner jaguneb kaheks maailma jaoks?millisteks? – Euraasia – Euroopa ja Aasia.

Anorektiku blogi – Jumal hoidku selle eest. See on nagu otsida „psühhopaadi“ või „skisofreeniku päevikut“. Anoreksia on tõsine ja letaalne haigus ja selles ei ole midagi huvitavat ega romantilist.

Loosimine 2009 – Vabandan, aasta loosimine on tõesti hilinenud. Loosimise küsimused lähevad üles teisipäeval-kolmapäeval.

Mida mehed usuvad – Seda mida naine ütleb kuni ei ole vasupidiseid tõestusi. Nad ei harrasta tavaliselt üle-analüüsimist ja neid ajab närvi, kui naised seda teevad. „Armastan“. Järelikult mees usub, et armastad. Ta ei hakka analüüsima kas ikka või kui sügavalt või kas rohkem kui eelmist või järgmist vms. „Käisin juuksuris“. Järelikult käisid juuksuris. Ta ei hakka analüüsima, et kellega ja kus juuksuris ja kas üldse juuksuris.

Tahan last aga meest pole – Reaalne mure. Variant on „laenata“ spermat sobivalt tuttavalt läbi kokkuleppelise sihtotstarbelise lapse saamise. Selleks ei pea isegi seksima vaid ka kunstviljastamine on teoreetiliselt variant. Variant on ka leida spermadoonor läbi mõne spetsialiseerunud kliiniku nagu Elite või Novavita. Varant on ka lapsendada.

Heiti Kender sünnipäev – 15. november.

Helista pärast seksi – las helistab, kui tahab. Kui ei helista, on ta moron ja edasise südamevalu vältimiseks las minna.

Kuidas lasta lahti – Good one. Kui saate teada, palun jagage seda emailil xmilanax@hotmail.com

Kuidas armastada kahte meest – kirglikult. Olgu, kui tõsiselt, siis ma ei usu, et see on jätkusuutlik. Kuigi, mis seal salata, esineb juhtumeid, kus inimestel on paar peret, eriti kui elatakse mitme maa vahel nt töö pärast. Aga klassikaliselt ma usun, et see ei ole jätkusuutlik. Mingi hetk tuleb otsustamise hetk. Inglid võivad jääda. Sellised, kellest pikkadel talveõhtutel romantilise muusika ja kamina taustal mõtled, aga see pole armastus, see on midagi muud. Armumine on ka midagi muud.

Nälgimise ime – Nälgimisega ei ole imesid. Nälgimisega on nälg ja kahjustunud tervis.

Iga teine päev kender – Liiga tihti.

Seks pärast petmist - I-m-e-b. Kui ise petad, jääb sind see alati suhtes tagantjärgi kummitama ja kuigi seks võib olla sama ok nagu alati, varjutab see vähemalt alateadlikultki suhet. Kui teine pool petab...ma ei tea, mul isiklikult ei ole midagi peale seda enam öelda, seksist rääkimata.Jah, võib-olla saate üle, jah, võib-olla on paremaid aegu, aga see näitab, et fundamentaalselt on suhtesse mingi jama sisse kirjutatud.

Noh kas ei saa siis – Kui seda peab küsima, siis ilmselt ei saa.

Jama jama!

2009-11-19T18:31:00.002+02:00

Üks jama teise otsa. Esiteks selgus, et raamat ei tulegi trükivärskena trükikojast 23-11. vaid hoopis 27.11. Samuti ei tule sealt mitte korralikku kogust vaid 500 ja veel ei tea, millal saab järgmise koguse. Seega raamat väljas 27.11., aga plaanitud suurema tiraazhi asemel ainult 500. Seega, vabandan, kellele ei jätku :(

Raamatu reklaam läheb isegi raamatupoodide jõulukataloogidesse, nii, et ei teagi, mis saab....

Head tüdrukud ei mõtle seksist

2009-11-18T19:20:00.004+02:00

Öelda, et ma magasin halvasti oleksin liialdus. Neil üksikutel hetketel, kui ma magasin, olen ma kindel, et nägin painakaid ja ärkasin sellele, et ma olen lootusetult hiljaks jäänud. Kell ei helisenud ja väljas on pime, sest on halb ilm.
Väljas on pime, sest oh häda, ma magasin järgmise õhtuni välja. Lõpuks kell, mis ei olnudki katki siiski helises, tabades mind kesk järgmst painakat, või ma nägin lihtsalt unes, et kell helises.

Ma pesin juuksed, sirgendasin, lokkisin ja läigitasin. Riided, riided, mida ma õhtul valmis ei vaadanud. Liiga lahti, liiga kinni. Liiga avatud, liiga pikk. Ja ehted, ehetest ei hakka ma üldse rääkimagi. Kuld on liiga show-off. Teemanditega pärlikee ütleb, et ma olen liiga high maintenence. Ma ei taha ju olla liiga high maintenence. Ma tahan olla malbe ja haavatav. Naerda kõigele, mis ei ole nii naljakas ja mängida kingaga ilma, et mõtlekski seksist. Head tüdrukud ei mõtle seksist. Head tüdrukud mõtlevad suudlemisest. Pikalt suudlemisest. Minut 6 kalorit. 30 minutit 180 kalorit. Parem kui aeroobika. Sellest mõtlevad head tüdrukud ja mina olen hea tüdruk. Punased huuled ei ole hea, punased huuled ütlevad, et mul on huulepulk ja see nakkab. Ja juba on poolteist tundi ärkamisest möödas. Järgmistest tundidest ei mäleta ma palju midagi. Ma teen, mida pean tegema, ma mäletan, mida pean mäletama ma naeratan seal, kus pean naeratama.

Kella kolmeks olen ma kindel, et enam ei tulegi õhtut. Enam kunagi ei tule õhtut. Mu kleit on natuke kortsus, ma ajasin endale peale kohvi ja ma lähen korterisse riideid vahetama. Liiga lahti, liiga kinni. Punanae huulepulk ei ole hea. Ja õhtu ei tule kunagi ja aeg on minu vastu.

Aga õhtu tuli. Tuli selleks ajaks kui ma olin jõudnud ennast kolmas kord meikida ja teine kord riideid vahetada. Ja kell sai viis. Ja kell sai kuus ja kell sai tund aega rohkem kui temaga kohtumisest. Ja kell sai kaks korda rohkem kui temaga kohtumisest. Isegi õhtune ajaleht jõudis tulla.

„Kuule,“ vastas telefon mu „terele“. Mitte liiga innustunud terele. Innustumine peale kahte tundi ootamist on meeleheide. Pahurus on...varjatud meeleheide. „Ma olen haige ja ei tule. Teeme kunagi teine kord“.

Nii palju siis meestest. Ja naistest.

Kuidas mu kätt paluti e. 4/4

2009-11-18T08:30:00.003+02:00

Kaheksast mu sünnipäevaõhtul on Alar akna all ja ma jooksen talle vastu. Hüppan talle sülle ja ta keerutab mind, nagu mu isa tegi, kui ma väike olin.

«Näed siis, elus ja terve,» muheleb Alar sügavamõtteliselt. Jutustan talle kõigest, mis vahepeal juhtunud on. Peaaegu kõigest. Seda, et ma Charli ootasin — sellest ei jutusta. Seda pole vaja. Ta ainult noogutab ja poetab vahepeal möödaminnes mõne küsimuse või kommentaari. Me sööme õhtust Contraventos ja siis sõidame ära. Lihtsalt ilma kindla sihita ära, nagu me peaaegu iga kord teeme. Ma arvan, et tänaseks ei ole Tallinna lähistel enam rannasoppi, kus me poleks kohvi joonud. Praegu aga see rannasopp veel leidub. Ta peatab auto ninaga mere poole ja ei ütle midagi. Ma proovin talle sülle ronida, aga ta tõstab käe:

«Oota korra,» ja hakkab midagi tagaistmelt otsima. Varsti on tal käes kaks klaasi ja šampus. Moët. Nagu päris. Ta avab pudeli suure pauguga ja natuke sooja saanud šampus voolab üle. Ta kirub ja ma naeran. Ma näen seda enne, kui ma joon. Ma näen seda isegi veel enne, kui ma proovin juua. Šampuseklaasi põhjas on sõrmus. Selle ebamäärased piirjooned on näha läbi kiiresti tõusva peenikese mullirea. Ehmunult panen klaasi meievahelisele käetoele ja Alar vaatab mulle küsivalt otsa.

«Seda, et . . . ma ei joo,» ütlen ma endagi üllatuseks natuke takerdudes. «Et ma, jah, ee . . . otsustasin, et ma ei joo enam,» teatan kindlalt ja vaatan igaks juhuks välja, kus on juba tunde pime ja loksub meri. Alar võtab klaasi ja ulatab mulle tagasi.

«Su sünnipäev on täna, selle terviseks.»

Ohkan alistunult ja maitsen šampust. Siis aga viskan otsustavalt pea kuklasse ja proovin ainsa sõõmuga ära juua kõik ülejäänu. Kui peab, siis peab. Hetk enne seda, kui jõuan teeselda, et klaas on tühi, hakkan ma läkastama, Alar peksab mind käega vastu selga ja ma olen mõne järgmise hetke jooksul kindel, et ma suren. See surm oleks küll väärt Darwini auhinda. Kui olen pool šampust ja sõrmuse välja läkastanud, ei jää mul enam muud üle kui kaasa mängida.

«Sellist sünnipäevakingitust poleks ma küll oodanud,» siristan ma rõõmsalt, ennetades võimalikku küsimust. Siis hakkan ma rääkima. Mul on endalgi imelik, aga ma räägin ja räägin ja ei saa vahepeal ise ka aru, millest ma räägin. Kui näen Alari näos leplikku lootusetust, otsustan, et ta on murdunud, ja pakun, et jalutame randa. Alar ohkab, võtab šampuseklaasid ja veel pooliku pudeli ja jalutab mulle aeglaselt järele. Mina räägin igaks juhuks veel midagi merest ja meie kodumaa ilust. Endal on ka lääge.

Katkend raamatust 3/4

2009-11-17T12:09:00.003+02:00

«Piiks,” teeb passikontrolli arvuti, kui ma olen jõudnud umbes kaheksakümne kuue tuhandeni.

„Piiks» ei ole hea. «Piiks,» teeb krediitkaart, kui ta läbi ei lähe. «Piiks,» teeb mobiiltelefon, kui ta hakkab tühjaks saama.

Passikontrollis istuv noormees, kelle suu on surutud tõsiseltvõetavust teesklevaks kriipsuks, uurib mu passipilti

«Kas ei meenuta mind?» küünitan ma üle passikontrolli leti ja naeratan oma võluvaimat Milano-naeratust. Kontroll vaatab mind veelgi kummalisemalt ja ma hakkan kahtlustama, et «piiks» ei ole ikka üldse hea.

«Kas te teate, et te olete tagaotsitav?,» vaatab mees mulle silmi kissitades otsa.

«Mis mõttes tagaotsitav?,» ei saa ma aru. «Kelle poolt taga otsitav?» Mu mõistus ja kiire taip soovitavad mitte teha järgmist nalja, „, etet «kas vähemalt TOP -10 tagaotsitav?»?” teha. See ei ole praegu ego mäng.

«Nii et teie ei tea sellest midagi, jah?,» lisab kontroll tõsiselt.

Kui mul ei oleks kuri kahtlus, et see on tõsine, oleks ma lausa solvunud.

«Tulge minuga kaasa,» otsustab passikontroll, ajab ennast halvasti varjatud ohkega püsti ja ronib oma putkast välja.

Mis mõttes tagaotsitav ja mis mõttes kaasa? Ma ei taha temaga kaasa minna. Ma ei taha temaga üldse kuskile minna, isegi kui ta ilusti paluks. Kuna küsimus ei ole tahtmises, võtan ma jälle oma koti ja jalutan vabatahtlikult kaasa. Pagana «piiks».

Mind rajalt maha võtnud passikontroll selgitab midagi kõrvalmajas olevale politsei korrapidajale. Politseinik raputab hukkamõistvalt pead ja vaatab mind pikalt. Mina vaatan vastu. Iroonia minus hakkab vahelduma paanikaga ja ma hakkan kiiresti läbi mõtlema oma paturegistrit. Makse olen ma maksnud. Valimas ei ole käinud. Kas sellepärast võib olla tagaotsitav, et ma valimas ei ole käinud? Edasi ei jõua ma mõelda, sest mind eskorditakse tagha ruumi. Sõrmejäljed, profiilifotod, üksikkong. Keegi ei küsi midagi. Keegi ei ütle midagi. Nad ootavad, et ma murduks. Kolm tundi, kaks koridoris märatsevat ilmselt Somaalia põgenikku ja kaheksa joodikut hiljem olen ma nõus üles tunnistama kõik, alates Kennedy mõrvast ja lõpetades püramiidskeemidega. Ja nad tunnevad, et ma olen murdunud.

Kaalulangetamise nipid II

2009-11-16T00:45:00.003+02:00

11. Joo külma vett. Kahe klaasi külma vee joomine iga päev kiirendab ainevahetust kuni 30% võrra.

12. Jäta päevas üks snäkk vahele. Ühe snäki vahele jätmine vähendab päevast kalorikogust umbes 100 kalori ja u. 75 grammi võrra. Vähe päevas, palju nädalas.

13. Söö nii palju kui on nälg. Ma saan, aru et vanemad õpetasid taldriku tühjaks sööma, aga süüa rohkem kaloreid sisse, kui tervislikult vaja tundub küll natuke mitte vajalik.

14. Kodutööd. Akna pesu, toa koristamine,auto pesemine, kõik see viib kaasa samuti vähemalt 100 kalorit päevas.

15. Suudelge! Kirglik suudlus kulutab vähemalt 6,4 kalorit minutis. Seega kellegi päevas 10 korda suudlemine kulutab aastas ligi...4 kilo. (Kallid blogi lugejad, kaalun dieedile minemist! – Milana)

16. Jooge tihti vett. Vedelikupuudus võib vähendada ainevahetust ligi 3% võrra päevas ehk kulutate 45 kalorit võimalikust vähem. Aasta jooksul summeerub see taas u. 2,3 kiloks.

17. Väiksemad taldrikud põhjustavad vähem söömist. Teadlased on uurinud, et väiksemad taldrikud tähendavad väiksemaid portsjoneid ja see omakorda vähem kaloreid (uuringu tegijad pididi olema küll tõelised raketiteadlased – Milana).

18. Parkige poest kaugemale. Ja töökohast kaugemale ja kõigest kaugemale. Pargid kaugemale, jalutad rohkem (jälle raketiteadus – M.)

19. Peske hambaid. Hammaste pesemine saadab organismile signaali, et kõik, toidukord on läbi. (Enesepettus on vahel ok – M.)

20. Shopake. 3-tunnine shoppamine võrdub ligi 5 kilomeetrise jalutuskäiguga ja kulutab umbes 250 kalorit tunnis. (Allikas oli UK ajakiri ja pildina juures Paris Hilton. Kõik, kelle sissetulekud on väiksemad võiksid kaaluda äkki pigem siiski 5-kilomeetrist jalutuskäiku – M.)

Raamatust 2/4

2009-11-15T01:46:00.005+02:00

Minu ingel,

Kui kaua kulub, et me muutuksime üksteisele võõraks? Kas 2 või 5 või lausa 10 aastat? Kuni me salgame üksteist maha. Peidame pilkusid «ah,ta on lihtsalt keegi»- selgituste taha. Kunagi see ju juhtub alati. Peaaegu alati. Vahel jäävad inglid. Kas Sina jääd minu ingliks või ma salgan Su maha? Kas siis, kui Sinul on naine ja minul lapsed, kas me saadame veel oma uusi telefoninumbreid, vahetame oma pilte ja meile? Kas Sa näed kunagi mu last, kas ma kallistan kunagi Su naist? See juhtub ju nagunii. Mitte veel praegu. Praegu on kõik veel ilus. Praegu me veel hoolime. Praegu me veel unistame.

Jumal, kuidas ma kardan vanaks jääda. Kuidas ma kardan, et tulebki see päev, mil me naeratame viisakalt, vahetame mõned stampväljendid, küsime, kuidas elavad meie endised ühised sõbrad, ja läheme koju. Paneme pea oma elu. . ....kaaslase sülle ja ütleme, et, et «ah, ma kohtusin lihtsalt kellegagi». Kui üldse ütleme. «Käisin lihtsalt kohvikus ja vaatasin inimesi». Ja siis, hilja õhtul, kui kõik juba magavad, ronime mööda seinu. Surume sõrmi peopessa, et keegi ei kuuleks. Kallis, kuidas ma kardan vanaks jääda ja Sul minna lasta.

Sinu,
Milana

Kaalulangetamise nipid I

2009-11-14T01:58:00.003+02:00

Kuna mu leheküljele jõutakse päris tihti ka otsingu „tervislik toitumine“ kaudu, mõtlesin vahelduseks kirjutada 20 kaalu jälgimise nõuandest, mille leisdsin värskest ajakirjast „Reveal“. Jah, loen millegipärast ka sellist kollast jama - väga piiratud kohtades on inglise keelseid ajakirju ja valik pole mitte liiga lai (Vogue ja Elle kuulub standard relvastuse juurde).
Niisiis, nagu kirjutab ajakiri Reveal, kui soovite kaotada kaalus 60 sekundiga, siis:
1. Helistage sõbrannale. Järgmine kord kui tuleb näljahoog, helistage sõbrannale. Tähelepanu kõrvale juhtimine võib panna ajutiselt unustama nälja, sest vastavalt teadlaste uuringutele kestab näljahoog keskmiselt 5 minutit. (Vahel võib näljatunne olla ka pigem märk janust ja piisab klaasist veest või mahlast – Milana)

2. Magage välja. Pikk ööuni on üks põhilisemaid ja lihtsamaid kaalulangetamise meetodeid. Uuringud näitavad, et juba mõne halvasti magatud öö järel aktiveeruvad hormoonid, mis põhjustavad nälga ja te sööte rohkem (plus ainevahetus aeglustub – Milana).

3. Kasutage võimalikult palju treppe lifti asemel. 2-minutiline trepist üles minek viis korda nädalas kulutab sama palju kaloreid kui üks 20-minutiline jalutuskäik.

4. Liigu. Palju ringi liikuvad inimesed kulutavad ligi kolm kord rohkem kaloreid kui pidevalt istuvad. Isegi lühikesed jalutuskäigud või venitused või liigutamised päeva jooksul summeeruvad lõpuks kokku päris arvestatavaks kalorite kulutuseks.

5. Lisage toidule maitseaineid. Pool teelusikat kaneeli päevas hoiab veresuhkru taseme tasakaalus samas kui cayenne pipar kiirendab ainevahetust ligi 25% võrra (ikka ju asendaks jäätise kaneeliga, rright – Milana)

6. Kaks sõna – roheline tee. Jällegi vastavalt uuringutele kiirendab 3 tassi rohelist teed päevas ainevahetust lausa 35-43% võrra.

7. Hoolitse enda eest. Õhtul, selle asmel, et õhtul teleka ees snäkkida, värvi küüned ära või tee mõni iluprotseduur.

8. Väikesed tegevused. Selle asemel, et viia auto pesulasse, pese ta ise puhtaks ja põleta selle tegevusega 30 minuti jooksul u. 130 kalorit.

9. Kõnni. Tõuse hommikul natuke varem ja mine ühe bussipeatuse võrra varem maha, et jalutada.

10. Söö värskeid puu- ja juurvilju. Ühe 85-kalorise õuna seedimiseks kulub organismil 95 kalorit. Ja lihtne matemaatika ütleb, et... Organism kulutab puu- ja juurvilja eine järel keskmiselt 16% rohkem kaloreid kui sa sõid.

Katkend raamatu esimesest peatükist 1/4

2009-11-13T11:15:00.007+02:00

MILANA - Ühe modelli päevik*

* Mõned nimed on muudetud, mõned sündmused on ajalises nihkes ja vahel võib ka mälu petta.

Vait, varjud on toas! Ära päri,
ära taha, et räägiksin loo.
Tinasõdurit-tantsijatari
enam tulest välja ei too.

«MILAAANAAA!»

Just nii ma kujutangi ette teda hüüdmas. Maheda ja kergelt kareda häälega: «Milaaanaaa!» Aga ta ei hüüa. Ma ei ole kunagi, mitte kunagi kuulnud teda häält tõstmas ega hüüdmas. Isegi mitte siis, kui mina olen karjunud vihast või abitusest. Ta on ainult vaikselt muianud. Hiljem, kui ta aru sai, et see ajab mind ainult veel rohkem marru, ta enam isegi ei muianud, vaid vaatas niisama aknast välja. Minust mööda nagu nüüdki.

Ta seisab lennujaama klaasist akna taga ja ma aiman ainult ähmaselt ta piirjooni. Ta käed on vist taskus, silmi ma nii kaugelt ei näe. Ta isegi ei lehvita, lihtsalt seisab ja vaatab, kuidas mu lennuk hoovõturajani veereb. Tema lend Moskvasse väljub tunni aja pärast. See on viimane kord, kui ma teda näen. Kui oleksin seda teadnud, kas oleksin teinud midagi teisiti? Ei usu. Oleksin ma jätnud midagi tegemata? Vaevalt. Ma lihtsalt oleksin tahtnud näha ta silmi seal lennujaamas, ma hakkan neid unustama.

1. peatükk. Lamaisia

«Ärge laske teda Lamaisiasse,» kostab vanaema murelik hääl toru otsas. Mida vanemaks saab, seda kiiremini satub ta paanikasse. Praegu võib teda muidugi ka mõista, võttes arvesse, et ma olen 17aastane ja lähen tema jaoks tundmatule ja üdini ohtlikule maale, mis on kuskil, kuhu lennukid vaevu lendavad. Ta on lugenud seda mingi ajalehe reisikirjeldusest. Ma arvan, et ta peaks vähem lugema.

«Ema, rahune palun,» proovib mu ema vanaema rahustada. «Ta ei lähegi Malaisiasse, ta läheb Singapuri.»

Vanaema tundub toru otsas rahunevat. Kus Singapur on, ta täpselt ei tea, aga ilmselt ei ole see midagi liiga ohtlikku, sest muidu oleks sellest ju ka ajalehes juttu olnud.

Võtan takso lennujaama. Alar mind ei vii: ta on kohas, «mida ei mainita», põhjustel, «millest ei räägita». Seega, tavaline päev ja Eesti varjatud korrakaitsejõududel jätkub saladusi igaks päevaks. Ma arvan, et ta ei olegi rumal. Ma arvan, et ta sai kõigest aru juba siis, kui ütlesin, et lähen kolmeks nädalaks võistlustele.

Ta vaatas aknast välja, siis oma külmade siniste silmadega mulle otsa ja noogutas:

«Kui see on see, mida sa tahad.»

Kust ma tean, mis on see, mida ma tahan? Mu tahtmised muutuvad tavaliselt vähemalt korra päevas. Kui ma otsustan, et tahan õhtusöögiks veisefileed ja vend toob poest liha, tulen koju ja tunnen, et ei saa liha suu sissegi võtta. Kui ostan oma suvetöö palga eest kleidi, mida olen juba nädalaid kataloogis imetlenud, tundub see mulle kohale jõudes paremal juhul igav ja halvemal juhul maitsetu.

«Jah, see on see, mida ma tahan.»

Ta noogutab ainult.

Istun lennujaama ette murule ja avan oma väikese kohvri. Ma ei tea, kuidas on modellivõistlustega, aga nagu olen lugenud, tehakse missivõistlustele alati kaasa hunnikute viisi kauneid disaineririideid. See on maale auasi. Modellivõistlus on su oma lõbu: televiisoris seda rahvusvaheliselt üle ei kanta, järelikult ei puuduta see ka maa au, järelikult on ka riided su oma mure. Mina ei oska veel muretseda, mul pole aimugi, mis mind ees ootab, ma olen moemaailmas süütu.

Mida ema oleks pidanud õpetama...

2009-11-12T12:06:00.001+02:00

Aeg-ajalt tuleb ikka ette olukordi, kus sa peab täitma rolli, mida oleks pidanud täitma emad või isad. Ja aeg-ajalt tunned ise puudust, et nii elementaarset asja oleks küll võinud rääkida ema, või vähemalt isa. Mõned rehad võiks nüüd küll proovimata jääda.

Igal juhul ligi kuu aega tagasi saabus minu kallis toakaaslane, blond ja sinisilmne (mitte et ma seda tema vastu ära kasutaks) ja väitis, et kõik, mis talle lapsepõlves ette loetud on, on tõsi. Või vähemalt kõik see jama printsidest ja printsessidest.
Naeratasin ja noogutasin. Elu on õpetanud. Muinasjutt kestiski vähemalt 7 kohtingut – muinasjutu arv ikkagi. Mees oli lendava pruuni lakaga, vabadust tukaga, ratsutas 400 hobuse võrdse jõuga valge Mercedes SL-iga ja töötas kasiinos. Ma ei hakanud küll laskuma detailidesse, aga eks seda printsi sai ilmselt suudeldud ka. Kas just seitse, aga ilmselt päris piisavalt kordi. Piisavalt, et prints hingaks välja ja muutuks tagasi konnaks. Pruun lakk, vabandust tukk, oli saavutatud aktiivse värvidega kaasa aitamise tulemusena, SLi konfiskeeris maksuamet, sest mees oli kasiinos maha mänginud (NB! mänginud) rohkem kui tema ise või tema ema välja lunastada oleks suutnud. Noogutasin ja kurvastasin. Elu õpetas.

Kui Su ema on algusest peale piisavalt aus, õpetab ta kohe, et miski ei ole see, mis ta alguses paistab. Tõllad muutuvad kõrvitsateks, kutsarid tagasi hiirteks ja printsid tagasi konnadeks. Parem siis võtta kohe konn ja kui sa teda suudlustega ei jõua just enne ära tappa, on lootust, et äkki ühise arengu ja jõupingutuse tulemusena hakkad sa teda kunagi ja printsina nägema. Enne lihtsalt siduge ta käeraudadega voodi külge, või ta võib muutuda printsiks mingile teisele printsessile.

P.S. K, kui sa loed seda, sii ära mind muidugi valesti mõista, ta on igati kena ja ma loodan, et kõik läheb hästi, aga kui millegipärast ei lähe, sa tead, kust mind leida (oma viga, et käeraudu käepärast polnud)

Mis on armastus?

2009-11-11T10:51:00.003+02:00

„Milana, te olete jälle tagasi? Mis seal ikka, kuigi teie puhul on tegemist lihtsalt ravimatu kroonilise uudishimu ja üksikute vähetähtsate lapsepõlvetraumadega, mis avalduvad selles, et te proovite lihtsaid asju keeruliseks mõelda.

Olgu, palun heitke pikali, sulgege silmad ja rääkige, mis teid vaevab. ..Ah armastus. Jälle armastus. Kas midagi, mis ma eelmine kord ütlesin oli nii õige või vale. Kas on midagi, mida te tahaksite sellest rääkida? Vabandage, ma ei naernud teid. Armastuses ei ole midagi naljakat. Ega ka teie küsimuses, „mis on armatus“.

Ma võiks teile vastata lugematul eri viisil. Võiksime kokku leppida standartse lühikese teraapia sessiooni vähemalt 16 korda 45 minutit ja iga kord räägiksin ma teile veenva ja monotoonse häälega, mis on armastus ja iga kord te usuksite. Kuni jägmine korrani. Aga tegelikult...minu käsu peale jääte te magama ja üles ärgates mäletate vaid seda, mida ma käsen mäletada.

Milana, magage.

Ma võiksin öelda, et armastus on keemiline reaktsioon ja see oleks tehniliselt õige. Aga ei hakka meditsiini terminoloogiaga vaevama ja see ka ei vastaks küsimusele.

Samuti võiks armastust seletada näiteks, et „armastus on see, et tehes valikuid, valite tema mitte enda“.

Nagu on armastus ka kombinatsioon lugupidamisest, usaldusest, sõprusest, keemiast ja ühisest ajaloost.

Tegelikkuses on armastus iga ühe jaoks erinev. Nagu Depeche Mode „Personal Jesus“. Ta on just selline nagu kattub teie enda väärtushinnangute, ootuste ja lootustega. Ta ei ole universaalne vaid kõige personaalsem üldse. Kombinatsioon kasvatusest, mäletustest ja tulevikuootustest. Ja seda ei ole vaja defineerida. See on nagu maasikatega „sa kas armastad neid või mitte“. Sa kas oskad teha sufleed või mitte. Muu ei ole tähtis, definitsioon ei ole tähtis. Tähtis on vaid, kas sa oma mõõdikute järgi armastad või mitte.

Kui ma nipsutan sõrmi, siis te ärkate ja ei proovi rohkem lahti sõnastada armastust. Te lihtsalt kas armastate. Või mitte.

Ärgake.“

Raamat ja identiteedi paljastumine

2009-11-10T01:21:00.001+02:00

Vabandan, et sai suuresti reklaamitud, et raamat ilmub novembri keskpaigas. Suutsime (õnneks!?) üsna viimasel hetkel avastada, et käsikirja oli jäänud üks nimi, mida seal kuidagi identiteedi varjamise huvides olla ei oleks võinud  Seega, kellele satub retsensioonideks laiali saadetud käsikiri ühe kontekstivälise nimega, palun põletada enne lugemist :)

Täna peaks raamat aga lõpuks trükki jõudma ja seega kolme nädala pärast väljas. Liidesena ka raamatu reklaampilt.

Tänud neile, kes kaasa elavad!
Milana

Kas sarnased tõmbuvad?

2009-11-09T14:43:00.009+02:00

Eile, umbes kell 12 öösel tundsin ma vastupandamatut füüsilist vajadust jäätise järele. Ja mitte lihtsalt jäätise vaid shokolaadi vahvli tuutus ja makadeemia pähklitega. Ja Milanos ei ole midagi lihtsamat. Kui jäätis on see, mida Sa tahad, siis jäätis on see, mida sa saad. Umbes poolel teel lähima jäätisekohvikuni põlvitasid keset poolpimedat pargiteed maas mees ja naine. Vaieldamatult purjus mees ja naine, kes tegid midagi, mis kaudselt meenutas elustamist. Naine surus tont-teab-mitu-korda rinnakorvile ja mees tegi suust-suhu hingamist. Miks inimesed lihtsalt mööda kõnnivad? Miks keegi ei peatu? Miks kuskil ei ole kiirabi, hakkasin ma juba taskust mobiili otsima, meenutades paaniliselt itaalia keeles „KIIRABI“. Ambulancia?

Umbes neli korda olen ma õrnalt armunud olnud inimesse, kes isegi ei meenuta mind. Ta kutsus mind telkima. Hurraaa! Loodus ja lilled ja liblikad ...ja sääsed ja umbne telk ja vihmajärgne mets. Oleks siis vähemalt back-packimine kuskil hommikuvalguse esimeste kiirtega, mis valgustavad vihmametsast avanevat vaadet vanale inkade püramiidile. Ühesõnaga veel mõned ühised harrastused ja tulevärk läks üle koos liblikate, lillede ja lindudega ja alles jäid kaks inimest, kes ei ole päris kindlad millest teine räägib.

Ühe korra olen ma olnud armunud inimesse, kes ei saa millestki rääkida, sest on nii salapärane ja ma ei saanud lõpuni välja aru, kas meil oli midagi ühist.

Viimased kaks korda olen ma armunud olnud inimesse, kes võiks olla minu parim sõber.
Tulevärgiga on natuke nigel algusest peale ja hiljemalt poole aasta pärast oskad sa suhteliselt suure täpsusega ennustada, mida ta öelda tahab.
„Kallis, kas sa võtsid?“
„Ei, ma unustasin selle teise selleks, et võtta natuke neljandat“.
Ja te saate täpselt aru, mida see tähendab.

Seega, erinevad on päeva lõpuks liiga erinevad ja sarnased on igavad. Milline siis peab olema SEE suhe? Päeva lõpuks ma arvan ikkagi, et kui erinevused tõmbavad, siis sarnasused liidavad. Lihtsalt sarnasustega peab lõpuni välja jääma see „miski“, milles sa ei ole päris kindel. „Sa tuled mööda pikka teed, ma kaugelt aiman sind ja meie vahel lendab valgeid linde. On siiski hea mu kallis, et sa kunagi ei tea, ei tea, mis toimub sügaval mu hinges“ nagu laulis Vennaskond.

SEE on koos pehme mängulooma elustamine keset pimedat Milano ööd, olles kindel, et koos saab kõike, piisab vaid väga tahta.

Minu Kuuba

2009-11-08T22:11:00.003+02:00

Nagu te teate, ei kirjuta ma eriti tihti raamatu arvustusi. Täpsemalt öeldes, ei kirjuta ma neid üldse. Ja põhjus ei ole see, et ma ei loe. Loen küll ja täiesti arvestatavalt. See lihtsalt ei ole selle blogi teema. Aga täna sain ma läbi Mart Laari ja Andres Herkeli „Kuuba südames“ ja lihtsalt pidin kirjutama. Täpsemalt öeldes sain ma läbi Mart Laari osa, Herkelini ma veel ei jõunud.

Kuuba on minu jaoks alati hästi väga tähtis olnud. Võib-olla sellepärast, millest ma kirjutan raamatus. Võib-olla selepärast, et ma väga armastasin Kuubal. Võib-olla sellepärast, et Kuubal on eriline saatus. On saatus olla ahistatud, aga siiski ellu jääda. On saatus üle elada „revolutsiooni triumf“, mis osutus hoopis „illusioonide tapmiseks“ ja hullem on ees. Ees on kommunismi muinasjutu kokkukukkumine. Ees on talongisüsteemi, mis hoiab paljusid elus, kaotamine. Ees on inflatsioon ja tööpuudus ja sotsiaaltoetuste kaotamine. Aga see kõik on veel kuskil ees. Kõik see, mis Mart

Laar räägib on ajalooliselt ilmselt õige. Ilmselt on ka need prognoosid õiged. Aga ma arvan siiani, et kellelgi kes kirjutab ligi 100 lehekülge maast, kus ta kunagi käinud pole, ei saa lõpuni õigus olla. See „miski“ jääb puudu. Ja minu jaoks Kuuba koosneski just „sellest millestki“.Siiani koosneb. Kuigi juba võib tasapisi omada mobiiltelefone ja suudab osta külmkappe. Kuigi juba vahetatakse kortereid, mida ei saa osta ega müüa.

„Kuule,“ küsis minult Kuubas üks ajaloo õppejõud, kes oli näinud Sagrada Familiat ja Eiffeli torni vaid üksikutel fotodel keelatud internetisaite külastades. „Kommunismi langedes läks ju Baltikumis halvemaks“.

„Ei,“ raputasin ma pean ja igaks juhuks muud ei lisanud.

„No aga Venemaal ju läks,“ jätkas kohaliku intelligentsi esindaja, kellel ilmselgelt ei olnud rikkaid eksiilsugulasi sugulasi Miamis.

„Venemaal ka ei läinud,“ kehitasin natuke kurvalt õlgu.

„Poolas,“ oli mehe viimane õlekõrs „Poolas ju ikka läks“

Ei läinud ka Poolas, aga seda ma ei ütle. Las olla. Mart Laar ütleb, aga ütleb natuke küüniliselt ja pragmaatiliselt nagu Otto Tiefi raamatus. Ajalooliselt on kõik õige, aga....Ja just selle aga pärast hakkab mulle tunduma, et kui te vähegi mu raamatu vastu võtate on aeg kirjutada „Minu Kuuba“. Sest vähemalt hetkeks ta tõesti oli ka minu Kuuba. Ja mina olin tema.

Sina lähedki automessile vä?

2009-11-07T23:19:00.004+02:00

Ajad ei ole tõesti need, mis nad vanasti olid. Pegasus on pankrotis, Nobusse ei ole enam järjekordasid, New Bond Streetil on poepinnad rendile anda, Paris Hilton käib TopShopis (vähemalt korra) ja kalleim Zonda maksab ainult 19 miljonit krooni.
Aga tagasi algusesse. Kunagi paar nädalat tagasi oli Frankfurdi automess. Automess = kallid autod + pikad jalad (neil on ilmselgelt mingi vastastikune tõmme, sest ühte nähakse harva teisteta). Kuigi jalad on mul pikad ei saanud ma tehes oma rutiinset check-in kõnet bookerile päris kohe aru, mida ta mõtleb Pagani ja Zonda ja Frankfurdi all.

„In English“ palusin ma innustunud häälega bookerilt.

Ja booker seletaski uuesti algajatele. Frankfurdis on automess. Copy? Check. Automessil on autod, Smardist Koenigseggini (sinna vahele jäävad siis kõik muud autod). Kuigi ma ei saa ikka veel aru, mis see minusse puutub, kuulan ma edasi.

„Ühesõnaga“, seletab booker „Nad räägivad, et Horacio Pagani valis teid ise välja“. Ta on itaallane, ta saab vist üldse asjadest kiiremini aru kui mina, kellel ei paista ikka veel miski püha olevat.

„Kes on Pagani“, ei saa ma päris hästi aru, „ja mis firmat ta esindab“.
Juba hetkel hiljem ma saan aru, et Itaalias on see sama kui küsida, „kas Jeesus on keegi Louis Vuittonist või?“

Pagani on Zonda loojafirma omanik ja Zonda on maailma üks kallemaid autosid. Pagani oli kuuldvaasti ise, mis ma arvan, et on ainult tore legend, sirvinud meie agentuuri katalooge ja valinud modelle „paaritumaks“ messil tema kalliste autodega.
„Estonia,“ olevat ta öeldnud „“I know a guy from Estonia, mis ta nimi nüüd oligi, no keegi kes elab Marokos või kuskil seal, ta ostis ju ühe. Odava,“ ja ta raputanud laitvalt pead.

Ma arvan, et see osa on siiski linnalegend, aga nii booker rääkis. Messile ma siiski ei läinud. Kuigi Zonda saab praegu odavalt kätte.

Järgmine päev, kui ma agentuuri läksin, vantsis mööda Emilio, kohalik androgüünne meesmodell, keda ma olen paar korda näinud.

„Kas sina oled see modell, kes läheb automessile vä?“.

Kallid mehed, kui teil on elus vaid max. paar võimalust sama naise hittimiseks ja 5 sekundit esmamuljeks, nähke natuke vaeva. Mõelge kasvõi paar alati kasutatavat lauset välja. Kes ikka teb, et te kasutasite neid just kinojärjekorras selle kena blondi peal.

Nutikaimaist õnnelikeim

2009-11-04T23:01:00.003+02:00

Suur aitäh kõigile, kes viitsisid ja oskasid saata õigeid vastuseid küsimusele "millises moefirma reklaamis kasutati musta paela, mis lendles ümber pudeli...ja millegi veel". Seekord võitis Reili, kelle aadressi ma uurin kohe, kui raamat mõne nädala pärast trükist värskena väljas :)

Õige vastus on - Viktor & Rolf - Flowerbomb. Ja õiges vastus ise läheb auhinnaks juba suuremasse loosimisse, mis stardib 11 päeva ja 20 tunni pärast (15.11. kell 20.00).

Aitäh teile veel kord.

P.S. Nina Ricci Mischievous Fragnance oli ka hea pakkumine.

Kuidas mehi pick-upida päris elus?

2009-11-02T22:13:00.004+02:00

Ehk ühe algaja seiklused igavas metropolises.

Eile juhtus mul olema natuke vabam õhtu. Kuigi ma saan aru, et on miljon võimalust, kuidas sisustada oma aega metropoliitses suurlinnas, läksin ma kinno. Ei, mitte vaatama G-Forcet ega G-Spoti vaid mingit mõttetult lihtsat filmi nimega – õnnetu tõde..ei, inetu tõde. Tuleb välja, et armastuse leidmine on tegelikult väga lihtne. Tuleb leida Gerard Butler (tema puudumisel tema välimusega mees), vihata teda südamepõhjani, uskuda tõelisse armastusse, seni kakelda parema puudumisel Butleriga ja ideaali tulekul avastada, et see tõeline jobu oligi su tõeline armastus. Elementaarne. Ma ei viitsi hakata isegi üles loetlema, kui mitmest filmist see plot kergelt tuttav on alates Casablancast, või alates Adamast ja Evast. Ega ajalugu ilmselt päris kõike nende kohta ka ei räägi, võttes arvesse allikaid.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Kui ma hommikul istusin, castingu ootuses agentuuris, aega parajaks tegin ja mingit vana moeajakirja lugesin kerkis eilne teema jälle üles. Vähe sellest, et armastuse leidmine on nii lihtne, on sama lihtne ka oma ideaalmeeste pick upimine. Enamust juhiseid ma ei mäleta kuna nad tundusid lihtsalt kaheldava väärtusega (mitte et ma ise mingi queen bee of pick up oleks). Mida ma aga mäletan oli esimene ja siiras soovitus et sosista. Sosista mehele mida iganes. Sheee on eroootilineee..

Ma ei ole kunagi raskuseid kartnud, enamjagu ma lihtsalt ei viitsi mitte kindla peale välja minna, aga jätan endale tavaliselt vääikese võimaluse kahelda. Kahelda, et äkki on kuskil mingi haljas heinamaa, millega ma päris hästi kursis ei ole. Seega mõtetest tegudeni ja ma astun oma pehmemail shaaki rhündava panthri shammul meie manageri juurde. Ajakiri soovitas sosistada, et „ilus lips. Ma tahaks ta sult ära osta, kui sa teda enam ei kanna“. Lause tundub nõme, aga poolikult teha ei ole mõtet. Lipsu tal ei ole. Tal ei ole lipsu! Kell. Kummardun ta kõrva juures, olles relvastunud ajakirja osavaima hitlinega, kui põrkan tagasi. Kell on küll, aga see ei ole lihtsalt kell. See on kell, mida pärandatakse isalt pojale. Ja ainus põhjus ei ole see, et ta on sheff ja ilus. Tõeline põhjus on see, sest ta on paganama kallis. Nagu ütles Sun Tzu – kui vastane on tugevam (või rikkam – Milana), siis tagane ja hinda olukorda uuesti. Äkki ta ei saa naljast aru ja ma olen homme ühe Patek Philippe võrra rikkam. Või vaesem. Emad pärandavad teadupärast tütardele....midagi muud... aga kindlasti väga vaimset ja mittemateriaalset.
Seega kummardun ta kõrva äärde ja sosistan „Ilus kell.“
Punkt.
Manager, kes on lugenud vaikselt ajalehte, kargab nõelatuna püsti ja karjatab vaikselt. Järgmine hetk, kui mina karjatan, sest tema karjatab, küsib ta, et „kas ma mõnitan teda või?“.
Ega ma ei tea enam ise ka. Me oleme sündinud teatud iseloomuga. Paraku. Ja nagu ei õpeta vanale koerale uusi trikke, nii ei õpeta ka uusi iseloomujooni. Sa kas sünnid nendega või soovitaks ka surra nendeta. Tänane päev ei olnud mu hiilgehetk, aga puntid mõttetu pealehakkamise eest, tehke järgi.

P.S. Mina pärandan tütrele De Beersi tahumata teemantitega kella. http://www.debeers.com/content/ebiz/debeers/invt/wadt04z00w/wadt04z00w_l.jpg

Palju õnne sünnipäevaks, mina

2009-11-01T10:01:00.004+02:00

Sünnipäevad on modellide elus nagu count-down. Nagu best befor ja after. Mitu aastat on veel antud. Ja antud aastad on võrdelised sellega, kui hea sa oled, mis maal sa oled ja muidugi mis vormis sa oled.

Kui ma oleks näiteks Heidi Klum, oleks mul enne karjääri lõppu võimalik sünnitada 4 last, saada vähemalt 36 aastaseks ja ärgata hommikuti Seali kõrval. Ärge mõistke mind valesti, „kiss from a rose oli kena laul“ (ja ainuke laul, mida ma Sealilt mäletan), aga Seali jätaks küll vahele. Kui ma oleks Cindy Crawford, oleks mul oma ilutoodete liin, ma teeniks sellega hulga pappi, osaleks veel 42 aastaselt tuntumate reklaamide fotodel ja räägiksin siiani, kuidas ma Richard Gere maha jätsin. Või siis enam ei räägiks. Aga vot Kate Moss ma ei oleks. Ta ei meeldi mulle. Sellest ma muidugi kõva häälega ei räägi. See on sama hea kui öelda, et „ah, teate, Valentino on täiesti mõttetu“. Mis mõttes? Ja siis veel muidugi Bunchen ja Ambrosio jne.

Umbes nii ma mõtlesin, kui ma ärkasin oma sünnipäeva hommikul meie Milano modellikorteris. Kaugemale ma ei jõudnud, sest minu kõrva ääres helises idiootliku surnuid äratava helinaga booker. (Talle meeldib Pepsi, mulle Coca, meist ei saa kunagi parimaid sõpru).
„Ja kui sa sinna lähed,“ lisas booker peale päevakava ette lugemist, „siis ära ise ütle kui vana sa oled, las nad ise küsivad, kui just peab“.
Palju õnne sünnipäevaks, mina.

Sünnipäev ja retro-blogi

2009-10-31T13:27:00.009+02:00

Hea lugeja,

Selle puhul, et Milana päevik sai just 2 aasta ja umbes 3 kuu vanuseks, väike retro look. Ja mina sain ka hiljuti aasta vanemaks, kuigi kes meist ikka nooremaks jääb. Ärge muretsege ja hääletage ja see look võib veel üle minna.

M.

P.S. Tänan kõigile, kes on vastanud eelmise posti küsimusele, täna õhtuni on veel aega.
P.S. 2. Mäletan, et lubasin ka normaalse posti :)

Loosimine kiiremate ja taiplikemate vahel

2009-10-28T17:10:00.006+02:00

Esiteks. Kui pikk ja töötaks ja lõbus protsess on saada üks raamat trükki. Teel juhtus nii mõndagi, millest natuke hiljem, aga loodetavasti on küljendatud poognad hetkel trükikoja suunas vihisemas.

Selline tuleb siis raamatu kaas ja raamat peaks jõudma loodetavasti isegi halvasti varustatud raamatupoodidesse 15-20. novembri paiku.

Ja nüüd laia ringi küsimus. 1 värske raamat loositakse välja kõigi nende vahel, kes vastavad õigesti küsimusele: millises moefirma reklaamis kasutati musta paela, mis lendles ümber pudeli...ja millegi veel :)

Vastused palun saata hiljemalt pühapäeva õhtuks meilile: xmilanax@gmail.com

:)
M.

Armastus kestab kolm aastat

2009-10-17T21:32:00.006+03:00

Oh, kui tore on nõu anda. Lamage palun diivanile, ei natuke siiapoole. Kas peal on mugav? Padi ei ole vist piisavalt kohev...jajah, nii on parem. Nüüd sulgege oma silmad ja kujutage ette... ei no miks siis kohe nii... kujutage ette merd. Rahulikku ja peegelsiledat. Õhtupäike soojendab oma viimaste kiirtega valgete sulgedega luikesid. Silmad muutuvad aina raskemaks ja raskemaks. Kui ma nipsutan sõrmi, jääte te magama. Kui ma teist korda nipsutan, ärkate te üles ega mäleta midagi sellest, mis me rääkisime. Mäletate ainult seda, mida ma käsen mäletada. Ja...magage.

Mida te tundsite, kui te esimest korda armusite? See tunne, kuskil seal ribide vahel, kus on süda. Eiei, süda on vasakul... jah natuke rohkem vasakule...ei allapoole. Jah, vot, tunne, kuidas süda lööb seal vasakul aina kiiremini ja liblikad. Kõhus muidugi. Armastab, ei armasta, armastab...mis kas ütles, et ei armasta? Valetab. Nagunii valetab. Küll ta armastama hakkab. Helistada, või mitte. Ei, las ta ise helistab. Mäletate, kuidas te telefoni käes keerutasite ja andsite veel tunni armuaega. Küll ta helistab. Vahel helistas ka. Vahel ei helistanud. Tihti ei helistanud. Helistasite ise, peolt tulles, siis kui meri oli põlvini.

„Tsau, kuule, niisama, et mis teed,“ naerate te ja hoiate igaks juhuks oma parimal sõbrannal käst kinni.

Hommikul oli natuke häbi, aga natuke ei olnud ka. Ütles ju, et tunneb puudust. Ja mõndade aastate pärast süda ei löö enam nii. Ei vasakul ega paremal. Ei, ei, ta on ikka sealsamas, natuke allapoole. Jah, just seal. Liblikad läksid ka kuskile ära. Polnud vist enam hooaeg. Uusi ei tule ja vanad on läinud. Liblikate asemele on tulnud mingi vatt. Soe ja pehme ja kohev. Samasugune nagu see sinine meri. Vahel te tunnete, et lämbute sellesse, vahel, et on soe ja pehme. See ei ole enam armumine. See on midagi muud. See on vahel lämmatav, vahel oma ja hea. Armastus kestab kolm aastat. Kolm aastat. Teaduslikult on tõestatud. Keemia, see ei ole teaduslik väljend, ei hakka teid teadusega vaevama, kestab kolm aastat. Liblikad kaovad, süda ei löö nii kiiresti, vahel te lämbute, vahel ärkate. Teotuge palun tagasi padjale, ja, ei, lõdvestage ka sõrmed, rusikas hoidmine lisab pinget. Mitte seda ei tahtnud ma öelda. Sellest ei ole midagi, et kolm aastat. Teate, mida see tähendab. See tähendab seda, et teaduslikult on tõestatud, et armastus on olemas. Kui te ärkate, ei mäleta te kolmest aastast midagi. Te mäletate ainult, et armastus on olemas. ARMASTUS ON OLEMAS.

Ärgake.

Natuke salapärane - seksi ja flirti ja glamuuri

2009-10-16T10:14:00.007+03:00

Intrevjuu, mis läks siis Blogilehehele www.blogileht.ee. Kena sügist Tiiale ja blogilehe toimetusele!

BL: See blogipidaja, kellega nüüd intervjuu teen, on natuke salapärane. Tema tekstides on seksi, flirti, mehi ning glamuurse elu killukesi.

Samas jätab ta end siiski avalikustamata.

Tere Milana!

BL:Kas see on tahtlik valik, see saladushõng? Või on see pagenemine suurelt lavalt kardina taha? Või on see müüdi - ilus aga ajudeta, murdmine? /pean nimelt lugu Su otsekohesusest ja sõnaväljendusest, kuigi ma alati su tekstidega sama meelt pole, siiski on su mõtted väga humoristlik-realistlikud, mitte mingid tibilikud :) /

Milana: Peamine põhjus salapäraks on, et plaanis oleks ikkagi mingil hetkel lõpetada praeguse tegevusega ja siseneda natuke asjalikumasse maailma, kus ei anna lisaväärtust omakorda »see on see, kes seda blogi pidas ja raamatu kirjutas»- müüdi murdine.

Üldiselt on saladushõng tekkinud ise läbi selle, et ma ei reklaami oma isikut. Ma arvan, et minu isiku tundmine või mitte tundmine ei tohiks tegelikult midagi muuta ja vaevalt, et ta suurele lavale väärtust juurde annab. Need, kes mu blogi loevad tulevad sinna järelikult sisu pärast ja see on suurim kompliment.

Tahtlikult ei ole proovinud olla müüdimurdja, kui »töö käigus» on õnnestunud, on see ainult lisaväärtus. Ja Sinule ja kõigile, kes on konstruktiivselt vastuvaielnud äitäh. Vaatame, kas vaidlustes selgub tõde.

BL: Milline maine on Eesti tüdrukutel modellinduse maailmas? Kus sa ise töötad praegu? Mis on Sinu kodulinn?

Milana: Tänu Tiiu Kuigile ja Carmen Kassile on teada, et eesti tüdrukud on tublid. Samas ega see reaalselt castinguid ja nende tulemusi ei mõjuta, kuigi foon on võib-olla natuke positiivsem. Maadena on väga tublid ka tsehhitarid ja slovakid. Üdse nö. endine idablokk on levinud kenade naiste piirkond, mitte ainult modellinduses.

Kodulinnaks võiks olla Barcelona, aga tegelikult hetkel kuidugi kodutu ja linnatu, mitme linna vahel (Pariisis vähem, Londonis ja Milanos rohkem)

Mis on modelliks olemise plussid ja miinused?

Intervjuu jätkub: http://www.blogileht.ee/issue/article/24/1287

Ja viimane voor kaanekavandeid

2009-10-12T10:24:00.003+03:00

Äitäh, Margus, uute kaanekavandite eest! Viimase vooru võitja läheb viimasesse lahingutulle koos uute ja viimaste kavanditega. Suure tõenäosusega on teie valik minu raamatu kaas, seega palun valida hoolikalt ja suhtuda kohusetundlikult :)

Äitäh kõigile, kes elavad kaasa ja jõuavad panustada.
M.

Uued kaanekavandid

2009-10-10T17:12:00.009+03:00

Mul on rõõm ja kurbus öelda, et käsikiri hakkab toimetaja valvsa pilgu alt välja tulema. Ja ma pean ka tunnistama, et Andres Aule on tark....vääääga tark. Ja valvas. Ja noriv. Tänud, Andres :)

Siin 2 uut kaanekavandit ja eelmise vooru võitja. Oleksin jälle tänulik arvemuste eest :)

Kena nädalavahetust kõigile!
Milana

Kaur Kender versus Heiti Kender

2009-09-28T10:49:00.005+03:00

Minu eelmise blogi põhjal tekkis diskussioon teemal Kaur Kender versus Heiti Kender. Maitse asi.

Öelda, et ma mäletan seda päeva nagu eile, oleks valetamine. Ma ei mäleta seda päeva üldse.Ma mäletan päeva, millal ma lugesin raamatut, mitte millal ma lõpetasin, või esimest korda värske ostetud raamatu avasin. Vahel tuleb raamat, mis muudab kirjanduse ajalugu ja kulgu. Kas see kulg siis meeldib või ei meeldi, aga kõik kulgeb edasi natuke teist moodi. „Iseseisvuspäeva“ kulg ei meeldinud. Ega ilmselt ei pidanudki. Nagu ikka ei pea uued shokeerivad kunstivoolud. Nagu ei meeldinud „There is no country for old man“ või „There will be blood“. Aga midagi nad ometigi muutsid nii kirjanduse kui filmikunsti suundumustes, isegi kui need suundumused on mööduvad. Ja Kaur lõi uue kirjandussuuna, grotesk realismi. Tahaks öelda getto-realismi, aga mis on Eestis getto ja kes olen mina, et selle üle targutada. Ja siis tuli Sass Henno ja siis sai neid palju. Heiti kirjutas ka. Heiti kirjutas raamatu „Lend“. Lend on soovituslik kirjandus, selleks ei kohustata. Kauriks kohustatakse. Kui just ei eelista Sauterit või Õnnepalu. Ma oleks eelistanud Sauterit või Õnnepalu, enne kui Kaur kirjutas „Ebanormaalse“. Ja valgus sai, ja lilled said, ja linnud said. Ja ma nägin, et see oli hea. Tõeline klassika klishee on raamatute kohta – „you´ll cry, you´ll laugh, it will change your life“. Ma vist ei nutnud, kindlasti ma naersin ja see ei muutnud mu elu. Ma oleksin lihtsalt väga tahtnud, et ma oleksin selle raamatu kirjutanud. Palju vähem kui Mati Undi „Tühiranna“ ja natuke vähem kui Kivirähi mõned raamatud, aga ma oleks päris rahul olnud.

Ja sellepärast (ja hämmastava IQ pärast, mis attitude tagant vahel välja ei paista, aga aeg-ajalt siiski vilksatab), eelistan ma Kauri. Ebanormaalne on osa mu kirjandusajalugu. Ja sellepärast saab Kaur andeks palju rohkem poosi ja poose ja suhtumisi. Väga palju rohkem.

Foto: Internet

Kus ma käinud olen?

2009-09-28T10:07:00.000+03:00

Tunnistan, et väga täpselt ei viitsinud täita...

Barcelona, Spain

Create your own travel map or travel blog

TripAdvisor: airfare deals

Armastus on lahe staff, aga ma tahan tema geene!

2009-09-26T19:04:00.005+03:00

Kui me Freyaga lõpuks castingusse jõudsime, oli üritus juba alanud. Olles modell on seadus number üks, sina ei pea mitte hilinema castingusse. Kõik muu on vähem püha. Isegi manageriga magamine ja Big Maci söömine. Mitte et ma kumbastki eriti midagi teaks (eelistan KFCd ja minu lemmikmanageriga magas Emina, aga sellest raamatus).
Freya hingas kolm korda kiiremini kui väike lemmikloom, raputas mind minu üleskääritud jakikäisest ja sosistas üle muusika kuskile mu kõrva lähedale“Can I, can I can, I have his genes, please“.

Ma arvan, et ma vaatasin talle igavesse armastusse uskuva naise pilguga otsa ja teatasin resuluutselt „No, Frey, you cant“ just siis kui mahe taustamuusika kadus.
„Can what,“ küsis natuke kaugemal ringi kruiisiv kliendi esindaja, kes oli minu kalli kaasmodelli ekstaasi põhjuseks.

„Can..,“ venitasin ma, torkides küünarnukida Freyat, „caan.....she asked if she can have hamburger,“ seletasin ma idiootlikult naeratades ka siis veel kui ma sain Freyalt sinika selga. Tee mida tahes, aga ära reeda, et modell sööb midagi, mis sialdab rasva. Eriti kui sa pead selle modelliga koos edasi elama.

Tundmatu meesterahvas, kelle geene Freya hetk tagasi oli luninud, naeratas millegipärast mõistvalt ja jätkas bondimist paari meetri kaugusel. Koduteel, kaks tundi hiljem, kui me jälle rääkisime, seletas Freya oma 18 aastase elutarkusega, et ma ei saa tegelikult mitte millestki aru. Et „well, love is really cool stuff, aga ma tahan, et mul oleks ilusad lapsed“. Arvestades, et tegemist oli suure moemaja asejuhiga, ilmselt ka targad, aga seda boonust ei hakanud ma talle seletama.
Kuidas sa vaidled naisega, kes arvab, et armastus on lahe värk. Õige, ei vaidlegi. Kui ma olin 18, uskusin ma välku ja ilutulestikku. Laste suhtes ma ei olnud kindel, aga kindlasti pidid nad sündima välgust, muud varianti ju polnudki. Palju aastaid hiljem, kus ma ikka veel lapsi kohe ei taha, tean ma, et välk on tore, aga välguga koos ei ela. Välk kas läheb mööda või jääb ja hakkab pinda käima. Võnkeid maksimumist maksimumi suudab taluda vaid teatud aja. Ja nüüd, kuulen ma järgmise sugupõlve, ei tõesti, modellinduses on see järgmine sugupõlv, arutlevat, mis geenidega lapsi tuleks saada. Mina eeldan, et kui ma armun, on geenid nagunii head, muidu ma ei armukski ju. Tema arutab, et love on lahe stuff, aga vot geenid määravad. Nagu filmis Gattaca. „Mis värvi silmad, mis ametisoodumus, tehtud“. Ja kuidas teha uusi modellikesi? Paljundades vanu. Äkki ma olen vanamoodne, aga geenid on muidugi toredad, aga ma eelistaksin välku ja pauku, heade geenidega saan ma ise hakkama. (Ma blinkisin ainult ühe korra, siis kui ma mõtlesin, mis lapsed tuleks minul ja Kaur Kenderil – tema kirjutamine ja minu kogemused. See oleks Nobeli preemia vääriline. Just gotta loose the attitude...a little bit).

Foto: Andres Teiss

Kas sõprus meeste ja naiste vahel on võimalik?

2009-09-20T15:56:00.004+03:00

„Ma arvan, et sõprus meeste ja naiste vahel on võimalik,“ teatas Gabriela kui ta tuli eile hommikul ainult kergelt väsinuna ja räsituna pikaksveninud õhtusöögilt, kinost ja magamistoa kunstikollektsiooni imetlemiselt tagasi. Argument oligi, et nad on Manueli, tema taskujuuksuriga, kes pole muuseas gay, sõbrad olnud juba kolm aastat ja alles nüüd tahtis mees temaga magada. Ma ei hakanud ütlema, et ainus järeldus, mis mina sellest teen on, et järelikult oli mees wussy, kui selle tunnistamine võttis 3 aastat.

Juhtusin samal teemal lugema juba mõnda aega tagasi Psychology Today uuringut, mis tunnistas, et tänapäeva muutunud sotsiaalsete normidega maailmas, kus naised teevad karjääri, saab olla võrdsel tasemel töö- ja huvisuhteid, mis arenevad sõpruseks. Kuigi 60% tuninstas ka, et seks muidugi ka halba ei teeks.
Võtsin siis eile õhtul klaasi veini, valasin vanni sümboolses koguses sooja vett ja kahtlast vanilliaroomi ja võtsin sportilikust huvist läbi oma meestuttavad. Ise olen ma sõprust pakkunud ühe korra. Peale selle, kui ma olin kandnud minit, olin kandnud maksit, olin kandnud stilettosid, olin kandnud plätusid (!!), olin küpsetanud kooke ja käinud mööda nööri. Sellega on kõik selge. Kui ta oleks tulnud ja pakkunud, et inimsoo säilimise nimel pimeduse ajastul peaksime me seksima, ei oleks ma keeldunud. Isegi inimsoo säilimine ei peaks minu poolt löögi all olema. Minu 3 parimat sõpra on mehed. Nendega on ka kõik selge. Kuigi me tunneme üksteist juba liiga kaua, et seksi alatooniga naljasid teha, kahtlustan ma, et ka nemad ei laseks inmsool välja surra. Kuidas üldse tekib sugude vaheline sõprus, kui teine pool ei ole atraktiivne? Ühised huvid? Kena, aga millegipärast oma margiklubist valid sa just selle inimese. Ühine töö? Ta ei ole ilmselt ainuke töökaaslane.

Lihtsustatult öeldes, ma arvan siiani, et alati on sõpruses mehe ja naise vahel üks pool, kes ei ütleks ära ka seksist. Nagu „Kõik armastavad Raymondis“. Raymondi alalisse pizzeriasse tuli uus ettekandja. Pikad jalad ja lühikesed seelikud. Nii lühikesed, et Raymondi naine võttis õhtul hajameelselt kätte ajakirja ja küsis nagu muuseas „Kallis, kas sa tahaksid sellele ettekandjaga seksida?“
Raymond et „issand, kallis, minul oled ju sina“.
„Olgu, aga kui ma oleks ära, kaugel, no näiteks merel““.
„Ei no, kuidas siis nii, sa ju ikka oleks olemas.“
„No kui ma oleks olnud merel nii kaua, et minust ei ole midagi kuulda ja käiksid jutud, et ma olen surnud“.
„Kohe päris surnud või?“
„No päris surnud.“
„No äkki siis natuke, võib-olla ühe korra“.
Raymond ja tema naine ei rääkidnud omavahel nädal aega kuni seriaali uue osa eetrisse tulekuni. Nii palju siis sõprusest. Seda kõike ma Gabrielale rääkida ei viitsinud kui ta Manueliga õhtul klubisse läks.

P.S. Sina, kes Sa sattusid mu koduleheke otsingusõna kaudu "jeesus ära süüdista", Sa oled ikka põhjalikult eksinud.

Aidake valida raamatus kaas!

2009-09-12T21:07:00.005+03:00

Head sõbrad,

Raamatu käsikiri üle antud ja kriitilise pilguga üle vaatamisel Palun aidake valida minu loodetavasti oktoobris ilmuva raamatu kaas :). Igasugused kommentaarid oleks mõjutamine :)

Kena nädalavahetust kõigile!
Milana

Kas seks teeb rinnad väiksemaks?

2009-08-30T11:35:00.005+03:00

Paljude teiste blog.tr.ee-laste eeskujul jagan minu blogisse juhtinud Google otsingusõnu. Kuna paljusid neist ma ei võta omaks (loe: juhuslikud kombinatsioonid erinevatest juttudest), proovin anda ka lisandväärtust ja lahendada muresid.

Otsing: Kui mees petab. Milana vastus: Jäta maha. Lihtsustatult öeldes, te ei saa sellest mitte kunagi lõpuni üle isegi kui ta enam nii ei tee. Ah et see ei ole nii lihtne ja ma ei tea tausta? Seda lihtsam on mitte otsida ettekäändeid.

Meeste dimensioonid – MV: Olemas, kuid sõltuvalt mehest kõiguvad rohkesti vaevu arenenu ja väga sügava vahel.

Kuidas eesti kuulsused kaalu langetavad – MV: Kui nad on sama progressiivsed kui välismaa, siis sama moodi ainult ilma eratreeneri, sushi koka ja dieeditoidu restoranita.

Miks mehed sead on? – MV: Hea küsimus, aga miks naised ussid on?

Kas seks teeb rinnad väikesemaks? – MV: Ei, naistele tundub see psühholoogilise illusioonina (kindlasti on nad liiga väikesed, kui ma rinnahoidja ära võtan), meestele visuaalse (oota, nad olid ju suuremad enne kui ta rinnahoidja ära võttis).

Kuradi dating – MV: ma tean mis sa tunned.

Pagana hot sex – MV: ähmaselt mäletan, mida sa tunned.

Buliimik sex – MV: ma tõesti ei tea, mida sa tunned.

Millised mehed saavad kõige rohkem seksi – MV: vaimukad edukad bastardid (v.t. eelmised konnalood).

Christer Saaliste – MV: never heard.

Mehed näevad värve – MV: oled õigel teel, näevad küll

Modelli rinnad – MV: teoreetilsielt olemas, praktikas keskmisest natuke väiksemad

Lumivalgeke rate prints – MV: Mõte on õige (v.t. eelmised konnalood), aga koht, kust otsida on minu tagasihoidlikul hinnangul vale.

Purjus sõnumid – MV: Jah, purjus sõnumid ikka veel loevad. Big times.

Täiesti tavaline mees: MV: Oota, miks Sa seda Google kaudu otsid?

Sellega lõppes meie küsimuste ja vastuste osa. Leidus küll veel selliseid otsinguid: miks mehed valetavad, millest naistega rääkida, millest meestega rääkida, avaldus sõpradega väljas veetmiseks, midagi ilusat neiule, ilus naine encounters, grupiseksi kogemus, kootud kampsunid, eesti naised on kõhnad, sile nagu pesulaud,

Clive Owen, ideaalid ja loomapiinamine

2009-08-29T10:39:00.005+03:00

Ma ei saa midagi parata, et viimasel ajal on konnade ja printside teema kuidagi aktuaalne ja tagasi muinasjuttude algusesse. Kui su vanemad olid omal ajalprogressiivsed, ei kiusanud nad sind illusioonidega vaid tutvustasid võimalikult kiiresti reaalsusega. Hunt sööb vanaema ära (allegooria halastamatu kapitalistliku olelusvõitluse kohta). Jällegi hunt, kõige halva kehastus, puhub põrsakeste maja ümber (allegooria kinnisvaramullidele). Aga need, kelle vanemad ostsid roosasid plikariideid, tutvustasid oma pahaaimamatut järelkasvu ilmselt ka elu pehmema poolega – illusioonidega. Suudled konna, konn muutub printsiks. Suudled lumivalgukest, ärkab ellu (p.s. mingi uuring tõestas, et maailm ei elaks zombie rünnakut üle).
Kuigi minu vanemad varustasid mind täieliku Garfieldi kollektsiooniga, ei peitnud nad ilmselt venna muinsjuturaamatuid piisavalt kaugele ja veel natuke ega tagasi uskusin ma, et konnast printsiks ei kuulu mitte muinasjutu vaid reaalsuse valdkonda. Muidugi inimesed muutuvad paremaks / tugevamaks / ilusamaks kui neid suunata / aidata / proovida kasvatada. Püha enesepettus.
Kõik algas sellega, et leidsin mina konna. Või mis nüüd leidsin, oli teine nii keset teed, et ei lähe ei mööda ega ümber. Konn oli kena – selline pealt siiru-viiruline, aga tundus, et sest kullakarvaline, tuleb ainult paar kihti tolmu maha pühkida. Ja nii need kuud läksid. Suudlen konna ühe korra. Midagi ei juhtu. Mina hoian hinge kinni, konn vaatab juhmi näoga vastu. Ilmselt on midagi tehnikaga korrast ära või konn oli liiga paksu nahaga. Suudlen teisegi. Vaene loom ei saa ikka veel aru, mida temast täpselt tahetakse. Et mis mõttes nüüd peaks minema iseloom heaks, tekkima MaybachRollsX5 ja Clive Oweni naeratus? Vihjad, palud, nääksud, virised ja ähvardad. Iseloom ei muutu. Halvimal juhul ainult peitub hetkeks. Kas ja kui palju on mõtet proovida teist inimest muuta? Kas üldse proovida muuta? Milles teine süüdi on, kui sinul on ideaaid? Inimesed oluliselt ei muutu ja proovida neid muuta on illusioonid, mid lõppevad jätkusuutmatu vägistamisega. Tahad printsi, otsi potentsiaalne print. Ei leia printsi, ära tapa ka vaest konna oma ideaalidega. Õppetund oli valus, aga see-eest meeldejääv. Kui konn hakkas surnut teesklema ja suudluste eest kõrvale põiklema, sain ma aru küll, et tegelikult konnal ei ole midagi selle vastu, et ta konn on ja kõik mis ma teen on asjatu loomapiinamine. Nüüdsest ainult printsess oma printsile.

Printsid ja konnad ja voodoo nukud

2009-08-21T16:20:00.008+03:00

Kõik lõppes Victoria-saagas sellega, et ma kirjutasin kolumni „lilled ja linnud” ja Victoria abiellus. Ja kõik olekski ju võinud veel hästi minna kui.. neljapäeva õhtu. Eestis tähistatakse taasiseisvumispäeva. Mina olen Milanos ja ikka veel iseseisev ja tähistan passiivselt voodis raamatut lugedes. Ei sega kedagi ja keegi ei sega ka mind kuni hetkeni, kus ukse taga kostub prõmmimist. Sellist korralikku ja kindlameelset. Olles otsustanud, et võitluseta ma alla ei anna, avan ma ettevaaltlikult ukse ja sisse tuhiseb Victoria. Juuksed sassis, lilla hõlmikkleidi hõlmad poollaiali ja silmis äraseletamatu pilk. Talle oli saabunud valgustus. Keset neljapäeva õhtut. Ja valgustust ju ikka jagatakse parimate sõbrannadega.

Ühesõnaga peale üle-eelmist kolumnit lilledest ja linnadest Victoria abiellus. Fancyd pulmad, valged tuvid, kõik täisprogrammi järgi. Manager, kes oli parasjagu lähetuses Miamis, ei saanudki sellest teada. Ilmselt sai, aga oluliselt hiljem. Peale seda, kui Victoria oli ta maha kandnud ja peale tohutut sisemist võitlust abiellunud. Nädal enne seda kui oli tema isiklik dealine manageri unustamiseks. Kaks päeva peale abiellumist, randus ka valge laev koos manageri, lillesülemi, valge auto ja päikeseloojanguga. Mis täpselt juhtus, ma rääkima ei hakka, lady never kisses and tells, aga igal juhul midagi seal juhtus ja tagasi manager enam ei helistanud. Tähendab helistas ja mitu korda, aga selleks et teavitada Victoriat uutest kampaaniatest ja castingutest. Victoria võttis küüned korraliku neiu kombel padjast välja, pühkis laialiläinud ripsmetushi laili, naeratas ja tänas viisakalt. Aga no kaua sa ikka tänad selle asemel, et küsida, et mida paganat. Aga Victoria, korraliku tüdrukuna, kes samuti kunagi ei suudle ega räägi, proovis käia ümber palava pudru ja kui pudru ei tahtnudki jahtuda, saabus valgustus.

Edasine on lihtne. Voodoo, Haitilt pärit vana usund on aidanud tugevamaidki ja sellepärast ei ole mõtet imestada, kui Victoria voodoo poole pöördus. Täpsemalt öeldes, pöördus ta minu poole, et koos voodoo poole pöörduda. Üksi nõelu nukku torkida on ka natuke nüri. Pealegi olin ma korra Kuubas näinud alasti nülitud kana maja ukse taga, sümboliseerimaks ära needmist ja see tegi minust lausa voodoo spetsialisti. Umbes peale seda, kui me olime üle lugenud vähemalt kolm spelli ja jõudnud voodoo dollsi juurest wanga dollsini, tundus mulle rohkem, et kui ta just nõelu endasse torkima ei taha hakata, ei laheda seda ükski voodoo ega wanga. Ja nüüd point.

Loll ei ole mitte konn, et ta sinu suudluse peale printsiks ei muutu. Loll on see, kes suudleb konna, arvates et midagi peaks muutuma. Kui sa tahad printsi, võta prints. Kui sa lepid konnaga, siis suudle, aga ära süüdista teda, kui ta ei muutu. Kaua sa seda vaest konna ikka piinad, pole tema süü, et "sina usud muinasjuttudesse". Kutsarid muutuvad hiirteks, tõllad kõrvitsateks ja printsid konnadeks. Nii käib see päris elus, teistpidi kehtib ainult kella 12ni. Küsige Tuhkatriinult.

P.S. Victoria andis oma voodoo seti oma vanaemale, kes oli armunud 86-aastasesse noormehesse. Õnneks oli setil aastane garantii, Annaks jumal, et nii kaua üldse vaja läheb. http://www.calastrology.com/voodoo.html

Minu esimene raamat

2009-08-19T08:44:00.004+03:00

Head sõbrad,

Mul on hea meel (ja loodan, et teil ka natuke), et esmaspäeval kirjutasime alla raamatu kirjastamise lepingule Eesti Päevalehe raamatukirjastusega. Jah, need samad toredad kirjastajad, kes nt. kirjastasid ka Sass Henno...

Raamat peaks ilmuma hästi varustatud poelettidele oktoobris ja luban selles naeru, nuttu ja private jet'e.

Milana

(Jutu foto on tasuta reklaam Cavallile)

Stereotüübid rokivad (ja mina ka)!

2009-07-06T07:21:00.003+03:00

Joon vähe ja piiratud kogustes. Ei paku pinget ja muud patud kompenseerivad selle puudumise küllaga. See nädalavahetus aga, mis seal salata, osutus raskemaks kui plaanitud. Reede päeval helistas Victoria, et võtku ta vastu, maandub tunni pärast. Vastu ei võtnud, aga maandus ta küll. Maandus mu hotelli ja kui ma hotelli tagasi jõudsin, teatas vabameelne või keeleoskamatu reception võtit ulatades viisakalt, aga otsa vaatamata, et „your fiancee has been expecting you”. Mul läks Starbucks kõigepealt kurku ja siis minu valgetele teksadele. Vaatasin toa numbrit võtmel, kehitasin õlgu, astusin lifti ja hakkasin tavalisi kahtlusaluseid läbi loendama. Vic vahetas mu hotellitoas parasjagu riided, itsitas ebaviisakalt ja teatas, et kui ma just „tema paraadile sadada ei taha”, siis ajagu ise ka kleit selga ja täna me läheme välja. Ma ei hakanud just täpsustama, et tema ülejärgmise nädala pulmale sadamist võiks ju kaaluda, ja vahetasin ennast kiiresti oma uude Gucci klieti. Kleit polnud veel väljas käinud ja ega minagi eriti kippunud, aga võttes arvesse Vici raskendavaid asjaolusid, oli tema lõbustamine parim, mis ma teha sain. Eelmise kolumni kohta: MUIDUGI küsis ta, kas ta peaks messima ja „muidugi,” ütlesin ma, „loevad ka purjus sõnumid, need ongi need kõige ausamad”. Otsustasime, et messime või mitte peale paari mojitot, praegu me veel nii ausad pole. Läbu ja lõbu oli laialt, Vic kallistas tuttavaid, tegi shampuseid välja. Otsustas ühesõnaga, et viimased kaks nädalat olgu meri põlvini, enne kui kell 19 õhtuti mehele süüa hakkab tegema. Nagu Mr. Ja Mrs. Smith „dinner is at 19”. Tänu oma uuele kleidile ja kuldsetele kingakestele nägin ma välja nagu Tuhkatriinu II. Vahetult enne kutsarite ja tõlla transformatsiooni. Hit rate oli täpselt 1. Mitte et ma oleksin vähegi olnud huvitatud saama hititud. Aga see-eest üks oli ka täiesti arvesse minev. Meenutas kergelt Pierce Brosnanit, kui ainult teatud nurga alt ja teatud valguses vaadata. Tema numbri kaotasin ma kuskil poolel teel koju. Võib-olla taksosse. Laupäeva õhtul ei saanud ma niigi pikka etteteatamist. Nii nagu ma päeval castingul kenas T-särgis ja teksades olin, nii ma ka vana tuttava kliendiga õhtul välja läksin. Ja hit rate oli kuskil 9-13 vahel (oleneb mida pidada hittimiseks). Ja siin me jõuamegi teemani. Tahes-tahtmata oleme me mingite näitajate keskmine – välimuse, IQ, EQ jne jne. Teatud hälbega, aga siiski mingi number. Oletame 1-10. Ja vaadates tavakäitumist on üsna tõenäoline, et need, kes sulle külge löövad jäävad keskmiselt vastassoos sinna samasse suurusjärku. Muidugi on erandeid, aga tavaliselt siiski mingid 5-7 on leidnud endale ka vastavad 5-7. Üheöö suhete puhul on vist rohkem erandeid. Kui minu välimus ja elatustase saatis esimesel õhtul signaali, et ma olen päris OK välimusega ja harjunud kallima elatustasemega, positsioneeris ennast ainult üks ennast samaks numbriks ja visuaalsel vaatlusel võis vabalt ka sellele vastata. Teksade ja T-särgiga aga tundusin ma rohkem „endale lubatav” ja madalama numbrinäitajaga ja hit rate tõusis koheselt. Tabavus küll jäi nulli. Kes oleks arvanud nii otsest korrelatsiooni välimuse ja silgnaalide vahel. Agentuuri jõudes leidsin eest väikese lilla kaisukaru kirjaga „hi, cutie, wanna hug”. Vean kihla, et see oli teise õhtu tulemus.

Lilledest ja linnadest ja laia ringi küsimus

2009-07-03T07:33:00.003+03:00

Hea anonüümne kommentaator minu blogis, eelmise blogi taust oli selline. Kuna tunnen neid kõiki, räägin kõrvaltvaataja pilguga. Ja kuna see on inimeste isiklik saladus, isegi, kui nad seda kunagi ei loe, kaob ka see blogi laupäeva hommikuks. Ja lugejatele on küsimus: kas peaks lihtsalt laskma minna?
Ta tutvus nendega umbes samal ajal. Öelda, et ta uus manager oli karismaatiline, oleks olnud nagu öelda, et Marilyn Monroe on okei. Okei olid selles ettevõttes teised ja kolmandad tasemed. Tema ei olnud teine ega kolmas, tema oli esimene ja karismaatiline oleks olnud lihtsalt solvang. Nad ei märganud üksteist kohe. Tüdruk, Victoria, oli leidnud sõbra. Sõbra, kes jagas tema huvisid, sõbra, kellega koos naerda, mängida, loomaaias loomi toita, öösiti katusel veini juua. Ja lõpuks joodi hoopis hommikukohvi vaadates kodus Discovery Channelit. Ja nii iga hommik. Ja nii nad tegelikult ei märganudki üksteist kohe. Vahel nad tülitsesid. Siis kui Vic ei saanud katalooge, mis olid tema meelest mitte ainult talle sobivad, vaid talle loodud. Nad ei tõstnud kunagi häält, nad tülitsesid pilkudega ja nappide repliikidega. Ja siis olid paremad päevad, kus nad käisid koos shootidel ja mõnikord reisidel. Ja rääkisid tähtkujudest ja rääkisid filmidest ja rääkisid linnadest, lindudest ja vanaks saamisest. Selleks, et järgmisel päeval jälle tülitseda. Ja kunagi ei juhtunud midagi. Lihtsalt vahel, ainult vahel, jäi Vici lause pooleli kui ta mööda läks, rääkides midagi kiiresti telefonis ja naerdes modellidega ja mõned korrad, Vic oleks võinud vanduda, et mõned korrad, seisis mees natuke kauem uksel kui ta oleks pidanud. Sekundi või kaks. Nagu kõheldes. Läks mööda aasta, läks ka järgmine talv kuni tuli kevad. Kevad koos linnade ja lindudega. Ja ühel järjekordsel õhtu, saatis ta sõnumi. Ilmselt purjus sõnumi. Ilmselt just sellise sõnumi, mida saadetakse, kui telefon jäetakse blokeerimata ja ei jooda liiga tihti. „Ma ootan sind,” kirjutas ta. Nii lihtsalt kirjutaski. Vic sai sõnumi kätte täpselt minut hiljem. Ja kolm minutit hiljem istus ta autosse ja sõitis ära. Lihtsalt sellepärast, et vahel on targem minna. Vahel on targem minna, kuigi iga rakk tahaks jääda. Ma arvan, et iga ta rakk tahtis jääda. Aga tema läks ja ei vastanudki midagi. Ostis teepealt kaasa kohvi, seisis mere ääres ja kuulas Rolling Stonesi. Vähemalt nii ma arvan. Ja siis ta läks koju. Ja päevad läksid edasi. Discvery channel, kataloogid, linnad ja linnud. Ta ei kutsunud ted enam kunagi. Oleks Vic teadnud, et ta ei kutsu enam kunagi, oleks ta tookord läinud, ma ei tea. Nad ei tülitsenud enam eriti, nad ei olnud enam eriti midagi. Ei sõbrad, ei vaenlased, niisama. Aga ikkagi jäi Vicil lause pooleli ja talle tundus ikka veel, et kui mitte sekund, siis vähemalt pool, mees kõhkleb. Aga talle võis ka tunduda. Ja siis tuli suvi ja ta sõber palus ta kätt. Niisama, ilma välguta, ilma ilutulestikuta, nagu päris elus, keset igapäevaseid asjatoiminguid. Ja Vic võttis sõrmuse, sõrmus oli liiga suur, ja pani selle endale sõrme. Ise. Ise tundus vähem püha. Ja lükkas päeva võimalikult edasi. Ja see päev on nädala pärast. Sõber on ära juba teist nädalat, pikk tööreis nagu ikka aeg-ajalt. Ja Vic pidi mingis absurdses reklaamis Crocse kandma. Õnneks ei olnud see seda liiki deal nagu staaridel Coca Cola, Red Bulli või Rolexiga, et annad sõrme ja teine sõrm ei tohi ka muud brändi tarbida. Läksime peale reklaami edukat shootingu-päeva tähistama, tantsisime nagu keegi ei vaataks, jõime mojitosid, nagu oleks varemgi hulgim joonud, ja enne kui ta aru sai, oli ta saatnud oma managerile sõnumi. „Kas sa ikka veel ootad?” ja viskas telefoni ära. Ta ei julgenud kunagi teada saada, kas ta ootab. Nädala pärast on pulmad.
Ta tuleb homme minu juurde. Jooma veini ja ma tean, ma muidugi tean, et küsima, kas ta peaks minema ja küsima, et kas ta siis ikka veel ootab. Küsima, enne kui kõik on pöördumatult kadunud ja ta ei saagi kunagi teada. Või peaks ta vahetama agentuuri ja unustama ära, et oli keegi selline, kellega lause pooleli jäi ja kellega räägiti lindudest ja linnadest. Ja abielluma. Millist nõu peaks andma?

7 asja, mida kunagi teha ei tohiks

2009-06-30T22:39:00.005+03:00

1. Ära kunagi ütle ära kohtamisest sellega, kellesse sa oled crushinud. Tegelikult head põhjust ära öelda ei ole ja kui sa edasi lükkad, on rohkem kui võimalik, et sind rohkem ei kutsu. Fakt.
2. Ära peta inimest, kellega sa kavatsed vanaks saada. Või kui juhtub, ära räägi. Kõike infot ei ole vaja jagada, mõndadest asjadest ei saa üle. Nad jäävad painama ja tulevad ikka ja jälle mingi triggeri peale tagasi. Tõenäoliselt isegi kui sa ei räägi, jäävad nad muidugi sind ennast painama ja sa jääd veel tükka aega kartma, et see välja tuleb ja põdema, kui ta telefonile ei vasta, et see on juba välja tulnud.
3. Ära kunagi, mitte kunagi vihka või armu inimesse, kellest sõltub su karjäär ja majanduslik heaolu e. mistahes vormi ülemusse. Vihkamise ja kire piir on harbas ja ma ei kujuta ette, et oma ülemusega magamisest tegelikult päeva lõpuks midagigi head tuleks Armumisest ma parem üldse ei räägi. PS. Tõenäosusteeooria järgi ka seks imeb.
4. Ära valeta endale pikemalt kui see millekski hea või strateegiliselt vajalik on. Edasi läheb käest ära.
5. Ära kanna Crocse. Ei, need ei ole nagu Apprentices arvati, Aafrika laste toetuseks müüdavad odavad jalavarjud. Need on karjuvalt koledad ja sealjuures kallid recycletud kummist kogujalaplätud (trademark: Milana)
6. Ära saada purjus peaga SMSe. Mõned telefonioperaatorid pakuvad lausa võimalust blokeerida tetud aegadeks oma väljaminevad kõned ja sõnumid, kui on teada, et õhtu on ohustatud. Vahel, ainult vahel, võib sellest muidugi ka kasu olla, aga enamuses on hommikul väga piinlik ja seletus „ma olin purjus”, on banaalne mitte edasiaitav.
7. Ära ole normaalne. Work like you don't need money, Love like you've never been hurt, And dance like no one's watching. valetamine,

Et kõik ausalt ära rääkida, algas see sellest, et mu sõbranna pidi mingis eriti absurdses kataloogis Crocsidega olema. Õnneks ei olnud see seda liiki deal nagu staaridel Coca Cola, Red Bulli või Rolexiga, et annad sõrme ja teine sõrm ei tohi ka muud brändi tarbida. Läksime peale reklaami edukat shootingu-päeva tähistama, tantsisime nagu keegi ei vaataks, jõime mojitosid, nagu oleks varemgi hulgim joonud, ja enne kui ta aru sai, oli ta saatnud oma managerile, kes oli kunagi Bossi modell, sõnumi, mille sisu ma parem ei kordaks. Siiani valetab endale, et ei tahtnud seda talle saata ja kahetseb, et ta kohtamiskutsest ära ütles (ei ole vist mõtet mainida, et rohkem neid ka ei tulnud). Homme lubas jälle oolla enda vastu vastu aus ja töötada nagu ei vajakski raha.

Kuidas kuulsused ennast vormis hoiavad II

2009-06-28T10:55:00.004+03:00

N. Nookie. Tuntud inglise pesumodell ja seltskonnakunitar Kelly Brook (29) usub, et regulaarne seks aitab tal vormis püsida. Ekspertide hinnangul kulutab pool tundi aktiivset seksi 250 kalorit, mis võrdub samuti poole tunni jooksuga.
M. Marple Syrop. Kanada näitlejanna (Notebook) Rachel McAdams (30), sööb igal hommikul 2 teelusikatäit vahtrasiirupit, et piirata oma magusaisu ja saada lisa energiat.
O. Olive oil. Dancing with the starsi täht Karina Smirnoff (31) alustab oma päeva teelusikatäie oliiviõliga, et käivitada seedimist saada vajalikke toitaineid. Tavalise toiduõli vahetamine oliiviõli vastu salatides jms on ka enamuse toitumisekspetide rusikareegel.
P.Pilates. High School Musicali staar Michelle Hudgens (20) tunnistab, et dieedipidamine on ka tema jaoks raske. Sellepärast eelistab ta piirata süsivesikuid, süüa väiksemaid portsjoneid ja tegeleda regulaarselt Pilatesega. Pilatese fännid on ka väga paljud teised kuulsused nagu nt. Madonna.
R. Room temperature. Oscarivõitja Ashley Judd (41) joob iga päev 2 liitrit vett, kuid jälgides, et vesi oleks toatemperatuuril. Külmemat vett on raskem seedida, usub Judd.
S. Sushi. Sushi on paljude kuulsuste k.a. Victoria Beckhami lemmiktoit kuna sisaldab vähe rasvasid ja kaloreid, kuid palju toiteaineid.
T. Toothpaste. Pamela Anderson (42) peseb nälja tulles hambaid, uskudes, et see peletab näljatunde. Samuti närib ta süüa tehes suhkruvaba nätsu, et organismile tunduks, et ta saab süüa ja samas ta ise ei näksiks.
U. Underware. Laulja Kate Perry (24) on tunnistanud, et lahku kunagi kodust ilma ka Eva Longoria lemmiku Spanxi trimmiva aluspesuta.
V.Vinegar. Lauljatar Fergie (34) joob toidukordade vahele teelusikatäie toiduäädikat, mis paljude ekspertide meelest piirab näljatunnet ja elavdab seedimist.
W. Water. Ka Beyonce (27) usub nagu kõik terviseeksperdid, et vesi on terve organismi võtmesõna, juues 2 liitrit vett päevas. Osa vee võib asendada ka rohelise teega, samas kui kohvi ja alkohol viivad organismist vedeliku välja ja iga klaasi kohvi kohta peaks jooma ka klaasi vett. Modellide 7 liitrist veest päevas ma kirjutan veel kunagi eraldi.
X. Xrcise. Trenn, trenn ja trenn. Ka sellest eraldi.
Y. Yaz. Näitlejanna Rosario Dawson (30) on viimase Holliwoodi trenni Yazi fänn. Yaz kombineerib omavahel joogat ja spinningut ja on näitlejanna meelest võti figuuri saladusse.
Z. Zzzzz. Penelope Cruz (35) väidab, et just uni aitab tal säilitada oma kaunist figuuri, magades 12 tundi ööpäevas. Tõesti, teadlased on oma viimastes uuringutes leidnud, et vähe sellest, et organism kulutab energiat ka magades, aitab uni arendada organismi käimas hoidvat hormooni.

Kuidas kuulsused ennast vormis hoiavad?

2009-06-26T20:28:00.004+03:00

Kuulsuste dieedinipid
Leidsin ühest ajakirjast kuulsuste dieedinipid, mida arvasin, et äkki huvitaks, kui jagaksin. Kuna dieedinipid on tähestiku kujul ja inglise keeles, võtmesõnasid ei tõlgi, muud proovin tõlkida.
A. Acai. Tuntud Bondi-tüdruk Denise Richards on üks praegu populaarse Amazonase metsadest korjatava acai marja fänne. Marjad on kõrge Omega-3 rasvhappe sisaldusega ja antioksüdandid ja vähendavad isu.
B. Broccoli. Katie Holmes kaotas 18 raseduse järgset kilo rekordajaga, järgides karmi taimetoidu ja brokkoli dieeti. Brokkoli söömine vähendab isu, täidab kõhtu ja seda võib süüa piiramatutes kogustes.
C. Camera. 36-aastane supermodell Heidi Klum motiveeris end peale 3nda lapse sündi kiiremini ideaalvormi saavutama, pildistades ennast alati kord nädalas. Pildid aitasid näha toimuvaid muutuseid ja hoida motivatsiooni kõrgel.
D. Doggy bags. Superstaar Jennifer Lopez järgib tervislikke eluviise isegi väljas süües, paludes pakkida alati enne toidu serveerimist pool toidust kaasa ja piirates nii söödavaid toidukoguseid.
E. Epsomi soolad. Heidi Klumi teine dieedinipp on võtta rahustavate Epsumi sooladega vanne. Epsumi soolad koosnevad magneesium sulfaadist ja väljutavad kehast iigseid mürke ja vedelikke.
F. Fruit. Endine Baywatchi näitleja Carmen Electra (37) kiidab ühe tähtsa osana oma dieedist greipe. Uuringud näitavad, et greibid edendavad kaalukaotust ja piiravad isu.
G. Green Juice. Goldie Hawn (63) nagu suur enamus muid kuulsuseid ja toitumisspetsialiste, usub rohelise jõudu. Roheline tee väljutab mürke ja vedelikke ja kiirendab ainevahetust.
H. Half portion. Pikaajaline yo-yo dieedipidaja ja saatejuht Ricki Lake (40) usub sama siiralt kui Jennifer Lopezki portsjonite poolitamisse, süües serveeritavast portsjonist vaid poole.
I. Ice Cubes. Laulja Mariah Carey kummaline toitumisnipp imeda snäkkidena jääkuubikuid, mis tekitavad täiskõhu tunde ja illusiooni, et ta sööb midagi.
J. Juice. Love Actually filmis mänginud Martine McCutcheon (33) usub nagu paljud muudki kuulsused ananassimahla jõudu ja alustab igat päeva ainevahetuse kiirendamiseks klaasi ananassimahlaga.
K. Knitting. Julia Roberts (41) proovib ennast tegevuses hoida kududes, mis viib eemale tähelepanu näljalt ja kiusatuselt snäkkida.
L. Lunchbox. Näitleja Cameron Diaz (36) ei lahku kunagi kodust ilma lunch-boxita. Kohvrike sisaldab 60% juurviljasid, 30% proteiine ja 10% rasvasid ja sellest jätkub kogu päevaks.

Blondes have more fun

2009-06-22T09:46:00.005+03:00

1908. aasta oli märkimisväärne mitmelgi põhjusel. Üks ja mitte vähetähtis reklaamimaailma põhjus on, et sündis Shirley Polykoff, naine, kes ühena vähestest pääses reklaamimaalima Hall of Famesse. Et kõik algusest ära rääkida, tuleb tõdeda, et vastavalt ajaloo kroonikatele värvisid 1920ndatel juukseid vaid vähesed naised, needki peamiselt lauljad ja näitlejad. 1950ndateks oli juustevärvijate protsent maailma naisrahvastikust kasvanud 7%ni samas, kuigi sihtgrupp jäi samaks. Murrang suhtumises tekkis 1955 aastal. Ja mitte sellepärat, et trend oleks oluliselt muutunud, vaid eelkõige tänu sellele, et seni veel tundmatu copy-wrighter Shirley Polykoff sai tööd reklaamifirmas Foote, Cone & Belding. Ja edasine on juba otseses mõttes ajalugu. Reklaaminduse ja sotsioloogia ajalugu ja juustevärvimise üle 400-kordse kasvu ajalugu. Shirley esimene tuntuim slogan oli Clariolile loodud „Does she...or doesn’t she”, mis maandus eelmise sajandi tuntuimate sloganite seas auväärsele 8ndale kohale. Selle järgnes rohkem unustatud "If I have only one life . . . let me live it as a blonde" ja loomulikult täiesti unustamatu„Blondes have more fun”.
Ja nüüd võimalus ennast testida eelmise sajandi 10 tuntuima slogani suhtes:
1. Diamonds are forever
2. Just do it
3. The pause that refreshes
4. Tastes great, less filling
5. We try harder
6. Good to the last drop
7. Breakfast of champions
8. Does she … or doesn’t she?
9. When it rains it pours
10. Where’s the beef?
(Õiged vastused: Mitte James Bond vaid DeBeers, Nike, Coca-Cola, Miller Lite, Avis, Maxwell House, Wheaties, Clariol, Morton Salt, Wendy’s)

Muinasjutud õpetavad meid?

2009-06-20T22:12:00.002+03:00

Kuna eelmine suvi oli mul natuke rohkem aega hooaegade vahel, kui tavaliselt, otsustasin ma minna paarinädalasele avatud ülikooli kursusele psühholoogias. Ja üks esimesi asju, mis meile õpetati, oli täiskasvanuks saamise eri etapid. Itaalia keeles muidugi. Poolt ma aimasin, poolt ma arvasin, aga eksami ma lõpuks ära ka tegin. Igal juhul oli popi psühholoogi, kelle nime ma enam ei mäleta, teooria, et sa oled vaimselt täiskasvanud siis, kui oled läbi teinud 3 arenguetappi (enamus massist sinna ei jõuagi). Esiteks mängid sa oma varvastega ja saad aru et „wow, need on ju MINU varbad”. Teiseks lõpetad sa uskumise jõuluvanasse. Kolmandaks lõpetad uskumise Jumalasse. Oma varbaid ma tunnen, jõuluvana pole ma vist oma mäletamist mööda kunagi uskunud ja Jumala suhtes olen ma Jaan Kaplinski väljendi järgi „valgustatud skeptik”. Samas ma arvan, et on olema ka neljas tase, tase, kus sa lõpetad uskumise muinasjuttudesse. Prints ja Lumivalgeke ei elanud õnnelikult igavesti elu lõpuni -esimesel aastal hakkasid nad üksteisele pinda käima, teisel läksid nende tülid lausa talumatuks ja neljandal, peale 2 last nad lahutasid. (Viienda aasta kaklesid nad muidugi hooldusõiguse pärast). Ja Okasroosikese printsil olid kohutavad lauakombed, ja nagu selgus täpsemal vaatlemisel, polnud ta IQ ka suurem asi. Aga tagasi algusesse.
Mul oli ilmselt üsna ebatüüpiline lapsepõlv. Samal ajal kui mudilastele loeti ette Lumivalgekese ja Okasroosikese muinasjutte, räägiti mulle iseleiutatud muinasjutte laisast ja virgast kassist, kus oli alati turumajanduslik kiiks, ja loomlikult Garfieldi. Kui natuke suuremana avastasid eilsed mudilased, tänased pubekad, enda jaoks 2 Quick Stardi ja Modern Talkingu jne, oli mu ema jõudnud Vennaskonna ja „Insener Garini hüperboliodi” staadiumisse. Nii saabki ainult selliseks kasvada nagu mina. Igal juhul ma ei teagi, kuidas ja miks ma olen vähegi kursis muinasjuttudega, sest ka lasteaiast ja lasteaia kohustuslikust kirjandusest vabastati mind enneaegselt halva käitumise tõttu. Vähe sellest, et kursis. Nagu iga korralik naine, olen ka mina läbi suudelnud päris mitu kärnkonna, lootes, et nad muutuvad printsiks.( A. kallis, Sina ei olnud kärnkonn, Sa olid lihtsalt imeline tavaline noormees, aga mina lugesin et iga printsess, saab omale printsi). Aga äkki ma ei leia printsi, sest ega ma ise ka mingi printsess pole? Aga kui meie ei ole printsessid, siis ei ole ka lootust mingile printsile. Nagu Vennaskond laulus „Muinasjutud õpetavad meid”. Kas just õpetavad, aga loovad alusetuid ootusi kindlasti. Kas vanematel on üldse õigust luua väikesest peale roosat maailma, mis igasuguse tõenäosusteooria järgi ei täitu? Või kui ühega miljonist täitubki, aga see on siis kellegi teise muinasjutt. Või äkki tuleb muinasjutte lugedes pannagi sisse väike klausel * asjatuid paralleelse tõmmata on põhjendamatu. Kuna muinasjutus on vähemalt miljon tegelast (umbes nii palju elab vast väikeses kuningriigist), siis on üks miljonile tõenäosus, et just sina oled printsess. Igal juhul, ma arvan, et sa oled päris suureks kasvanud, kui sa lõpetad uskumise muinasjuttudesse. Mina ei ole. Mina suudlen edasi kärnkonnasid, usun päkapikke, kurje draakoneid ja et Angeline Jolie huuled on päris.

Mehed, naised ja IQd ehk täiesti tavaline päev

2009-06-15T19:10:00.003+03:00

Ta tuleb sulle lähemale. Su süda hakkab kiiremini lööma. Või kui ei hakka, hoiad sa hinge kinni. Või kui hinge ka ei hoia, teeskled, et ei pane tähele. Pädeb sama moodi nii tööl, kodus kui ka puhkehetkel. Siis ta ütleb sulle, et „kena päev”. Või et „tsau mis teed”. Või kui see on töötuttav, siis näiteks küsib midagi standardhälbe või mediaani kohta. Nagu mu üks sõber tegi sõjaväes nalja mingi reamehe arvel , ulatades talle ämbri ja paludes viia ehitusplatsile ämbris oleva mediaani. Vaeseke läkski siis kuulekalt ehitusele ja karjus üle platsi, et „kes tellis mediaani?”.
Ühesõnaga, siis sa choked. Nagu Eminem 8 miilis. Muusika käib, biit käib, vastane vaatab sulle ootavalt otsa...ja sina choked. Kuigi veel hetk tagasi olid sa kõigi riimide kuningas ja elav entseklüpeedia. Ja kogu sinu 140 ballisest IQst pole sellel hetkel mitte midagi kasu, sest just sellel hetkel, just sellel otsustaval hetkel sa choked. IQ on millegi kõrgema poolt laenuks ja ta tahab seda tagasi just siis, kui sul kõige rohkem vaja on. Selle kolumni mõte on selge ja lühike- su IQ on tegelikult täpselt nii kõrge, kui su kõige nõrgematel hetketel. Selle järgi on mu IQ korralik 85.

163cm naised saavad kõige rohkem seksi

2009-06-14T09:51:00.006+03:00

Olgu, olgem ausad. Kuni umbes 25 aastani võid sa süüa kõike. Juua ka, kui tuju või vajadus tuleb. Su ideaalkaal kõigub kilo-paari võrra. Ja siis, kui sa saad 25, hakkab su ideaalkaal muutma. Ainevahetus ei ole enam nii kiire. Iga kilo, mis sa õhtul juurde sööd kanaliseerub vähemalt pooleks kiloks järgmisel hommikul. Ja mida kaugemale 25 aastast, seda rohkem trikke tuleb teha, et vältida ideaalkaalu liiga kiiret kaugenemist alguspunktist. Võib peaaegu, et öelda, et alates 25 rahulikult 10 aasta jooksul muutub see kaalunumber iga aastaga umbes 1 kg võrra. Seda muidugi siis, kui sa mängid ausat mängu ja lased asjal enam-vähem omasoodu areneda. Mis on aga hea uudis, „skin is not in”! Eelmisel nädalal valis mingi Inglismaa ajakiri, kelle nime ma ei mäleta, Vicktoria Beckhami maailma kõige ebaseksikaimaks naiseks. Kogu raha, kõik need 43 kilo ja jalgpallurist abikaasa ei tee naisest seksikat ehk me oleme valel teel. Küll aga tulid Austraalia New South Walesi ülikooli psühholoogid tulemusele, et mehed tõesti eelistavad keskmiseid naisi modellivälimusega naistele. Keskmise definerisid nad 163cm, talje 76cm ja puusad 102 cm. Järeldus tehti katse tulemusel, milles näidati 100 mehele 200 erineva kehasuurusega naise fotot, millest nad pidid valima kõige ahvatlevama. Ja tulemus oli riidesuurus 38 ja pikkus 163cm. (Arvesse ei võetud rindade suurust, kuigi ka seal olevatmida rohkem, seda parem). Olgu, me võime hakata jälle arendma John Nashi mänguteooriat ja apelleerima meeste ebakindlusele ja korvi saamise kartusele modellide puhul, ja kõigele muule, aga päeva lõpuks räägivad katse tulemused enda eest. Ja mina oma 175cm ja 60cm taljega olen out. Elagu normaalsed naised, fois gras, hea seks ja 5 (toidu)korda päevas! Kõik te buliimikud ja anorektikud ja muidu modellid, kes te apelleerite headele geenidele ja kiirele ainevahetusele, võite jälle salatilehtedelt ja vatitupsudelt korraliku steigi peale üle minna. Oodake, ma käin korraks ära.

Pildil Norma Jeane Mortenson aka Marilyn Monroe, kes oli küll väidetavalt 166cm.

Sünnipäevaks rinnad või rasvaimu?

2009-06-12T23:10:00.005+03:00

Eile peale kataloogi shooti käisime klubis. Kui Barcelona Pasha on täis teenagereid, siis Sao Paulo Pacha oli pigem progressiivne noorte klubi nagu heas Ameerika filmis. Ei midagi liiga fancyt, ei midagi puudu. Lakooniline techno. Ise eelistan intiimset retrot. Maitse asi. Ja mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Astun ma ööklubi WCsse ja kaks neiut, brünetid ja saledad, katsuvad üksteise rindasid nagu hea Ameerika pornofilmis. Väga heas Ameeria pornofilmis. Või „Devils Advocates”, kus kui naine ei saa deitida oma abikaasaga, kellel pole aega oma advokatuuri kõrvalt, deidib ta krediitkaardiga ja deidi käigus tekkivad rinnad. Kunstrnnad muidugi. Brasiilias on ka kõik loomulik ülehinnatud. Milleks loota jumala peale, kui sellised väikeseid asju nagu rinnad, või pigem selliseid suuri asju, saab raha eest.
„Tule,” viipab kaunim brünett ja tõmbab mu käe tema rinnale, „onju päris”. Kuni ma mõtlen, kuidas talle öelda et mul ei ole just mitte liiga palju võrdlusmomente, kuulen ma juba pikka loengut teemal „siliconas ja Dr. Valves”. Olgu, Brasiilia on erand. Brasiilias võid sa 16. aastasena valida, kas sünnipäevaks silikonid või rasvaimu. Poole USA hinnaga. Kaks rinda ühe hinnaga. D rinnad B hinnaga. Umbes 150 plastilist operatsiooni 1000 inimese kohta, lugesin ma kuskilt. Eesti on algaja võrreldees sellega, paar operatsiooni 1000 kohta. Ja seda ilmselt ka sellepärast, et me pole sattunud oravarattasse. Ühelt poolt ühiskondliku surve oravarattasse nagu Brasiilia ja muu Ladina-Ameerika, teiselt poolt operatsioonide oravarattasse. Nagu näitavad uuringud, teeb see, kes on teinud ühe operatsiooni, teeb teise veel ja kolmanda. Umbes 65% teeb erinevate uuringute järgi veel teise ja kolmanda ja neljanda operatsiooni. Milleks rahulduda ühega kui saab parandada kõik, mida loodus hästi läbi ei mõelnud. Või mõtles, aga kujutas natuke teist moodi ette. Või kujutab mood teist moodi ette. Suured rinnad on hea, kurvid on halb. Otsustage ära, kõike ei saa korraga. Kas ilulõikused on OK ja kust alates? Kas Botox on OK aga rinnad enam ei ole? Või on rinnad OK aga rasvaimu enam ei ole? Aga kui rinnad ja rasvaimu on OK, siis miks enam nina korrigeerida ei või? Kus läheb piir, kust väike looduse järgiaitamine läheb pigem loomuliku rikkumiseks?

Kuidas lasta minna?

2009-06-11T22:43:00.002+03:00

Loll on olla loll ja valus on olla naiivne. Päevgi aastas võiks olla enda vastu aus ja see päev võiks muuta kogu ülejäänud aasta.
Illusioonid on toredad nagu ka täitumata unistused. Sa unistad, näed unes, tulevikus shared oma unanägusid teistegagi. Ja kõik on nagu päris. Uskudes psühholooge, isegi rohkem kui päris, sest aistingud on teravamad. Ma nägin unes, et sa silitasid mu pead. Ma panin pea su sülle ja minuga oli kogu maailma rahu. „Su silmis ja suus on mu lainetav juus, justnagu su unenäos varem,” kirjutas Doris Kareva. Sinu silms ja suus ei olnud. Mu lainetav juus oli su süles ja ma tundsin, et misiganes ei tuleks, kes iganes kunagi ei tuleks, mitu iganes ei tuleks, sa kaitsed mind. Läbi linnade. Läbi lillede. Läbi ilmade. Aga sa ei kaitse mind ja päeval ma ei vajagi sind. Ainult öösel, siis kui olen natuke nõrgem. Nii vähe, et kuskilt alateadvuse sügavamast sopist immitseb läbi midagi, mida Freudki vaevalt aimata oskab. Tervenemine algab siis, kui sa tunnistad. Lahti laskmine algab siis, kui sa tunnistad selle vajadust. Unedest loobumine, mistahes unedest, nõuab jõudu ja ennastsalgavust nagu iga minnalaskmine. Kuidas lasta lahti, kui sa tead, et pead lahti laskma? Et see on su ainus võimalus ja jääbki ainsaks võimaluseks. Ennast ära ei räägi ja ära petab vaid teatud aja. Ma otsustasin, et kõik unistused, mis ei ole täitunud 15. augustiks lähevad üle kaalumisele. Mis teeb mind paremaks ja rikkamaks, võtame kaasa. Mis hävitab ja jääb alati kättesaamatuks, jätame nii sügavale unedesse, et Freudki enam ei aima. Deadlined unistustele. Või kuidas lasta minna kui tead, et pead laskma? Kuidas seda tehakse?

Flirt on flirt on flirt

2009-05-10T19:19:00.003+03:00

Flirt on flirt on flirt
Võiks ka muidugi eelmänguga. Korralikult, aeglaselt ja sissejuhatavalt, aga ei ole tuju ja ei viitsi. Seega: flirt flirdi pärast imeb. Nagu imeb ka seks seksi pärast. Ja ma olen täiesti kindel, et ma olen üks väheseid inimesi, kes nii arvab. Ja mul ei ole olnud mitte kunagi seksi seksi pärast ja mul on siiber flirdist flirdi pärast.
Lähme tagasi eelmisesse teemasse, poiss kohtub tüdrukuga. Poiss proovib olla vaimukas. Tüdruk proovib olla tark. Või vastupidi. Pigem vist vastupidi. Poiss proovib olla tark ja tüdruk vaimukas. Omast arust rohkem või vähem on ka. Ainult ümbruskond arvab, et poiss on liiga smart-ass ja tüdruk kihistab totakalt. Oled vaimukas korra. Oled teisegi. Kolmas ei tule nii hästi välja, aga peaks sinu arust asja ära ajama. Asja sõnumiga „sina meeldid mulle ka”. Kui toime on eriti pikk, jätkatakse veel mõnda aega. Kuni enam uusi tarkusi oluliselt ei ole ja naljad kordavad ennast või muutuvad muidu lamedamaks. Ja siis tuleb see üks hetk, kus peaks tulema kino ja kohvik. Või lihtsalt kohvik. Või lihtsalt film ja popkorn. Hetk, kus piisavalt nalju on tehtud ja piisavalt „ping”idele „pong”idega vastatud (yin ja yang tulevad alles hiljem). Ja siis sa hingad sisse ja ootad, et tuleks...noh mitte just ilutulestik...muinasjutt lumivalgekesest on muinasjutt happy beginnng mitte happy endist....seega mitte just ilutulestik....aga paar unetut ööd ja kaotatud kilo vähemalt. Või no ükski. Ärad hommikuti vara, unustad süüa, kannad aina ilusamat pesu, the usual. Aga mis siis kui ei tule? Ma usun, et kõik peab loomulikult edasi minema. Ma usun, et igaks asjaks on oma staadiumid. Kus sa hingad sisse ja üks asi läheb üle teiseks. Loomulikult, orgaaniliselt, voolavalt. Mitte et hingad sisse ...ja kui välja ei hinga, siis lämbud ära, sestmidagi uut ei tulnudki. Ja kui sa selle ühe hetke (heal juhul kaks) maha magad, siis hakkab allakäik. Ja mitte meeldiv allakäik – dekadents shampustega, vaid allakäik nagu....ei viitsi enam neid nalju ja ei viitsi enam kihistada. Ja siis ongi kõik. Ma arvan, et ilusate suhete algustel on kõige koledamad lõpud just lahtumised. Kus ei viitsitud, ei julgetud, ei proovitud. Seega, vahet pole kes, vahet pole kumb, saage egost üle, leidke aega, saatke tähitud kirjaga kinopiletid. Ja halvimal juhul jääte te kahetsema seda, et ei tulnud välja. Mitte seda, et mis oleks, kui oleks tulnud välja. Seega – SUL ON ILUSAD SILMAD (vt. eelmine kolumn).

Cavalli, võõras mees ja surmapatud

2008-12-09T09:12:00.003+02:00

Surmapatte ei ole seitse. See on kellegi vana veidriku kirikureformaatori väljamõeldis 12. sajandist. Piibel ütles, et on olemas surmapatud. Amen. See on kõik. Millised, see on maitseasi. Kuni tuli üks tarkpea, kes pidi detailidesse laskuma ja järsku tuli välja, et sina ei pea mitte himustama teise vara või naist, või vara ja naist ja nii edasi. Ja sündisid seitse surmapattu. Mis täpselt seitse, ei tea keegi. Tundus hea muinasjutuarv. Päkapikke oli seitse ja see kõik oli seitsme maa ja mere taga. Nüüd, palju sajandeid hiljem, võiks ju teemat edasi aretada. Seitse on tore, aga näiteks üheksa või alamkategooriad oleks veel toredam. Või tuleks olemasolevad patud natuke värskema pilguga üle vaadata. Kui palju edevust on okei? Kui ma ostan uue kleidi H&Mist kas see on okei, samas kui Cavalli on juba otsetee põrgusse? Või kui see kleit on 10ndik palgast, siis on liiga palju, aga 9,37ndik on veel norm. Ja mis tähendab ligemese mehe ihaldamine? Kui ma tahan temaga koheselt seksida või isegi see, kui ma vaatan talle järgi. Minu meelest sellised mängureeglid peaksid küll nüüd selged olema. Kuigi nii või naa olen mina nende reeglite ja definitsioonide järgi neetud – Cavalli mul on ja järgi olen vaadanud. Koheselt seksida küll ei tahtnud, aga järgi vaatasin. Praeguste väärtushinnangute ja nulltolerantsi puudumise ajastul on see natuke keerulisem kui siis, kui vähemagi eest põletati tuleriidal. Seega, ma arvan, et oleks kas aeg edasi minna ja uued mängureeglid defineerida. Esimene surmapatt oleks mul vähemalt selge – sa kaod ära ilma selgituseta. Te käisite väljas. Täiesti lahe oli, tema pakkus sulle dringi, sina rääkisid oma tähtkujust, lemmikmuusikast ja tulevikulootustest. Ja siis ta lihtsalt kaob ära. Kõigepealt sa arvad, et ta kirjutas valesti su telefoninumbri. Siis, kui sulle tuleb meelde, et ta ju tegi sulle vastamata kõne, saad sa aru, et parem on välja mõelda uus teooria. Näiteks, et su telefon on katki. Kolme pulga leviga ei pruugigi ju kõned kohale jõuda. Ja nii edasi, kuni sa oled läbi käinud ka teooriad koera surmast ja vanaema haigestumisest. Ja kui enam midagi muud üle ei jää, saad sa aru, et „he’s just not so much into you”. Ja sa jäädki välja arvutama, kas need olid su juuksed, su naer, su imetlev kutsikapilk või kahtlane iseloom. Patt number kaheksa on kindlasti peale lootuse andmist selgituseta ärakadumine.

P.S. Selgituseks sõbra küsimusele, EI, naistel ja meestel kehtivad ikka samad patud.

When the boy meets the girl..

2008-12-04T20:22:00.006+02:00

Tüdruk kohtub posiga. Tüdruk ja poiss meeldivad üksteisele. Kui nad on lasteaias, poiss hammustab tüdrukut, tüdruk itsitab totakalt ja lööb mängunukuga vastu. Kui nad on koolis, tõmbab poiss tüdrukut patsist ja tüdruk kitub õpetajale. Või emmele. Emme teab täpselt, kuidas asi käib ja ei ütle midagi. Tüdruk saab alles hiljem aru, miks emme muigas. Ja hiljem, mis siis hiljem saab? Hiljem tüdruk näeb poissi. Poiss näeb tüdrukut. Poiss on ammu õppinud, et tüdrukuid ei hammustata ja tüdrukul ei ole enam mängunukku. Poiss, kes on kasvanud noormeheks teeskleb lihtsalt, et ei näe türdukut, kellest on märkamatult kasvanud neiu. Ja neiu hakkab hommikuti pikemalt meikima ja niisama, isegi teadama, aina ilusamat aluspesu kandma. Siis ühel päeval, kui noormees on baaris ja natuke joonud, näeb ta kogemata neiut ja isegi pikemalt mõtlemata küsib, mis muusika talle meeldib. Ja, mis tähtkujust ta on. Ja mis filme ta vaatab. Ja palju sellist veel, mis teda ei huviuta, aga mis ütleb, et ta nägi neiut. Heas Hollywoodi filmims nagu Beautiful Mind, ta lihtsalt profileerib neiu. Veel paremas profileerib neiu tema. Ja nad avastavad, et neil on väga palju ühist ja neil on suvel pulmad ja väga ilusad lapsed. Või targad lapsed. Või lihtsalt lapsed. Aga mis on siis, kui noormees ei joo? Olgu, tegelikult mis saab siis, kui noormees ei mõtlegi välja, mida küsida. Mida öelda. Ei julge öelda. Neiul on ju teised noormehed, või on neiu lihtsalt natuke liiga...liiga midagi. Kas siis ei ole ka suviseid pulmi ja ilusat lapsi?

Tänapäeval on aina normaalsem, et neiu küsib ise, mis muusika noormehele meeldib. Või eriti, mis tähtkujust ta on. Ja ikka suvi ja pulmad ja kõik muu juurde kuuluv. Aga mis siis, kui ka neiu ei küsi? Mis siis, kui ta on liiga vanamoodne ja arvab, et nii ei sobi. Või on kindel, et ta ei meeldi noormehele. Ja nii nad käivadki, nagu Smilersi laulus „kass ümber palava pudru”. Ma arvan, et maailmas võiks olla üks parool. Parool, mis ütleks, et sa meeldid mulle, mis oleks kui prooviks. Ja ükskõik kumb selle parooli ütleb. Näiteks „Sul on ilusad silmad”. Lame? Las olla. Peaasi, et märk. Ühene ja selge. Seega, kui sa loed seda siis tea, et Sul on ilusad silmad.

Naised on paremad autojuhid

2008-11-25T07:13:00.003+02:00

Täna, keset kõige pahaaimamatut hetke, helistas mu ema. Lisaks sellele, et tal on head geenid, on ta ka haruldaselt egotsentriline. Kui enamus enesekeskseid inimesi on teatud, pehmelt öeldes, adapteerumisprobleemidega, siis temal õnnestub maailma täiesti ignoreerida ja tänu sellele suhteliselt edukalt hakkama saada. Istus ta parasjagu lumevallis kahe bussi vahel kinni. Ma isegi ei hakanud küsima, kuidas ta sattus bussirajale kahe bussi vahele. Juttu igal juhul jätkus kauemaks. Ärge mõistke mind palun valesti, ma armastan oma ema, aga sõita ta tõesti ei oska. Isegi mu vanaema arvab, et ARKi üks eksaminaator oli kurt ja teine pime, kui mu ema eksameid läbis. Muidugi ema asemel väidaksin ma, et sõiduoskus on geenides. See seni avastamata geen sinistest silmadest vasakul kohe täidlusgeeni all. Mu vanaema on siiani legend oma väikeses linnas, kus ta on keslinnas viimased kolmkümmend aastat ringi kihutanud keskmiselt 50 kilomeetrit tunnis oma väikese punniga, ristinimega Polo. Vanaema selgushetk saabus alles siis, kui onu eelmisel aastal samas kesklinnas trahvi sai, ületades kiirust 15 kilomeetrit tunnis. Ta sõitis 45-ga. Selgus, et vanaema polnud lihtsalt viimased 30 aastat kolmekümne märki märganud. Mis ei viita küll otseselt sõiduoskamatusele, küll aga tähelepanematusele (sinistest silmadest kolmekümnekuues geen paremal). Kui hästi sõitmiseks pidada oskust sõita silmad kinni vasaku pöidlaga rooli hoides tagurpidi parklast välja ja oskust teha 150 kilomeetrit kiiruse juures täisspin ja edasi sõita nagu James Bond ja Johnny English, siis ei oska ka mina üldse sõita. Isegi kui 100 kilomeetri juures tunnis peaks spini tegema. No kui üldse peaks spini tegema. Samas see, et ma sõitsin ringrajal T ülikalli sportauto kraavi, on küll T oma süü, kes karjus "vajuta nüüd, vajuta!". See auto oli üle elanud lahtisel treileril läbi poole Euroopa sõidu, tollis mutriteni lahtivõtmised ja T. kahtlased sõbrad...
Küll aga lugesin ma eelmisel nädalal statistikat, et naised surevad liiklusõnnetustes vähem ning saavad keskmiselt vähem trahve. Oskamatus spine teha või liigne tähelepanelikkus, aga ise eelistaksin suuremat tõenäosust ellu jääda. Aga eks prioriteedid on igaühe enda otsustada.

Kuidas saada lahti mõttetutest meestest?

2008-03-25T11:37:00.004+02:00

Istun mina kohvikus. Joon lattet, ei sega kedagi (nagu kass Matroskin Prostokvashinos, kes tahtis, lamas niisama, tahtis, kuulas transistorit). Kõigepealt ilmub kohvitass. Kohvitassile järgneb käsi. „Seiko..next,” jõuan mõelda ainult enne kui käele järgneb ka väärt vara omanik. Muidu kindlasti hea südamega mees, aga vastiku välimusega, kukekese attitudega ja muidu ka ebameeldiv. „Mis teed?” küsib uhke Seiko omanik. Seekord ma ei harrasta oma standardvastust: „Lüpsan lehma” – pealtnäha sellise ajumahuga tüüp hakkakski lehma otsima. „Peletan eemale tülikaid noormehi,” märgin otsa vaatamata (ärge kunagi vaadake silma – nagu tigedatele koertele – ärge kunagi vaadake silma). „Möh,” teeb tüüp. Ma säästan edasisest ja ei selgita detailselt, kuidas järgmisele ringile tulid kaks sõpra. Ja milles peitus siis minu edu saladus? Tapvas välimuses? Vale. Piiritus karismas? Vaevalt. Ma olin Tartus. Ma istusin Raekojaplatsi kohvikus, ma olin teksastes (7 for mankind, pealtnäha täiesti ohutud) ja ma tegin märkmeid oma koolikausta. Mis võiks olla veel turvalisem, kui alustada tudengitest, kes igasuguste jobude meelest peaks olema kerge saak. Wrong again. Ma ei ole kerge saak ei tudengina ega ka mitte ...sellena, kes ma olen (kes iganes ma siis täpselt ei oleks). Ja elu on õpetanud väikeseid kavalaid nõkse, kuidas vältida suvalisi tülikaid külgelööjaid.

1. Ära kunagi vaata otsa.
Igasugune kontakti teadlik vältimine filtreerib juba mingi massi välja. Jube tülikad on sellised, kes on just ostnud oma teise bemari (esimese viis pank kuna see oli osa kodulaenu tagatisest, mille ema oli võtnud Mustamäe 2-toalisele korterile) ja kes arvab, et kõik peaksid huvituma temat või äärmisel juhul tema autost. Ja kui sa viisakalt ära ütled, siis arvatakse, et sa oled ülbe. Miks pagana pärast ma olen ülbe, kui ma suvalist kukekest ei taha?

2. Peida oma säravat isksust  Kui kontakti vältida ei õnnestu, ole a) sarkastiline (aga mitte liiga vaimukas), b) tapvalt igav (teemad lõppevad üllatavalt ruttu)

3. Abielusõrmus.
Ma tean, ma tean, ma tean. Aga filtreerib ära väga palju suurema massi kui pilgu vältimine. Ja jätab usaldusväärsema mulje. Ja turvalise. Olgem ausad, vahel kasutan, eriti kui pean näima turvaline ja usaldusväärne.

4. Chopard.
Pole ohtlikumat kombinatsiooni kui mu abielusõrmus ja Chopard. „Ma olen abielus ja nii kallis, et sa ei saa mind endale lubada.” Ainult 2 on siiani läbi pääsenud. If I’d say the names, I’d have to kill you..or myself.

Kui on nõudlust, tulevad järgmised mõtted..

PS. Pildil pole mingit pistmist pealkirjaga, katsetan, kas seks ja 100 M kr briljantrinnahoidjad toovad klikke juurde nagu järjekindlalt väidetakse.

Ühe armastusloo lõpp või algus?

2008-03-23T10:57:00.008+02:00

Käisin eile kinos. Vahelduseks midagi mõttetut, aga haibitut vaatamas. Ei, mitte Hornetit vaid „Definetly, maybet”. Hornet oleks äkki parem olnud. Ma istusin lasteaia vahel ja tundus, et naersin täiesti sobimatutes kohtades. Aga mitte see ei ole teema. Teema on hoopis suhted ja intensiivsus ja sisaldab mõistatust laiale ringile.
Poole filmi peal ma haigutasin. Ei, ärge palun solvuge, film oli aus romantika pisara-tõmbamise efektiga. Natuke naljasid, natuke ettearvamatust (miks imepärast ta lapse SELLE naisega tegi) ja natuke...ee...midagi veel. Mis mind pigem haigutama pani oli suhete veeee-niii-miii-nee. Mina eeiii ooooskaaa niiiii aeeeglaaaseeelt....Ja nüüd jõuame stoorini. Minu laaav stoorini. Ma kahtlustan, et täiesti võis olla laaav.Kui ei olnud laaav, siis oli midagi muud, aga paganama palju muud. Juhtus see lugu üldsegi mitte nii ammu ja üleskutse on ära arvata lõpp ja lõpp sisaldab moraali.
Palju on aega möödunud sellest, kui ma hakkasin kirjutama blogi. Veel mõned kuud ja mind või juba veteraniks pidada. Ta ei tekkinud kohe. Ta tekkis kuskil poolepeal. Kolmveerandi peal. Konspiratsiooni huvides nimetame ta tähega S. Hakkas mulle kirjutama. Inimestest. Suhetest. Väikestest loomadest. Suurtest numbritest. Ja enne kui ma aru sain kirjutasin ma vastu. Moest. Linnadest. Väikestest numbritest. Suurtest loomadest. Me kohtusime. Kuid. Ta lendas minu juurde. Ma lendasin tema juurde. Kuid. Ta kiitis mu kingi, ma küsisin, kuidas tal tööl läheb. Ta naeris mu naljade üle, ma vaatasin ta lapsepõlvefotosid. Ja temast sai mu sõber. Mu võitluskaaslane. Mu partner in crime. Ma nägin teda lummavalt kauniste naistega, ta käis lõunal mu meestega. Vahel ka õhtusöökidel. Harva isegi hommikusöökidel. Kuni kolm kuud hiljem, või neli, kes neid loeb, viis ta mind õhtusöögile. Giannisse. Ta võttis mu käe, ma ei osanud ära tõmmata. Ta vaatas mulle silma ja ütles, et mina. Et mina olen see, keda ta on oodanud terve elu. Et mina olen see, keda ta on otsinud nimede ja linnade tagant. Oodanud kõik need mõttetult pikad aastad. Ma tõmbasin käe ära. Ma jätsin oma jope garderoobi. Ma tundsin, et mind on alt veetud. Minu usaldust on kuritarvitatud. Ma lendasin ära. Pariisi-Milanosse-Moskvasse-Riosse. Ma tundsin, et ma pean talle rääkima minu uuest tööst. Minu uutest kingadest. Minu vanadest sõpradest. Milano-Ateena-Barcelona-Tallinn. Ma seisan ta maja ees. Mu krae on üles tõstetud ja ma ei tunne lund, mis sajab mulle näkku. Mul on jalas teksad ja õhuke nahktagi, mille ma ostsin Pariisi lennujaamast. Ma ei käinud kodus riideid vahetamas. Ma seisan ta maja ees. Ja tema maja ees seisab kolm autot. Mitte kaks vaid kolm.
Ja millega see lõppes on teie ära arvata. Ja lõpp, nagu ma mainisin, sisaldab moraali.

Millistel meestel pole vähimatki võimalust?

2008-02-22T09:35:00.002+02:00

Janus Robert, sinu kiire sissesõitmine on küll...meelitav?....aga miski minus usub siiski, et elu ei ole lineaarne ja armastus veelgi vähem. See on muidugi meeldiv, et „sa oled valmis mind jumaldama“, aga anna mulle andeks, kui plaanipärane ja otsustav „jumaldamine“ minus teatud sarkasmi tekitab.
Mis muidugi viis järgmise teemani – millist meest ma siis üldse otsin? Tark-sharmikas-intelligentne-humoorikas....Haigutus...elementaarne, kes ei otsiks sellist kaaslast. Vaatame asja hoopis teise nurga alt – millisted asjad mehe juures või mehed mind täiesti turn offivad.
1. Ekstaatiline eneseimetlus. Ei ole midagi hullemat kui mees, kes saab orgasmi sellest, kui lahe ta on. Isegi kui see on varjatud ebakindlus, on see lihtsalt väsitav.
2. Mehed, kes vajavad pidevat imetlust, kiitust ja feedbacki. Las ma olen naine ja palun ole mees. Või vähemalt teeskle mõõdukas koguses, et sa ise ka usud sellesse, mida teed.
3. Mehed, kelle silmadest on näha kõik asendid, mida nad sinuga harrastaksid, kohe kui laseksid. Varjamatu seksuaalsus on piinlik ja puudub igasugune väljakutse moment.
4. Mitte pingutamine. Lillede ostmine võtab palju...15min ja ..100? krooni. Helistamine, et küsida „kuidas läheb?“ 2-5min ja veel vähem kroone. Väikesed kingitused. Sümboolsed aga südamest? Ja MIKS KINGIVAD MEHED PESU AINULT TELEKAS? (kuigi mina olen ilus ja pruun nagu heas Ameerika filmis).
5. Mehed, kes irisevad. Kui te arvate, et oskate miljonit asja paremini, siis jumala eest, palun võtke oma jalad laua pealt maha, pange õllepurk käest ja tehke ise. Ei, mitte peale teist poolaega.
6. Mehed, kes peavad sellist blogi: http://blog.tr.ee/post/315120 ja eksponeerivad Britney Spearsi. Ei selline tekst, mõttemaailm ega ka Britney pilt ei eruta ei vaimselt ega ühtegi muud moodi. Või koguvad orkutis sadade naiste skräppe. Next. Seega, Janus Robert, Kui tahad minus vähimatki huvi äratada, siis sure praegusel kujul virtuaalis ja ela reaalis..

Kui palju maksab üks "hooldatud" naine?

2008-02-17T16:59:00.003+02:00

Lugedes Janus Roberti blogi „odavam on võtta naine” http://blog.tr.ee/post/313182 ja osasid kommentaare teemal iseseisev naine, tundsin vajadust isegi sõna sekka öelda. Kokkuvõte – kui mees eeldab, et naine püsib teatud „tasemel”, on krediidiliin ehk taskuraha täiesti põhjendatud.

Kust saab naine oma raha? Teenib, pärib, lahutab, võidab lotos. Sellest enda teeneks võib pidada küll ainult esimest. Palju siis teenib üks iseseisev Eesti naine keskmiselt kuus? Kui keskmine palk on u. 12 000 miinus maksud, siis oletame, et edukam iseseisev NOOR naine (20-35) ehk Janus Roberti sihtgrupp, võiks teenida heal juhul 20 000 kuus miinus maksud ehk u. 16 000 kätte. Mis aga on edukamate meeste maitsele vastava iseseisva naise (kes elab koos mehega) igakuised ligikaudsed kulutused:

Juuksur – 800
Küüned – 500
Hooldused – 1000
Kosmeetika – 1000
Trenn - 1000
Telefon – 1500
Raamatud ja ajakirjad – 500
Esmatarbekaubad – 300
Väljas lõunatamine (ta käib ju tööl) – 1500
Auto liising + bensiin jms – 10 000
Kulutused kodule – 2000
Vahel sõbrannaga õhtusöögid - 1500

KOKKU: 22 000
Kindlasti unustasin ma sealjuures paljud kulutused lihtsalt ära.

Isegi kui naine ei maksaks MITTE MIDAGI üüri, toidu jms. eest, läheks kogu ta palk enda elustiili ülalhoidmisele, et sellise eduka mehe maitsele vastata ja sealjuures ei saaks ta endale isegi uusi riideid lubada. Kuni maailm on ebavõrdne - mehed teenivad rohkem, saavad paremaid töökohti, võivad pühenduda tööle, samal ajal kui naised kodu eest hoolitsevad ja lapsi kasvatavad ja saavad nagunii statistiliselt väiksemat palka, on minu meelest rohkem kui õiglane, et need, kellele suuremad mammutid võimaldatkse jagavad neid ka „nahkade parkija ja koduhooldajaga”, kui nad eeldavad, et „nahaparkija” kannab Pradat, või äärmisel juhul Guccit.

Kohtinguideed igale maitsele I

2008-01-25T10:57:00.000+02:00

Ja järgmine nurjaläinud kohting. Istud kohvikus üle laua, naeratad ja lõbustad ennast ise, sest teine pool kas ei räägi üldse palju midagi, ainult jõllitab sind, või siis räägib küll ja palju....autodest, mootorivõimsusest, et eelmine naine oli uss. Tänan, aga ei tänan. Otsetõlkena inglise keelest – pidu tuleb ise teha. Siin mõned kohtinguideed:

1. Saada talle töö juurde/ jäta koju teade: „Kallis, et minuga kohtuda, järgi juhiseid. Järgmise kirja leiad minnes 500m põhja, 50m läände ja laskudes põlvili”. Ja nii ka järgmised 2-3 kirjakest. Viimane kiri on juhistega, kust sind leida ja oota teda kaunilt kaetud õhtusöögilauas KODUS :D, piknikul vms. Samas ei soovita toite mis kiiresti külmaks lähevad, mitte kõik pole värvilised kriidid...

2. Saatke talle 2 shampuseklaasi koos sukapaelaga ja lisage kirjake, et „Shampuse lunastamine toimub x ajal ja x kohas”. Shampus (kui võimalik, siis juba korralik Moet või Veuve C.) + maasikad + shokolaad.

3. Öelge, et teie kallim ei plaaniks idagi nädalavahetuseks, aga start on kell xx ja võtku kaasa ainult pass ja hambahari. See peaks juba meeli erutama, edasi on fantaasia ja rahakoti küsimus. Kas siis Berliini või Stockholmi loomaaed (Beriini lendab ka EasyJet), Jurmala veepark või öö linnast väljas SPAs.

4. Mitte-traditsionaalne kohting. Tehke midagi head ja kasulikku ja ka hingel hakkab hea. Nt. tehke kodututele süüa supiköögis, Üks on kohe Kassisaba poe kõrval Tallinnas (Adamsoni tänav) http://www.carecenter.ee/, Oleviste kirik korraldab heategevusüritusi,.

5. Mängige koos mõnda mängu Playstationil / Wiil / Xboxil. Vähesed asjad peale seksi, tõstavad adrenaliini nii kõrgele, kui koos Need For Speedis üksteisega võidu kihutada või Lord of Ringsis seljad koos võidelda.

6. Saatke lilli. Punkt. Mehed, saatke lilli. See ei ole piinlik. Neid ei ole kunagi liiga palju. Banaalne? Aga toimib.

7. Minu lemmik SMS: „Sina siin ja mina seal, saame kokku, hakkab hea”. Nii tobedalt lihtne, et lausa vaimukas :)

Teated minu surmast ei ole liialdatud

2008-01-24T11:10:00.000+02:00

Olgu, võib-olla on nad natuke enneaegsed, aga kindlasti mitte liialdatud. Vahetan mina parasjagu kodubaasi Milanost Madridi ja loomulikult läbi minu lemmiklinna Barcelona. Kuna järgmised kuud on mu ajutine illusioon kodust Madridi ja Barcelona vahel, tassin kaasa ka oma 22,1 kilo riideid (check-ini kaalu täpsusega info). Astun lennujaamast reipa sammuga välja. Päike paistab, ilm on +16, iPhones mängib Alicia Keys (rahu minu iPodi põrmule). Ja kõik võiks veel hästi lõppeda, kui neid treppe ees ei oleks. Ma olen juba ühe korra kiitnud Hispaania meeste abivalmidust ja kavatsen seda teha veel kord. Seisan mina alla metroosse viiva hiiglasliku trepi ees. Naeratan ja vaatan ringi. Kaks hispaanlast naeratavad vastu (üks vaatab uurivalt mu rindasid). Saan aru, et olen saatnud vale sõnumi, aga sõnum „palun aita mu kotti kanda” mulle küll veel selgemalt pähe ei tule. Löön käega ja viskan üle õla oma käekoti, vinnan üles oma hiiglasliku kohvri ja hakkan seda trepist alla lohistama. Igal sammul ristates pilkusid igast võimalikust sotsiaalsest klassist ja rassist hispaania meeskodanikega. Kellele pakub silma- ja hingerõõmu vaevlev naine, kellele minu rinnad või tagumik. Üks peab vajalikuks isegi müksata tormates mööda, oma kindlasti väga tähtsale pizzamüüjate koosolekule. Ma olen kindel, et kui ma oma selja ära venitan ja mul vanaduses issias välja lööb, võiks teda Ameerikas süüdistada tahtliku surmale kaasa aitamise eest. Cmon, äraaetud hobused lastakse vähemalt maha, aga kus on kulunud modellide varjupaik? Ja hispaanias ei ole siiani leidunud mitte ühtegi, rõhutan, MITTE ÜHTEGI meest, kes näitaks üles viisakust, mis nõuaks neilt oma ühegi väikese päevitunud sõrme liigutamist. Seega, minu poolest jäävad hispaania ja täpselt samasuguse profiiliga itaalia mehed ära. Kõik. Finito. Caput. Tsölibaat.

Millist kuulsust te meenutate?

2008-01-22T10:15:00.000+02:00

Lahe netilehekülg, mis koostab pildi sellst, keda kuulsustest te kõige rohkem meenutate.
70% Angelina Jolie ja 96% Halle Berry...ma arvan, et see on üks väga hea lehekülg :)
http://www.myheritage.com/FP/Company/face-recognition.php

Meestesaldo -1

2008-01-16T10:02:00.000+02:00

Nüüd, kus A. on seljataga, peab üle vaatama oma meestevarud. Mitte, et mul oleks midagi üksi olemise vastu otseselt, ma olen aastaid olnud üksi, ma reisin alati üksi jne., aga olemuselt olen ma päeva lõpuks siiski meeskonnasportlane.

Üheöösuhteid pole mu elus olnud ühtegi. Isegi kahe öö mitte. Kõige vähem on umbes 10 öö suhe (kui ma ütleksin, siis ma peaksin tapma). Üheöösuhted pole eesmärk. Pole isegi mitte vahend. Pole isegi mitte moodus. Mitte millekski ja mitte kuskile. Seega, kraabime kokku jäägid ja vaatame üle saldo.

Elu armastusi -2 (ilmuvas raamatus)
Armastusi -3 (blogides)
Armumisi -12 (vahet pole, ajalukku ei lähe)

Miinusega on nad sellepärast, et on möödas.

Valmis minuga last saama +6
Neist valmis minuga abielluma +5
Neist reaalselt suutelised mind taluma ja taltsutama +2
Mina neist taluksin +1
Mina oleksin nõus last saama ja ratastooli lükkama 0

Seega elu läheb edasi. Otsime seda +1.

Kas purjus suudlused loevad?

2008-01-14T11:07:00.004+02:00

Alapealkiri: Kodu närbuv rohi versus Pariisi võõras karjamaa

Kes meist ei oleks püsisuhtes olles mõelnud...”mis oleks kui?”. Või mis oleks kui võtaks vastu X-i õhtusöögikutse? Mis oleks kui läheks Y-ga klubisse? Aga äkki purjus suudlemised ei loe? Või muud antud seeria küsimused. Ehk siis kuhu tõmmata piir truuduse ja oma südame või soovide järgimise vahel?

Me ei ole ideaalsed. Mina näiteks olen natuke lohakas, liiga kergelt vaimustuv, liiga palju asju ette võttev jne. A. oli liiga pedantne, liiga targutav, liiga õpetav. Kõik me oleme liiga midagi. Ja kuna me oleme ebatäiuslikud, siis ei saa ka meie suhted olla täiuslikud. Me ootame erinevaid asju. Me käime üksteisele närvidele. Me pakume liiga palju või liiga vähe ühte, teist või kolmandat. Ja tulemusena elame me ebatäiuslikuna oma ebatäiuslikus suhtes ja kurdame. Ja loodame, et äkki mõnes teises suhtes oleks konstantne deliirium ja kohene nirvana. Tegelikkuses vahetuks enamuses lihtsalt murede olemus ja sisu, aga nad jäävad. Ja nii me siis elame oma ebatäiuslikus suhtes, kaardistades aeg-ajalt aia tagant kasvavat rohelist rohtu, mis mujal tundub rohelisem (mõned näksivad nii siit kui ka sealt, aga tavaliselt lõppeb see mõlema rohumaa kokkukuivamisega). Ja samal ajal, kui me oleme selles suhtes, kus rohi ei pruugi olla mitte kõige mahlasem, elame me kokkulepitud reeglite järgi, millest üks on „sina ei pea mitte flirtima võõrastega”. See, et teil ei ole suhtes just parimad ajad, ei ole vabandus. See, et see polnud midagi tõsist, on veel vähem vabandus. Ja nüüd tekkibki küsimus, et kui palju potentsiaalselt toimivaid suhteid me vahele jätame või ära tõukame ainult sellepärast, et vindume kokkukuivaval rohumaal? Kas äkki just sel hetkel, kui me proovime ennast ja teist ikka veel petta, või isegi enam ei proovi, naeratame me viisakalt järgi oma elu armastusele ja kõnnime mööda. Ainult sellepärast, et pole piisavalt tahtejõudu, et lõpetada, mis on jäänud mõttetult venima.
Mis seal salata, jutt tuli isilikum, kui ma alguses teesklesin. Ei, purjus suudlemised muidugi loevad, aga kui ma veel A-ga viimaseid nädalaid olin, nägin ma kedagi...ja ma isegi ei tea ta nime. Pariis. Me istume kohvikus. Mina ühes lauas, tema teises. Ta kohtub kellegagi. Me vaatame üksteisele otsa. Ta naeratab. Ma vaatan kõrvale. Ta vaatab kõrvale. Ma naeratan. 7B. Mul hakkab kiire. Ma maksan ja lahkun. Ta lehvitab mulle. Ja ma ei tea, miks ta kõigist neist miljonist inimestest jäi ta kuskile aju tagasoppi. Ma tean et, ta on tagasopis, sest ma mõtlesin tema peale täna, kui ma nägin nimega mainimata lõhnareklaami. Aga nüüd on hilja, A-d pole enam ja mul ongi ainult lõhnareklaam  Aga kui palju potentsiaalseid elu armastusi ma võisin mööda lasta vaid sellepärast, et olin lojaalne kellelegi, kellega ma ei olnud kunagi olnudki valmis ei last saama ega ratastooli lükkama?

Surmad meeste pärast ja muud suhtefaktid

2008-01-07T11:53:00.000+02:00

Ma olin juuksuris täna jälle, täna pool päeva. Tööga kaasnev luksus. Juuksur oli jõudnud mind ainult mõned minutid kammida, kui jõudis järeldusele, et ma olen piisavalt usaldusväärne kuulmaks vähemalt poole tema eluloost. Tuleb tunnistada, et väga huvitavat elulugu, aga eks iga inimese eluloo põhjal võivatki ju raamatu või kaks kirjutada. Mul on üldse sellised suured pruunid silmad, et korraks otsa vaadates võib mind pidada täiesti ohutuks. Mis on ilmne alahindamine, aga aeg-ajalt täiesti kasulik. Tuleks õppida ainult alumist huult veel õiges olukorras väristama, aga see on juba teine teema. Kuulan mina juuksurit ja et juba kõik üles tunnistada, sirvin Cosmot (kuigi eelistan Marie Clairet, aga ei sa liiga nõudlik olla, kui sulle makstakse istumise eest). Mis siis selgub? Et elu on tegelikult palju lihtsam, kui arvata võiks. Siin mõned mõtted:

• 97% meestest helistab tagasi 72 tunni jooksul peale meeldivat kohtumist (seega, kui ei helista, siis maybe he wasnt so much into you...või siis ei oska ta lihtsalt midagi öelda ja ootab võimalust kuskile kutsuda (nagu minul juhtus))
• 12. kohtumise järel on mees juba otsustanud, kas ta on sinusse armunud, armumas või ei tule teie suhtest midagi välja
• Keskmine kooselu suhte eluiga on 3 aastat.
• 55% abielunaistest ja 70% abielumeestest, kes tunnistasid, et murdsid truudust, väitsid, et teine pool ei tea sellest
• 80% abieludest, isegi kui need on enam-vähem õnnelikud abielud, avaldab naine rahulolematust, samas kui mees proovib ebameeldivaid teemasid vältida.
• Vaidluses, kus südamelöökide arv läheb üle 100 löögi minutis, oled sa tegelikkuses võimetu kuulma, mida teine pool räägib
• 46% meestest väidab, et nad ei ole kordagi petnud
• 25% meestest väidab, et parimad suhted sisaldavad samal ajal ka sõpruselementi
• 50% meestest oleks nõus, kui nende naisel oleks lesbiarmastaja
• Keskmiselt seksitakse 3 korda nädalas (ja ei saa mina aru, kuidas see statistika saadakse. Vähemalt oma väga erineva profiiliga sõpruskonda vaadates, tundub see number utoopiline idealism. Kuigi mul ei oleks vähimatki 3 korra vastu nädalas.)
• 15% meestest väidab, et naise tähtsam omadus on väljanägemine (ja miks siis enamus naisi üldse muretseb oma väikeste välimusedetailide pärast?)

Ja siis klassikaline väide, et „prantslannad surevad ainult esimese mehe pärast”. Ma kahtlustan, et minus pole ühtegi prantslaslikku geeni. Ma olen PEAAEGU surnud ainult ühe korra (teise mehe pärast, http://milanapaevik.blogspot.com/2007/08/love-story-armani-exchange-kordus.html ), aga õnneks pääsesin napilt. Üldiselt kavatsen ma surra viimase mehe pärast. Tundub praktilisem, tuleb ainult see mees leida, aga ei maksa detailidesse laskuda.

Allikad: The Opinion institute, Cosmopolitan

Ah mine sa ise ka

2007-12-30T11:35:00.001+02:00

Okei, mu ema oleks pidanud mind hoiatama teatud meeste eest ja oleks pidanud hoiatama, et seks pole kunagi ainult seks, ja oleks pidanud õpetama, kuidas koristada ja keskkonda säästa ja ta oleks pidanud ise oskama süüa teha, aga tegelikult on minu ema ja isa ja Freud ja endised ja tulevased mehed küll hetkel täiesti süütud.

Vägivalda ma reeglina ei armasta. Ei vaimset ega füüsilist. Samas minu küünilisus sureb ilmselt viimasena. Tulin mina jõuludeks koju. Sukatripid, vaikselt stripin (vt. eelmine blogi) ja nii edasi ja ainult hetkeks tundus, et maailm võib minna oma tavalisse telge tagasi. Kuidas võib küll eksida. Esiteks said minu uutest Jimmy Choodest, milledes ma jõulukingitust mängisin, ruttu Jimmy Pood, tänu Eesti toredale kliimale. No olgu. Pole midagi, mida raha antud juhul ei parandaks. Teiseks – kuulake mind naised ja vihake – ma võtsin jõuludega alla. Ma olen vist küll ainus naine maailmas, kes võtab jõuludega alla. Ja uskuge mind, ma ei teinud seda toitu vahele jättes. Mu manager lubas (!!) mul paar kilo juurde võtta ja mina ahmisin kohusetundlikult, jätmata vahele ühtegi käiku ja toitu. Ja kaal – selle asemel et öelda „ükshaaval palun” – näitab numbreid, mis peaksid mind heldima panema, aga mis saadavad mind otse masendusse. Kordan, ma olen jõuludega ALLA VÕTNUD ja ma isegi ei tahtnud seda. Võlusõna: stress ja ma ei soovita seda ka vaenlastele mitte. Kolmandaks, jätsin ma A. maha. (vt. Punkt 2 – stress). Lihtsalt jätsin lõpuks maha ja uskuge mind, mitte just kerge südamega, aga asjad on nii nagu nad on. Ma ei tea, mis oli muna ja mis oli kana ja kumb oli millal, aga koguaeg kodus tülitsemas käia pole nagu ka mõtet. Seekord ei jätnud ma teda mitte kuldkalakesega - polnud teist nii jooksupealt võtta kuskilt – vaid kaisukaruga. Kaisukaru peaks teoorias lahendama kõik meie suhtes olnud probleemid:
a) ta on alati kodus
b) ta kuulab A-d andunult alati ja kõigist teemadest
c) ta ei küsi vahele lolle küsimusi, ega tee asjatuid kommentaare
d) ta ei vaheta programme kui telekast tuleb mingi masendav action
e) ta armastab kõiki A. sõpru – ka mõttetuid
f) tal ei ole pretensioone ja ootuseid voodis
g) teda saab kaissu võtta just siis, nii ja millal ise tahad
h) ta ei jäta asju suvalistesse kohtadesse ja ei puutu a1) valgeid pindasid, a2) kergestipurunevaid shampuseklaase, mis on ainult vaatamiseks, ei ava uksi liiga lahti, ei jäta käekotti koridori, kus pole tema koht, ei tee näpujälgi uuele mikrole, ei vala kohvi kraanikaussi, sest see jätab ju valgele kraanikausile plekid jne.

Ei pea vist mainima, et saatuse irooniana, oli karu valmistaja firma Milla (kuigi mulle pole kunagi meeldinud kui mind Millaks kutsutakse, see kõlab nagu Miki ja Minni hiire esimene tütar või piima nimi).

Sukatripid, vaikselt stripin ehk üks variant ennast ära kinkida

2007-12-28T09:35:00.001+02:00

Et kõik ausalt üles tunnistada, tuleb öelda, et ega sukatrippe ei olnud ja ega ma nüüd otseselt ei strippinud ka, aga ära ma ennast kinkisin ja päris tagasi pole siiani saanud. All lühike manual, ühest kinkeviisist.

1. Printige välja pildina olev ankeet ja täitke see (ankeedi näidis eeltäidetud minu andmetega, väike photoshop abiks)
2. Siduge kaela kinkepaki pael nagu ühele kingitusele kohane.
3. Tellige DHL ja vaadake kurbade kutsikasilmadega otsa, selgitades häälel, millele ei suudeta „ei” öelda, et nad saavad õieti aru, et teie olete pakk ja soovite tegelikult vaid DHLi logoga taksoteenust.
4. Laske ennast transportida väljavalitu ukse taha ja DHLi esindajal teie eeltäidetud ankeedi põhjal ametlikult üle anda.
5. Laske ennast lahti pakkida, eemaldades paela ja kõik muu vajaliku või etttejääva. Mantli all pesu pole proovinud, tundub liiga klishee, aga võin kinnitada, et paljastav ja seksikas kleit peaks sama effekti tekitama.
6. Käituge vastavalt olukorrale.

Kas te laseksite oma tütrel temaga välja minna?

2007-12-17T18:50:00.000+02:00

Olgu. Enne kui kevad hakkab endast märku andma, tahaksin ma mõned asjad südamelt ära saada. Kas on see siis talvemasendus või kevadunistus, aga ma olen tabanud järsku kasvavat populaarsust next-exide…see tähendab boyfriendikandidaatide hulgas. Mitte, et nad nüüd kõik next exid oleksid, aga lahkuminekute statistika tõdeb, et vähemalt enamus neist oleks. Olles sattnud külgelöögiobjektiks on muidugi lineaarselt võttes 2 varianti: anda alla (peale sümboolset tõrkumist muidugi, aga igaks juhuks mitte liiga kiiresti joostes) või öelda viisakalt ära (peale ego paitavat väikest flirdiperioodi vahel).

Vanasti oli asi lihtne, kuidas süda käsib, nii teeme. Kõik muu on asjatu infomüra. Mida aga aega edasi, seda rohkem on segavaid faktoreid ja seda suuremaks ja domineerivamaks see muu müra – kohustused, lubadused, lootused – muutub. Plusside ja miinuste arvutamine ei toimi. Mida ma hakkan näiteks peale tabeliga: ilusad slmad – pluss, tagumik – pluss, mõistus – pluss, huumorimeel – miinus, suured kõrvad – miinus jne. Mitte midagi. Hea muidugi teada, aga edasi see ei aita. Proovime siis järgmist infokogumise vormi ehk küsimustikku. Ka küsimustiku profiil paistab muutuvat vastavalt vanusele. Olgem ausad, mis küsimustik mul oli lasteaias, ma ei mäleta. Pealegi ma ei käinud lasteaias. Koolis võis mul olla midagi, mis puudutas poisi populaarsust ja välimust (uhh, millisteks neist nüüd paar on muutunud – oleks teadnud, oleks see säästnud mind hulgast südamevalust). Kuigi populaarsuse ja välimuse parameetrid ei pruugi üle minnagi, avastasin ma mõned aastad tagasi paar küsimust, mis pole üle läinud siiani ja mis on mulle endale vähemalt kõige paremaks ja konkreetsemaks definitsiooniks, kas alanud või algaval suhtel võiks üldse olla pikka tulevikkus või mitte:

1) kas sa laseksid oma tütre sellise mehega välja

2) kas sa oleksid nõus temaga kunagigi lapsi saama (ükskõik kui kauges tulevikus aga kasvõi teoreetilisel tasandil).

Ja ainult üks neist vastustest võib „ei” olla (arvake kumb). Mis on teie jaoks parameetrid, et suhtel on potentsiaali või et tasub jätkata.

Avaldus ajutiseks illusiooniks vabadusest

2007-12-16T13:17:00.000+02:00

Mida tuleb teha siis, kui teie mees/naine otsustab veeta õhtu väljas ilma teieta/sõpradega/tont-teab-kellega? Õige, tuleb täita taotlus ja allkirjastada kolme tilga verega, et tema ei pea mitte:

1) suhtlema võõrastega
2) külastama stripibaare
3) ületama ettenähtud ja varem taodeldud alkoholikogust ..jne jne

NOOOT...aga mõnus lugemine siiski...:)
Ankeet avaneb, vajutades loo pildile.

8 küsimust, mida ei peaks küsima

2007-12-05T09:52:00.002+02:00

Suhtes on vähemalt kaheksa küsimust, mida ei peaks küsima, või mõtet, mille ütlemisega võiks kannatada, sest nad ei tee kedagi õnnelikumaks. Eriti kui see pole veel suhe. Proovin nad arenguetappidena esitada.

1) Ma olen sinust huvitatud teist moodi kui sõbrast.
In the words of holy Virgin Mary „cum again” (-Snatch). Te olete temaga jaganud oma mõtteid, saladusi, väikeseid patte ja siis tuleb välja, et te pole seda jaganud oma sõbra vaid potentsiaalse armukesega. Muidugi väga tore, kui ta on sinust huvitatud ka peale kõike seda ausust ja sõprus muutub armastuseks AGA tihti on lihtsalt kas hommikul imelik (vot sellest ei tea ma ausalt midagi, nii räägitakse) või kui sa ise pole huvitatud üleminekust, siis võib hääbuda ka sõprus, sest on kummaline suhelda sama vabalt, mõtlemata alatoonidele. Kui olete huvitatud rohkem kui sõbrast, siis teosta samm-sammult üleminekut või parem kui ei laseks sõprusel enne liiga kaugele areneda.
2) the TALK.
Jutuajamine, kus mõlemapoolselt defineeritakse suhe. Jutuajamine ise pole küll muidugi probleem, aga harva õnnestub seda teha mõlemapoolselt sobiva ajastusega ja kui see nii pole, siis ehmatab üks kindlasti ära.
3) Mitmega sa oled maganud?
Mis imepärast on vahet, mitmega tema või sina olete maganud. Ütled teise meelest liiga suure numbri, oled sa meeste puhul playboy ja naiste puhul lihtsalt kergemeelne. Playboy = paljud mehed kadestavad ja enamus naisi põlgab (va need, kes arvavad, et suudavad taltsutada või tunnevad ennast meelitatuna kui selline külge lööb ka neile. PS Taltsutamine on vähetõenäoline.) Ütled liiga väikese, peetakse kogenematuks ja keegi ei taha olla kogenematu. Ja päeva lõpuks ei ole sellel vahet, mitmega oled või mitte. Muuseas, kuidas täpselt defineeritakse magamine?
4) Kas sa oled seda juba kellegagi teinud? (mis iganes see SEE sündmus siis poleks).
Mis seal vahet on? Isegi kui ta on, ei pruugi see kuidagi lahjendada sündmuse kui sellise väärtust. Ilmselt ta pigem tahab korrata sinuga seda, mis talle tundus tore ja hea.
5) Ma tahaksin sinuga magada.
Eriti kui mees naisele ütleb, aga meeste puhul on see vist kergem. Punktid avameelsuse eest ja väga meelitav AGA kui mina ka sama palju tahaks või saaks, oleks me seda juba ilma rääkimata teinud. Ja kui ei sa või ei taha, siis peale sellist avameelsust ei julge enam helistada ka. Anna aega, katseta, uuri, testi, kombi parem.
6) Kas Sa armastad mind?
Kui ta seda ise ei ütle, siis iga vastust võib käsitleda enesekaitse või valena.Rünnaku käigus väljanõutud vastus ei lähe tõendina arvesse.
7) Kas Sa armastasid teda?
Nad olid aasta, 2, 5 vms koos ja sa tõesti arvad, et mitte mingil hetkel nad ei armastanud üksteist? Mõtle uuesti. Mis tegelikult vist huvitab on, et „kas sa armastasid teda rohkem kui mind”. Ja sellele ei ole ka head vastust vt. 4.
8) Millest Sa mõtled?
Kui oled tugeva närviga, siis küsi, aga ära looda, et vastus kattub sinu lootustega või annab mingitki lisaväärtust. Tõenäoliselt on see midagi äärmiselt rutiinset, mida teisel on isegi ebamugav välja öelda, sest tundub nii tühine ja mõttetu. Tõenäosus, et satute lisaväärtusliku vastuse peale on äärmiselt väike. Olgem ausad, mulle on kunagi öeldud, et üle korra tunnis ei või küsida „mis sa mõtled”, sest uudisväärtust pole ja see tüütab (tüütab asemel kasutati viisakamat väljendit). Aga ma ju nii tahtsin aru saada ta mõttemaailmast. See ei arenenudki suhteks.

Abielud ja päris elud

2007-11-23T21:27:00.001+02:00

Ma ei teagi kumba üle ma rohkem imestasin, kas selle üle, et paluti mu abielus ema kätt täiesti ohutust suunast või minu oma absoluutselt ohtlikust, aga seal me siis mõned päevad tagasi istusime, vaagides üksteise meeste plusse ja miinuseid.

Tavaline nädalavahetus. Õhus pole tormi. Fashion TV töötab. Internet ei jookse kinni. Päev nagu iga teine päev. Kuni heliseb telefon. Helistab ema, mis iseenesest viitab samuti igale teisele päevale, ainult, et emal on dilemma. Ema kätt palus pool-tuttav „iseenesest meeldiv mees”. Ema, lubage täheldada, on abielus minu isaga ja lisaks sellele peaks olema ka äärmiselt haritud ja arvestatava silmaringiga naisterahvas. Samas selle intelligentse abielus naise dilemma seisneb selles, et kuidas sa ütled viisakale ja meeldivale inimesele „ei”. Naeran kaasa, narrin ja tögan kuni saan aru, et ma ainult raputan soola ja mure on tõsine.
Vaseseke piinlebki ja kaalub, kas peaks äkki lahutama minu isast ja vastu võtma „iseensest meeldiva meesterahva” ettepaneku, kes „imetleb mind tõsiselt, oleme päris mitu korda konverentsidel kohtunud ja ta on juba ühe korra ettepaneku teinud ka”. Nojah, kuidas sa ikka kaks korda järjest ära ütled, muidugi. Narrin nüüd juba viisakamas vormis veel natuke ja lõpetame kõne.
Ülejärgmisel päeval helistan tagasi ja pakun, kas võiks kohtuda. Ma oleksin ju võinud kuulda müristamist, aga ei. Esimest korda paluti tõsiselt ja südamest (või ta tegi osavalt näo, et südamest) mu kätt kui ma olin 18. Ma ehmatasin nii ära, et proovisin shampuseklaasis oleva sõrmuse enesekaitseks koos shampusega alla neelata (pikemalt peatselt raamatus). Järgmine arvas, et on romantiline pimedas vannitoas mind kallistada ja sõrmus ulatada. Esiteks pidin ma ehmatusest rabanduse saama, teiseks otsisime me selle tulemusena põrandale kukkunud sõrmust tükk aega mööda vannitoa / WC pragusid ringi. Ma pakkusin ettevaatlikult, et äkki ei maksaks ja ta arvas, et kui ei maksa, siis ei maksa. Siis romantilisel nädalavahetusel Pariisi Eiffeli tornis. Klassikaline vastus minu poolt ala „ma armastan sind vaid kui sõpra”. Ja siis nüüd mere ääres päikesetõusul. Teine klishee kohe peale Eiffelit. Ma olen siiralt meelitatud, et nad kõik pidasid mind selle vääriliseks. Selle eest äitäh. Aga. Aga ma arvan, et nii nagu suhte lõpud määravad ära möödunud suhte kvaliteedi, nii määravad abieluettepanekud ära tulevase abielu kvaliteedi ja kestvuse. Romantilistes kunstlikes oludes võid sa lubada mida iganes. Meri on põlvini ja sa oled maailma kuningas...kuninganna. Ma tahan, et mu kätt palutaks juurviljaleti vahel. Prügi välja viimast tulles. Keset ummikut autos. Ma tahan, et mu kätt palutaks päris elus ja ma tahan tunda, et „tulgu või välk – jah” mitte neelata ehmatusest profülaktika mõttes sõrmuseid. Ma tahan, et nii nagu ma päris elus olen abielus, tunneksin ma ka päris ja mitte kunstlikes oludes, et „see on just see juurviljalett, mida ma tahaksin just temaga külastada terve ülejäänud elu...või vähemalt pool”. Vähem kitshi, rohkem päris. Ema ei võtnud abieluettepanekut vastu. Peale kõhklemist otsustas ta siiski, et 4 konverentsi pole piisav põhjus abiellumiseks. Mina mõtlen alles. Ja ootan, et seda korrataks veel kord puuviljaleti vahel...või prügi välja viimas...või ummikus seistes....päris elus...

PS. Mis olukordades teie kätt on palutud?

Väike must raamat, Homer Simpson ja aluspükste jalast rebimised

2007-11-08T14:59:00.002+02:00

Otsustasin hakata tegema väikest musta raamatut. Nagu raamat väljasurnud liikidest, aga raamat ise on punaste kaantega ja peale kirjutasin paksu musta vildikaga „MEHED MINU ELUS”. Ülejäänud castingutest vaba päeva veetsin kleepides-liimides ja joonistades ja valmis ta on. Istun ja mõtlen, et äkki peaks siiski järgmine kord enne mõtlema ja siis alles tegema, alateadvus on ALAteadvus just selleks, et liiga palju infi ei anna lisaväärtust vaid varjab seda, mida sa tegelikult ratsionaalselt ei taha teada.

Esimeseks kleepisin isa pildi. Must-valge pilt, kus isa näeb välja värske, suurte pruunide silmadega ja vaieldamatult veetlev. Ema väidab, et ta teeskles juba sellel pildil, sest jõudis tööreisilt kohale päev peale minu sündi ja enne fotot oli jõudnud minuga networkida ja bondida täpselt nii palju et näha, et ma olen tüdruk ja tema silmadega. „Tüdruk – check, silmade värv õige – check, detailidesse süveneb hiljem,” ütleb ema meelest tema naeratus fotol. Minu meelest on ta lihtsalt kade, et isa suutis vältida valusat ja koledat osa ja jõuda grand finaaliks. Olgu, las olla.
Järgmise mehe fotot mul ei ole ja õigupoolest ma ei teagi, mis temast saanud on. Ma mäletan siiani, kuidas ma 2-3 aastasena hüplesin toolil vaimustunult üles-alla, kui ta akna taga jalgpalli mängis. Seega joonistan jalgpalli (millegipärast kirjutan rohelise vildikaga peale Arsenal).
Edasi tuli paar koolipõlve armumist ja murtud südamekildu. Kui mälurakud vana teooria kohaselt ei taastu, kas siis kulutatud ja murtud südamerakud taastuvad? Kui ei, siis umbes keskkooli lõpuks olin ma läbielamiste tulemusel muutunud vaimselt purunematuks. Järgmiseks tulid paar väga toredat noormeest – head ja malbet. Sõin nad kiiresti hommikusöögiks, oskamata veel hinnata headuse väärtust. Seega mõned fotod skännisin ja kleepisin klassipiltidelt, järgmised paar printisin Google abiga. Album missugune.
Hodorkovski pilti otsides jäin kõhklema. Vahepeal tundus mulle iga parameetri järgi, et just minust saab järgmine eks missis-Hodorkovskaja. Ilus mees, rikas kui saatan, ehitab lastele koole ja sülitab võimudele. Just selline mees, kes rebib sul aluspüksid jalast iga kord kui te pika töökomandeeringu järel kohtute. Mida üks naine võiks veel tahta kui ürgset meest heade silmade ja suure nuiaga. Kuna Hodorkovskiga mul siiski kohtuda ei õnnestunud ja ega ma ka palju ei proovinud, otsustasin ta minu fotoalbumist välja jätta, nagu ka Abramovichi ja Bransoni, kellega mul õnnestus kohtuda, aga kellele liiga mitu südamerakku sellele ei kulunud. Siis tuli A. A-st ma ei räägi. A-st võib lugeda raamatust, see on liiga keeruline. A-st mul pilti pole. Niisiis joonistasin suure Glocki, kaks sinist silma (värvisin nad hoolikalt taevakarva) ja kaks püstist salku. Minu meelest tuli sarnane, aga Anna, kes mu raamatu eile leidis küsis mulle uskumatult otsa vaadates, et „Have I slept with Homer Simpson”. Rrright. Las olla.
Edasi sisestasin ma hoolikalt Google otsingute tulemusi, ilusaid autosid ja valmis ma selle raamatu ka sain. Kes küll ütles, et naised otsivad mehi, kes meenutavad nende isasid?
Tehes lühikese kokkuvõtte, võiks öelda, et mulle meeldivad mehed, kes mängivad jalgpalli, on südamest head aga natuke arrogantsed ja enesekindlad (noh, rebivad aluspükse, aga samas armastavad), toidavad nälgivaid lapsi ja kannavad Glocki......ja ma ei suuda enam helistada oma isale, imelik hakkab. Neetud Freud ja muud juudi psühholoogid. Isale helistan järgmisel kuul, kui enam nii imelik pole. Kiiret ei ole.

Eksid, Voodoo ja soovin kõike head

2007-10-31T10:37:00.003+02:00

Aega kokku hoides võib öelda, et eksid lahterduvad kolme kategooriasse – need, kelle voodoo-nukku sa oled torkinud kõik nõelad (eriti suguelunditesse ja südamesse) ja pole siiani välja võtnud, need, kellelt meilboksis kirja leides jätab süda paar lööki vahele ja need, kellele sa sooovid kogu hingest head. Tõsiselt sealjuures.

Et kõik ausalt üles tunnistada, tuleb tõdeda, et ma ei ole üllas ega suureline inimene. Tõesti ei ole. Ma suudan vahel olla üsna kade ja väiklane. Õnneks mõned armastavad mind vaatamata sellele. Ja vaatamata sellele on mind siiani üllatavalt mitu korda armastatud. Tõend sellest kõndis mulle vastu eile, kui ma kiirel kodumaakülastusel olin. Eestis käimine on alati nagu kiire revisjon – vanemad –check, lähimad sõbrad – check, A – check väikese miinusega, eksid – kõnnivad tänaval vastu. Mitu just rühmana, aga ega palju puudu ei jäänud. Kõnnin mina pahaaimamatult mööda Stockmanni. Ei sega kedagi, tuju on hea. Ja järsku – ette hoiatamata ja leti tagant – vaatab, õnneks minust mööda, tuttav nägu. Hop, hüppan leti taha, kükitan ja võtan kotist oma meigivahendid. Ripsmed värvitud, juuksed korras, läiget juurde. Piilun leti ja veel laiema naise tagant välja ja mis ma näen. Tundmatu naine minu eksi kõrval orbiidis. Tõusen aeglaselt püsti ja naeratan säravalt üle poe. Tavaline. Tema uus naine on tavaline. Kohendan oma kleiti ja astun oma parima modellikõnnakuga neile vastu. „Tere,” naeratan ainult natuke üleolevalt ja astun reipa sammuga mööda. Eks ei ütle midagi, aga kuulen sisinat seljataga. Ussisugu on need naised, mis teha. Sammun koju ja meenutan härdusega oma lapsepõlves peale pandud needust „et kõik su järgmised oleks minust koledamad”. Mis teha, keel ei paindu soovimast, et tal hästi läheks, ei paindu ja kõik. Ega ma samas eriti ka ei kuvasta kui see soov ei täitu. Jõuluvanale on mul hoopis teised soovid.
Järgmisel päeval helistas täiesti juhuslikult ja pahaaimamatult T. T ei ole ikka veel üle saanud oma katkiläinud suhtest, millest mul on siiralt kahju, sest mul olid temaga- mitte T-ga vaid tema eksiga- veel suured plaanid. T. ei usu siiani, et mul ei jookse suu vett iga kord, kui ma teda näen. Vot ei jookse, ma soovin talle südamest head (ja tema oleksime me kambakast välja jätnud nagunii).
Ja vot siis oli A. Kui me A-ga lahku läksime jättis mu süda iga kord löögi vahele, kui ma nägin ta vanu emaile. Tema nimest piisas, et ma midagi kurku, ninna või silma tõmbaksin (ühe korra pidin ma ennast tõsiselt vigastama, kui ma nägin teda helistamas, kui ma parasjagu pesu triikisin). Ja nii see jäigi. On inimesi, kes on eluohtlikud. Mitte, et ma ei oleks proovinud. Kui me juba lahus olime, käisime me korra kohvil. „Ma soovin tõesti...,” alustasin ma kindlalt, „et...”, ma köhatasin ja sügasin silma. „Ma tõesti soovin..,” proovisin uuesti alustada ja tundsin kuidas keelde lõi kramp. Ah, olgu, lõin ma mõttes käega „ma sooviksin ühe kohvi,” viipasin ma ettekandjale. Miks imepärast on nii raske öelda, et ma siiralt soovin, et sa oleks õnnelik? Kellegi teiega, ilma minuta. Ma arvan, et iga kord, kui sa ei suuda seda südamest öelda, on midagi jäänud lootusetult lõpetamata.

PS. Voodoo-nukud oli ema ära visanud, nii et esimese eksi needusega pole mul midagi pistmist.

Tasa, vaimud on toas

2007-10-09T09:21:00.000+03:00

ära räägi.
Ära taha, et jutustaks loo.
Tinasõdurit, tantsijannat
enam tulest välja ei too.

A.,

Valed on nõrkadele. Ma ei ole nõrk ja ma ei pea valetama. Valu, see ei ole see. Valu oli siis, kui su silmades olid kõigi talvede jää, mida ei sulata enam ka meie kehasoojus. Ma nägin seda ja vaielda ei ole vaja. Kui sa ei peta enam ennastki, siis ammugi mitte mind
Ma olen väsinud – nädalaid ja nädalaid järjest moeshowd – aga mul ei ole enam valus. Ma olen lihtsalt väsinud. Ma ei peta enam ennast, ammugi siis sind. Ma ei jõua lubada, et homme ma ei lähe. Ma ei suuda loota, et on midagi veel. Ma ei ole kindel, et meie lastel oleksid sinu silmad. Minu lastel on alati tema silmad. Kui mu riitustel oleks veel võlujõudu, ei põleks ei tinasõdur, ei tantsijanna. Aga nad põlesid ja mu loitsud ei jõua enam temani. Ma tunnistan, et ma tundsin. Ma tunnistan, et olen alati tundnud. Tundsin eile ja tunnen ikka veel täna. Ja ma ei saa lubada, et tuleb talv, kus ma ei näe enam ta silmi unes. Ta silmi seal lennujaama lõputus tühjuses. Ta kätt mu ümber, kui tõusis päike.
Ma ei jõua enam mõelda, saati siis helistada. Ma lülitan välja kõik telefonid, sulen kõik aknad ja jään ootama hommikut. Ma ei tea, mis on homme. Ma tean vaid, et täna olen ikka veel tantsijanna ja söed alles hõõguvad.
Ma tunnen pea all oma käe tuksuvat pulssi. Ära muretse. Ma olen veel elus. Ma tulen veel koju. Äkki on kõik siiski veel hästi?

Milana

Anoreksia on moes e. mõistus koju läbi shokiteraapia

2007-09-27T09:37:00.000+03:00

See, mis ei ole õnnestunud arvamusartiklitena, õnnestub loodetavasti läbi shokiteraapia. Just sellesse usuvad anoreksia vastu võitlejad, kes on Milano moenädala ajal tänavad täis kleepinud anorketikust näitlejanna reklaame. Moemaja No-lita reklaamidel olev 13-aastasest alates anoreksia all kannatav Isabelle Caro on 27-aastane, 165cm ja kaalub 32 kilo.

Kuigi ettevõtmine on äratanud ümber maailma väga palju tähelepanu, ei ole mitte kõik kindlad, et see teenib lõpuks head eesmärki. Isegi anoreksia vastu võitlemise ühenduse juht kardab, et reklaamid pigem innustavad niigi problemaatilisi neiusid veelgi rohkem pingutama.

Fotod on pildistanud Bennetonis fotodeks tuntuks saanud skandaalne Oliviero Toscani.

Tahaks rõhutada, et statistika kohaselt on anoreksia peale astmat järgmine suurim surmade põhjustaja noorte naiste seas- u. 19-20% põdevatest sureb ja Eestis on anorektikuid väidetavalt ligi 4000.

Kirjutamise talumatu kergus

2007-09-21T10:07:00.001+03:00

Kui ma oma D&G kotiga kohvikusse jõudsin, olid Ping ja Pong juba alustanud. Kirjastajad Ping ja Pong on lahutamatud. Kui Ping räägib, vaatab Pong talle jumaldavalt otsa. Kui Pong köhatab, tunneb Ping murdvat muret, ega ta külmetunud pole. Üldiselt on nad väga targad ja said kohe aru, mida ma väärt olen.

„Tead,” viskas Pong oma tassi rohelise teega alustassile nii, et osa teest loksus ta laitmatule Armani ülikonnale, „Ma arvan, et me avaldame selle sõbrapäeval.”

Ping noogutas agaralt.

„Jah ja kuule,” heitis Pong põlgliku pilgu mu laptopile. „Sellega ei saa hästi kirjutada. See ei inspireeri. Saad uue Sony Vaio.”

„Eiei,” tõstis ta hoiatavalt käe, vaigistades mind juba eos.”Inspiratsiooni tuleb toita. Ja näed see, see on su uus eratelefon. Kui see heliseb, siis mina või Ping helistame,” ja ta ulatas mulle töövalmis telefoni ja laadija.

„Aga...Vertu,” jõudsin ma alustada.

„Ma tean,” katkestas mind seekord Ping, „Vertu Signature pole küll just parim, aga Signature Dimondist tuli oodata 2 kuud, mõttetu. Vast saad hakkama.”

Kehitasin õlgu ja tegin järelemõtleva näo.

„Ühesõnaga sõbrapäevaks,” jätkas Ping. „Su raamat on ju natuke armastusest ka, või millestki sellisest”

Noogutasin juba ilma vähimagi lootuseta midagi vahele öelda.

Ping köhatas ja Pong vaatas talle murelikult otsa. „Siis me teeme filmi. Carmen Kass poeb Versace kleidist välja, et sind mängida,” vaimustus Ping oma ideest silmnähtavalt.

„Ja üldse tõlgime raamatu ka inglise keelde, et see saaks Pulitzerile kandideerida,” näitas Pong kahte ülestõstetud pöialt. Ma olin kõike seda väärt.

Kõlab hästi, aga tegelikult läks see küll natuke teistmoodi. Ping ja Pong ootasid, rüübates oma teed ja rääkides energiliselt viimase päeva aktsiakurssidest.

„Et siis nii,” köhatas Pong. „Me kaalusime seda ja kaheksakümmend.”

„Kaheksakümmend, mis,” ei saanud ma aru. Kaheksakümmend miljonit? Ma teadsin, et ma olen hea, aga nii hea? Kõigepealt ostan ma suure korteri otse Barcelona Ramblal. Siis väikese majakese kuskil liivarannal. Siis ma ostan jaapani koka, isikliku treeneri ja massööri. Lähen pensionile..

„Mis, mis?” ei saanud Ping aru. „Kaheksakümmend tuhat. Sina kirjutad raamatu, meie teeme kõik muu.”

Pong noogutas nõusolevalt. „Muu pärast ära muretse,” ja pilgutas ettekandjale silma.

Selle eest ei saa isegi mitte massööri ega koerajalutajat, äärmisel juhul ühe rotisuuruse koera kõigi vajalike lisadega ja kuuks ajaks korteri Ramblal.

„Olgu,” ohkasin ja noogutasin.

„Kena, siis on kõik,” tõusis Pong ja Ping kargas kohe kuulekalt püsti. „Sõbrapäevaks olgu raamat trükist tulnud,” viibutas ta Controvento uksel sõrmega ja läinud nad olidki.

Ma nägin oma kiiresti tekkinud unistusi varisemas oma silme all tuhaks. Mitte ühegi filmi, mitte ainsatki korterit Ramblal. Mitte midagi peale kirjutamise järgmised kolm kuud, sest juba sõbrapäeval võite mu raamatu loodetavasti leida kõigist hästi varustatud raamatupoodidest. Kõlab lausa talumatult kergelt.

Miks inimesed valetavad?

2007-09-18T09:11:00.001+03:00

Põhjuseid, miks inimesed valetavad, on kindlasti miljon. Üks, ja üldsegi mitte vähetähtis põhjus on, et tõde on liiga piinlik, või kõlab nii absurdselt, et seda lihtsalt ei usuta.

Mulle tulevad kohe meelde klassikalised hilinemise juhtumid. Paar nädalat tagasi hilinesin ma castingule Milanos, sest ma lihtsalt ja konkreetselt ootasin lifti. Ükskõik millist kõigist neist kuuest. Castingule hilinemine aga on pühaduse teotus. Lugupidamatus. Ja mis võib olla hullemat, kui lugupidamatus. Ja kuidas sa ütled potentsiaalsele tööandjale, et kuigi sa väljusid täpselt, elad sa lihtsalt väga kalli hotelli 15ndal korrusel, 2 lifti olid katki ja sul pole vähmatki aimu, mis ülejäänud neljaga lahti oli. Kui uskuda maailma statsistikat, siis kolmega, sest väidetavalt seksitakse maailmas igal sekundil keskmiselt just 6 liftis ja miski ei välista, et just see lift, mida sa ootad, on üks neist. Samuti ei viitsi sa 15 korrust alla lipata, sest üks lift ju lõpuks peab tulema. Ja nii 20 minutit. Mõtlesin terve tee vabandust ja kohale jõudes kasutasin ikka vana-head „üks koer jäi auto alla ja ma ootasin kuni arst tuli”. See on praktiliselt sama banaalne kui „kutsa sõi mu kodutöö”. Isegi mitte banaalne, vaid täiskasvanute samalaadne vabandus. Ei, isegi mitte täiskasvanute. Kes täiskasvanutest hoiaks käppa, kuni arst tuleb. See on lihtsalt banaalne vabandus.

Järgmine sama absurdne hilinemine oli samuti Milanos, aga juba tükim aega tagasi. Mu tramm läks ümber. Ma jäin hiljaks kuna mu tramm läks ümber. Kõlab nii jaburalt, et koera vabandus on juba edasijõudnud kasutajatele. Tegelikult ei olnud üldse naljakas. Oli hoopis natuke ohtlik ja natuke valus. Nimelt oli trammile ette sõitnud mingi kesklinna eksinud veoauto ja tramm pidurdas mingi eriti kavala nõksuga. Tavaliselt muinasjuttudes leiad sa oma elu armastuse, kui oled jooksnud ristmikule ja mingi idioot, kes vaatab samal ajal oma BlackBerryt, unustab vajutada oma valge Mercedese pidurile. Ja mis mina siis oleksin pidanud tegema? Ootama kuni mu veoautojuhtennast kaineks magab ja kosima tuleb? Unistage edasi. Mind aidati trammist välja ja lonkasin castingusse. Seekord oli põhjuseks kass.

Kõige lollim olukord aga juhtus üldse mitte nii ammu. Otsin uue kostüümi, millest tulenevalt selged juhised igale adekvaatsele naisteravale – mitte kunagi ära pane selga tähtsale kohtumisele äsja ostaetud riideid ja ära ärilõunal mitte kunagi söö tundmatuid menüüridasid. Artishokk ei ole kala ega elektrishoki tõttu surnud metssiga. Anshoovis aga on just nimelt kala mitte tundmatu troopiline puuvili. Mitte, et ettekandjal oleks raske seda laudlinast välja pesta – endal lihtsalt on piinlik. Ühesõnaga, ostsin mina uue kostüümi. D&G, yummie. Seelik on selline liibuv-liibuv. Müüja küsib, kas istuda saan? Vabalt. Kummarduda ka? Möödaminnes. Mida aga ei küsitud, oli see, kas ma käia saan. Tehniliselt käia saan ma küll aga kiirusega 1 km/tunnis ja aeglaste gesiha-sammudega. Vandusin iga kord, kui tänava äärekivi vastu tuli ja trepist ei taha ma mitte rääkidagi. Kõnnin siis oma aeglasel elegantsel geisha-kõnnakul, teen näo, et nuusutan lillekesi, naudin kena sügist. Kiiret pole kuskile, „art is everywhere”. Naeratan esimest korda nii kaua kui mäletan inimestele vasakul ja paremal ja kõnnin. Aeglaselt,täpselt mõõdetud sammuga ja elegantselt. Mida teeb selline neiu siis, kui hakkab hiljaks jääma? Vale, ta ei keri seelikut mantli all üles ja ei jookse. Tõelised daamid ei jookse kunagi ei meeste, busside ega kohtumiste pärast. Kui sa oled piisavalt tähtis, siis nad ootavad su ära. Seekord oli põhjuseks jällegi koer, isegi muud looma ei viitsinud välja mõelda.

Iga mehe, kes hindab välimust rohkem kui mõistust, tõotatud maa

2007-09-11T10:22:00.004+03:00

(Väljavõte tulevasest raamatust)
Ma armastan Londonit. Ma ei tea, kas peab olema sama radikaalne nagu Samuel Johnson, kes ütles, et kui inimene on väsinud Londonist, on ta väsinud elust, mulle lihtsalt sobib London. Ma arvan, et linnadel ja maadel nagu inimestelgi on keemia, on magnet, mis tõmbab või tõukab. San Francisco tõukab mind tugevalt ja agressiivselt. Kuigi ma pean ennast oma vanuse kohta kuigivõrd harituks – minu lapsepõlv on möödunud lugedes pidude ja läbude asemel – ja kuigivõrd boheemlaseks – ma armastan kirjandust, mind huvitab kunst jms.– vihkab mind siiski boheemlaste pealinn San Francisco. Ega temagi mulle eriti ei meeldi. Mu helgeim mälestus on kirik, kus toimusid raved. Väike kirik oli üleni täis joonistatud graffitit, läbi vitraazhide vilkus hullumeelne valgus ja kostus rave. Sellest arenes äriidee, mida palun laias ringis mitte levitada, teha kirikusse restoran ja pakkuda toite nagu Taevamanna, Nunna Kiusatus ja muu selline. Joogiks muidugi Blue Nun. Küll ma selle veel kunagi ära teen. Aga jah, Frisco vihkab mind ja ega minagi temast puudust ei tunne. Rio see-eest jumaldab mind ja see jumaldamine on vastastikune. Nagu ka Pariisi, Londoni ja Roomaga. Barcelonast ma üldse ei räägigi. Kui inimene on väsinud Barcelonast, on ta surnud. Rambla oma igavese sagimise ja tänavakujudega, ookean oma imelise vaatega sadamatele ja jaheda tuulega. Gaffitid garaazhidel ja Gaudi majad. Õhtune sagimine kitsastel laternavalgusega tänavatel. Ma arvan, et midagi läks segamini ja ma sündisin valesse kohta. Asi on muidugi veelgi keerulisem, sest tuleb välja, et kuigi hingelt kuulun ma Barcelonasse, olen ma oma ellusuhtumistelt hoopis jaapanlanna. Ma olen ääretult viisakas (kirun ainult mõttes), ma olen näost-näkku otsene aga diplomaatiline ja mis peamine, mulle täiesti sobib, et naine on majas peremees, kes keelab-käseb-poob-ja-laseb (tehes seda muidugi samuti viisakalt ja diplomaatiliselt) ja organiseerib mehe rahakotti. Mees tuleb palgapäeval tip-tip-tip koju, annab palga naisele ja naine, kui ta on heas tujus, eraldab talle taskuraha. Raha teenin ma küll ise, aga värskendav vaheldus tavalisele stereotüübile. Eestis ei suuda paljud piiratumad mehed taluda, et naine teenib neist rohkem.

Gatwickis on mul vastas agentuuri autojuht, kes viib mind otse moe-show eelsetele castingutele ja riieteproovi. Juba õhtul on esimene show, ülehomme järgmine ja siis tagasi Eestisse.
Õhtul algab hüsteeria ehk teise nimega iga mehe, kes hindab välimust rohkem kui mõistust, tõotatud maa. Moeshow lavatagune on nagu tsirkus või hullumaja vaba päev. Nurgas on suured riidepuud riietega, riiete juures või küljes on polaroidid neid kandvast modellist meigi ja soengu näidisega. Osadele tüdrukutele tehakse makeupi, teistel seatakse juukseid, kolmandad proovivad veelkord selga shows kohe näidatvaid riideid. Kümned pool-alasti modellid väikeses ruumis koos lõputu hulga, abiliste, disainerite, juukurite ja kosmeetikutega. Kuigi ma olen samal õhtupoolikul juba riideid proovinud, pole küljepealt õmbluseid piisavalt sisse võetud ja mulle torgatakse sisse esimest kleiti korrastavad nööpnõelad.

Naeratan viisakalt: „Tänan”.
(&%¤#&&). Disaineritele meeldib iseloom, aga nad ei taju tujukust. Ja moe-show on nende päev, sina oled aksessuaar.

Muusika, valgus ja läks. Esimene modell läheb runwayle. Kolm, neli, viis ja läks. Astun oma 15 sentimeetristel kontstel kindlalt runwayle. Mu hobusesaba käib kõndimise takti küljelt küljele. Mu peas on miljon erinevat mõtet ja mitte ükski neist pole seotud moe-showga. Kui sa oled seda juba piisavalt kordi läbi teinud, muutub see kõik rutiiniks. Kõnnak on koolituste ja showde käigus välja treenitud ja automaatne. „Millist kõnnakut te oma showl näha tahaksite?” „Selge, aga palun,” ja läks.

(Huvitav, kus Gabriela eile oma juukseid salgutas, peaks küsima. Issand, kui kole jakk Katel seljas on, vast sellest ei tule järgmise aasta trendi. O, näed, nad ikkagi on koos....Peaks lennujaamast vist seekord Live Jazzi ostma.)

Lavatagusest trepist alla, kaks minutit riietevahetust, modellide järjekorda ja läks. Nii veel kolm korda, ühisring ja tänaseks läbi. Panen jalga oma lemmikud Seveni teksad, tõmban selga musta Cavalli topi ja sõidan Oxford Streeti Starbucsi. Mulle meeldib istuda kohvikus ja vaadata inimesi. Võõrad inimesed, võõraste muredega. Natuke samadega, sest mured on alati natuke samad. Mulle meeldib valgus, kui päike tõuseb ja loojub. Maagilised 30 minutit, mis valgustavad keha sinu tagant nii, et sind tundub übritsevat udupeen kuldne aura. Sile nahk kumab tõusva päikese käes. Ajatus mineviku ja tuleviku vahel. Nii palju on juba olnud ja midagi algab varsti jälle, aga mitte veel. Veel on muinasjutuvõimalus. Ma vaatan teda vahel, kui ta magab. Sile päevitunud nahk kumab tõusva päikese käes. Ta ei tea seda ja ei olegi vaja. Ta julgeb magada minu kõrval. Ilma kahtlusteta. Ilma kartusteta. Ta iga lihas tundub olevat lõdvestunud ja ta hingab ühtlaselt, rahulikult. Ta ei tea, et ma vahel valvan ta und ja ei olegi vaja. Las ta olla.

Ma soovin Sulle päikest

Plink.

Väikesed vihmavarjud, Pussycat Dolls ja lisakohustused

2007-09-03T09:59:00.001+03:00

Ma teadsin, et see on ainult aja küsimus. Ma olin kindel, et varem või hiljem peab see juhtuma. Varem on parem ja rohkem on parem. Neil on seda ju piisavalt – nii kuulsust, fänne kui ka raha. Ma arvan, et just Nicole pakkuski seda esimesena ja see tundus kõigi meelest koheselt geniaalne mõte.

„Muigugi,” raputas Ashley oma just möödunud kontserdist veel lakist kohevat lakka. „Ma arvan, et juba homsest.”

„Mis homsest,” tahtsin ma kohe küsida, „Miks mitte tänasest?”

„Teeme juba täna,” luges Nicole mu mõtteid ja tiris mind kaasa nende manageri juurde. Ütleme nii, et manager ei vastanud just stereotüübile – ta oli vanem, paksem, prillidega ja vastas sellise vana Nõukogude bürokraadi välimusele. Kohe selguski, et ega ta ei tea ka, millest ta räägib.

„Ei,” teatas manager, kelle nimega ma ei mäleta. „Ja veel kord „EI”. Ta ei oska liikuda ega laulda. Kui ta laulis, siis ma nägin, kuidas üks esimese rea fän valust krampidesse tõmbus. Ta ei liitu Dollsidega.”

Ma tundsin karjuvat alandust ja mõõtmatut ülekohust. Kargasin zhestikalt püsti ja olin juba välja tormamas, kui meenus, et ka kaotada tulevat auga.

„Ma oskan liikuda imehästi,” teatasin ma oma solvatud uhkust rahustada püüdes. „Ma olen suure osa oma elust tantsinud. Aga, jah, olgu laulda ma nii hästi tõesti ei oska. Aga ma lihtsalt pole varem koos kellegiga laulnud ja laulmist annab ju õppida,” vaatasin ma toetust otsivalt dollside poole.

Kimberly ja Melody, kes ei raatsinud lahti lasta kõrrest oma vihmavarjukesega kokteilis, noogutasid kaasa, nagu nad teaksid täpselt, millest ma räägin.

„Ei,” vastas manager lihtsalt ja konkreetselelt. Ma haarasin viimasest õlekõrrest: „Aga kas te tüdrukute arvamust üldse ei tahagi kuulda?”

Ja siis ma ärkasin täiesti ootamatult üles, mis oli ju iseeneset hea, sest ma olen juba ammu lubanud A-le mitte rohkem lisakohustusi võtta ja ma kahtlustan, et kõik need tuurid võtaksid päris palju aega.

Suhteargpüksid, Paris Hilton ja katkised Ferrarid*

2007-08-30T10:21:00.001+03:00

Lugedes the Sad Moments of my life
blogi tundsin vajadust sõna sekka öelda. Kõige argpüksilikum ja alatum on lahkuda ilma selgituseta. Te olete koos, veedate aega, naudite seltskonda. Siis midagi ei sobi ja otsustate lahkuda. Selle asemel, et öelda, et „mul on kahju, aga me ei sobi”, „Sa siga petsid /valetasid” vms. tõmmatakse saba jalgade vahele ja põgenetakse. Arg-püksi-lik. Nii palju julgust ja väärikust võiks vähemalt enda vastu olla, et ausalt pea püsti minema kõndida mitte joosta ja peita pidevalt kartlikult üle õla vaadates ja telefoni hääletule lülitades, seletades pealtnägijatele, et „telefonimüüja või muu analoogne spämmib”. Ja mahajäetu-vaeseke mõtleb veel kaua, mis halvasti läks ja mis ta valesti tegi. Isegi haavatud hobuse lastakse maha mitte ei jäeta piinlema.

Mis seal salata, ega ma isegi pole teemast pääsenud. Ei hakka juba kirjutatud teemat pikalt kordama, jutt ise Naistesebimisväljendid- mida võib ja mida mitte? Kõik algas kenasti – kohvik, loomaaed ja kuuvalged ööd ja lõppes sama lüüriliselt - vaikiv telefon ja igavesti vastamata küsimused. Hiljem tuli küll välja, et „minu ainus viga” oli see, et ta oli minu exi ja selle aja peale hea sõbra parim sõber. Tuli välja 2 aastat hiljem. Kui ma oleks püsivam ja nõrganärvilisem, oleks see pagana pikk aeg. Ühesõnaga, olevat J ja T käinud ühiselt õlut joomas, ja avastanud , et mõlemad on minust huvitatud, aga T-l, „kes tuli-nägi-võttis” esimesena oli eesõigus ja T. taandus sõbra ees. Nii ma T. keerutamisest järeldasin. Kena muidugi, et kellelgi oli meeles ka mulle teatada. Kahjuks olime me 2 aastat hiljem T-ga juba liiga head sõbrad, et temaga suhtlemist lõpetada. Ma olen kindel, et kui see oleks varem välja tulnud, poleks ükski vandekohus mind süüdi mõistnud. Rotimürk on liiga hea selliste suslikute jaoks nagu T.

Niisiis, kallis J., ma pole nii suur inimene, et andestada. Küll aga piisavalt ükskõikne, et unustada. Seega, ma soovin Sulle jätkuvalt hommikuti katkiseid Ferrari aknaid, kolme naist, seitset last ja rutiinset elu väikelinnas. Samas, kui see on just see, mida Sa sooviksid, siis me ei oleks sobinud nagunii.

* Katsetan, kas Paris Hilton paneb rohkem klikkima kui Al Pacino

5 halba omadust

2007-08-28T11:24:00.001+03:00

Kuna blogide kommentaarides on küsitud, et mis mu vead siis on, liitun mõttelõngaga – minu 5 halba omadust. Vead ei ole pingereas vaid suvalises järjestuses.

1. Ma olen väga püsimatu ja mul on pidev adrenaliinivajadus. Ma ei suuda olla kaua ühes kohas, samade inimestega, kinnises ruumis, stabiilses ja rahulikus elus. Motoorne rahutus. Selle tagajärjel pean ma pidevalt reisima / käima / tegema, ühesõnaga „keeping myself busy”. Samuti avaldub see „almost there” tulemuses. Kõik läheb imehästi kuni veerand enne lõppu ma kas tüdinen või väsin. Tundub, et juba ju olen sama hästi kui võitnud / saavutanud, mis seal pingutada, ja sealt algab langus.

2. Ma vajan üksindust. Ma ei ole päris kindel, kas see on halb omadus või eripära. Ma olen ainus laps, olnud kohe peale keskkooli lõpetamist „oma elu peal” ja ma tahan ja vajan üksindust ja hingamisruumi. Piire ei ole, mida rohkem, seda parem.

3. Ma ei talu lollust. Passiivset talun, aga agressiivne minu vastu suunatud rumalus muudab mind küüniliseks, sarkastiliseks ja ...õelaks?

4. Ma võiksin olla korralikum. Kuna mulle on geenidesse sisse progetud boheemlus, võitlen ma lohakuse ja hajameelsusega nagu saan ja olen saavutanud ilmselt „keskmise või isegi üle keskmise valge inimese” tulemuse, aga arenguruumi on.

5. Ma ei viitsi süveneda väikestesse asjadesse. Ma võin genereerida ideesid, visioneerida, luua jms. aga ma ei suuda teha miljonit väikest rutiinset detaili. Selleks ongi ilsmelt loodud erinavd inimtüübid...

Kuigi see vastaks stereotüübile, ei ole ma peaaegu üldse edev (võib-olla saan rahuldada selle lihtsalt oma päevase tööga), shoppingut ma üldiselt ei salli ja teen seda harva, aga siis ka põhjalikult.

Tavaline päev modellikorteris

2007-08-23T10:50:00.001+03:00

Astudes sisse Milano modellikorterisse on esimene asi, mida ma õhust tunnen, kodusõja eelaimus. Tsiviilelanikkond on evakueerunud (Gabriela läks shoppama) ja vastastel (Freya ja Giselle) käib võidurelvastumine (lappavad võidu moeajakirju). Astun vaikselt sisse ja loodan, et nad veel ei märka mind – tsirkust ja leiba!

„Ma ütlen sulle - mitte kunagi,” teatab pruunisilmne itaallanna Giselle trotslikult.

„Muidugi on, kurat võtaks,” tõstab Freya häält.

„Kui on, siis näita ette,” laiutab Giselle vihaselt käsi, visates ajakirja plaksatusega põrandale.

„Mai saa aru, kuidassa VÕID nii pime olla, kui sa ei näe ka selliseid asju. Modell, MY ASS. Sellepärast keegi su tagumikku ei palkagi,” karjub Freja ja tuiskab üle toa.

Giselle põikab kõrvale, hüppab oma tuppa ja lööb ukse pauguga kinni, lukustades selle kiiresti seestpoolt. „/%&¤¤%,” on kuulda summutatult läbi ukse.

„&/%&&%, Giselle, ma ei %¤&%&¤,” ei jää ka Freya võlgu, viskab ajakirjad lauale, haarab telekapuldi ja vajub tugitooli.

„A, tsau,” märkab ta mind ja innustub jälle. „Ütle sellele %¤%&, et Kate Moss ei kannaks kunagi punast.”

Ma ohkan. Tore on jälle „kodus” olla. Pasiivne võimuvõitlus kulmineerub lõpuks tavalise Vene-Ameerika suhete stiiliga – mõlevad arvavad, et teine pool on väiklane jobu, aga kuna koos tuleb eksisteerida, siis las ta kobab omaette pimeduses edasi. Targem annab järele. Ei anna.

Meeste reeglid naistele

2007-08-17T08:18:00.000+03:00

Neile, kes ei ole veel jõudnud lugeda – üks emailides ringlev muhe nimekiri. Naised, võtke huumoriga. Meeste asemel ma ei loodaks, et midagi muutub, aga vaimukas lugemine meeste meeleheitlikust naisteparandamise katsest siiski.

„Reeglid” on kirjutatud mehe käe läbi, sellest ka pöördumise vorm.

1. Rinnad on vaatamiseks, sellepärast me neid ka vaatame.
2. Õpi selgeks prill-laua kasutamine. Sa oled juba suur tüdruk. Kui see on üleval, pane see alla. Meile on vaja seda üleval, teile all. Te ei kuule meid kunagi kurtmas selle üle, et olete selle alla jätnud.
3. Shoppamine EI ole sport. Ja me ei hakka ka kunagi teisi arvama.
4. Nutmine on väljapressimine.
5. Küsi meilt, mida Sa soovid. Ja olgem täpsed selles:
- kaudsed vihjed ei tööta
- tugevad vihjed ei tööta
- selged vihjed ei tööta
- LIHTSALT ÜTLE OTSE VÄLJA

6. ‚JAH’ ja ‚EI’ on täiesti selged vastused pea igale küsimusele.
7. Tule oma probleemidega meie juurde siis, kui Sa soovid neile lahendust. See on see, mida me teeme. Kaastundeks on Sul sõbrannad olemas.
8. Peavalu, mis kestab 17 kuud on VÄGA tõsine probleem. Mine arsti vastuvõtule.
9. Mida iganes me ütlesime 6 kuud tagasi ei ole kasutatav argumendina. Tegelikult muutuvad kõik ütlused kehtetuks ja välditavaks pärast 7 päeva möödumist.
10. Kui Sa arvad, et oled paks, siis arvatavasti Sa seda ka oled. Ära küsi seda meie käest.
11. Kui millestki on võimalik aru saada kaheti ja üks neist teeb Sind kurvaks, siis tea, et pidasime silmas seda teist varianti.
12. Sa võid kas paluda meilt midagi teha, või öelda meile, kuidas seda teha, mitte mõlemat.
Kui Sa juba ise tead, kuidas seda kõige parem teha on, tee lihtsalt ise.
13. Christopher Columbus ei vajanud suuna näitamist, meie samuti. (Ta läks avastama Indiat ja jõudis Ladina-Ameerikasse..khm? – Milana)
14. Kõik mehed näevad vaid 16 värvi nagu Microsoft Winowsi tava-ekraaniseadmetes. Virsik on puuvili, mitte värv. Kõrvits samuti. Meil pole õrn aimugi, mis mauve on.
15. Kui kuskilt sügeleb, tuleb seda sügada ja seda me ka teeme.
16. Kui me küsime „mis Sul viga on” ja Sa vastad „mitte midagi”, siis me ka käitume nagu poleks midagi. Me teame küll, et Sa valetad, aga pole lihtsalt mõtet tülitseda.
17. Kui Sa küsid meilt küsimuse, millele Sa vastust ei taha, siis arvesta sellega, et see vastus Sulle ei meeldi.
18. Kui me läheme kuhugile, siis iga riietus on sobilik, tegelikult ka.
19. Ära küsi meilt, millest me mõtleme, välja arvatud juhul, kui Sa oled valmis rääkima teemade nagu:
- seks
- sport
- autod
20. Sul on täiesti piisavalt riideid.
21. Sul on liiga palju kingi.
22. Ma olen vormis. Ümmargune on ka vorm.

Love story. Armani Exchange (kordus)

2007-08-15T14:44:00.003+03:00

Barcelonas sajab. Ookean on su silmade värvi.
Sinu kataloog. Mina ja Freya pildistame su kataloogi. Sa oled mu välja valinud. Ma tean, et see oled sina, enne kui sina tunned mind. Tavaliselt ma ei tea. Tavaliselt ma olen aeglane. Seekord ma tean. Me ei või kohtuda. Armastus on lubatud, aga tutvumine mitte. Kuidas on võimalik armuda, kui ei või tutvuda? Ööklubid, baarid, kohvikud. Sind ei ole, sind ei ole, sind ei ole. Ma kirjutan sulle, või sina kirjutad mulle. Ma ootan sind ja sa ei tule. Alles hiljem saame teada, et see polnudki ette nähtud. Aga siis me veel ei teadnud. Modellivõistlus Saksamaal. Sa faksid mulle iga päev. Maximi pildistamine Istanbulis. Sa proovid, kuidas meie nimed kokku sobivad. Nad ei sobi, aga ma ei ütle sulle seda. Puhkus päikeserannikul ja sinu igavesti valged T-särgid. Armani Exchange. Alati Armani Exchange. Ma jooksen hommikuti alla randa mööda lõppematult pikki valgeid treppe, et tuua Sulle hommikust ajalehte. Sa oled tellinud meile hommikusöögi. Ja nii igal hommikul. Me läheme randa ja ma ostan endale väikesest poest Pierre Cardini ujumisriided. Poemüüja, noore sädemega silmis naine, küsib kas ma olen modell, neil on õhtul poe moeshow. Me naerame ja ütleme, et ma ainult meenutan seda modelli ühe tuntud gei muusikavideost. Naine naeratab mõistvalt ja küsib igaks juhuks autogrammi. Laev, kahekorruseline, diivanite ja tantsupõrandaga. Ma ainult vaatan põranda poole, sest ma olen suremas kõhuvalusse. Kaheksa jäätist päevas murraks tugevamatki. Me naerame ja hullame basseinis. Sa lähed mulle vett tooma. „Ta armastab sind väga, sa tead,” ütleb su parim sõber. Ma naeran igaks juhuks. Ta ei saa aru, miks, ja naerab igaks juhuks kaasa. Viimasel päeval sa palud, et me pildistaksime koos. Ma ei salli pildistamist eraelus, aga lõpuks me siiski teeme kolm pilti meist. Ma lendan Tallinnasse. Sa helistad iga päev. Aasta aega. Ma ei võta enam su kõnesid. Ma ei jõua enam. Ma põletan meie pildi ja kaks juba äramagatud Armani Exchange T-särki. Barcelona-Milano-London. Ma helistan Sulle. Sa ütled et sa oled abielus. Sul on laps. Ma nutan millegipärast ja sa naerad. Sa tegid nalja. Ma panen toru ära. Lennujaamad, reisikotid, purjus turistid ja kiirustavad ärimehed. Istanbul-London-Ibiza-Rio-de-Janeiro. Kümned kataloogid ja catwalkid. Sa helistad mulle. Ma ütlen, et ma olen abielus. Sa vaikid. Ma ei teinud nalja. Sa ei helista mulle enam.
Ma jumaldan oma meest, me ei räägi su naisest. Me lihtsalt räägime ülepäeviti. Viiendat aastat merest ja päikesest. Ma arvan, et me ei saa kunagi aru, kui palju me tegelikult teineteist armastasime. Ookean on sinu silmade värvi. Barcelonas sajab.

Kallis Jeesus,

2007-08-13T10:25:00.000+03:00

Olen viimasel ajal blogides Sinust ja pattudest palju lugenud ja mõtlesin, et äkki võiks Sulle kirjutada. Kuna ma aadressi ei tea, saadan avaliku kirja. Tundud päris normaalne tüüp olevat ja mul on mure. Tahaksin öelda äitäh, et sa surid mu pattude eest. Kuskil ajalehes kirjutati, et kõigi pattude eest, tähendab, et vist ka minu omade. Ma pean kahjuks tunnistama, et mul on neid jälle. Mis iganes Sa tegid, ei aidanud. Kas on edaspidiseid juhiseid? Palvetamist ja patukahetsust, ma juba katsetasin, aga ikka tulevad patud tagasi. Samas, oled Sa kindel, et see su ülestõusmine peaks ikka ka tagantjärgi mõjuma? Et äkki see kehtib ainult nendele pattudele, mis tehti enne Su ülestõusmist? Aga kui peaks, siis miks ma enam palvetama ja pattu kahetsema pean, sellega tunduks nagu olevat ühel pool ja äitäh?
Ära palun valesti aru saa- ma ei proovi öelda, et su trikk oli mõttetu, Tädi Ljuba kolmandalt korruselt ei ole enam oma meest kordagi peale seda kui Jumala sõnalased tema ukse taga käisid sõimanud „kuradi hoorapojaks”, aga ausalt öeldes uued sõnad on hullemad. Mis siin Ljubast rääkida, käisin vaatamas Mel Gibsoni filmi su elust ja saalist välja tulles küsisid kaks nolki, kas filmi lõpus jäi peategelane ellu. Ma ei hakanud arutlema ja ütlesin tavalise arvamuse, et „ei, peategelane löödi risti”. Juhtnolk sügas tagumikku ja otsustas, et mingeid vampiirikaid nad küll vaatama ei lähe, Aga olgem ausad, oleksid sa seda kõike ette näinud, oleks sa küll vist selle risti vahele jätnud. Natuke mõttetu vist, onju?

Et nagu siis vasta palun ruttu, mis ma nende pattudega peale hakkan, ega neid ajaga vähemaks jää.

Tsau või...et aamen või,
Milana

PS. Palun vasta emailile mitte kommentaari, muidu veel teised vaatavad, et ma olen mingi imelik, et arvan, et jumal räägib minuga

5 fakti minust, millest ei peaks rääkima

2007-08-10T09:14:00.002+03:00

1. Mind on Milano lennujaama passikontrollis kinnipeetud tagaotsitava kurjategijana.

Nüüd öeldakse tavaliselt, et tegelikult ei otsitud üldse mind ja see oli eksitus, aga ei olnud eksitus. Nad otsisid mind. Mind võeti passikontrollis kinni, kommenteerimata midagi rohkemat, kui et ma olen tagaotsitav ja „no big deal”. Viidi politseijaoskonda ja paigutati üksikusse ruumi nagu ikka vägivaldseid ja muidu ohtlikke kurjategijaid. Tunni aja pärast tuli politseinik ja küsis, kas ma tahan üles tunnistada. Ei tahtnud. Kõik see, mida ma oleks tahtnud, oleks huvitanud rohkem minu poiss-sõpra A3., vanemaid, psühhiaatrit ja manageri, mitte politseid. Politseinik vaatas mulle kõõrdi ja kahtlustavalt otsa ja vihjas: „kassett”. Nope, ei aita. Veel mõni vihje? Pornot teinud ei ole, koduelu seksistseene filminud ka mitte. Peale tükk aega venitamist jõudsime lõpuks tegeliku asjani. Ma olin laenutanud videokasseti, mida ma ei olnud õigeaegselt tagastanud. Oleks siis kohe nii öelnud! Ma oleks kassetilaenutusest läbi läinud. Kassett ise oli lausa kaasaski (mille eest ma oleks äärepealt jälle pihta saanud – võõra vara maalt välja viimine). Hoiti mind siis niikaua kinni kuni politseiesindus (4 politseinikku ja koer) läksid kassetti rühmaviisiliselt tagastama ja raporteerisid, et väärt vara „Play Dead”, vabandust, „Die Hard” on turvaliselt omal kohal tagasi. Sain 100 eurot trahvi ja võimaluse jäädvustada oma portfolio ja sõrmejäljed andmebaasi. Hea Videoplanet, tahaksin rõhutada, et ma pole kunagi, mitte kunagi, teie DVD-de tagastusega hilinenud, ja kui ka olen, siis rohkem ei tee.

2. Mulle meeldiks proovida vahekorda naisega.
Üks asjadest, millest ma olen mõelnud, aga väga kena naise ja võimaluse puudusel tegemata jäänud. Tegelikult ükskord olin ma juba vaimselt valmis T. (vt. ka Kuldkalakesed, Hemingway ja suhete lõpud) uue naisega, aga nad suutsid just siis peale mitmeaastast kooselu lahku minna, enne kui asi meie põgusast suudlusest kaugemale läks. Hea valmismõeldud plaan läks vett vedama.

3. Ma olen T. ülipopi sportauto nokkapidi kraavi sõitnud.
Juhtus. Aga kes tal käskis viia mind ringrajale ja karjuda „vajuta nüüd, vajuta nüüd!”. Ma näen, et see oli ikka enamuses tema viga. Tema ei näe, aga ta ei näe üldse paljusid asju.

4. Ma unustasin oma endise poiss-sõbra A3. sünnipäeva kolm aastat järjest ära.
Mitte meelega, kogemata ja põhjalikult. „Eiei, kallis, ma ei unustanud Su sünnipäeva ära, kuidas Sa üldse sellepeale tulla saad. Ma olen Sulle isegi spetsiaalselt ostnud National Geographicu fotoväljaande.” See oli esimesel aastal. Teised kaks ma ei viitsinud enam valetada. Oma õigustuseks võin öelda, et ta oli sündinud jõululaupäeval ja siis oli muustki mõelda. Jeesusega on tal sama palju ühist, kui sellega, et Jeesus sündis jõululaupäeval (viimase info kohaselt sündis ta tegelikult 3. märtsil...Kusjuures mu ema sündis kolmandal märtsil, aga ainus, mis ka temal on Jeesusega ühist on see, et ka tema elu on olnud üks paras hädadeorg).

5. Ma lõin üleeile oma hambaarsti. Ta küsis, kas mul on valus ja minu meelest ei olnud suu lahti „mgmmmm..” piisavalt ilmekas heli väljendamaks mu tõeliseid tundeid. Kuigi, arst on hea. Lausa võlur. Kui ta poleks hambaarst, võtaks ma ta oma ihuarstiks. Kuigi ma kahtlustan, et nii osavate käte ja heade silmadega suudaks ta olla veel ka vähemalt ilukirurg, psühholoog ja palju muudki. Ajukasvajaga jääks juba ilmselt hätta.

Kirjutaks raamatu?

2007-08-08T12:19:00.001+03:00

Tekkis nartsissistlik mõte, et kui kirjutaks blogide asemel / kõrval oma elust, tegemistest, mõtetest jms. raamatu, kas oleks lugejaid? Kommentaarid ja hääletamine oleks abiks :)

7 vähetuntud fakti

2007-08-08T11:08:00.001+03:00

Lugesin teiste vähetundut fakte ja tundus nagu oleks salaja lugenud päevikut või sisse piilunud magamistuppa. Seega aus mäng – vastan samaga.

1. Peale 16. aastasena Mati Undi „Tühiranna” lugemist muutusin ma kirjanduslikult impotendiks. Milleks üldse kirjutada, kui keegi on kõik juba nii oskuslikult ära öelnud. Kuna raamatupoes ega antikvariaatides seda raamatut enam ei olnud, siis „kaotasin” kooli raamatukogust selle raamatu viisaka leppetrehvi vastu. Teatrietendus on minu jaoks pühadueteotus. Antud teemal on mu impotentsust ainult süvendanud „Closer” http://www.imdb.com/title/tt0376541/

2. Ma olen praktiliselt sõltuvuse tasandil läbi teinud tsükli Mud-Doom-Halo

3. Ma kardan siiani üksinda täiesti pimedas korteris magada (mingi lamp peab kuskil põlema).

4. Ma olen kirjutanud varjunime all kolmed viisistatud/salvestatud/avaldatud laulusõnad.

5. Ma olen kõigesööja välja arvatud erinevad molluskid, teod, paprika, sibul, küüslaauk, kukeseened, seller, till, keedetud porgand, maks jne.

6. Minu esimene töökoht oli keskkooliajal treeneriamet ja sellest alates olen ma leiba teeninud nelja täiesti erineva ametiga.

7. Ma olen ebausklik – koputan vastu puud või sülitan kolm korda kui must kass üle teejookseb, redeli alt läbi lähen. Jumalasse suhtun skeptiliselt, jõuluvanasse pole kunagi uskunud, hambahaldjas pole mind kunagi mäletanud, võib-olla ma siis meenun talle vanas eas.

Hea suhte teooria. Osa I

2007-08-07T16:15:00.001+03:00

Inimesed jagunevad üldjuhul kaheks ja liigitusi on palju. Võib liigitada nagu Saturnin, kelle jaoks on inimesi, kes söövad pontshikuid või inimesed, kes loobivad teisi pontshikutega. Need, kelle jaoks on poolik klaas tühi ja kelle jaoks täis. Kes eelistab kasse, kes koeri. Kes teab moest unepealt kõike, kes arvab et Prada on väike autotehas Itaalias. Minu meelest jagunevad inimesed teoreetikuteks ja praktikuteks. Enamuse ajast olen ma praktik vt. Noor tehnik. Mis aga puutub inimsuhteid, olen ma selge teoreetik. Seega, minu teooria sellest, mida on vaja heaks b>H paarisuhteks?

1. Mehed on Pluutolt, naised Veenuselt.
Marss on liiga lähedal, mehed on vähemalt Pluutolt. Lähtekoht on see, et meeste ja naiste loogika lihtsat töötab erinevalt, ei ole midagi parata. Ja kirumine ja solvamine ei aita. Mõttekäikude piisavalt lineaarsele tasandile ja puust ja punaselt seletamine, kasutavate mõistete ühine defineerimine natuke aitavad. Üldiselt ma olen nõus, et olema pragmaatiline külm loogika ja naiste loogika (loogika + emotsioonid). Meenub anekdoot.
Venelane püüab kuldkalakese. Kalake kauplema:
„Mees, kulla mees, lase lahti, täidan ühe soovi. Kitsad ajad ja majanduslangus, tead, üks soov.”
Mees mõtleb natuke ja soovib:
„Ma tahan, et Tsetsheenias sõda lõppeks.”
Kuldkalake kamandama:
„Too Tsetseenia kaart....Ei tea, ei tea, palju mägesid, jõgesid üldse pole, keeruliseks läheb. Küsi midagi kergemat.”
„No olgu, pane mind mõistma naiste loogikat.”
Kuldkalake kratsib uime: „.....Kus see Tshetsheenia kaart oligi?”

2. I am whatever you say I am, if I wouldn’t then why would you say I am (Eminem).
Ühise keele leidmisele aitab kaasa ka paindlik ja analüütiline lähenemine. Jah, absoluutselt võib olla, et su mees on siga ja sina uss, aga see nüüd küll probleemi lahenduseni lähemale ei vii. Ole valmis teist ära kuulama, ja eeldades, et tegemist on intelligentse inimesega, on teatud põhjus, mis ta nii arvab.

3. Kõike ei peagi mõistma, vahel tuleb lihtsalt tolereerida.
Kõike selgeks rääkida ei saagi, kui on üldtasandil erinevused. Samas kõike ei peagi selgeks rääkima, vahel on kergem leppida, mitte põhimõtte pärast vaielda.
Elu on näidanud, et teemad, mida vältida:
a) Rahvaliitlast sa reformikaks ei räägi. Ei, isegi siis mitte, kui teed seda lõpuks karjudes, iga päev ja jagades talle ja kõigile ta sõpradele reformierakonna kondoome ja värvipliiatseid.
b) Täielik müstika, miks mehed kalal käivad. Neile on kindlasti saa müstika, kuidas naised suudavad shopata surnuna maha kukkumata. Las nad käivad kalal / jahil jms, me ju ei taha, et nad meie harrastuse kallal virisetaks.
c) Tavavaidlused ala Firefox vs. Explorer, Nokia vs Ericsson, ameerika versus euroopa autod. Mis seal vahet on? Tarbimisharjumused, meeldivus, seletamatud põhjused. Ela ise ja lase teisel elada.

4. Igal ühele vastavalt vajadustele ja füsioloogiale.
Naised armastavad kõrvadega, mehed silmadega (ja kõhu ja khm..millegi muuga). Fakt. Seega stimuleerib mehi silmade kaudu tulevad ja naisi kõrvade kaudu tulevad impulsid. Fair enough. Seega, mehed, kui naised peavad leppima sellega, et te vaatate võõraid ilusaid naisi kasvõi möödaminnes, mis on paratamatu füsioloogia, siis ka see, et me tahame kuulda armastusavaldusi ja seda, et me oleme teie jaoks maailma parimad ja kauneimad, on füsioloogiline vajadus. Mis viib meid punktini 5.

5. Julgustus, toetus, julgustus.
Ei, me tegelikult ei arva, et me oleme maailma kõige ilusamad, aga ma olen nõus uskuma ja ennast petta laskma, et teie jaoks oleme. Mis tähendab, et peate valetama? Kui selleks on vaja valetada siis olgu, ma olen paindlik, laske käia. Meie ju valetame, et teie kahe naela seina löömine teeb teist supertehniku ja tõelise mehe.

To be continued....

Kuidas tegelikult tehakse moefotosid? (koos manualiga)

2007-08-06T10:29:00.000+03:00

Kuigi kindlasti ka Montoni video kajastab ühte aspekti moefotode tegemisest, on see siiski vaid üks fragment. Mida on üldiselt vaja selleks, et head moefotot teha? Üheks fotosessiooniks on vaja 1+ kena modelli, stilisti, juuksurit, make-upi tegijat, kliendi esindajat, fotograafi, fotograafi abilist ja last but not least – photoshoppijat /airbrushijat (sageli fotograafiga sama persoon).

Ühe fotosessiooni protsess:

1. Make-upige, juuksurdage, riietage modellid.
2. Kinnitage riietuse halvasti istuvad osad heal juhul nööpnõeltega, tavalisel juhul kõigega, mis fotograafi stuudiost leidub alates hambaorkidest lõpetades pinsettidega.
3. Positsioneerige modellid nii, et kinnitused ja ja muud defektid otse välja ei paistaks.
4. Pildistage, arvestades, et väga heal juhul tuleb iga 20-30. pilt normaalselt välja. Ühe riidekataloogi, kus on u. 20 erinevat riietust, pildistamine võtab seega aega 8+ tundi.
5. Riietage modellid lahti, võtke neist välja nööpnõelad ja kõik muu, mis fotograafi stuudios leidus, ja tõllad muutuvad taas kõrvitsaks ja hobused hiirteks.
6. Valige välja fotod, millest saab kõige väiksema vaevaga head fotod.
7. Airbrushige, photoshopake, illuminatege jne jne jne. Muidugi on sellel samuti piir, kuid olenevat kampaania suurusest / prestiizhist / moeaspektist (kataloogidel vähem, ajakirjades rohkem) muutub alles selle sammu käigus algprodukt lõpp-produktiks.
a. Kõik defektid eemaldatakse (armid, vajadusel tattood, segavad sünnimärgid)
b. Tekstuure parandatakse (nahka silutakse / varjutatakse, juukseid ühtlustatakse/istutatakse jne jne).
c. Värvigammat muudetakse (üldine foto värvigamma, küüned / huulepulgad jms vajadusel õigesse värvitooni jne).
d. Modellide proportsioone vajadusel „modelleeritakse” (peenemaks/pikemaks/mida vaja suuremaks, mida vaja väiksemaks)
e. Vajadusel lisatakse taustad ja aksessuraarid.

Lõpuks võib öelda, et on märgatavad erinevused alg- ja lõpp-produkti vahel.. Mitte just päris kärnkonna ja printsi efekt, aga minagi sinnapoole. Rohkem töödeldakse moefotosid (ajakirjadesse, reklaamikampaaniatesse), vähem tavalisi kataloogifotosid. Kuigi õnneks on ka töötlemisel mingidki piirid, nagu viitas ka selgelt Huge Heffner, kommenteerides Kelly Osborni Playboysse sattumise soovi: „I can't see it happening somehow - we don’t airbrush to that extent”.

Ja edasi räägivad pildid rohkem kui 1000 sõna.
Näidisfotod enne fototöötlust ja pärast:
http://www.digitalpablo.com/samples4.html (hiirega fotole ja ära)
http://www.digitalretouch.net/main.php (correction, shaping, manipulation, tõmmake alt hiirega bari vasakult paremale)
http://demo.fb.se/e/girlpower/retouch/ (klik all: What is real...)
http://www.touchofglamour.com/Photo_Retouching.htm
http://www.nyphotographics.com/retouching/index2.htm
http://homepage.mac.com/gapodaca/digital/blonde/blonde1.html

Kuulsused meigi ja fototöötlusega ja ilma:
http://hollywood.outsidethebeltway.com/2007/04/celebrity-horrors-without-makeup/
http://www.snarkygossip.com/2007/01/21/celebrities-without-makeup-oh-the-horror

ja kuidas seda kõike praktikas tehakse? Palun – praktiline tutorial.
http://www.lunacore.com/photoshop/tutorials/tut018.htm

Koduvein, Liis Lass ja aneemiline siiami kass

2007-08-01T10:03:00.000+03:00

Umber kord aastas lähen ma blondiks – uskumatu järjekindluse ja paratamatusega. Ajule ei mõju, aga meestele küll. Ma olen oluliselt populaarsem mõttetute meeste seas. Võib-olla ka mõistlike, aga sellisel juhul ajutiseks tarvitamiseks, sest ükski potentsiaalne ämm ei usuks, et ma olen läbinud edukalt Mensa testi, oskan imeliselt süüa teha ja tunnen sama hästi veine. Veinitundmine on mul ilmselt geenides ja päritud emalt. Pakun, et ma olin kuue-seitsmene, kui oli veel sügav nõuka-aeg ja minu ema, nagu enamus korralikke pereemasid, tegi koduveini. Suurtes 15. liitristes pudelites. Seisid teised vannitoa nurgas suurtes punutud korvides. Ühel kenal pahaaimamatul pärastlõunal helises uksekell ja uksel seisis nõutu allkorruse naaber, kurtes, et neil hakkas ümmargusest auguga laelühtrist äkki veini nirisema. Ema, kellel nagu selgus, uppus vannituba, kehitas õlgu ja küsis, et miks nad siis kaussi alla ei pane, ega iga päev vein ise otse koju tule. Ema jaoks tuntus sellise õnnistuse üle nurisemine olevat suisa patt. Tema unistus ongi, et siis kui ta saab tõeliselt rikkaks, siis täidab vanni shampusega, ise lamab kõrval ja imeb pika kõrrega. Isegi väikeseid vihmavarjukesi pole kõrvale vaja.
Igal juhul muutun ma umbes kord aastas blondiks ja tavaliselt on võtmesõnaks L’Oreal. Kuidas tehakse blonde? Võetakse üks korralik kena brünett, hoitakse teda mitu tundi vaheaegadega vesiniku all ja „ta-da!”. L’ Oreal pisaraid ei usu. Kuidas tehakse beibesid? Lisage roosad akrüülküüned ja juuksepikendused, aga see on teine muinasjutt. Osadele pruunsilmadele sobivad blondid juuksed, aga seda trikki ma ei oska. Nagu ma igal aastal üha uuesti veendun – mulle lihtsalt ei sobi. Kõik oleks iseenesest kena, kui ma ei näeks välja nagu aneemiline siiami kass (ei ole eesmärgiks solvata kasse). Õnneks ei näe ma siiski isegi pimedas ega peale suuri alkoholikoguseid välja nagu Liis Lass. Kõige mõttetum nähtus ja vidin, mida meedia on üleeksponeerinud.
Minu blondiksminemine meenutab omakorda ühte paljude aastatetagust lugu. Järjekordne L´Oreali show. Ma ei mäleta, mis tooteseeria oli, aga igal juhul oli blond jälle tegija. Naistest olid shows mina ja Gabriela, meestest Heiko ja Juno. Heiko (www.heikowittek.com) on juba sündinud sellise blondikesena, aga kuna tegemist on siiski showga, tuleb kõik äärmusesse viia. Ja värvitigi ta siis täiesti multikaplaatinablondiks. Roadrunnerit teate? Üldse ei meenuta. Show oli ära, kõik kena. Kõik oleks ka kenasti lõppenud, kui Heiko poleks pidanud õhtul Miamisse lendama ja kui üle-eelmisel päeval poleks olnud 9/11. Edasine pärineb autojuhi suust. Astub siis Heiko lennujaama. Plaatinablondid juuksed, pikk must mantel, ees mustad päikeseprillid, kaenlaall hõbedane metallist toru (portfolio). Lennujaam tardub vaikuses. Heiko kõnnib musta mantli lehvides check-inini, keerab ringi ja kõnnib tagasi. Järgmine pilt on Heiko hotellis, käes poest ostetud juuksevärv, jalas kulunud teksad ja seljas tressipluus. Arvas, et tahab eluga Istanbulist Miamisse jõuda, aga vaadates hetke poliitilist olukorda ja tema välimust, ei saa ta selles mitte liiga kindel olla.
Heiko omakorda viib mind tõdemuseni, et ma hakkan vist vanaks jääma

Kindlad vananemise tunnused:
1) Hakkad üha sagedamini meenutama vanu suhteid ja mälestusi, sest uusi koguneb aina vähem
2) üle pika aja ööklubisse minnes tõded, et isegi su väike õde ei tunne enam kedagi, sest uus põlvkond on peale kasvanud ja tuttavad baarmanidki pensionil
3) Komplimendid, mis sulle tehase on palju ümmargusemad ja viitavad üha sagedamini iseloomule mitte välimusele
4) Sa oled hakanud tervislikult toituma
5) Sa leiutad ütlusi a la „40 on uus 20”
6) Su lahutamatuks oskaks muutub fotoaparaat, et kramplikult jäädvustada hetki, „et hiljem oleks, mida meenutada”
7) Sa vaatad internetist sagedamini ilma ja horoskoope kui pornot

Ma ei ole päris kindel, mitme tunnusega tuleb muretsema hakata, aga mina täidan igal juhul vähemalt punkte 1, 2, 4, 5 ja 6. 5 profülaktika mõttes, et ka hiljem hea oleks.

Kas ka teie laps unistab näljasurmast?

2007-07-30T11:11:00.001+03:00

Meedias on juba tükk aega käinud vaidlus moemaailma standardite ja nõumiste üle. Kas surnuks nälgida on normaalne? Kas alaealisi modelle pesurelaamides kasutada on eetiline? Kust läheb piir?

Viimasel ajal on välismaa meedias taas tärganud aktiivne diskussioon teemal, kus peaksid minema moemaailma normid. Kaks peamist vaidlusteemat on ideaalsete naisekeha mõõtude määratlemine ja lapsmodellide kasutamine. Enamus maailma disainereid teeb oma riiete näidiseksemplarid kurikuulsale mõõdule size 0. Size zero tähendab üle 175 sentimeetristel naistel riietesuurust u. 32, seega tavaliselt ka ebatervislikult madalat kehamassi indeksit ja mõõtusid u. 80/60/86. Mõõtudelt on size 0 või isegi aeg-ajalt Size 00 näiteks Victoria Beckham, kelle mõõdud on 80/58/73, mis võrdub 7. aastase lapse kehaga. Rõhk ei ole samas mitte sentimeetritel, vaid sellel, et tavaliselt tähendab ka nii peenike olemine äärmiselt ebatervislikku toitumist ehk organismi tihti püsivat kahjustamist.
Kuigi on selge, et mõned naised ongi väga hea ainevahetusega ja loomult väga peenikesed, on nad siiski äärmised erandid. Samas on kogu moetööstus ehitatud üles neile eranditele ja nendele vastamine põhjustab võimatu ja ohtliku surve üljäänutele. Mis kõige murettekitavam, moemaailm ei ole eraldi maailm. See on maailm, mis loob ettekujutuse ilust ja välimusest. See on maailm, mis meid läbi ideaalide mõjutab juba väikesest peale. Minu 11-aastane õde tahab olla nagu Paris Hilton. Ta sööb, aga vähem kui võiks. Minu endise ülemuse 12-aastane tütar oli buliimiaga 6 kuud tilgutite all kuna uskus, et on liiga paks. Just nimelt uskus. Tugevemad inimesed suudavad absurdsetele nõudmistele vastu panna. Oleks ju tore, et kõik riided istuksid, aga kui selleks tuleb kahjustada kogu oganismi, riskida südamerabanduse ja lastetusega, siis pole see seda lihtsalt väärt. Kasvueas lastel on raskem mõsta tegu ja tagajärge kui Nicole Richie postrid on seinal. Ja kuidas saadakse peenikeseks? Kasvueas isegi mitte läbi tervisliku toitumise ja toitumise jälgimise vaid kõige otsesemalt läbi nälgimise. Pseudoprobleem? Vaevalt. Igal 4-5 USA lapsel on mingis staadiumis buliimia või harvemini anoreksia. Mõlemad on vaimsed haigused ja kumbagi ei mõelda ise välja. Mõlemad tekivad läbi ühiskonna ideaalide jälgimise. Just kasvu- ja noorukieas on see kõige tähtsam ja just siis ka kõige ohlikum. Piiratakse tavaliselt oganismile vajalikke aineid nagu raud, tsink ja kaltsium, tekkivad kasvu ja areguprobleemid, õppimis- ja keskendumisraskused ja meeleolumuudatused (http://www.4woman.gov/faq/Pix/anorexiafaqdia06.jpg) . See omakorda põhjustab probleeme koolis edasijõudmisega ja inisuhetes. Samas pole enamusele sellise välimuse nagu Fashion TV-s saavutamine isegi võimalik ja kahju organismile on veel eriti mõttetuks. Lõputu pingutamine millgi nimel, mis pole saavutatav. Ja nagu Nicoe Richiegi ilmselt, peeglisse vaadates nad isegi ei näe, et on peenikesed vaid näevad igas olukorras, et on lootusetult paksud.
Väga raske on defineerida, mis on tervislik kehakaal või kehamassi indeks (BMI). Kehamassi indeks ei võta muude puudujääkide kõrval ka paraku arvesse rasva ja lihase suhet kehas. Samas algas kogu spekulatsioon modellide kehakaalu teemal just kehamassiindeksist - eelmisel aastal keelati Madridi moenädala raames kasutada modelle, kelle kehakaaluindeks oleks alla 18, mille on maailma terviseorganisatsioon WHO defineerinud tervisliku kaalu piiriks. See tähendaks, et 175cm pikkuse juures peaks kaaluma 55 kilo. Iseenesest mitte võimatu ja kena. See küll diskrimineeriks loomulikult hea ainevahetusega ja väga saledaid neiusid, aga parem diskrimineerida neid, kui kõiki ülejäänusid plus meie ideaale järgivat järelkasvu, keda on väga palju rohkem kui loomulikult peeneid modelle. Ja kui keegi proovib öelda, et modellid ongi enamuses looduslikult nii kõhnad, sii andke andeks miks neid järjest nälga sureb. Miks siis esinevad just moeaailmas esinevad kõige rohkem või just moemaailm põhjustab otseselt ja kaudselt anoreksiad, buliimiad jms.? Enamus on niisama kõhnad? Bullshit. Sellisel juhul peaks see vähegi tavaeluga korreleeruma, sest ega kõik peenikesed kohe moellideks ei lähe ega saa, aga kui palju size 0 me näeme tavaelus tänaval, poekassades, raamatukogudes. Täiskasvanud inimene saab üldjuhul olles 175cm kaaluda vaid 40-50kg ainult väga piiratud toitumise või väga suure energiakulutusega, mis on mõlemad kahjulikud. Muud väita, nagu väitis ka üks Eesti naisteajakiri, vist Stiil, on vastutustundetu. Fakt. Kokkuvõte? Normaalne peenike mitte haiglaselt kõhn kena moemaailma standardiks. Size zero sucks.

(pildil laulja Amy Winehouse "enne ja pärast")

Tervislik toitumine IV - ideaalne päevakava

2007-07-27T10:38:00.002+03:00

Kui varasemates kolumnites sai räägitud tervisliku toitumise ja kaalulangetamise üldteooriast, siis nüüd kõige praktilisem osa – täiuslik päevakava – mida süüa, mida juua, kuidas liikuda, mida jälgida.

Kõigepealt tuleks defineerida eesmärgid, nagu ikka. Kui eesmärk on ainult muuta eluviise tervislikumaks ja kaalu säilitada, võib endasse leebemalt suhtuda ja natuke patte lubada. Kui eesmärgiks on kaalu langetamine, tuleks oma käitumist, liikumist ja toitumist täpsemalt jälgida ja analüüsida.Muutused elustiilis ja toitumises võiks nii või naa läbiviia järk-järgult ja tasapisi, et et tekkiks trotsi või alla-andmise soovi.

Võtmesõna kaalulangetamisel on kulutada rohkem kui süüa. See ei tähenda, et mida vähem sööd, seda vähem tuleb liikuda. Organism vajab energiat ja selle piiramine mõjub halvasti tervisele, aktiivsusele, tujule jne. Seega, see ei ole pikaajaline lahendus. Kasulikum oleks süüa tasakaalustatult vajalikke, vältida ja piirata kahjulikke aineid (sool, suhkur, küllastunud, rasvad, kolesteool) ja kulutada energiat liikudes. Kahjulikest ainetest võiks soola piirata nii palju kui võimalik – harjuda vähem soolase toiduga, kasutada teisi maitseaineid- ja taimi. Suhkrut saab asendada näiteks meega. Küllastunud rasvasid asendada kasulike rasvadega – kasutada toidutegemisel ja salatikastmena oliiviõli, süüa rasvase sealiha asemel veiseliha, kalast ja kanast jätta järele väga rasvane nahk. Organism vajab tegevuseks küllastmata rasvasid, aga halvad rasvad vaid ladestuvad organismi. Eriti tuleks vältida korraga suhkru ja rasva tarbimist – nii ladestub rasv organismi ja soolestikku kõige kiiremini. Ehk siis söögi kõrvale juua piima või vett, aga mitte magusat mahla või karastusjooke. Hamburger ja coca-cola on kõige suurem karuteene oma organismile.

Äärmiselt hea lehekülg söödava toidu ning selle sisalduse jälgimiseks on:
http://www.calorie-count.com/calories/

Hommikut võiks alustada ainevahetuse käivitamisega, milleks sobib kõige paremini klaas sooja sidrunivett või ananassimahla enne hommikusööki.

Samuti on väga kasulik hommikune trenn, kuna enne sööki kulutatakse ära nö. eilsed kalorid ehk rasvad, peale hommikusööki aga hakatakse kulutama kõigepealt alles söödud sööki, siis alles rasvasid. Samas on hommikune trenn tihti raske ja seega võib selle asendada ka näiteks variandina all oleva vastuvõetavama variandiga.

HOMMIKUSÖÖK

kahest munavalgest omlett (tõestatud, et see vähendab söögiisu terveks päevaks) teraviljaleival (2x47 kalorit + 70 kalorit=164 kalorit)
või
neljaviljapudru (u. 110 kalorit)
või
krõpsud (nt. Kellgos K) naturaalse vähekalorilise jogurtiga (211 kalorit 30g +
või
puuviljad naturaalse vähekalorilise jogurtiga (u. 50 kalorit 100 g + 100 kalorit 170g= 100 kalorit)
või kodujuust puuviljadega
või
puuviljasmuuti

LÕUNASÖÖK

Variante on küll paljud, aga siin mõned, mille järgi orienteeruda ja kombineerida.

tuunikalasalat (salatikaste alati oliiviõli mitte majoneesi baasil) (u. 383kalorit 200g)
või
tuunikalaomlett (ainult munavalgetest: 450cal)
või
salat kanafileega (ilma nahata)(u. 241cal)
või
roheline salat + täistera-oaleib (173 cal)
või
salat grill-lõhe fileega (ilma nahata) (200cal)
või
köögiviljasupp (72cal)
või
hautatud juurviljadega kalkunifilee (250cal)

ÕHTUSÖÖK

Kanarind hautatud juurviljadega (250cal)
või
lõhefilee pruuni riisiga (350)
või
sushi (10 nori-rulli u. 300 kalorit)
või
risotto pruunist riisist ja veiselihast (u. 300cal)
või
veiseliha aurutatud juurviljadega
või
meriahven puuviljasalatiga
või
kalkunifilee rohelise salatiga

Vahesnäkkideks sobivad, puuviljad, juurviljad, puuviljasmuuthie, rasvavaba jogurt, roheline salat.

Kergelt patustada võib nt. musta naturaalse shokolaadiga või pähklitega..

Kasulikum on süüa 5-6 kuus väikest portsjonit (3 ülalmainitut + vahepalad), et ei tekkiks tühja kõhu tunnet. Samuti peaks jooma võimalikult palju vett (min 1,5 liitrit) ja rohelist teed. Võimaluse korral piirata kofeiini või juua iga tassi kohvi kohta ja klaas vett (kofeiin väljutab kehast vedelikke, mida on organismi tegevuseks ja salenemiseks vaja).

Liikuda oleks hea, harrastades võimalikult erinevaid liikumisvorme. Nt. 3 korda nädalas joosta 30min, 2 korda jõusaal, 2 korda ujuda. Mida intensiivsem spordiala, seda parem, aga tähtis oleks, et tegevus vahelduks, pingutaks erinevaid lihasegruppe ja samas ei tüütaks ega väsitaks liiga ära.

Ka liikumise kalorikulutuse leiab leheküljelt:
Näide: 1 tund jalgrattasõitu võrdub 0,8 hamburgeriga! Nii mõeldes üsna ebameeldiv, sest ega hamburger pole ainuke, mis te päevas sööte, küll aga on sporditegevusele kuluv aeg ja energia piiratud. Selle asemel et süüa hamburger võiks selle energiakuluga pigem kulutada ära terve hommiku ja lõunasöögis saadud kalorid kokku!

Miks mehed petavad?

2007-07-25T11:44:00.000+03:00

Kuigi ma ei pretendeeri absoluutsele tõele, on minulgi väljakujunenud arvamus, miks mehed petavad. Naistega on tavaliselt lihtsam – armastuse puudus, romantika puudus, ebakindlus (oma mees ei kiida ja imetle, järelikult tuleb tuge otsida mujalt). Meestega on keerulisem, sest esiteks ei ole kõik nii ratsionaalne, teiseks on meestel petmiseks oluliselt rohkem põhjuseid ja need on oluliselt hägusemad.

Loomulikult on mehi, kes ei petagi, ma siiralt usun sellesse. Samas on minu oletus, et need, kes petavad, teevad seda ühel neist põhjustest.

1. Sest nad võivad.
Lihtlabaselt, sest nad arvavad, et võivad. Tagajärjed on sekundaarsed. Sellel hetkel kui ilmub kaunis naine, ilmub ka väljakutse. Nagu on väljakutse vallutada mäetipud, sest nad lihtsalt on olemas. Ületada rekordeid, lihtsalt nende ületamise pärast. Tegelikult nad muidugi ei või, aga see tuleb meelde õhtul kodus ja sellistel puhkudel, oi kuidas oleks tahtnud et reaalsus-check oleks toiminud varem.

2. Meeste mängud.
Sest sõbrad esitasid talle väljakutse, vedasid kihla, kahtlesid tema võimetes. Puhas egotrip ja enda väärikuse tõestamine pullikarjas. Samuti on piirkondi, kus reeglid on lõdvemad ja ei kehti – tööreis, firmapidu jms. Ehk kohad, kus vahelejäämise tõenäosus on maksimaalselt väike. Ja siis muidugi on õrnhabras piir, mida loetakse petmiseks ja mida mitte. Aga ta ei tundnud ju mitte midagi. Aga suudlemine ju ei ole. Milleks riskida millegi nii süütu rääkimisega, et sa saaksid mingil imepõhjusel vihakrambid. Midagi ju ei juhtunud! Mhm, ega siis kui meie sedasama juhtume tegema, ei lähe ju ka arvesse, onju?

3. Teiste süüdistamise võimalus
Eelmisest punktist jõuame järgmisesse. Aeg-ajalt on kuuldud ja nähtud ka vabandusi „aga sõbrad sundisid”, „aga ma ei teadnud, et nii läheb”, „aga ta ju ise suudles mind”. Mis tähendab ta ise suudles? 12 aastased olete või?

4. Ahistav rutiin
Hommikused hambapesud, õhtusöögid ämma-äiaga, pidevate murede kurtmine kaalu ja dieedi-probleemidega, lõputud seriaalid telekas, laupäevased kaubanduskeskused ja nii edasi ja nii edasi. Alati sama ringlus. Ja kui ei ole aeg-ajalt „romantilisi äratusi”, siis see lihtsalt kas ajab hulluks või tasapisi murrab vastupanu ja kaotab sädeme. Mis viib meid teemani enesekindluse puudus ja pidev julgustamise vajadus. Lõpuks on kergem võtta keegi, kes on elurõõmus, rahul ja natuke ülekaalus, kui naine, kes on milligramm kaugel täiuslikkusest, aga pidevalt muretseb ja vajab kiitust (siinkohas võiks rääkida, et mehed ise ja ühiskondlik surve on tekitanud selle eelduse, et naine peaks tegema kõike ja veel rohkemgi, olles sealjuures laitmatult kena ja lõputult hea. Vaevalt, et mingis amatsoonide ainult nais ühiskonnas olid mured, et oi, mu üks rind on kergelt väiksem või tuharad ei ole nii pringid, kui naabri-Changal. aga sellest äkki kunagi hiljem.)

5. Sest nad ei saa kodust, seda mida vajavad.
Üsna sama, mis naistel. Armastuse, hoolimise, tähelepanu, austuse, seksi, hoolitsemise puudus. Kuigi naistel tavaline, siis meestel ilmselt haruldasem põhjus.

6. Ja nüüd viimane, aga enamlevinud põhjus - sest nad on rumalad
Sest kuigi nad teavad, et teist meiesugust ei leia, ei suuda nad ikka vastu panna esimesele 5 põhjusele.

Muidugi võib juhtuda ja tihti juhtubki, et põhjused ei olnudki nii ratsionaalsed. Lihtsalt talle ei meeldinud su naeratus, ajas närvi su kõnnak, hääletoon, pikkus, kaal ja miljon muud tegurit, mille peale ei tule ja vastu ei saa, ning ei peagi saama. Seda nimetatakse diplomaatiliselt „sobimatuseks”. Ja kõige täiuslikumadki on osadele lihtsalt sobimatud.

Paanikahoog, Al Pacino ja black-out *

2007-07-24T00:15:00.001+03:00

Ma arvan, et see oli mu esimene paanikahoog mis on mulle täiesti uus kogemus. Ma olen ennast alati pidanud Robert De Niroks fimist „Analyze this”. Kui arst diagnoosib maffiabossil paanikahoog, küsib De Niro raevunult „Panic attack? Do I look like a guy who panics easily?”. Ehk eesti keeles, mul on rauast... närvid. Olles alates 16 aastast üksi show-maailmas käid sa läbi tulest ja veest. Kui ma tülitsen, siis ainult adrenaliinivaeguse tõttu. Liiga kaua ühe kohapeal istumist teeb mind närviliseks. Kuidas see film edasi läkski: „Have you been under lots of stress lately”. Yes, I’ve been under lots of stress. Ma olen nüüdseks mitu kuud lennanud linnast linna, peatudes kodus ainult pesu pesemiseks oma näo meenutamiseks A-le. Mu suhted kärisevad, ma kannatan tänu pidevale ajavöötmete vahetusele kroonilise unetuse all (jet set ´n jet-lag), mu vanemad kirjutavad mu nime valesti ja isegi A. koer pissib põlguse osutamiseks mu riietele ja Prada kotti. Jah, mul on kerge stress. Kõik see kultiveerus eile, õhtu enne kojulendu, paanikahooga või kofeiini üledoosiga, mis on loodetavasti tõenäolisem. See on enesediagnoos, aga mingil veidral põhjusel suudan ma ise ennast tavaliselt kliiniliselt diagnoosida kui ükski arst ja oma juukseid värvida paremini ki ükski eesti juuksur, keda ma tean.Tegelikkuses on mu kliiniline enesediagnoos ilmselt samal tasemel kui „Kolm meest ja koeras”, kus peategelane avastab meditsiiiniteatmikku lugedes, et tal on kõik haigused välja arvatud põlveõndla põletik. Juuksurite teemal peaks minu meelest Tony&Guy panema Nobeli preemia järjekorda kohe peale kõrvatroppide ja silmaklappide leiutajaid. Igal juhul .. ma ei saanud hingata, mulle lõi karjuva selgusega näkku päev varem nähtud unenägu, ma tundsin ahistavat surmani kahjutunnet, et ma pole enam laps ja ma olin kindel, et kui ma nüüd magama jään, siis ma enam ei ärka. Järgmisel hetkel käivitus minu ellujäämisinstinkt ja ma sain aru, et peale 5 suurt Caffe Lattet, toppeltkogust vitamiine ja energiajookide tauriini, oli magamistablett suurim viga, mis ma olen teinud peale seda, kui ma A3-st lahku läksin (viga oli, et ma seda varem ei teinud). Mul on üldiselt väga hea uni ja söögiisu, mis kunagi alt ei vea. Ma ei talu üldse mõtet, et mingi keemia välja arvatud valuvaigistid, reguleerib mu organismi. Nüüd ma otsustasin võtta mingit ilma retseptita unerohtu, et suuta vähegi ellu jääda kesk kroonilist jet-lagi Igal juhul, esimene mõte, mis mul tekkis oli, et rohi tuleb välja saada. Kuidas saadakse rohtusid välja? Edasist ma ei räägi, aga tuleb välja, et buliimik olla oleks üllatavalt kerge. Kõik on vähese vaeva ja tehnika küsimus. Aga kordan, EI SOOVITA proovida, buliimia on vaimne haigus. Te ei taha ju olla skisofreenikud või paranoilised, miks peaks tahtma olla buliimik?
See kõik on tegelikult pikk sissejuhatus tänasesse ja sellesse, et ma magasin sisse. Olles oma organismi tühjendanud kõigest (lõpuks tundus, et ka osadest siseelunditest), otsustasin ma samuti pragmaatiliselt, kuigi ma meenutasin sel hetkel pigem väikest toppelt-patareiga Durcell-jänest, et nüüd ei tohiks mind enam miski tappa ja võib magama jääda (olles enne profülaktika mõtes kirjutanud märkmepaberile A. kontakti ja paludes A-l, manageril ja hotelli vastuvõtul ennast äratada, et nad saaks aru, et midagi on lahti, kui ma ei ärka). Mure ellujäämise pärast on mul olnud varemgi. Ma sain Rio de Janeiros toidumürgituse. Ma minestasin, nad äratasid mind millegaga ellu, nad pildistasid jälle. Ja nii korda 50. Kui sind on broneeritud suureks fotosessiooniks, pead sa olema otseses mõttes surnud, et sinna mitte minna ja mina ei olnud veel päris lõpuni surnud. Dead but still kicking. Siis viidi mind tagasi hotelli (osades maades õnnestub ka elada üksi mitte modellide majas) ja ainus, mis mind elus hoidis oli mõte, et ma ei taha surra kuskil Rio de Janeiro hotellis. Ma olen elus. Ma ei söö enam toitu, mida müüakse Rio De Janeiro tänavatel. Või Egiptuse tänavatel. Või Türgi tänavatel. Venemaal võib, need bakterid on ammused tuttavad. Olgu. Kõige selle tulemusena ma siiski ärkasin (!) hommikul kell kaheksa A. valvekõne peale. Sellel hetkel ma enam ei olnud õnnelik oma imetabase ellujäämise pärast, vaid lihtsalt pahur, otsustades magada veel paar tundi. Ärgates kell 11, oli paanika kauge ja ähmane mälestus. Nüüd on kergelt piinlik (tegelikult ei ole mu manager frustreerunud suslik ja Anna ei ole nii anorektiline, et kui ta pähkli sööb, siis näeb välja nagu boamadu, kes on kanapoja elusalt alla neelanud..Mm...tegelikult on.). Peale üle pika aja kaheksat tundi ööund olin ma tagasi minu veetlev isiksus väikeste paratamatute vigadega. Olin hetkega stardivalmis – hambuni relvastatud krediitkaardi, lennupileti, passi ja nelja kotiga. Ja mul oli neetult kiire. Üldiselt üks kindel viis naistes võitlusvaim äratada, on öelda, et nende kotid ei mahu kaasa? Mis tähendab ei jõua tassida (meestega pool ööd õlut juua ja ringi hulkuda jõuad aga minu kuute kotti tassida ei jõua)? Mis tähendab, ei mahu (ja sinu surfivarustus, lestad ja sukeldumisvarustus mahub)? Ma olen nõus võtma oma neljanda, viienda ja kuuenda koti vajaduse korral kaela ja hambusse, peaasi, et mitte neid maha jätta. Seda enam, et oma raamatute nimel võitlen ma lõpuni. Ja nüüd oli mul pagana kiire. Hommikukohv jäi vahele (ei, ma ei kartnud peale eilset kohvi juua isegi mitte alateadlikult, ma lihstalt ei jõudnud) ja tegin suurima erandi – panin jalga plätud. Mingi kummalisel kombel läheb ilma kõrgete kontsteta kõndimine kordi kiiremini, rääkimata jooksmisest. Haarasin oma neli kotti ja astusin..pimedusse. http://www.forbes.com/feeds/ap/2007/07/23/ap3940507.html Barcelonas oli ilmselgelt fire-salesi kolmas etapp. Elekter oli kadunud vähemalt ühest linnaosast (hiljem selgus, et praktiliselt kogu linnast), autod andsid ristmikel siglaani, igast suunast oli kuulda sireene. Mind see ei seganud– minul olid siht ja eesmärk. Ma tõesti teadsin ja olin absoluutselt arvesse võtnud võimaluse, aga miski ei takistanud mind kontrollimast..ja mul oli õigus, metroo ei töödanud. Metroo ise võis küll töötada, aga piletiautomaadid ja elektroonilised uksed, mis sõltusid muidugi elektrist, ei töötanud. Kui suurt UPS-i oleks vaja, et kõik linna elutähtsad organid nagu metroo ja poed käigus hoida? Kirusin, haarasin oma kotid hambusse ja ronisin maapeale tagasi. Miski nii tühine ei saanud mind takistada. Kõndisin kaks kilomeetrit rongijaama, et avastada, et sama olukord valitses ka seal. Nii lihtsalt mind ei murra. Selleks ajaks, kui ma olin tagasi roomanud metroojaama, töötasid rongid jälle. Bruce Willis oli tegutsenud kiiresti.** Kolm korrust treppe. Mul hakkas üha kiirem ja mitte miski ei ole halvem koht nelja kotiga kiirustamiseks kui Ramblas. Võib-olla Oxford Street, kui Piccadilly on ümber piiratud pommiähvarduse tõttu (nagu juhus, kui ma olin mõned nädalad tagasi Londonis kolme kotiga), aga see hetkel ei lohutanud. Ma ei soovita kunagi võtta hispaanlasest meest. Mitte kunagi. Tuhande esimene põhjus on, et kuigi sa oled tavalisel päeval igati kõlbeline järgi vilistamiseks, lakkad sa naisena eksisteerimast kohe, kui see nõuaks neilt kergematki pingutust. Rääkimata kohvri treppidest üles aitamisest. Ja ma ei ole kohanud erandit. Küll aga on inglise mehed valmis kohvri vajadusel koduni viima, sest nende lastetuba ja pidev alateadlik hirm mis-ema-arvaks-kui-näeks lausa sunnivaid neid lakkamatuks viisakuseks. Aga Benny Hilli ja inglaste huumorist (va Monty Python) ma aru ei saa. Seega pole isegi inglise mehed täiuslikud. Torman kohvritega liikumise kiirusrekordeid purustades edasi. Läbi masside, üle ristmike, komistan inimeste otsa, astudes korduvalt tuvikaka sisse. Äkki, äkki, veel jõuan. Ja jõudsin. Need kingad olid veel alles. Ostsin uued Pura Lopezid ja istusin Starbucsi. Lennukini oli veel 5 tundi. Ka mina pole täiuslik, ma olen lihtsalt tavaline naine.

* Mis puutub asjasse Al Pacino? Ei puutugi, ta lihtsalt meeldib mulle rohkem kui De Niro.
** Viide Die Hard 4-le.
Blackout: http://www.forbes.com/feeds/ap/2007/07/23/ap3940507.html

Mis on moes sügis-talvel 2007?

2007-07-22T17:26:00.000+03:00

Catwalkide ja katloogide põhjal lühiülevaade algava hooaja moetrendidest. Esimeses osas naistemood, teises meestemood ja kust netis saab shopata mugavalt.

Naistemoes võib võtmesõnadeks öelda: glitter, metallik, dekadents, glamuur, maskuliinsus, militaar. Iga asi omas kohas ja maksimumini viidud. Kleidid on värvilised, glamuursed ja pilkupüüdvad, ülikonnad on maskuliinsed ja jakid taljes, vaba aja mood on kuuekümnendad ja värvideks must sõjaväestiil ja pruun, julgematel ka eredad värvid nagu laial gammal sinised, punased ja rohelised.

ÜLDISED TRENDIDE VÕTMESÕNAD

Glamuur: agressivne ja pilkupüüdev naiselik riietus, tihti inspireeritud nn. „vana kooli” Hollywoodi glamuurist
Kuuekümnendad (ajalehepoiste mütsid, triibulised kampsunid (Marimekko)
Venemaa ja slaavilikkus (ala Dr. Zhivago, karusnahad, tikandid)
Gooti: must ja punane

VÄRVID
Must. Selle hooaja „must” on must. Musta võib jätkuvalt edukalt kombineerida ka valgega. Mustale lisaks aga on julgemate jaoks moes ka elavad lõbusad värvid. Samuti on ikka veel moes metallik, aga mitte enam kuld vaid pigem pronks, vask, külmhõbe.

MATERJALID:
Kashmiir, satiin, siid.

AMETLIK

Jakid on enamuses mustad, taljesse õmmeldud ja tuxedo stiilis. Kantakse kas lühikeste pükste ja paksude sukkadega, skinny (liibuvate alt kitsaste) teksadega, ülikonnapükste või seelikuga.

Seelikud: „pliiats” on tagasi ehk kitsas liibuv. Samuti on jätkuvalt moes lühikesed tulbi, õhupalli ja liivakella kujulised. Seeliku alla paksud läbipaistmatud sukad (enajagu mustad)

Kleidid on glamuursed, inspiratsiooniks dramaatilised Hollywoodi „vana kooli” staarid. Võtmesõna on graafilised joonised, lehvivad kleidihõlmad, põlvest natuke madalamal või kõrgemal, kindlasti mitte maani.

VABA AEG

Parkad, vabaaja dressid.

Kampsunid: Suured ja pikad kootud kampsunid laia vööga. Kampsunid on tavalised suured klassikalised kas pikad ühes tükis ja nt vööga, klassikalised hõlmikud või lohmakad huvitavate kaelusedetailidega. Kantakse näiteks skinny teksadega või laiade linast vabaaja pükstega

Püksid: Võtmesõna on maskuliinsus. Ülikonnapüksid on laiad, vahel kõrge pihaga nö dandy-chic. Katakse näiteks taljesse drapeeritud musta jakiga.
Teksapükstes domineerivad liibuvad, kitsad ehk skinny teksad. Värvid on peamiselt tumedad ja materjalid robustsed (meenutavad kunagist Sangarit). Kuigi ka teksadel tehakse kõrge pihaga mudeleid, on selge trend puusadel vabalt istuvad väga tumedad sinised/mustad teksad (näiteks uued Karl Lagerfeldid, istuvad ja näevad välja nagu unistus – tagasihoidlikud aga hästi istuvad, ei karju logodega näkku ja tunduvad ka väga kvaliteetsed, eriti võrreldes palju kallimate aga äärmiselt halva kvaliteediga mustade Victoria Beckhami Rock & Republicute ja dvb-ga http://www.designerexposure.com/product/23743/)

Mantlid on selgelt jaotunud kaheks: pikad, sirged, ametlikud või lühemad kas vööga taljesse koonatud või printsessilõikelised. Jätkuvalt domineeri ka militaarstiil.

Detailid: nahkkindad, lakknahk, laiad vööd, maskuliinsed detailid nagu nt. lipsud

Ideaalne vaba igapäevastiil: pikk lohmakam kampsun, skinny* teksad, lai vöö.

Ja nüüd konkreetsed näited:
http://www.style.com/fashionshows/
http://www.gucci.com/uk/uk-english/uk/fall-winter-07/womens/
http://www.moschino.com
http://www.donnakaran.com/videoFall2007.aspx?folderId=/DKCollection/Fall2007
http://www.lanvin.com
http://www.christianlacroix.com/
http://www.style.com/fashionshows/collections/F2007RTW/complete/thumb/JUSTCAV

Liblikad, Freud ja Tornimäe

2007-07-21T13:21:00.002+03:00

Inimestel on vaieldamatult suures koguses kõige imelikumaid foobiaid, aga ma arvan, et minu omad teevad enamusele ära. Ma olen naine, kes kardab liblikaid... ja lifte. Ma ei teagi kumbat rohkem. Mida ma liblikate juures kardan, ei oskagi seletada. Ega ma ei arvagi, et neil on boamao efekt- ise mikrominid, aga mahutavad 4 tibupoega ja pool elevanti. Nad on lihtsalt ebameeldivad karvased ussikesed, kes peidavad ennast uhkete tiibade alla. Minu kodu on selgelt liblikavaba tsoon.
Liftidega on keerulisem. Huvitav, kas seda võiks nimetada liftofoobiaks, või on liftofoobia kartus üles tõstmise kohta. See sobiks ka. Ma ei saanud juba väiksena aru, miks ükski terve mõistusega lapsevanem teeb lapsele midagi nii jubedat nagu lennuk ja oktoobripühade ajal üürgasin ma üle pasunakoori, kui isa mind proovis kukile tõsta.
Tagasi liftide juurde.Üks selgitus on pärit minu lapsepõlvest. Nimelt minu isa, kes tahtis alati parimat, aga lõpptulemusena suutis kas minule või mu emale ikka mõne kompleksi või foobia tekitada, viis mind Rootsi. Stockholmis oli selline oma aja kohta – 15 aastat tagasi – uhke klaasliftiga hotell. Lift oli üleni klaasist, majast selgelt väljaspool ja värises kõrgematel korrustel. Muidugi oli meie tuba uhkelt kõige kõremal. Sellest juhtumist võis ka tuleneda minu väikese lapse kohta enneaegne, kuid õnneks varsti üleminev huvi paradiisi ja põrgu vastu. Teine teooria on unenäod. Nimelt näen ma juba väga palju aastaid unenägu, kuidas ma vajutan lifti korrusenupule, aga lift sõidab sellest korrusest mööda üha kõrgemale ja kõrgemale, ma ei tea kui kaugele välja. Freudil ja Jungil on selle kohta kindlasti oma teooria (hüppamine üle oma võimete jms.), aga Freudi suhtun ma teatud reserveeritusega – ikkagi 12 aastat kokaiinisõltuvust ja minu meelest polnud tal seksiga ka kõik päris korras. Ja vahel on lift lihtsalt lift, mitte erektsioonihäire või muu hälve. Igal juhul ühel või teisel põhjusel on minu jaoks välistatud lifitidega sõitmine. Ma ei arva, et liftid sõidavad läbi katuse üles, muidugi mitte, ma kardan, et liftid kukuvad alla. Samas on mu kartus igati pragmaatiline. Ei, mitte pragmaatiline nagu, mis on tõenäosusteooria kukkumisele (ilmselt väiksem kui et sind lömastab elevant, mida juhtub hämmastavalt sageli), või milline on lifti konstruktsioon, vaid pragmaatiline nagu, et kalliste hotellide lifte võib ikka kasutada. Miks kalliste? Lihtne isegi lapsele ja modellile. Kuna kalliste hotellide lifte kasutavad tähtsad inimesed ehk kadu on suurem. Kujutlege ette pealkirju „Hiltoni hotelli lifti allakukkumise tagajärjel hukkusid jaapani ärimees, eesti modelll ja Pulitzeri auhinna laureaat”. Eesti modell ja jaapani ärimees on küll kiiresti korvatav kadu, aga vot kust sa uue samaväärse kirjaniku niipea võtad. Ilmselt meid isegi ei mainitaks ajalehtedes. „Traagiliselt hukkus tuntud kirjanik, 10 bestslleri autor” (30. rida artiklist ütleb, et samas liftis olid veel kaks tundmatut, keda ei panda lehte isegi väikese nelinurgaga üle silmade). Ja ei, seda nalja ma olen juba kuulnud – film Elevator ei ole minu jaoks kõige jubedam õudusfilm – Ring ületab selle iga kell (kukkuda mitte liftiga vaid hoopis kaevu – brrr).
Samas tuleb märkida, et tegelikult olen ma panidlik - ma sõidan liftiga kuni selle korruseni, kust alla kukkudes veel oluliselt viga ei saa. Seega oleks minu jaoks Tornimäel elamine täiesti välistatud. Kujutage ette – hommikul „hop, hop, hop” 20 korrust kiire sörgiga alla ja 3 viimast korrust liftiga. Ei, oodake telefon jäi maha. Pagan. 3 korrust liftiga, 20 korrust „hop, hop, hop” üles tagasi. Ei leia, ei leia. Helistad lauatelefonilt oma mobiilile ja kuuled, kuidas telefon heliseb käekotis. Ohkad ja kepsled jälle 20 korrust alla. Välistatud. Kord me käisime A-ga külas väga kõrgel Tornimäe korrusel. Minul valutasid jalad 3 päeva, A-l, kes kepsles empaatiliselt ees ja proovis näidata, et trepid on wussydele, valutas selg 4 päeva. A. ise rääkis muidugi kõigile agaralt, et käis jõusaalis. Ta pole enam 4 aastat jõusaalis käinud. Igal juhul, kui see foobia mulle liiga tülikaks muutub, heidan korra pilgu peale lifti töötamismehhanismile. Või alternatiivina pakkus mulle Google kerget ja kiiret Money back garantiiga hüpnoosi downloadi paketti, mis vabastab muuseas ka oma parema käe, süstalde, edukuse ja tundmatu ümbruse kartusest. Ja seegi ei ole veel kõik.