Ah mine sa ise ka

Ah mine sa ise ka

Okei, mu ema oleks pidanud mind hoiatama teatud meeste eest ja oleks pidanud hoiatama, et seks pole kunagi ainult seks, ja oleks pidanud õpetama, kuidas koristada ja keskkonda säästa ja ta oleks pidanud ise oskama süüa teha, aga tegelikult on minu ema ja isa ja Freud ja endised ja tulevased mehed küll hetkel täiesti süütud.

Vägivalda ma reeglina ei armasta. Ei vaimset ega füüsilist. Samas minu küünilisus sureb ilmselt viimasena. Tulin mina jõuludeks koju. Sukatripid, vaikselt stripin (vt. eelmine blogi) ja nii edasi ja ainult hetkeks tundus, et maailm võib minna oma tavalisse telge tagasi. Kuidas võib küll eksida. Esiteks said minu uutest Jimmy Choodest, milledes ma jõulukingitust mängisin, ruttu Jimmy Pood, tänu Eesti toredale kliimale. No olgu. Pole midagi, mida raha antud juhul ei parandaks. Teiseks – kuulake mind naised ja vihake – ma võtsin jõuludega alla. Ma olen vist küll ainus naine maailmas, kes võtab jõuludega alla. Ja uskuge mind, ma ei teinud seda toitu vahele jättes. Mu manager lubas (!!) mul paar kilo juurde võtta ja mina ahmisin kohusetundlikult, jätmata vahele ühtegi käiku ja toitu. Ja kaal – selle asemel et öelda „ükshaaval palun” – näitab numbreid, mis peaksid mind heldima panema, aga mis saadavad mind otse masendusse. Kordan, ma olen jõuludega ALLA VÕTNUD ja ma isegi ei tahtnud seda. Võlusõna: stress ja ma ei soovita seda ka vaenlastele mitte. Kolmandaks, jätsin ma A. maha. (vt. Punkt 2 – stress). Lihtsalt jätsin lõpuks maha ja uskuge mind, mitte just kerge südamega, aga asjad on nii nagu nad on. Ma ei tea, mis oli muna ja mis oli kana ja kumb oli millal, aga koguaeg kodus tülitsemas käia pole nagu ka mõtet. Seekord ei jätnud ma teda mitte kuldkalakesega - polnud teist nii jooksupealt võtta kuskilt – vaid kaisukaruga. Kaisukaru peaks teoorias lahendama kõik meie suhtes olnud probleemid:
a) ta on alati kodus
b) ta kuulab A-d andunult alati ja kõigist teemadest
c) ta ei küsi vahele lolle küsimusi, ega tee asjatuid kommentaare
d) ta ei vaheta programme kui telekast tuleb mingi masendav action
e) ta armastab kõiki A. sõpru – ka mõttetuid
f) tal ei ole pretensioone ja ootuseid voodis
g) teda saab kaissu võtta just siis, nii ja millal ise tahad
h) ta ei jäta asju suvalistesse kohtadesse ja ei puutu a1) valgeid pindasid, a2) kergestipurunevaid shampuseklaase, mis on ainult vaatamiseks, ei ava uksi liiga lahti, ei jäta käekotti koridori, kus pole tema koht, ei tee näpujälgi uuele mikrole, ei vala kohvi kraanikaussi, sest see jätab ju valgele kraanikausile plekid jne.

Ei pea vist mainima, et saatuse irooniana, oli karu valmistaja firma Milla (kuigi mulle pole kunagi meeldinud kui mind Millaks kutsutakse, see kõlab nagu Miki ja Minni hiire esimene tütar või piima nimi).

Loe

Sukatripid, vaikselt stripin ehk üks variant ennast ära kinkida

Sukatripid, vaikselt stripin ehk üks variant ennast ära kinkida

Et kõik ausalt üles tunnistada, tuleb öelda, et ega sukatrippe ei olnud ja ega ma nüüd otseselt ei strippinud ka, aga ära ma ennast kinkisin ja päris tagasi pole siiani saanud. All lühike manual, ühest kinkeviisist.

1. Printige välja pildina olev ankeet ja täitke see (ankeedi näidis eeltäidetud minu andmetega, väike photoshop abiks)
2. Siduge kaela kinkepaki pael nagu ühele kingitusele kohane.
3. Tellige DHL ja vaadake kurbade kutsikasilmadega otsa, selgitades häälel, millele ei suudeta „ei” öelda, et nad saavad õieti aru, et teie olete pakk ja soovite tegelikult vaid DHLi logoga taksoteenust.
4. Laske ennast transportida väljavalitu ukse taha ja DHLi esindajal teie eeltäidetud ankeedi põhjal ametlikult üle anda.
5. Laske ennast lahti pakkida, eemaldades paela ja kõik muu vajaliku või etttejääva. Mantli all pesu pole proovinud, tundub liiga klishee, aga võin kinnitada, et paljastav ja seksikas kleit peaks sama effekti tekitama.
6. Käituge vastavalt olukorrale.

Loe

Kas te laseksite oma tütrel temaga välja minna?

Kas te laseksite oma tütrel temaga välja minna?

Olgu. Enne kui kevad hakkab endast märku andma, tahaksin ma mõned asjad südamelt ära saada. Kas on see siis talvemasendus või kevadunistus, aga ma olen tabanud järsku kasvavat populaarsust next-exide…see tähendab boyfriendikandidaatide hulgas. Mitte, et nad nüüd kõik next exid oleksid, aga lahkuminekute statistika tõdeb, et vähemalt enamus neist oleks. Olles sattnud külgelöögiobjektiks on muidugi lineaarselt võttes 2 varianti: anda alla (peale sümboolset tõrkumist muidugi, aga igaks juhuks mitte liiga kiiresti joostes) või öelda viisakalt ära (peale ego paitavat väikest flirdiperioodi vahel).

Vanasti oli asi lihtne, kuidas süda käsib, nii teeme. Kõik muu on asjatu infomüra. Mida aga aega edasi, seda rohkem on segavaid faktoreid ja seda suuremaks ja domineerivamaks see muu müra – kohustused, lubadused, lootused – muutub. Plusside ja miinuste arvutamine ei toimi. Mida ma hakkan näiteks peale tabeliga: ilusad slmad – pluss, tagumik – pluss, mõistus – pluss, huumorimeel – miinus, suured kõrvad – miinus jne. Mitte midagi. Hea muidugi teada, aga edasi see ei aita. Proovime siis järgmist infokogumise vormi ehk küsimustikku. Ka küsimustiku profiil paistab muutuvat vastavalt vanusele. Olgem ausad, mis küsimustik mul oli lasteaias, ma ei mäleta. Pealegi ma ei käinud lasteaias. Koolis võis mul olla midagi, mis puudutas poisi populaarsust ja välimust (uhh, millisteks neist nüüd paar on muutunud – oleks teadnud, oleks see säästnud mind hulgast südamevalust). Kuigi populaarsuse ja välimuse parameetrid ei pruugi üle minnagi, avastasin ma mõned aastad tagasi paar küsimust, mis pole üle läinud siiani ja mis on mulle endale vähemalt kõige paremaks ja konkreetsemaks definitsiooniks, kas alanud või algaval suhtel võiks üldse olla pikka tulevikkus või mitte:

1) kas sa laseksid oma tütre sellise mehega välja

2) kas sa oleksid nõus temaga kunagigi lapsi saama (ükskõik kui kauges tulevikus aga kasvõi teoreetilisel tasandil).

Ja ainult üks neist vastustest võib „ei” olla (arvake kumb). Mis on teie jaoks parameetrid, et suhtel on potentsiaali või et tasub jätkata.

Loe

Avaldus ajutiseks illusiooniks vabadusest

Avaldus ajutiseks illusiooniks vabadusest

Mida tuleb teha siis, kui teie mees/naine otsustab veeta õhtu väljas ilma teieta/sõpradega/tont-teab-kellega? Õige, tuleb täita taotlus ja allkirjastada kolme tilga verega, et tema ei pea mitte:

1) suhtlema võõrastega
2) külastama stripibaare
3) ületama ettenähtud ja varem taodeldud alkoholikogust ..jne jne

NOOOT...aga mõnus lugemine siiski...:)
Ankeet avaneb, vajutades loo pildile.

Loe

8 küsimust, mida ei peaks küsima

8 küsimust, mida ei peaks küsima

Suhtes on vähemalt kaheksa küsimust, mida ei peaks küsima, või mõtet, mille ütlemisega võiks kannatada, sest nad ei tee kedagi õnnelikumaks. Eriti kui see pole veel suhe. Proovin nad arenguetappidena esitada.

1) Ma olen sinust huvitatud teist moodi kui sõbrast.
In the words of holy Virgin Mary „cum again” (-Snatch). Te olete temaga jaganud oma mõtteid, saladusi, väikeseid patte ja siis tuleb välja, et te pole seda jaganud oma sõbra vaid potentsiaalse armukesega. Muidugi väga tore, kui ta on sinust huvitatud ka peale kõike seda ausust ja sõprus muutub armastuseks AGA tihti on lihtsalt kas hommikul imelik (vot sellest ei tea ma ausalt midagi, nii räägitakse) või kui sa ise pole huvitatud üleminekust, siis võib hääbuda ka sõprus, sest on kummaline suhelda sama vabalt, mõtlemata alatoonidele. Kui olete huvitatud rohkem kui sõbrast, siis teosta samm-sammult üleminekut või parem kui ei laseks sõprusel enne liiga kaugele areneda.
2) the TALK.
Jutuajamine, kus mõlemapoolselt defineeritakse suhe. Jutuajamine ise pole küll muidugi probleem, aga harva õnnestub seda teha mõlemapoolselt sobiva ajastusega ja kui see nii pole, siis ehmatab üks kindlasti ära.
3) Mitmega sa oled maganud?
Mis imepärast on vahet, mitmega tema või sina olete maganud. Ütled teise meelest liiga suure numbri, oled sa meeste puhul playboy ja naiste puhul lihtsalt kergemeelne. Playboy = paljud mehed kadestavad ja enamus naisi põlgab (va need, kes arvavad, et suudavad taltsutada või tunnevad ennast meelitatuna kui selline külge lööb ka neile. PS Taltsutamine on vähetõenäoline.) Ütled liiga väikese, peetakse kogenematuks ja keegi ei taha olla kogenematu. Ja päeva lõpuks ei ole sellel vahet, mitmega oled või mitte. Muuseas, kuidas täpselt defineeritakse magamine?
4) Kas sa oled seda juba kellegagi teinud? (mis iganes see SEE sündmus siis poleks).
Mis seal vahet on? Isegi kui ta on, ei pruugi see kuidagi lahjendada sündmuse kui sellise väärtust. Ilmselt ta pigem tahab korrata sinuga seda, mis talle tundus tore ja hea.
5) Ma tahaksin sinuga magada.
Eriti kui mees naisele ütleb, aga meeste puhul on see vist kergem. Punktid avameelsuse eest ja väga meelitav AGA kui mina ka sama palju tahaks või saaks, oleks me seda juba ilma rääkimata teinud. Ja kui ei sa või ei taha, siis peale sellist avameelsust ei julge enam helistada ka. Anna aega, katseta, uuri, testi, kombi parem.
6) Kas Sa armastad mind?
Kui ta seda ise ei ütle, siis iga vastust võib käsitleda enesekaitse või valena.Rünnaku käigus väljanõutud vastus ei lähe tõendina arvesse.
7) Kas Sa armastasid teda?
Nad olid aasta, 2, 5 vms koos ja sa tõesti arvad, et mitte mingil hetkel nad ei armastanud üksteist? Mõtle uuesti. Mis tegelikult vist huvitab on, et „kas sa armastasid teda rohkem kui mind”. Ja sellele ei ole ka head vastust vt. 4.
8) Millest Sa mõtled?
Kui oled tugeva närviga, siis küsi, aga ära looda, et vastus kattub sinu lootustega või annab mingitki lisaväärtust. Tõenäoliselt on see midagi äärmiselt rutiinset, mida teisel on isegi ebamugav välja öelda, sest tundub nii tühine ja mõttetu. Tõenäosus, et satute lisaväärtusliku vastuse peale on äärmiselt väike. Olgem ausad, mulle on kunagi öeldud, et üle korra tunnis ei või küsida „mis sa mõtled”, sest uudisväärtust pole ja see tüütab (tüütab asemel kasutati viisakamat väljendit). Aga ma ju nii tahtsin aru saada ta mõttemaailmast. See ei arenenudki suhteks.

Loe

Abielud ja päris elud

Abielud ja päris elud

Ma ei teagi kumba üle ma rohkem imestasin, kas selle üle, et paluti mu abielus ema kätt täiesti ohutust suunast või minu oma absoluutselt ohtlikust, aga seal me siis mõned päevad tagasi istusime, vaagides üksteise meeste plusse ja miinuseid.

Tavaline nädalavahetus. Õhus pole tormi. Fashion TV töötab. Internet ei jookse kinni. Päev nagu iga teine päev. Kuni heliseb telefon. Helistab ema, mis iseenesest viitab samuti igale teisele päevale, ainult, et emal on dilemma. Ema kätt palus pool-tuttav „iseenesest meeldiv mees”. Ema, lubage täheldada, on abielus minu isaga ja lisaks sellele peaks olema ka äärmiselt haritud ja arvestatava silmaringiga naisterahvas. Samas selle intelligentse abielus naise dilemma seisneb selles, et kuidas sa ütled viisakale ja meeldivale inimesele „ei”. Naeran kaasa, narrin ja tögan kuni saan aru, et ma ainult raputan soola ja mure on tõsine.
Vaseseke piinlebki ja kaalub, kas peaks äkki lahutama minu isast ja vastu võtma „iseensest meeldiva meesterahva” ettepaneku, kes „imetleb mind tõsiselt, oleme päris mitu korda konverentsidel kohtunud ja ta on juba ühe korra ettepaneku teinud ka”. Nojah, kuidas sa ikka kaks korda järjest ära ütled, muidugi. Narrin nüüd juba viisakamas vormis veel natuke ja lõpetame kõne.
Ülejärgmisel päeval helistan tagasi ja pakun, kas võiks kohtuda. Ma oleksin ju võinud kuulda müristamist, aga ei. Esimest korda paluti tõsiselt ja südamest (või ta tegi osavalt näo, et südamest) mu kätt kui ma olin 18. Ma ehmatasin nii ära, et proovisin shampuseklaasis oleva sõrmuse enesekaitseks koos shampusega alla neelata (pikemalt peatselt raamatus). Järgmine arvas, et on romantiline pimedas vannitoas mind kallistada ja sõrmus ulatada. Esiteks pidin ma ehmatusest rabanduse saama, teiseks otsisime me selle tulemusena põrandale kukkunud sõrmust tükk aega mööda vannitoa / WC pragusid ringi. Ma pakkusin ettevaatlikult, et äkki ei maksaks ja ta arvas, et kui ei maksa, siis ei maksa. Siis romantilisel nädalavahetusel Pariisi Eiffeli tornis. Klassikaline vastus minu poolt ala „ma armastan sind vaid kui sõpra”. Ja siis nüüd mere ääres päikesetõusul. Teine klishee kohe peale Eiffelit. Ma olen siiralt meelitatud, et nad kõik pidasid mind selle vääriliseks. Selle eest äitäh. Aga. Aga ma arvan, et nii nagu suhte lõpud määravad ära möödunud suhte kvaliteedi, nii määravad abieluettepanekud ära tulevase abielu kvaliteedi ja kestvuse. Romantilistes kunstlikes oludes võid sa lubada mida iganes. Meri on põlvini ja sa oled maailma kuningas...kuninganna. Ma tahan, et mu kätt palutaks juurviljaleti vahel. Prügi välja viimast tulles. Keset ummikut autos. Ma tahan, et mu kätt palutaks päris elus ja ma tahan tunda, et „tulgu või välk – jah” mitte neelata ehmatusest profülaktika mõttes sõrmuseid. Ma tahan, et nii nagu ma päris elus olen abielus, tunneksin ma ka päris ja mitte kunstlikes oludes, et „see on just see juurviljalett, mida ma tahaksin just temaga külastada terve ülejäänud elu...või vähemalt pool”. Vähem kitshi, rohkem päris. Ema ei võtnud abieluettepanekut vastu. Peale kõhklemist otsustas ta siiski, et 4 konverentsi pole piisav põhjus abiellumiseks. Mina mõtlen alles. Ja ootan, et seda korrataks veel kord puuviljaleti vahel...või prügi välja viimas...või ummikus seistes....päris elus...

PS. Mis olukordades teie kätt on palutud?

Loe

Väike must raamat, Homer Simpson ja aluspükste jalast rebimised

Väike must raamat, Homer Simpson ja aluspükste jalast rebimised

Otsustasin hakata tegema väikest musta raamatut. Nagu raamat väljasurnud liikidest, aga raamat ise on punaste kaantega ja peale kirjutasin paksu musta vildikaga „MEHED MINU ELUS”. Ülejäänud castingutest vaba päeva veetsin kleepides-liimides ja joonistades ja valmis ta on. Istun ja mõtlen, et äkki peaks siiski järgmine kord enne mõtlema ja siis alles tegema, alateadvus on ALAteadvus just selleks, et liiga palju infi ei anna lisaväärtust vaid varjab seda, mida sa tegelikult ratsionaalselt ei taha teada.

Esimeseks kleepisin isa pildi. Must-valge pilt, kus isa näeb välja värske, suurte pruunide silmadega ja vaieldamatult veetlev. Ema väidab, et ta teeskles juba sellel pildil, sest jõudis tööreisilt kohale päev peale minu sündi ja enne fotot oli jõudnud minuga networkida ja bondida täpselt nii palju et näha, et ma olen tüdruk ja tema silmadega. „Tüdruk – check, silmade värv õige – check, detailidesse süveneb hiljem,” ütleb ema meelest tema naeratus fotol. Minu meelest on ta lihtsalt kade, et isa suutis vältida valusat ja koledat osa ja jõuda grand finaaliks. Olgu, las olla.
Järgmise mehe fotot mul ei ole ja õigupoolest ma ei teagi, mis temast saanud on. Ma mäletan siiani, kuidas ma 2-3 aastasena hüplesin toolil vaimustunult üles-alla, kui ta akna taga jalgpalli mängis. Seega joonistan jalgpalli (millegipärast kirjutan rohelise vildikaga peale Arsenal).
Edasi tuli paar koolipõlve armumist ja murtud südamekildu. Kui mälurakud vana teooria kohaselt ei taastu, kas siis kulutatud ja murtud südamerakud taastuvad? Kui ei, siis umbes keskkooli lõpuks olin ma läbielamiste tulemusel muutunud vaimselt purunematuks. Järgmiseks tulid paar väga toredat noormeest – head ja malbet. Sõin nad kiiresti hommikusöögiks, oskamata veel hinnata headuse väärtust. Seega mõned fotod skännisin ja kleepisin klassipiltidelt, järgmised paar printisin Google abiga. Album missugune.
Hodorkovski pilti otsides jäin kõhklema. Vahepeal tundus mulle iga parameetri järgi, et just minust saab järgmine eks missis-Hodorkovskaja. Ilus mees, rikas kui saatan, ehitab lastele koole ja sülitab võimudele. Just selline mees, kes rebib sul aluspüksid jalast iga kord kui te pika töökomandeeringu järel kohtute. Mida üks naine võiks veel tahta kui ürgset meest heade silmade ja suure nuiaga. Kuna Hodorkovskiga mul siiski kohtuda ei õnnestunud ja ega ma ka palju ei proovinud, otsustasin ta minu fotoalbumist välja jätta, nagu ka Abramovichi ja Bransoni, kellega mul õnnestus kohtuda, aga kellele liiga mitu südamerakku sellele ei kulunud. Siis tuli A. A-st ma ei räägi. A-st võib lugeda raamatust, see on liiga keeruline. A-st mul pilti pole. Niisiis joonistasin suure Glocki, kaks sinist silma (värvisin nad hoolikalt taevakarva) ja kaks püstist salku. Minu meelest tuli sarnane, aga Anna, kes mu raamatu eile leidis küsis mulle uskumatult otsa vaadates, et „Have I slept with Homer Simpson”. Rrright. Las olla.
Edasi sisestasin ma hoolikalt Google otsingute tulemusi, ilusaid autosid ja valmis ma selle raamatu ka sain. Kes küll ütles, et naised otsivad mehi, kes meenutavad nende isasid?
Tehes lühikese kokkuvõtte, võiks öelda, et mulle meeldivad mehed, kes mängivad jalgpalli, on südamest head aga natuke arrogantsed ja enesekindlad (noh, rebivad aluspükse, aga samas armastavad), toidavad nälgivaid lapsi ja kannavad Glocki......ja ma ei suuda enam helistada oma isale, imelik hakkab. Neetud Freud ja muud juudi psühholoogid. Isale helistan järgmisel kuul, kui enam nii imelik pole. Kiiret ei ole.

Loe

Eksid, Voodoo ja soovin kõike head

Eksid, Voodoo ja soovin kõike head

Aega kokku hoides võib öelda, et eksid lahterduvad kolme kategooriasse – need, kelle voodoo-nukku sa oled torkinud kõik nõelad (eriti suguelunditesse ja südamesse) ja pole siiani välja võtnud, need, kellelt meilboksis kirja leides jätab süda paar lööki vahele ja need, kellele sa sooovid kogu hingest head. Tõsiselt sealjuures.

Et kõik ausalt üles tunnistada, tuleb tõdeda, et ma ei ole üllas ega suureline inimene. Tõesti ei ole. Ma suudan vahel olla üsna kade ja väiklane. Õnneks mõned armastavad mind vaatamata sellele. Ja vaatamata sellele on mind siiani üllatavalt mitu korda armastatud. Tõend sellest kõndis mulle vastu eile, kui ma kiirel kodumaakülastusel olin. Eestis käimine on alati nagu kiire revisjon – vanemad –check, lähimad sõbrad – check, A – check väikese miinusega, eksid – kõnnivad tänaval vastu. Mitu just rühmana, aga ega palju puudu ei jäänud. Kõnnin mina pahaaimamatult mööda Stockmanni. Ei sega kedagi, tuju on hea. Ja järsku – ette hoiatamata ja leti tagant – vaatab, õnneks minust mööda, tuttav nägu. Hop, hüppan leti taha, kükitan ja võtan kotist oma meigivahendid. Ripsmed värvitud, juuksed korras, läiget juurde. Piilun leti ja veel laiema naise tagant välja ja mis ma näen. Tundmatu naine minu eksi kõrval orbiidis. Tõusen aeglaselt püsti ja naeratan säravalt üle poe. Tavaline. Tema uus naine on tavaline. Kohendan oma kleiti ja astun oma parima modellikõnnakuga neile vastu. „Tere,” naeratan ainult natuke üleolevalt ja astun reipa sammuga mööda. Eks ei ütle midagi, aga kuulen sisinat seljataga. Ussisugu on need naised, mis teha. Sammun koju ja meenutan härdusega oma lapsepõlves peale pandud needust „et kõik su järgmised oleks minust koledamad”. Mis teha, keel ei paindu soovimast, et tal hästi läheks, ei paindu ja kõik. Ega ma samas eriti ka ei kuvasta kui see soov ei täitu. Jõuluvanale on mul hoopis teised soovid.
Järgmisel päeval helistas täiesti juhuslikult ja pahaaimamatult T. T ei ole ikka veel üle saanud oma katkiläinud suhtest, millest mul on siiralt kahju, sest mul olid temaga- mitte T-ga vaid tema eksiga- veel suured plaanid. T. ei usu siiani, et mul ei jookse suu vett iga kord, kui ma teda näen. Vot ei jookse, ma soovin talle südamest head (ja tema oleksime me kambakast välja jätnud nagunii).
Ja vot siis oli A. Kui me A-ga lahku läksime jättis mu süda iga kord löögi vahele, kui ma nägin ta vanu emaile. Tema nimest piisas, et ma midagi kurku, ninna või silma tõmbaksin (ühe korra pidin ma ennast tõsiselt vigastama, kui ma nägin teda helistamas, kui ma parasjagu pesu triikisin). Ja nii see jäigi. On inimesi, kes on eluohtlikud. Mitte, et ma ei oleks proovinud. Kui me juba lahus olime, käisime me korra kohvil. „Ma soovin tõesti...,” alustasin ma kindlalt, „et...”, ma köhatasin ja sügasin silma. „Ma tõesti soovin..,” proovisin uuesti alustada ja tundsin kuidas keelde lõi kramp. Ah, olgu, lõin ma mõttes käega „ma sooviksin ühe kohvi,” viipasin ma ettekandjale. Miks imepärast on nii raske öelda, et ma siiralt soovin, et sa oleks õnnelik? Kellegi teiega, ilma minuta. Ma arvan, et iga kord, kui sa ei suuda seda südamest öelda, on midagi jäänud lootusetult lõpetamata.

PS. Voodoo-nukud oli ema ära visanud, nii et esimese eksi needusega pole mul midagi pistmist.

Loe

Tasa, vaimud on toas

Tasa, vaimud on toas

ära räägi.
Ära taha, et jutustaks loo.
Tinasõdurit, tantsijannat
enam tulest välja ei too.

A.,

Valed on nõrkadele. Ma ei ole nõrk ja ma ei pea valetama. Valu, see ei ole see. Valu oli siis, kui su silmades olid kõigi talvede jää, mida ei sulata enam ka meie kehasoojus. Ma nägin seda ja vaielda ei ole vaja. Kui sa ei peta enam ennastki, siis ammugi mitte mind
Ma olen väsinud – nädalaid ja nädalaid järjest moeshowd – aga mul ei ole enam valus. Ma olen lihtsalt väsinud. Ma ei peta enam ennast, ammugi siis sind. Ma ei jõua lubada, et homme ma ei lähe. Ma ei suuda loota, et on midagi veel. Ma ei ole kindel, et meie lastel oleksid sinu silmad. Minu lastel on alati tema silmad. Kui mu riitustel oleks veel võlujõudu, ei põleks ei tinasõdur, ei tantsijanna. Aga nad põlesid ja mu loitsud ei jõua enam temani. Ma tunnistan, et ma tundsin. Ma tunnistan, et olen alati tundnud. Tundsin eile ja tunnen ikka veel täna. Ja ma ei saa lubada, et tuleb talv, kus ma ei näe enam ta silmi unes. Ta silmi seal lennujaama lõputus tühjuses. Ta kätt mu ümber, kui tõusis päike.
Ma ei jõua enam mõelda, saati siis helistada. Ma lülitan välja kõik telefonid, sulen kõik aknad ja jään ootama hommikut. Ma ei tea, mis on homme. Ma tean vaid, et täna olen ikka veel tantsijanna ja söed alles hõõguvad.
Ma tunnen pea all oma käe tuksuvat pulssi. Ära muretse. Ma olen veel elus. Ma tulen veel koju. Äkki on kõik siiski veel hästi?

Milana

Loe

Anoreksia on moes e. mõistus koju läbi shokiteraapia

Anoreksia on moes e. mõistus koju läbi shokiteraapia

See, mis ei ole õnnestunud arvamusartiklitena, õnnestub loodetavasti läbi shokiteraapia. Just sellesse usuvad anoreksia vastu võitlejad, kes on Milano moenädala ajal tänavad täis kleepinud anorketikust näitlejanna reklaame. Moemaja No-lita reklaamidel olev 13-aastasest alates anoreksia all kannatav Isabelle Caro on 27-aastane, 165cm ja kaalub 32 kilo.

Kuigi ettevõtmine on äratanud ümber maailma väga palju tähelepanu, ei ole mitte kõik kindlad, et see teenib lõpuks head eesmärki. Isegi anoreksia vastu võitlemise ühenduse juht kardab, et reklaamid pigem innustavad niigi problemaatilisi neiusid veelgi rohkem pingutama.

Fotod on pildistanud Bennetonis fotodeks tuntuks saanud skandaalne Oliviero Toscani.

Tahaks rõhutada, et statistika kohaselt on anoreksia peale astmat järgmine suurim surmade põhjustaja noorte naiste seas- u. 19-20% põdevatest sureb ja Eestis on anorektikuid väidetavalt ligi 4000.

Loe

Kirjutamise talumatu kergus

Kirjutamise talumatu kergus

Kui ma oma D&G kotiga kohvikusse jõudsin, olid Ping ja Pong juba alustanud. Kirjastajad Ping ja Pong on lahutamatud. Kui Ping räägib, vaatab Pong talle jumaldavalt otsa. Kui Pong köhatab, tunneb Ping murdvat muret, ega ta külmetunud pole. Üldiselt on nad väga targad ja said kohe aru, mida ma väärt olen.

„Tead,” viskas Pong oma tassi rohelise teega alustassile nii, et osa teest loksus ta laitmatule Armani ülikonnale, „Ma arvan, et me avaldame selle sõbrapäeval.”

Ping noogutas agaralt.

„Jah ja kuule,” heitis Pong põlgliku pilgu mu laptopile. „Sellega ei saa hästi kirjutada. See ei inspireeri. Saad uue Sony Vaio.”

„Eiei,” tõstis ta hoiatavalt käe, vaigistades mind juba eos.”Inspiratsiooni tuleb toita. Ja näed see, see on su uus eratelefon. Kui see heliseb, siis mina või Ping helistame,” ja ta ulatas mulle töövalmis telefoni ja laadija.

„Aga...Vertu,” jõudsin ma alustada.

„Ma tean,” katkestas mind seekord Ping, „Vertu Signature pole küll just parim, aga Signature Dimondist tuli oodata 2 kuud, mõttetu. Vast saad hakkama.”

Kehitasin õlgu ja tegin järelemõtleva näo.

„Ühesõnaga sõbrapäevaks,” jätkas Ping. „Su raamat on ju natuke armastusest ka, või millestki sellisest”

Noogutasin juba ilma vähimagi lootuseta midagi vahele öelda.

Ping köhatas ja Pong vaatas talle murelikult otsa. „Siis me teeme filmi. Carmen Kass poeb Versace kleidist välja, et sind mängida,” vaimustus Ping oma ideest silmnähtavalt.

„Ja üldse tõlgime raamatu ka inglise keelde, et see saaks Pulitzerile kandideerida,” näitas Pong kahte ülestõstetud pöialt. Ma olin kõike seda väärt.

Kõlab hästi, aga tegelikult läks see küll natuke teistmoodi. Ping ja Pong ootasid, rüübates oma teed ja rääkides energiliselt viimase päeva aktsiakurssidest.

„Et siis nii,” köhatas Pong. „Me kaalusime seda ja kaheksakümmend.”

„Kaheksakümmend, mis,” ei saanud ma aru. Kaheksakümmend miljonit? Ma teadsin, et ma olen hea, aga nii hea? Kõigepealt ostan ma suure korteri otse Barcelona Ramblal. Siis väikese majakese kuskil liivarannal. Siis ma ostan jaapani koka, isikliku treeneri ja massööri. Lähen pensionile..

„Mis, mis?” ei saanud Ping aru. „Kaheksakümmend tuhat. Sina kirjutad raamatu, meie teeme kõik muu.”

Pong noogutas nõusolevalt. „Muu pärast ära muretse,” ja pilgutas ettekandjale silma.

Selle eest ei saa isegi mitte massööri ega koerajalutajat, äärmisel juhul ühe rotisuuruse koera kõigi vajalike lisadega ja kuuks ajaks korteri Ramblal.

„Olgu,” ohkasin ja noogutasin.

„Kena, siis on kõik,” tõusis Pong ja Ping kargas kohe kuulekalt püsti. „Sõbrapäevaks olgu raamat trükist tulnud,” viibutas ta Controvento uksel sõrmega ja läinud nad olidki.

Ma nägin oma kiiresti tekkinud unistusi varisemas oma silme all tuhaks. Mitte ühegi filmi, mitte ainsatki korterit Ramblal. Mitte midagi peale kirjutamise järgmised kolm kuud, sest juba sõbrapäeval võite mu raamatu loodetavasti leida kõigist hästi varustatud raamatupoodidest. Kõlab lausa talumatult kergelt.

Loe

Miks inimesed valetavad?

Miks inimesed valetavad?

Põhjuseid, miks inimesed valetavad, on kindlasti miljon. Üks, ja üldsegi mitte vähetähtis põhjus on, et tõde on liiga piinlik, või kõlab nii absurdselt, et seda lihtsalt ei usuta.

Mulle tulevad kohe meelde klassikalised hilinemise juhtumid. Paar nädalat tagasi hilinesin ma castingule Milanos, sest ma lihtsalt ja konkreetselt ootasin lifti. Ükskõik millist kõigist neist kuuest. Castingule hilinemine aga on pühaduse teotus. Lugupidamatus. Ja mis võib olla hullemat, kui lugupidamatus. Ja kuidas sa ütled potentsiaalsele tööandjale, et kuigi sa väljusid täpselt, elad sa lihtsalt väga kalli hotelli 15ndal korrusel, 2 lifti olid katki ja sul pole vähmatki aimu, mis ülejäänud neljaga lahti oli. Kui uskuda maailma statsistikat, siis kolmega, sest väidetavalt seksitakse maailmas igal sekundil keskmiselt just 6 liftis ja miski ei välista, et just see lift, mida sa ootad, on üks neist. Samuti ei viitsi sa 15 korrust alla lipata, sest üks lift ju lõpuks peab tulema. Ja nii 20 minutit. Mõtlesin terve tee vabandust ja kohale jõudes kasutasin ikka vana-head „üks koer jäi auto alla ja ma ootasin kuni arst tuli”. See on praktiliselt sama banaalne kui „kutsa sõi mu kodutöö”. Isegi mitte banaalne, vaid täiskasvanute samalaadne vabandus. Ei, isegi mitte täiskasvanute. Kes täiskasvanutest hoiaks käppa, kuni arst tuleb. See on lihtsalt banaalne vabandus.

Järgmine sama absurdne hilinemine oli samuti Milanos, aga juba tükim aega tagasi. Mu tramm läks ümber. Ma jäin hiljaks kuna mu tramm läks ümber. Kõlab nii jaburalt, et koera vabandus on juba edasijõudnud kasutajatele. Tegelikult ei olnud üldse naljakas. Oli hoopis natuke ohtlik ja natuke valus. Nimelt oli trammile ette sõitnud mingi kesklinna eksinud veoauto ja tramm pidurdas mingi eriti kavala nõksuga. Tavaliselt muinasjuttudes leiad sa oma elu armastuse, kui oled jooksnud ristmikule ja mingi idioot, kes vaatab samal ajal oma BlackBerryt, unustab vajutada oma valge Mercedese pidurile. Ja mis mina siis oleksin pidanud tegema? Ootama kuni mu veoautojuhtennast kaineks magab ja kosima tuleb? Unistage edasi. Mind aidati trammist välja ja lonkasin castingusse. Seekord oli põhjuseks kass.

Kõige lollim olukord aga juhtus üldse mitte nii ammu. Otsin uue kostüümi, millest tulenevalt selged juhised igale adekvaatsele naisteravale – mitte kunagi ära pane selga tähtsale kohtumisele äsja ostaetud riideid ja ära ärilõunal mitte kunagi söö tundmatuid menüüridasid. Artishokk ei ole kala ega elektrishoki tõttu surnud metssiga. Anshoovis aga on just nimelt kala mitte tundmatu troopiline puuvili. Mitte, et ettekandjal oleks raske seda laudlinast välja pesta – endal lihtsalt on piinlik. Ühesõnaga, ostsin mina uue kostüümi. D&G, yummie. Seelik on selline liibuv-liibuv. Müüja küsib, kas istuda saan? Vabalt. Kummarduda ka? Möödaminnes. Mida aga ei küsitud, oli see, kas ma käia saan. Tehniliselt käia saan ma küll aga kiirusega 1 km/tunnis ja aeglaste gesiha-sammudega. Vandusin iga kord, kui tänava äärekivi vastu tuli ja trepist ei taha ma mitte rääkidagi. Kõnnin siis oma aeglasel elegantsel geisha-kõnnakul, teen näo, et nuusutan lillekesi, naudin kena sügist. Kiiret pole kuskile, „art is everywhere”. Naeratan esimest korda nii kaua kui mäletan inimestele vasakul ja paremal ja kõnnin. Aeglaselt,täpselt mõõdetud sammuga ja elegantselt. Mida teeb selline neiu siis, kui hakkab hiljaks jääma? Vale, ta ei keri seelikut mantli all üles ja ei jookse. Tõelised daamid ei jookse kunagi ei meeste, busside ega kohtumiste pärast. Kui sa oled piisavalt tähtis, siis nad ootavad su ära. Seekord oli põhjuseks jällegi koer, isegi muud looma ei viitsinud välja mõelda.

Loe

Iga mehe, kes hindab välimust rohkem kui mõistust, tõotatud maa

Iga mehe, kes hindab välimust rohkem kui mõistust, tõotatud maa

(Väljavõte tulevasest raamatust)
Ma armastan Londonit. Ma ei tea, kas peab olema sama radikaalne nagu Samuel Johnson, kes ütles, et kui inimene on väsinud Londonist, on ta väsinud elust, mulle lihtsalt sobib London. Ma arvan, et linnadel ja maadel nagu inimestelgi on keemia, on magnet, mis tõmbab või tõukab. San Francisco tõukab mind tugevalt ja agressiivselt. Kuigi ma pean ennast oma vanuse kohta kuigivõrd harituks – minu lapsepõlv on möödunud lugedes pidude ja läbude asemel – ja kuigivõrd boheemlaseks – ma armastan kirjandust, mind huvitab kunst jms.– vihkab mind siiski boheemlaste pealinn San Francisco. Ega temagi mulle eriti ei meeldi. Mu helgeim mälestus on kirik, kus toimusid raved. Väike kirik oli üleni täis joonistatud graffitit, läbi vitraazhide vilkus hullumeelne valgus ja kostus rave. Sellest arenes äriidee, mida palun laias ringis mitte levitada, teha kirikusse restoran ja pakkuda toite nagu Taevamanna, Nunna Kiusatus ja muu selline. Joogiks muidugi Blue Nun. Küll ma selle veel kunagi ära teen. Aga jah, Frisco vihkab mind ja ega minagi temast puudust ei tunne. Rio see-eest jumaldab mind ja see jumaldamine on vastastikune. Nagu ka Pariisi, Londoni ja Roomaga. Barcelonast ma üldse ei räägigi. Kui inimene on väsinud Barcelonast, on ta surnud. Rambla oma igavese sagimise ja tänavakujudega, ookean oma imelise vaatega sadamatele ja jaheda tuulega. Gaffitid garaazhidel ja Gaudi majad. Õhtune sagimine kitsastel laternavalgusega tänavatel. Ma arvan, et midagi läks segamini ja ma sündisin valesse kohta. Asi on muidugi veelgi keerulisem, sest tuleb välja, et kuigi hingelt kuulun ma Barcelonasse, olen ma oma ellusuhtumistelt hoopis jaapanlanna. Ma olen ääretult viisakas (kirun ainult mõttes), ma olen näost-näkku otsene aga diplomaatiline ja mis peamine, mulle täiesti sobib, et naine on majas peremees, kes keelab-käseb-poob-ja-laseb (tehes seda muidugi samuti viisakalt ja diplomaatiliselt) ja organiseerib mehe rahakotti. Mees tuleb palgapäeval tip-tip-tip koju, annab palga naisele ja naine, kui ta on heas tujus, eraldab talle taskuraha. Raha teenin ma küll ise, aga värskendav vaheldus tavalisele stereotüübile. Eestis ei suuda paljud piiratumad mehed taluda, et naine teenib neist rohkem.

Gatwickis on mul vastas agentuuri autojuht, kes viib mind otse moe-show eelsetele castingutele ja riieteproovi. Juba õhtul on esimene show, ülehomme järgmine ja siis tagasi Eestisse.
Õhtul algab hüsteeria ehk teise nimega iga mehe, kes hindab välimust rohkem kui mõistust, tõotatud maa. Moeshow lavatagune on nagu tsirkus või hullumaja vaba päev. Nurgas on suured riidepuud riietega, riiete juures või küljes on polaroidid neid kandvast modellist meigi ja soengu näidisega. Osadele tüdrukutele tehakse makeupi, teistel seatakse juukseid, kolmandad proovivad veelkord selga shows kohe näidatvaid riideid. Kümned pool-alasti modellid väikeses ruumis koos lõputu hulga, abiliste, disainerite, juukurite ja kosmeetikutega. Kuigi ma olen samal õhtupoolikul juba riideid proovinud, pole küljepealt õmbluseid piisavalt sisse võetud ja mulle torgatakse sisse esimest kleiti korrastavad nööpnõelad.

Naeratan viisakalt: „Tänan”.
(&%¤#&&). Disaineritele meeldib iseloom, aga nad ei taju tujukust. Ja moe-show on nende päev, sina oled aksessuaar.

Muusika, valgus ja läks. Esimene modell läheb runwayle. Kolm, neli, viis ja läks. Astun oma 15 sentimeetristel kontstel kindlalt runwayle. Mu hobusesaba käib kõndimise takti küljelt küljele. Mu peas on miljon erinevat mõtet ja mitte ükski neist pole seotud moe-showga. Kui sa oled seda juba piisavalt kordi läbi teinud, muutub see kõik rutiiniks. Kõnnak on koolituste ja showde käigus välja treenitud ja automaatne. „Millist kõnnakut te oma showl näha tahaksite?” „Selge, aga palun,” ja läks.

(Huvitav, kus Gabriela eile oma juukseid salgutas, peaks küsima. Issand, kui kole jakk Katel seljas on, vast sellest ei tule järgmise aasta trendi. O, näed, nad ikkagi on koos....Peaks lennujaamast vist seekord Live Jazzi ostma.)

Lavatagusest trepist alla, kaks minutit riietevahetust, modellide järjekorda ja läks. Nii veel kolm korda, ühisring ja tänaseks läbi. Panen jalga oma lemmikud Seveni teksad, tõmban selga musta Cavalli topi ja sõidan Oxford Streeti Starbucsi. Mulle meeldib istuda kohvikus ja vaadata inimesi. Võõrad inimesed, võõraste muredega. Natuke samadega, sest mured on alati natuke samad. Mulle meeldib valgus, kui päike tõuseb ja loojub. Maagilised 30 minutit, mis valgustavad keha sinu tagant nii, et sind tundub übritsevat udupeen kuldne aura. Sile nahk kumab tõusva päikese käes. Ajatus mineviku ja tuleviku vahel. Nii palju on juba olnud ja midagi algab varsti jälle, aga mitte veel. Veel on muinasjutuvõimalus. Ma vaatan teda vahel, kui ta magab. Sile päevitunud nahk kumab tõusva päikese käes. Ta ei tea seda ja ei olegi vaja. Ta julgeb magada minu kõrval. Ilma kahtlusteta. Ilma kartusteta. Ta iga lihas tundub olevat lõdvestunud ja ta hingab ühtlaselt, rahulikult. Ta ei tea, et ma vahel valvan ta und ja ei olegi vaja. Las ta olla.

Ma soovin Sulle päikest

Plink.

Loe

Väikesed vihmavarjud, Pussycat Dolls ja lisakohustused

Väikesed vihmavarjud, Pussycat Dolls ja lisakohustused

Ma teadsin, et see on ainult aja küsimus. Ma olin kindel, et varem või hiljem peab see juhtuma. Varem on parem ja rohkem on parem. Neil on seda ju piisavalt – nii kuulsust, fänne kui ka raha. Ma arvan, et just Nicole pakkuski seda esimesena ja see tundus kõigi meelest koheselt geniaalne mõte.

„Muigugi,” raputas Ashley oma just möödunud kontserdist veel lakist kohevat lakka. „Ma arvan, et juba homsest.”

„Mis homsest,” tahtsin ma kohe küsida, „Miks mitte tänasest?”

„Teeme juba täna,” luges Nicole mu mõtteid ja tiris mind kaasa nende manageri juurde. Ütleme nii, et manager ei vastanud just stereotüübile – ta oli vanem, paksem, prillidega ja vastas sellise vana Nõukogude bürokraadi välimusele. Kohe selguski, et ega ta ei tea ka, millest ta räägib.

„Ei,” teatas manager, kelle nimega ma ei mäleta. „Ja veel kord „EI”. Ta ei oska liikuda ega laulda. Kui ta laulis, siis ma nägin, kuidas üks esimese rea fän valust krampidesse tõmbus. Ta ei liitu Dollsidega.”

Ma tundsin karjuvat alandust ja mõõtmatut ülekohust. Kargasin zhestikalt püsti ja olin juba välja tormamas, kui meenus, et ka kaotada tulevat auga.

„Ma oskan liikuda imehästi,” teatasin ma oma solvatud uhkust rahustada püüdes. „Ma olen suure osa oma elust tantsinud. Aga, jah, olgu laulda ma nii hästi tõesti ei oska. Aga ma lihtsalt pole varem koos kellegiga laulnud ja laulmist annab ju õppida,” vaatasin ma toetust otsivalt dollside poole.

Kimberly ja Melody, kes ei raatsinud lahti lasta kõrrest oma vihmavarjukesega kokteilis, noogutasid kaasa, nagu nad teaksid täpselt, millest ma räägin.

„Ei,” vastas manager lihtsalt ja konkreetselelt. Ma haarasin viimasest õlekõrrest: „Aga kas te tüdrukute arvamust üldse ei tahagi kuulda?”

Ja siis ma ärkasin täiesti ootamatult üles, mis oli ju iseeneset hea, sest ma olen juba ammu lubanud A-le mitte rohkem lisakohustusi võtta ja ma kahtlustan, et kõik need tuurid võtaksid päris palju aega.

Loe

Suhteargpüksid, Paris Hilton ja katkised Ferrarid*

Suhteargpüksid, Paris Hilton ja katkised Ferrarid*

Lugedes the Sad Moments of my life
blogi tundsin vajadust sõna sekka öelda. Kõige argpüksilikum ja alatum on lahkuda ilma selgituseta. Te olete koos, veedate aega, naudite seltskonda. Siis midagi ei sobi ja otsustate lahkuda. Selle asemel, et öelda, et „mul on kahju, aga me ei sobi”, „Sa siga petsid /valetasid” vms. tõmmatakse saba jalgade vahele ja põgenetakse. Arg-püksi-lik. Nii palju julgust ja väärikust võiks vähemalt enda vastu olla, et ausalt pea püsti minema kõndida mitte joosta ja peita pidevalt kartlikult üle õla vaadates ja telefoni hääletule lülitades, seletades pealtnägijatele, et „telefonimüüja või muu analoogne spämmib”. Ja mahajäetu-vaeseke mõtleb veel kaua, mis halvasti läks ja mis ta valesti tegi. Isegi haavatud hobuse lastakse maha mitte ei jäeta piinlema.

Mis seal salata, ega ma isegi pole teemast pääsenud. Ei hakka juba kirjutatud teemat pikalt kordama, jutt ise Naistesebimisväljendid- mida võib ja mida mitte? Kõik algas kenasti – kohvik, loomaaed ja kuuvalged ööd ja lõppes sama lüüriliselt - vaikiv telefon ja igavesti vastamata küsimused. Hiljem tuli küll välja, et „minu ainus viga” oli see, et ta oli minu exi ja selle aja peale hea sõbra parim sõber. Tuli välja 2 aastat hiljem. Kui ma oleks püsivam ja nõrganärvilisem, oleks see pagana pikk aeg. Ühesõnaga, olevat J ja T käinud ühiselt õlut joomas, ja avastanud , et mõlemad on minust huvitatud, aga T-l, „kes tuli-nägi-võttis” esimesena oli eesõigus ja T. taandus sõbra ees. Nii ma T. keerutamisest järeldasin. Kena muidugi, et kellelgi oli meeles ka mulle teatada. Kahjuks olime me 2 aastat hiljem T-ga juba liiga head sõbrad, et temaga suhtlemist lõpetada. Ma olen kindel, et kui see oleks varem välja tulnud, poleks ükski vandekohus mind süüdi mõistnud. Rotimürk on liiga hea selliste suslikute jaoks nagu T.

Niisiis, kallis J., ma pole nii suur inimene, et andestada. Küll aga piisavalt ükskõikne, et unustada. Seega, ma soovin Sulle jätkuvalt hommikuti katkiseid Ferrari aknaid, kolme naist, seitset last ja rutiinset elu väikelinnas. Samas, kui see on just see, mida Sa sooviksid, siis me ei oleks sobinud nagunii.

* Katsetan, kas Paris Hilton paneb rohkem klikkima kui Al Pacino

Loe

5 halba omadust

5 halba omadust

Kuna blogide kommentaarides on küsitud, et mis mu vead siis on, liitun mõttelõngaga – minu 5 halba omadust. Vead ei ole pingereas vaid suvalises järjestuses.

1. Ma olen väga püsimatu ja mul on pidev adrenaliinivajadus. Ma ei suuda olla kaua ühes kohas, samade inimestega, kinnises ruumis, stabiilses ja rahulikus elus. Motoorne rahutus. Selle tagajärjel pean ma pidevalt reisima / käima / tegema, ühesõnaga „keeping myself busy”. Samuti avaldub see „almost there” tulemuses. Kõik läheb imehästi kuni veerand enne lõppu ma kas tüdinen või väsin. Tundub, et juba ju olen sama hästi kui võitnud / saavutanud, mis seal pingutada, ja sealt algab langus.

2. Ma vajan üksindust. Ma ei ole päris kindel, kas see on halb omadus või eripära. Ma olen ainus laps, olnud kohe peale keskkooli lõpetamist „oma elu peal” ja ma tahan ja vajan üksindust ja hingamisruumi. Piire ei ole, mida rohkem, seda parem.

3. Ma ei talu lollust. Passiivset talun, aga agressiivne minu vastu suunatud rumalus muudab mind küüniliseks, sarkastiliseks ja ...õelaks?

4. Ma võiksin olla korralikum. Kuna mulle on geenidesse sisse progetud boheemlus, võitlen ma lohakuse ja hajameelsusega nagu saan ja olen saavutanud ilmselt „keskmise või isegi üle keskmise valge inimese” tulemuse, aga arenguruumi on.

5. Ma ei viitsi süveneda väikestesse asjadesse. Ma võin genereerida ideesid, visioneerida, luua jms. aga ma ei suuda teha miljonit väikest rutiinset detaili. Selleks ongi ilsmelt loodud erinavd inimtüübid...

Kuigi see vastaks stereotüübile, ei ole ma peaaegu üldse edev (võib-olla saan rahuldada selle lihtsalt oma päevase tööga), shoppingut ma üldiselt ei salli ja teen seda harva, aga siis ka põhjalikult.

Loe

Tavaline päev modellikorteris

Tavaline päev modellikorteris

Astudes sisse Milano modellikorterisse on esimene asi, mida ma õhust tunnen, kodusõja eelaimus. Tsiviilelanikkond on evakueerunud (Gabriela läks shoppama) ja vastastel (Freya ja Giselle) käib võidurelvastumine (lappavad võidu moeajakirju). Astun vaikselt sisse ja loodan, et nad veel ei märka mind – tsirkust ja leiba!

„Ma ütlen sulle - mitte kunagi,” teatab pruunisilmne itaallanna Giselle trotslikult.

„Muidugi on, kurat võtaks,” tõstab Freya häält.

„Kui on, siis näita ette,” laiutab Giselle vihaselt käsi, visates ajakirja plaksatusega põrandale.

„Mai saa aru, kuidassa VÕID nii pime olla, kui sa ei näe ka selliseid asju. Modell, MY ASS. Sellepärast keegi su tagumikku ei palkagi,” karjub Freja ja tuiskab üle toa.

Giselle põikab kõrvale, hüppab oma tuppa ja lööb ukse pauguga kinni, lukustades selle kiiresti seestpoolt. „/%&¤¤%,” on kuulda summutatult läbi ukse.

„&/%&&%, Giselle, ma ei %¤&%&¤,” ei jää ka Freya võlgu, viskab ajakirjad lauale, haarab telekapuldi ja vajub tugitooli.

„A, tsau,” märkab ta mind ja innustub jälle. „Ütle sellele %¤%&, et Kate Moss ei kannaks kunagi punast.”

Ma ohkan. Tore on jälle „kodus” olla. Pasiivne võimuvõitlus kulmineerub lõpuks tavalise Vene-Ameerika suhete stiiliga – mõlevad arvavad, et teine pool on väiklane jobu, aga kuna koos tuleb eksisteerida, siis las ta kobab omaette pimeduses edasi. Targem annab järele. Ei anna.

Loe

Meeste reeglid naistele

Meeste reeglid naistele

Neile, kes ei ole veel jõudnud lugeda – üks emailides ringlev muhe nimekiri. Naised, võtke huumoriga. Meeste asemel ma ei loodaks, et midagi muutub, aga vaimukas lugemine meeste meeleheitlikust naisteparandamise katsest siiski.

„Reeglid” on kirjutatud mehe käe läbi, sellest ka pöördumise vorm.

1. Rinnad on vaatamiseks, sellepärast me neid ka vaatame.
2. Õpi selgeks prill-laua kasutamine. Sa oled juba suur tüdruk. Kui see on üleval, pane see alla. Meile on vaja seda üleval, teile all. Te ei kuule meid kunagi kurtmas selle üle, et olete selle alla jätnud.
3. Shoppamine EI ole sport. Ja me ei hakka ka kunagi teisi arvama.
4. Nutmine on väljapressimine.
5. Küsi meilt, mida Sa soovid. Ja olgem täpsed selles:
- kaudsed vihjed ei tööta
- tugevad vihjed ei tööta
- selged vihjed ei tööta
- LIHTSALT ÜTLE OTSE VÄLJA

6. ‚JAH’ ja ‚EI’ on täiesti selged vastused pea igale küsimusele.
7. Tule oma probleemidega meie juurde siis, kui Sa soovid neile lahendust. See on see, mida me teeme. Kaastundeks on Sul sõbrannad olemas.
8. Peavalu, mis kestab 17 kuud on VÄGA tõsine probleem. Mine arsti vastuvõtule.
9. Mida iganes me ütlesime 6 kuud tagasi ei ole kasutatav argumendina. Tegelikult muutuvad kõik ütlused kehtetuks ja välditavaks pärast 7 päeva möödumist.
10. Kui Sa arvad, et oled paks, siis arvatavasti Sa seda ka oled. Ära küsi seda meie käest.
11. Kui millestki on võimalik aru saada kaheti ja üks neist teeb Sind kurvaks, siis tea, et pidasime silmas seda teist varianti.
12. Sa võid kas paluda meilt midagi teha, või öelda meile, kuidas seda teha, mitte mõlemat.
Kui Sa juba ise tead, kuidas seda kõige parem teha on, tee lihtsalt ise.
13. Christopher Columbus ei vajanud suuna näitamist, meie samuti. (Ta läks avastama Indiat ja jõudis Ladina-Ameerikasse..khm? – Milana)
14. Kõik mehed näevad vaid 16 värvi nagu Microsoft Winowsi tava-ekraaniseadmetes. Virsik on puuvili, mitte värv. Kõrvits samuti. Meil pole õrn aimugi, mis mauve on.
15. Kui kuskilt sügeleb, tuleb seda sügada ja seda me ka teeme.
16. Kui me küsime „mis Sul viga on” ja Sa vastad „mitte midagi”, siis me ka käitume nagu poleks midagi. Me teame küll, et Sa valetad, aga pole lihtsalt mõtet tülitseda.
17. Kui Sa küsid meilt küsimuse, millele Sa vastust ei taha, siis arvesta sellega, et see vastus Sulle ei meeldi.
18. Kui me läheme kuhugile, siis iga riietus on sobilik, tegelikult ka.
19. Ära küsi meilt, millest me mõtleme, välja arvatud juhul, kui Sa oled valmis rääkima teemade nagu:
- seks
- sport
- autod
20. Sul on täiesti piisavalt riideid.
21. Sul on liiga palju kingi.
22. Ma olen vormis. Ümmargune on ka vorm.

Loe

Love story. Armani Exchange (kordus)

Love story. Armani Exchange (kordus)

Barcelonas sajab. Ookean on su silmade värvi.
Sinu kataloog. Mina ja Freya pildistame su kataloogi. Sa oled mu välja valinud. Ma tean, et see oled sina, enne kui sina tunned mind. Tavaliselt ma ei tea. Tavaliselt ma olen aeglane. Seekord ma tean. Me ei või kohtuda. Armastus on lubatud, aga tutvumine mitte. Kuidas on võimalik armuda, kui ei või tutvuda? Ööklubid, baarid, kohvikud. Sind ei ole, sind ei ole, sind ei ole. Ma kirjutan sulle, või sina kirjutad mulle. Ma ootan sind ja sa ei tule. Alles hiljem saame teada, et see polnudki ette nähtud. Aga siis me veel ei teadnud. Modellivõistlus Saksamaal. Sa faksid mulle iga päev. Maximi pildistamine Istanbulis. Sa proovid, kuidas meie nimed kokku sobivad. Nad ei sobi, aga ma ei ütle sulle seda. Puhkus päikeserannikul ja sinu igavesti valged T-särgid. Armani Exchange. Alati Armani Exchange. Ma jooksen hommikuti alla randa mööda lõppematult pikki valgeid treppe, et tuua Sulle hommikust ajalehte. Sa oled tellinud meile hommikusöögi. Ja nii igal hommikul. Me läheme randa ja ma ostan endale väikesest poest Pierre Cardini ujumisriided. Poemüüja, noore sädemega silmis naine, küsib kas ma olen modell, neil on õhtul poe moeshow. Me naerame ja ütleme, et ma ainult meenutan seda modelli ühe tuntud gei muusikavideost. Naine naeratab mõistvalt ja küsib igaks juhuks autogrammi. Laev, kahekorruseline, diivanite ja tantsupõrandaga. Ma ainult vaatan põranda poole, sest ma olen suremas kõhuvalusse. Kaheksa jäätist päevas murraks tugevamatki. Me naerame ja hullame basseinis. Sa lähed mulle vett tooma. „Ta armastab sind väga, sa tead,” ütleb su parim sõber. Ma naeran igaks juhuks. Ta ei saa aru, miks, ja naerab igaks juhuks kaasa. Viimasel päeval sa palud, et me pildistaksime koos. Ma ei salli pildistamist eraelus, aga lõpuks me siiski teeme kolm pilti meist. Ma lendan Tallinnasse. Sa helistad iga päev. Aasta aega. Ma ei võta enam su kõnesid. Ma ei jõua enam. Ma põletan meie pildi ja kaks juba äramagatud Armani Exchange T-särki. Barcelona-Milano-London. Ma helistan Sulle. Sa ütled et sa oled abielus. Sul on laps. Ma nutan millegipärast ja sa naerad. Sa tegid nalja. Ma panen toru ära. Lennujaamad, reisikotid, purjus turistid ja kiirustavad ärimehed. Istanbul-London-Ibiza-Rio-de-Janeiro. Kümned kataloogid ja catwalkid. Sa helistad mulle. Ma ütlen, et ma olen abielus. Sa vaikid. Ma ei teinud nalja. Sa ei helista mulle enam.
Ma jumaldan oma meest, me ei räägi su naisest. Me lihtsalt räägime ülepäeviti. Viiendat aastat merest ja päikesest. Ma arvan, et me ei saa kunagi aru, kui palju me tegelikult teineteist armastasime. Ookean on sinu silmade värvi. Barcelonas sajab.

Loe

Kallis Jeesus,

Kallis Jeesus,

Olen viimasel ajal blogides Sinust ja pattudest palju lugenud ja mõtlesin, et äkki võiks Sulle kirjutada. Kuna ma aadressi ei tea, saadan avaliku kirja. Tundud päris normaalne tüüp olevat ja mul on mure. Tahaksin öelda äitäh, et sa surid mu pattude eest. Kuskil ajalehes kirjutati, et kõigi pattude eest, tähendab, et vist ka minu omade. Ma pean kahjuks tunnistama, et mul on neid jälle. Mis iganes Sa tegid, ei aidanud. Kas on edaspidiseid juhiseid? Palvetamist ja patukahetsust, ma juba katsetasin, aga ikka tulevad patud tagasi. Samas, oled Sa kindel, et see su ülestõusmine peaks ikka ka tagantjärgi mõjuma? Et äkki see kehtib ainult nendele pattudele, mis tehti enne Su ülestõusmist? Aga kui peaks, siis miks ma enam palvetama ja pattu kahetsema pean, sellega tunduks nagu olevat ühel pool ja äitäh?
Ära palun valesti aru saa- ma ei proovi öelda, et su trikk oli mõttetu, Tädi Ljuba kolmandalt korruselt ei ole enam oma meest kordagi peale seda kui Jumala sõnalased tema ukse taga käisid sõimanud „kuradi hoorapojaks”, aga ausalt öeldes uued sõnad on hullemad. Mis siin Ljubast rääkida, käisin vaatamas Mel Gibsoni filmi su elust ja saalist välja tulles küsisid kaks nolki, kas filmi lõpus jäi peategelane ellu. Ma ei hakanud arutlema ja ütlesin tavalise arvamuse, et „ei, peategelane löödi risti”. Juhtnolk sügas tagumikku ja otsustas, et mingeid vampiirikaid nad küll vaatama ei lähe, Aga olgem ausad, oleksid sa seda kõike ette näinud, oleks sa küll vist selle risti vahele jätnud. Natuke mõttetu vist, onju?

Et nagu siis vasta palun ruttu, mis ma nende pattudega peale hakkan, ega neid ajaga vähemaks jää.

Tsau või...et aamen või,
Milana

PS. Palun vasta emailile mitte kommentaari, muidu veel teised vaatavad, et ma olen mingi imelik, et arvan, et jumal räägib minuga

Loe

5 fakti minust, millest ei peaks rääkima

5 fakti minust, millest ei peaks rääkima

1. Mind on Milano lennujaama passikontrollis kinnipeetud tagaotsitava kurjategijana.

Nüüd öeldakse tavaliselt, et tegelikult ei otsitud üldse mind ja see oli eksitus, aga ei olnud eksitus. Nad otsisid mind. Mind võeti passikontrollis kinni, kommenteerimata midagi rohkemat, kui et ma olen tagaotsitav ja „no big deal”. Viidi politseijaoskonda ja paigutati üksikusse ruumi nagu ikka vägivaldseid ja muidu ohtlikke kurjategijaid. Tunni aja pärast tuli politseinik ja küsis, kas ma tahan üles tunnistada. Ei tahtnud. Kõik see, mida ma oleks tahtnud, oleks huvitanud rohkem minu poiss-sõpra A3., vanemaid, psühhiaatrit ja manageri, mitte politseid. Politseinik vaatas mulle kõõrdi ja kahtlustavalt otsa ja vihjas: „kassett”. Nope, ei aita. Veel mõni vihje? Pornot teinud ei ole, koduelu seksistseene filminud ka mitte. Peale tükk aega venitamist jõudsime lõpuks tegeliku asjani. Ma olin laenutanud videokasseti, mida ma ei olnud õigeaegselt tagastanud. Oleks siis kohe nii öelnud! Ma oleks kassetilaenutusest läbi läinud. Kassett ise oli lausa kaasaski (mille eest ma oleks äärepealt jälle pihta saanud – võõra vara maalt välja viimine). Hoiti mind siis niikaua kinni kuni politseiesindus (4 politseinikku ja koer) läksid kassetti rühmaviisiliselt tagastama ja raporteerisid, et väärt vara „Play Dead”, vabandust, „Die Hard” on turvaliselt omal kohal tagasi. Sain 100 eurot trahvi ja võimaluse jäädvustada oma portfolio ja sõrmejäljed andmebaasi. Hea Videoplanet, tahaksin rõhutada, et ma pole kunagi, mitte kunagi, teie DVD-de tagastusega hilinenud, ja kui ka olen, siis rohkem ei tee.

2. Mulle meeldiks proovida vahekorda naisega.
Üks asjadest, millest ma olen mõelnud, aga väga kena naise ja võimaluse puudusel tegemata jäänud. Tegelikult ükskord olin ma juba vaimselt valmis T. (vt. ka Kuldkalakesed, Hemingway ja suhete lõpud) uue naisega, aga nad suutsid just siis peale mitmeaastast kooselu lahku minna, enne kui asi meie põgusast suudlusest kaugemale läks. Hea valmismõeldud plaan läks vett vedama.

3. Ma olen T. ülipopi sportauto nokkapidi kraavi sõitnud.
Juhtus. Aga kes tal käskis viia mind ringrajale ja karjuda „vajuta nüüd, vajuta nüüd!”. Ma näen, et see oli ikka enamuses tema viga. Tema ei näe, aga ta ei näe üldse paljusid asju.

4. Ma unustasin oma endise poiss-sõbra A3. sünnipäeva kolm aastat järjest ära.
Mitte meelega, kogemata ja põhjalikult. „Eiei, kallis, ma ei unustanud Su sünnipäeva ära, kuidas Sa üldse sellepeale tulla saad. Ma olen Sulle isegi spetsiaalselt ostnud National Geographicu fotoväljaande.” See oli esimesel aastal. Teised kaks ma ei viitsinud enam valetada. Oma õigustuseks võin öelda, et ta oli sündinud jõululaupäeval ja siis oli muustki mõelda. Jeesusega on tal sama palju ühist, kui sellega, et Jeesus sündis jõululaupäeval (viimase info kohaselt sündis ta tegelikult 3. märtsil...Kusjuures mu ema sündis kolmandal märtsil, aga ainus, mis ka temal on Jeesusega ühist on see, et ka tema elu on olnud üks paras hädadeorg).

5. Ma lõin üleeile oma hambaarsti. Ta küsis, kas mul on valus ja minu meelest ei olnud suu lahti „mgmmmm..” piisavalt ilmekas heli väljendamaks mu tõeliseid tundeid. Kuigi, arst on hea. Lausa võlur. Kui ta poleks hambaarst, võtaks ma ta oma ihuarstiks. Kuigi ma kahtlustan, et nii osavate käte ja heade silmadega suudaks ta olla veel ka vähemalt ilukirurg, psühholoog ja palju muudki. Ajukasvajaga jääks juba ilmselt hätta.

Loe

Kirjutaks raamatu?

Kirjutaks raamatu?

Tekkis nartsissistlik mõte, et kui kirjutaks blogide asemel / kõrval oma elust, tegemistest, mõtetest jms. raamatu, kas oleks lugejaid? Kommentaarid ja hääletamine oleks abiks :)

Loe

7 vähetuntud fakti

7 vähetuntud fakti

Lugesin teiste vähetundut fakte ja tundus nagu oleks salaja lugenud päevikut või sisse piilunud magamistuppa. Seega aus mäng – vastan samaga.


1. Peale 16. aastasena Mati Undi „Tühiranna” lugemist muutusin ma kirjanduslikult impotendiks. Milleks üldse kirjutada, kui keegi on kõik juba nii oskuslikult ära öelnud. Kuna raamatupoes ega antikvariaatides seda raamatut enam ei olnud, siis „kaotasin” kooli raamatukogust selle raamatu viisaka leppetrehvi vastu. Teatrietendus on minu jaoks pühadueteotus. Antud teemal on mu impotentsust ainult süvendanud „Closer” http://www.imdb.com/title/tt0376541/

2. Ma olen praktiliselt sõltuvuse tasandil läbi teinud tsükli Mud-Doom-Halo

3. Ma kardan siiani üksinda täiesti pimedas korteris magada (mingi lamp peab kuskil põlema).

4. Ma olen kirjutanud varjunime all kolmed viisistatud/salvestatud/avaldatud laulusõnad.

5. Ma olen kõigesööja välja arvatud erinevad molluskid, teod, paprika, sibul, küüslaauk, kukeseened, seller, till, keedetud porgand, maks jne.

6. Minu esimene töökoht oli keskkooliajal treeneriamet ja sellest alates olen ma leiba teeninud nelja täiesti erineva ametiga.

7. Ma olen ebausklik – koputan vastu puud või sülitan kolm korda kui must kass üle teejookseb, redeli alt läbi lähen. Jumalasse suhtun skeptiliselt, jõuluvanasse pole kunagi uskunud, hambahaldjas pole mind kunagi mäletanud, võib-olla ma siis meenun talle vanas eas.

Loe

Hea suhte teooria. Osa I

Hea suhte teooria. Osa I

Inimesed jagunevad üldjuhul kaheks ja liigitusi on palju. Võib liigitada nagu Saturnin, kelle jaoks on inimesi, kes söövad pontshikuid või inimesed, kes loobivad teisi pontshikutega. Need, kelle jaoks on poolik klaas tühi ja kelle jaoks täis. Kes eelistab kasse, kes koeri. Kes teab moest unepealt kõike, kes arvab et Prada on väike autotehas Itaalias. Minu meelest jagunevad inimesed teoreetikuteks ja praktikuteks. Enamuse ajast olen ma praktik vt. Noor tehnik. Mis aga puutub inimsuhteid, olen ma selge teoreetik. Seega, minu teooria sellest, mida on vaja heaks b>H paarisuhteks?

1. Mehed on Pluutolt, naised Veenuselt.
Marss on liiga lähedal, mehed on vähemalt Pluutolt. Lähtekoht on see, et meeste ja naiste loogika lihtsat töötab erinevalt, ei ole midagi parata. Ja kirumine ja solvamine ei aita. Mõttekäikude piisavalt lineaarsele tasandile ja puust ja punaselt seletamine, kasutavate mõistete ühine defineerimine natuke aitavad. Üldiselt ma olen nõus, et olema pragmaatiline külm loogika ja naiste loogika (loogika + emotsioonid). Meenub anekdoot.
Venelane püüab kuldkalakese. Kalake kauplema:
„Mees, kulla mees, lase lahti, täidan ühe soovi. Kitsad ajad ja majanduslangus, tead, üks soov.”
Mees mõtleb natuke ja soovib:
„Ma tahan, et Tsetsheenias sõda lõppeks.”
Kuldkalake kamandama:
„Too Tsetseenia kaart....Ei tea, ei tea, palju mägesid, jõgesid üldse pole, keeruliseks läheb. Küsi midagi kergemat.”
„No olgu, pane mind mõistma naiste loogikat.”
Kuldkalake kratsib uime: „.....Kus see Tshetsheenia kaart oligi?”

2. I am whatever you say I am, if I wouldn’t then why would you say I am (Eminem).
Ühise keele leidmisele aitab kaasa ka paindlik ja analüütiline lähenemine. Jah, absoluutselt võib olla, et su mees on siga ja sina uss, aga see nüüd küll probleemi lahenduseni lähemale ei vii. Ole valmis teist ära kuulama, ja eeldades, et tegemist on intelligentse inimesega, on teatud põhjus, mis ta nii arvab.

3. Kõike ei peagi mõistma, vahel tuleb lihtsalt tolereerida.
Kõike selgeks rääkida ei saagi, kui on üldtasandil erinevused. Samas kõike ei peagi selgeks rääkima, vahel on kergem leppida, mitte põhimõtte pärast vaielda.
Elu on näidanud, et teemad, mida vältida:
a) Rahvaliitlast sa reformikaks ei räägi. Ei, isegi siis mitte, kui teed seda lõpuks karjudes, iga päev ja jagades talle ja kõigile ta sõpradele reformierakonna kondoome ja värvipliiatseid.
b) Täielik müstika, miks mehed kalal käivad. Neile on kindlasti saa müstika, kuidas naised suudavad shopata surnuna maha kukkumata. Las nad käivad kalal / jahil jms, me ju ei taha, et nad meie harrastuse kallal virisetaks.
c) Tavavaidlused ala Firefox vs. Explorer, Nokia vs Ericsson, ameerika versus euroopa autod. Mis seal vahet on? Tarbimisharjumused, meeldivus, seletamatud põhjused. Ela ise ja lase teisel elada.

4. Igal ühele vastavalt vajadustele ja füsioloogiale.
Naised armastavad kõrvadega, mehed silmadega (ja kõhu ja khm..millegi muuga). Fakt. Seega stimuleerib mehi silmade kaudu tulevad ja naisi kõrvade kaudu tulevad impulsid. Fair enough. Seega, mehed, kui naised peavad leppima sellega, et te vaatate võõraid ilusaid naisi kasvõi möödaminnes, mis on paratamatu füsioloogia, siis ka see, et me tahame kuulda armastusavaldusi ja seda, et me oleme teie jaoks maailma parimad ja kauneimad, on füsioloogiline vajadus. Mis viib meid punktini 5.

5. Julgustus, toetus, julgustus.
Ei, me tegelikult ei arva, et me oleme maailma kõige ilusamad, aga ma olen nõus uskuma ja ennast petta laskma, et teie jaoks oleme. Mis tähendab, et peate valetama? Kui selleks on vaja valetada siis olgu, ma olen paindlik, laske käia. Meie ju valetame, et teie kahe naela seina löömine teeb teist supertehniku ja tõelise mehe.

To be continued....

Loe

Kuidas tegelikult tehakse moefotosid? (koos manualiga)

Kuidas tegelikult tehakse moefotosid? (koos manualiga)

Kuigi kindlasti ka Montoni video kajastab ühte aspekti moefotode tegemisest, on see siiski vaid üks fragment. Mida on üldiselt vaja selleks, et head moefotot teha? Üheks fotosessiooniks on vaja 1+ kena modelli, stilisti, juuksurit, make-upi tegijat, kliendi esindajat, fotograafi, fotograafi abilist ja last but not least – photoshoppijat /airbrushijat (sageli fotograafiga sama persoon).

Ühe fotosessiooni protsess:

1. Make-upige, juuksurdage, riietage modellid.
2. Kinnitage riietuse halvasti istuvad osad heal juhul nööpnõeltega, tavalisel juhul kõigega, mis fotograafi stuudiost leidub alates hambaorkidest lõpetades pinsettidega.
3. Positsioneerige modellid nii, et kinnitused ja ja muud defektid otse välja ei paistaks.
4. Pildistage, arvestades, et väga heal juhul tuleb iga 20-30. pilt normaalselt välja. Ühe riidekataloogi, kus on u. 20 erinevat riietust, pildistamine võtab seega aega 8+ tundi.
5. Riietage modellid lahti, võtke neist välja nööpnõelad ja kõik muu, mis fotograafi stuudios leidus, ja tõllad muutuvad taas kõrvitsaks ja hobused hiirteks.
6. Valige välja fotod, millest saab kõige väiksema vaevaga head fotod.
7. Airbrushige, photoshopake, illuminatege jne jne jne. Muidugi on sellel samuti piir, kuid olenevat kampaania suurusest / prestiizhist / moeaspektist (kataloogidel vähem, ajakirjades rohkem) muutub alles selle sammu käigus algprodukt lõpp-produktiks.
a. Kõik defektid eemaldatakse (armid, vajadusel tattood, segavad sünnimärgid)
b. Tekstuure parandatakse (nahka silutakse / varjutatakse, juukseid ühtlustatakse/istutatakse jne jne).
c. Värvigammat muudetakse (üldine foto värvigamma, küüned / huulepulgad jms vajadusel õigesse värvitooni jne).
d. Modellide proportsioone vajadusel „modelleeritakse” (peenemaks/pikemaks/mida vaja suuremaks, mida vaja väiksemaks)
e. Vajadusel lisatakse taustad ja aksessuraarid.

Lõpuks võib öelda, et on märgatavad erinevused alg- ja lõpp-produkti vahel.. Mitte just päris kärnkonna ja printsi efekt, aga minagi sinnapoole. Rohkem töödeldakse moefotosid (ajakirjadesse, reklaamikampaaniatesse), vähem tavalisi kataloogifotosid. Kuigi õnneks on ka töötlemisel mingidki piirid, nagu viitas ka selgelt Huge Heffner, kommenteerides Kelly Osborni Playboysse sattumise soovi: „I can't see it happening somehow - we don’t airbrush to that extent”.

Ja edasi räägivad pildid rohkem kui 1000 sõna.
Näidisfotod enne fototöötlust ja pärast:
http://www.digitalpablo.com/samples4.html (hiirega fotole ja ära)
http://www.digitalretouch.net/main.php (correction, shaping, manipulation, tõmmake alt hiirega bari vasakult paremale)
http://demo.fb.se/e/girlpower/retouch/ (klik all: What is real...)
http://www.touchofglamour.com/Photo_Retouching.htm
http://www.nyphotographics.com/retouching/index2.htm
http://homepage.mac.com/gapodaca/digital/blonde/blonde1.html

Kuulsused meigi ja fototöötlusega ja ilma:
http://hollywood.outsidethebeltway.com/2007/04/celebrity-horrors-without-makeup/
http://www.snarkygossip.com/2007/01/21/celebrities-without-makeup-oh-the-horror

ja kuidas seda kõike praktikas tehakse? Palun – praktiline tutorial.
http://www.lunacore.com/photoshop/tutorials/tut018.htm

Loe

Koduvein, Liis Lass ja aneemiline siiami kass

Koduvein, Liis Lass ja aneemiline siiami kass

Umber kord aastas lähen ma blondiks – uskumatu järjekindluse ja paratamatusega. Ajule ei mõju, aga meestele küll. Ma olen oluliselt populaarsem mõttetute meeste seas. Võib-olla ka mõistlike, aga sellisel juhul ajutiseks tarvitamiseks, sest ükski potentsiaalne ämm ei usuks, et ma olen läbinud edukalt Mensa testi, oskan imeliselt süüa teha ja tunnen sama hästi veine. Veinitundmine on mul ilmselt geenides ja päritud emalt. Pakun, et ma olin kuue-seitsmene, kui oli veel sügav nõuka-aeg ja minu ema, nagu enamus korralikke pereemasid, tegi koduveini. Suurtes 15. liitristes pudelites. Seisid teised vannitoa nurgas suurtes punutud korvides. Ühel kenal pahaaimamatul pärastlõunal helises uksekell ja uksel seisis nõutu allkorruse naaber, kurtes, et neil hakkas ümmargusest auguga laelühtrist äkki veini nirisema. Ema, kellel nagu selgus, uppus vannituba, kehitas õlgu ja küsis, et miks nad siis kaussi alla ei pane, ega iga päev vein ise otse koju tule. Ema jaoks tuntus sellise õnnistuse üle nurisemine olevat suisa patt. Tema unistus ongi, et siis kui ta saab tõeliselt rikkaks, siis täidab vanni shampusega, ise lamab kõrval ja imeb pika kõrrega. Isegi väikeseid vihmavarjukesi pole kõrvale vaja.
Igal juhul muutun ma umbes kord aastas blondiks ja tavaliselt on võtmesõnaks L’Oreal. Kuidas tehakse blonde? Võetakse üks korralik kena brünett, hoitakse teda mitu tundi vaheaegadega vesiniku all ja „ta-da!”. L’ Oreal pisaraid ei usu. Kuidas tehakse beibesid? Lisage roosad akrüülküüned ja juuksepikendused, aga see on teine muinasjutt. Osadele pruunsilmadele sobivad blondid juuksed, aga seda trikki ma ei oska. Nagu ma igal aastal üha uuesti veendun – mulle lihtsalt ei sobi. Kõik oleks iseenesest kena, kui ma ei näeks välja nagu aneemiline siiami kass (ei ole eesmärgiks solvata kasse). Õnneks ei näe ma siiski isegi pimedas ega peale suuri alkoholikoguseid välja nagu Liis Lass. Kõige mõttetum nähtus ja vidin, mida meedia on üleeksponeerinud.
Minu blondiksminemine meenutab omakorda ühte paljude aastatetagust lugu. Järjekordne L´Oreali show. Ma ei mäleta, mis tooteseeria oli, aga igal juhul oli blond jälle tegija. Naistest olid shows mina ja Gabriela, meestest Heiko ja Juno. Heiko (www.heikowittek.com) on juba sündinud sellise blondikesena, aga kuna tegemist on siiski showga, tuleb kõik äärmusesse viia. Ja värvitigi ta siis täiesti multikaplaatinablondiks. Roadrunnerit teate? Üldse ei meenuta. Show oli ära, kõik kena. Kõik oleks ka kenasti lõppenud, kui Heiko poleks pidanud õhtul Miamisse lendama ja kui üle-eelmisel päeval poleks olnud 9/11. Edasine pärineb autojuhi suust. Astub siis Heiko lennujaama. Plaatinablondid juuksed, pikk must mantel, ees mustad päikeseprillid, kaenlaall hõbedane metallist toru (portfolio). Lennujaam tardub vaikuses. Heiko kõnnib musta mantli lehvides check-inini, keerab ringi ja kõnnib tagasi. Järgmine pilt on Heiko hotellis, käes poest ostetud juuksevärv, jalas kulunud teksad ja seljas tressipluus. Arvas, et tahab eluga Istanbulist Miamisse jõuda, aga vaadates hetke poliitilist olukorda ja tema välimust, ei saa ta selles mitte liiga kindel olla.
Heiko omakorda viib mind tõdemuseni, et ma hakkan vist vanaks jääma

Kindlad vananemise tunnused:
1) Hakkad üha sagedamini meenutama vanu suhteid ja mälestusi, sest uusi koguneb aina vähem
2) üle pika aja ööklubisse minnes tõded, et isegi su väike õde ei tunne enam kedagi, sest uus põlvkond on peale kasvanud ja tuttavad baarmanidki pensionil
3) Komplimendid, mis sulle tehase on palju ümmargusemad ja viitavad üha sagedamini iseloomule mitte välimusele
4) Sa oled hakanud tervislikult toituma
5) Sa leiutad ütlusi a la „40 on uus 20”
6) Su lahutamatuks oskaks muutub fotoaparaat, et kramplikult jäädvustada hetki, „et hiljem oleks, mida meenutada”
7) Sa vaatad internetist sagedamini ilma ja horoskoope kui pornot

Ma ei ole päris kindel, mitme tunnusega tuleb muretsema hakata, aga mina täidan igal juhul vähemalt punkte 1, 2, 4, 5 ja 6. 5 profülaktika mõttes, et ka hiljem hea oleks.

Loe

Kas ka teie laps unistab näljasurmast?

Kas ka teie laps unistab näljasurmast?

Meedias on juba tükk aega käinud vaidlus moemaailma standardite ja nõumiste üle. Kas surnuks nälgida on normaalne? Kas alaealisi modelle pesurelaamides kasutada on eetiline? Kust läheb piir?

Viimasel ajal on välismaa meedias taas tärganud aktiivne diskussioon teemal, kus peaksid minema moemaailma normid. Kaks peamist vaidlusteemat on ideaalsete naisekeha mõõtude määratlemine ja lapsmodellide kasutamine. Enamus maailma disainereid teeb oma riiete näidiseksemplarid kurikuulsale mõõdule size 0. Size zero tähendab üle 175 sentimeetristel naistel riietesuurust u. 32, seega tavaliselt ka ebatervislikult madalat kehamassi indeksit ja mõõtusid u. 80/60/86. Mõõtudelt on size 0 või isegi aeg-ajalt Size 00 näiteks Victoria Beckham, kelle mõõdud on 80/58/73, mis võrdub 7. aastase lapse kehaga. Rõhk ei ole samas mitte sentimeetritel, vaid sellel, et tavaliselt tähendab ka nii peenike olemine äärmiselt ebatervislikku toitumist ehk organismi tihti püsivat kahjustamist.
Kuigi on selge, et mõned naised ongi väga hea ainevahetusega ja loomult väga peenikesed, on nad siiski äärmised erandid. Samas on kogu moetööstus ehitatud üles neile eranditele ja nendele vastamine põhjustab võimatu ja ohtliku surve üljäänutele. Mis kõige murettekitavam, moemaailm ei ole eraldi maailm. See on maailm, mis loob ettekujutuse ilust ja välimusest. See on maailm, mis meid läbi ideaalide mõjutab juba väikesest peale. Minu 11-aastane õde tahab olla nagu Paris Hilton. Ta sööb, aga vähem kui võiks. Minu endise ülemuse 12-aastane tütar oli buliimiaga 6 kuud tilgutite all kuna uskus, et on liiga paks. Just nimelt uskus. Tugevemad inimesed suudavad absurdsetele nõudmistele vastu panna. Oleks ju tore, et kõik riided istuksid, aga kui selleks tuleb kahjustada kogu oganismi, riskida südamerabanduse ja lastetusega, siis pole see seda lihtsalt väärt. Kasvueas lastel on raskem mõsta tegu ja tagajärge kui Nicole Richie postrid on seinal. Ja kuidas saadakse peenikeseks? Kasvueas isegi mitte läbi tervisliku toitumise ja toitumise jälgimise vaid kõige otsesemalt läbi nälgimise. Pseudoprobleem? Vaevalt. Igal 4-5 USA lapsel on mingis staadiumis buliimia või harvemini anoreksia. Mõlemad on vaimsed haigused ja kumbagi ei mõelda ise välja. Mõlemad tekivad läbi ühiskonna ideaalide jälgimise. Just kasvu- ja noorukieas on see kõige tähtsam ja just siis ka kõige ohlikum. Piiratakse tavaliselt oganismile vajalikke aineid nagu raud, tsink ja kaltsium, tekkivad kasvu ja areguprobleemid, õppimis- ja keskendumisraskused ja meeleolumuudatused (http://www.4woman.gov/faq/Pix/anorexiafaqdia06.jpg) . See omakorda põhjustab probleeme koolis edasijõudmisega ja inisuhetes. Samas pole enamusele sellise välimuse nagu Fashion TV-s saavutamine isegi võimalik ja kahju organismile on veel eriti mõttetuks. Lõputu pingutamine millgi nimel, mis pole saavutatav. Ja nagu Nicoe Richiegi ilmselt, peeglisse vaadates nad isegi ei näe, et on peenikesed vaid näevad igas olukorras, et on lootusetult paksud.
Väga raske on defineerida, mis on tervislik kehakaal või kehamassi indeks (BMI). Kehamassi indeks ei võta muude puudujääkide kõrval ka paraku arvesse rasva ja lihase suhet kehas. Samas algas kogu spekulatsioon modellide kehakaalu teemal just kehamassiindeksist - eelmisel aastal keelati Madridi moenädala raames kasutada modelle, kelle kehakaaluindeks oleks alla 18, mille on maailma terviseorganisatsioon WHO defineerinud tervisliku kaalu piiriks. See tähendaks, et 175cm pikkuse juures peaks kaaluma 55 kilo. Iseenesest mitte võimatu ja kena. See küll diskrimineeriks loomulikult hea ainevahetusega ja väga saledaid neiusid, aga parem diskrimineerida neid, kui kõiki ülejäänusid plus meie ideaale järgivat järelkasvu, keda on väga palju rohkem kui loomulikult peeneid modelle. Ja kui keegi proovib öelda, et modellid ongi enamuses looduslikult nii kõhnad, sii andke andeks miks neid järjest nälga sureb. Miks siis esinevad just moeaailmas esinevad kõige rohkem või just moemaailm põhjustab otseselt ja kaudselt anoreksiad, buliimiad jms.? Enamus on niisama kõhnad? Bullshit. Sellisel juhul peaks see vähegi tavaeluga korreleeruma, sest ega kõik peenikesed kohe moellideks ei lähe ega saa, aga kui palju size 0 me näeme tavaelus tänaval, poekassades, raamatukogudes. Täiskasvanud inimene saab üldjuhul olles 175cm kaaluda vaid 40-50kg ainult väga piiratud toitumise või väga suure energiakulutusega, mis on mõlemad kahjulikud. Muud väita, nagu väitis ka üks Eesti naisteajakiri, vist Stiil, on vastutustundetu. Fakt. Kokkuvõte? Normaalne peenike mitte haiglaselt kõhn kena moemaailma standardiks. Size zero sucks.

(pildil laulja Amy Winehouse "enne ja pärast")

Loe

Tervislik toitumine IV - ideaalne päevakava

Tervislik toitumine IV - ideaalne päevakava

Kui varasemates kolumnites sai räägitud tervisliku toitumise ja kaalulangetamise üldteooriast, siis nüüd kõige praktilisem osa – täiuslik päevakava – mida süüa, mida juua, kuidas liikuda, mida jälgida.

Kõigepealt tuleks defineerida eesmärgid, nagu ikka. Kui eesmärk on ainult muuta eluviise tervislikumaks ja kaalu säilitada, võib endasse leebemalt suhtuda ja natuke patte lubada. Kui eesmärgiks on kaalu langetamine, tuleks oma käitumist, liikumist ja toitumist täpsemalt jälgida ja analüüsida.Muutused elustiilis ja toitumises võiks nii või naa läbiviia järk-järgult ja tasapisi, et et tekkiks trotsi või alla-andmise soovi.

Võtmesõna kaalulangetamisel on kulutada rohkem kui süüa. See ei tähenda, et mida vähem sööd, seda vähem tuleb liikuda. Organism vajab energiat ja selle piiramine mõjub halvasti tervisele, aktiivsusele, tujule jne. Seega, see ei ole pikaajaline lahendus. Kasulikum oleks süüa tasakaalustatult vajalikke, vältida ja piirata kahjulikke aineid (sool, suhkur, küllastunud, rasvad, kolesteool) ja kulutada energiat liikudes. Kahjulikest ainetest võiks soola piirata nii palju kui võimalik – harjuda vähem soolase toiduga, kasutada teisi maitseaineid- ja taimi. Suhkrut saab asendada näiteks meega. Küllastunud rasvasid asendada kasulike rasvadega – kasutada toidutegemisel ja salatikastmena oliiviõli, süüa rasvase sealiha asemel veiseliha, kalast ja kanast jätta järele väga rasvane nahk. Organism vajab tegevuseks küllastmata rasvasid, aga halvad rasvad vaid ladestuvad organismi. Eriti tuleks vältida korraga suhkru ja rasva tarbimist – nii ladestub rasv organismi ja soolestikku kõige kiiremini. Ehk siis söögi kõrvale juua piima või vett, aga mitte magusat mahla või karastusjooke. Hamburger ja coca-cola on kõige suurem karuteene oma organismile.

Äärmiselt hea lehekülg söödava toidu ning selle sisalduse jälgimiseks on:
http://www.calorie-count.com/calories/

Hommikut võiks alustada ainevahetuse käivitamisega, milleks sobib kõige paremini klaas sooja sidrunivett või ananassimahla enne hommikusööki.

Samuti on väga kasulik hommikune trenn, kuna enne sööki kulutatakse ära nö. eilsed kalorid ehk rasvad, peale hommikusööki aga hakatakse kulutama kõigepealt alles söödud sööki, siis alles rasvasid. Samas on hommikune trenn tihti raske ja seega võib selle asendada ka näiteks variandina all oleva vastuvõetavama variandiga.

HOMMIKUSÖÖK

kahest munavalgest omlett (tõestatud, et see vähendab söögiisu terveks päevaks) teraviljaleival (2x47 kalorit + 70 kalorit=164 kalorit)
või
neljaviljapudru (u. 110 kalorit)
või
krõpsud (nt. Kellgos K) naturaalse vähekalorilise jogurtiga (211 kalorit 30g +
või
puuviljad naturaalse vähekalorilise jogurtiga (u. 50 kalorit 100 g + 100 kalorit 170g= 100 kalorit)
või kodujuust puuviljadega
või
puuviljasmuuti

LÕUNASÖÖK

Variante on küll paljud, aga siin mõned, mille järgi orienteeruda ja kombineerida.

tuunikalasalat (salatikaste alati oliiviõli mitte majoneesi baasil) (u. 383kalorit 200g)
või
tuunikalaomlett (ainult munavalgetest: 450cal)
või
salat kanafileega (ilma nahata)(u. 241cal)
või
roheline salat + täistera-oaleib (173 cal)
või
salat grill-lõhe fileega (ilma nahata) (200cal)
või
köögiviljasupp (72cal)
või
hautatud juurviljadega kalkunifilee (250cal)

ÕHTUSÖÖK

Kanarind hautatud juurviljadega (250cal)
või
lõhefilee pruuni riisiga (350)
või
sushi (10 nori-rulli u. 300 kalorit)
või
risotto pruunist riisist ja veiselihast (u. 300cal)
või
veiseliha aurutatud juurviljadega
või
meriahven puuviljasalatiga
või
kalkunifilee rohelise salatiga

Vahesnäkkideks sobivad, puuviljad, juurviljad, puuviljasmuuthie, rasvavaba jogurt, roheline salat.

Kergelt patustada võib nt. musta naturaalse shokolaadiga või pähklitega..

Kasulikum on süüa 5-6 kuus väikest portsjonit (3 ülalmainitut + vahepalad), et ei tekkiks tühja kõhu tunnet. Samuti peaks jooma võimalikult palju vett (min 1,5 liitrit) ja rohelist teed. Võimaluse korral piirata kofeiini või juua iga tassi kohvi kohta ja klaas vett (kofeiin väljutab kehast vedelikke, mida on organismi tegevuseks ja salenemiseks vaja).

Liikuda oleks hea, harrastades võimalikult erinevaid liikumisvorme. Nt. 3 korda nädalas joosta 30min, 2 korda jõusaal, 2 korda ujuda. Mida intensiivsem spordiala, seda parem, aga tähtis oleks, et tegevus vahelduks, pingutaks erinevaid lihasegruppe ja samas ei tüütaks ega väsitaks liiga ära.

Ka liikumise kalorikulutuse leiab leheküljelt:
Näide: 1 tund jalgrattasõitu võrdub 0,8 hamburgeriga! Nii mõeldes üsna ebameeldiv, sest ega hamburger pole ainuke, mis te päevas sööte, küll aga on sporditegevusele kuluv aeg ja energia piiratud. Selle asemel et süüa hamburger võiks selle energiakuluga pigem kulutada ära terve hommiku ja lõunasöögis saadud kalorid kokku!

Loe

Miks mehed petavad?

Miks mehed petavad?

Kuigi ma ei pretendeeri absoluutsele tõele, on minulgi väljakujunenud arvamus, miks mehed petavad. Naistega on tavaliselt lihtsam – armastuse puudus, romantika puudus, ebakindlus (oma mees ei kiida ja imetle, järelikult tuleb tuge otsida mujalt). Meestega on keerulisem, sest esiteks ei ole kõik nii ratsionaalne, teiseks on meestel petmiseks oluliselt rohkem põhjuseid ja need on oluliselt hägusemad.

Loomulikult on mehi, kes ei petagi, ma siiralt usun sellesse. Samas on minu oletus, et need, kes petavad, teevad seda ühel neist põhjustest.

1. Sest nad võivad.
Lihtlabaselt, sest nad arvavad, et võivad. Tagajärjed on sekundaarsed. Sellel hetkel kui ilmub kaunis naine, ilmub ka väljakutse. Nagu on väljakutse vallutada mäetipud, sest nad lihtsalt on olemas. Ületada rekordeid, lihtsalt nende ületamise pärast. Tegelikult nad muidugi ei või, aga see tuleb meelde õhtul kodus ja sellistel puhkudel, oi kuidas oleks tahtnud et reaalsus-check oleks toiminud varem.

2. Meeste mängud.
Sest sõbrad esitasid talle väljakutse, vedasid kihla, kahtlesid tema võimetes. Puhas egotrip ja enda väärikuse tõestamine pullikarjas. Samuti on piirkondi, kus reeglid on lõdvemad ja ei kehti – tööreis, firmapidu jms. Ehk kohad, kus vahelejäämise tõenäosus on maksimaalselt väike. Ja siis muidugi on õrnhabras piir, mida loetakse petmiseks ja mida mitte. Aga ta ei tundnud ju mitte midagi. Aga suudlemine ju ei ole. Milleks riskida millegi nii süütu rääkimisega, et sa saaksid mingil imepõhjusel vihakrambid. Midagi ju ei juhtunud! Mhm, ega siis kui meie sedasama juhtume tegema, ei lähe ju ka arvesse, onju?

3. Teiste süüdistamise võimalus
Eelmisest punktist jõuame järgmisesse. Aeg-ajalt on kuuldud ja nähtud ka vabandusi „aga sõbrad sundisid”, „aga ma ei teadnud, et nii läheb”, „aga ta ju ise suudles mind”. Mis tähendab ta ise suudles? 12 aastased olete või?

4. Ahistav rutiin
Hommikused hambapesud, õhtusöögid ämma-äiaga, pidevate murede kurtmine kaalu ja dieedi-probleemidega, lõputud seriaalid telekas, laupäevased kaubanduskeskused ja nii edasi ja nii edasi. Alati sama ringlus. Ja kui ei ole aeg-ajalt „romantilisi äratusi”, siis see lihtsalt kas ajab hulluks või tasapisi murrab vastupanu ja kaotab sädeme. Mis viib meid teemani enesekindluse puudus ja pidev julgustamise vajadus. Lõpuks on kergem võtta keegi, kes on elurõõmus, rahul ja natuke ülekaalus, kui naine, kes on milligramm kaugel täiuslikkusest, aga pidevalt muretseb ja vajab kiitust (siinkohas võiks rääkida, et mehed ise ja ühiskondlik surve on tekitanud selle eelduse, et naine peaks tegema kõike ja veel rohkemgi, olles sealjuures laitmatult kena ja lõputult hea. Vaevalt, et mingis amatsoonide ainult nais ühiskonnas olid mured, et oi, mu üks rind on kergelt väiksem või tuharad ei ole nii pringid, kui naabri-Changal. aga sellest äkki kunagi hiljem.)

5. Sest nad ei saa kodust, seda mida vajavad.
Üsna sama, mis naistel. Armastuse, hoolimise, tähelepanu, austuse, seksi, hoolitsemise puudus. Kuigi naistel tavaline, siis meestel ilmselt haruldasem põhjus.

6. Ja nüüd viimane, aga enamlevinud põhjus - sest nad on rumalad
Sest kuigi nad teavad, et teist meiesugust ei leia, ei suuda nad ikka vastu panna esimesele 5 põhjusele.

Muidugi võib juhtuda ja tihti juhtubki, et põhjused ei olnudki nii ratsionaalsed. Lihtsalt talle ei meeldinud su naeratus, ajas närvi su kõnnak, hääletoon, pikkus, kaal ja miljon muud tegurit, mille peale ei tule ja vastu ei saa, ning ei peagi saama. Seda nimetatakse diplomaatiliselt „sobimatuseks”. Ja kõige täiuslikumadki on osadele lihtsalt sobimatud.

Loe

Paanikahoog, Al Pacino ja black-out *

Paanikahoog, Al Pacino ja black-out *

Ma arvan, et see oli mu esimene paanikahoog mis on mulle täiesti uus kogemus. Ma olen ennast alati pidanud Robert De Niroks fimist „Analyze this”. Kui arst diagnoosib maffiabossil paanikahoog, küsib De Niro raevunult „Panic attack? Do I look like a guy who panics easily?”. Ehk eesti keeles, mul on rauast... närvid. Olles alates 16 aastast üksi show-maailmas käid sa läbi tulest ja veest. Kui ma tülitsen, siis ainult adrenaliinivaeguse tõttu. Liiga kaua ühe kohapeal istumist teeb mind närviliseks. Kuidas see film edasi läkski: „Have you been under lots of stress lately”. Yes, I’ve been under lots of stress. Ma olen nüüdseks mitu kuud lennanud linnast linna, peatudes kodus ainult pesu pesemiseks oma näo meenutamiseks A-le. Mu suhted kärisevad, ma kannatan tänu pidevale ajavöötmete vahetusele kroonilise unetuse all (jet set ´n jet-lag), mu vanemad kirjutavad mu nime valesti ja isegi A. koer pissib põlguse osutamiseks mu riietele ja Prada kotti. Jah, mul on kerge stress. Kõik see kultiveerus eile, õhtu enne kojulendu, paanikahooga või kofeiini üledoosiga, mis on loodetavasti tõenäolisem. See on enesediagnoos, aga mingil veidral põhjusel suudan ma ise ennast tavaliselt kliiniliselt diagnoosida kui ükski arst ja oma juukseid värvida paremini ki ükski eesti juuksur, keda ma tean.Tegelikkuses on mu kliiniline enesediagnoos ilmselt samal tasemel kui „Kolm meest ja koeras”, kus peategelane avastab meditsiiiniteatmikku lugedes, et tal on kõik haigused välja arvatud põlveõndla põletik. Juuksurite teemal peaks minu meelest Tony&Guy panema Nobeli preemia järjekorda kohe peale kõrvatroppide ja silmaklappide leiutajaid. Igal juhul .. ma ei saanud hingata, mulle lõi karjuva selgusega näkku päev varem nähtud unenägu, ma tundsin ahistavat surmani kahjutunnet, et ma pole enam laps ja ma olin kindel, et kui ma nüüd magama jään, siis ma enam ei ärka. Järgmisel hetkel käivitus minu ellujäämisinstinkt ja ma sain aru, et peale 5 suurt Caffe Lattet, toppeltkogust vitamiine ja energiajookide tauriini, oli magamistablett suurim viga, mis ma olen teinud peale seda, kui ma A3-st lahku läksin (viga oli, et ma seda varem ei teinud). Mul on üldiselt väga hea uni ja söögiisu, mis kunagi alt ei vea. Ma ei talu üldse mõtet, et mingi keemia välja arvatud valuvaigistid, reguleerib mu organismi. Nüüd ma otsustasin võtta mingit ilma retseptita unerohtu, et suuta vähegi ellu jääda kesk kroonilist jet-lagi Igal juhul, esimene mõte, mis mul tekkis oli, et rohi tuleb välja saada. Kuidas saadakse rohtusid välja? Edasist ma ei räägi, aga tuleb välja, et buliimik olla oleks üllatavalt kerge. Kõik on vähese vaeva ja tehnika küsimus. Aga kordan, EI SOOVITA proovida, buliimia on vaimne haigus. Te ei taha ju olla skisofreenikud või paranoilised, miks peaks tahtma olla buliimik?
See kõik on tegelikult pikk sissejuhatus tänasesse ja sellesse, et ma magasin sisse. Olles oma organismi tühjendanud kõigest (lõpuks tundus, et ka osadest siseelunditest), otsustasin ma samuti pragmaatiliselt, kuigi ma meenutasin sel hetkel pigem väikest toppelt-patareiga Durcell-jänest, et nüüd ei tohiks mind enam miski tappa ja võib magama jääda (olles enne profülaktika mõtes kirjutanud märkmepaberile A. kontakti ja paludes A-l, manageril ja hotelli vastuvõtul ennast äratada, et nad saaks aru, et midagi on lahti, kui ma ei ärka). Mure ellujäämise pärast on mul olnud varemgi. Ma sain Rio de Janeiros toidumürgituse. Ma minestasin, nad äratasid mind millegaga ellu, nad pildistasid jälle. Ja nii korda 50. Kui sind on broneeritud suureks fotosessiooniks, pead sa olema otseses mõttes surnud, et sinna mitte minna ja mina ei olnud veel päris lõpuni surnud. Dead but still kicking. Siis viidi mind tagasi hotelli (osades maades õnnestub ka elada üksi mitte modellide majas) ja ainus, mis mind elus hoidis oli mõte, et ma ei taha surra kuskil Rio de Janeiro hotellis. Ma olen elus. Ma ei söö enam toitu, mida müüakse Rio De Janeiro tänavatel. Või Egiptuse tänavatel. Või Türgi tänavatel. Venemaal võib, need bakterid on ammused tuttavad. Olgu. Kõige selle tulemusena ma siiski ärkasin (!) hommikul kell kaheksa A. valvekõne peale. Sellel hetkel ma enam ei olnud õnnelik oma imetabase ellujäämise pärast, vaid lihtsalt pahur, otsustades magada veel paar tundi. Ärgates kell 11, oli paanika kauge ja ähmane mälestus. Nüüd on kergelt piinlik (tegelikult ei ole mu manager frustreerunud suslik ja Anna ei ole nii anorektiline, et kui ta pähkli sööb, siis näeb välja nagu boamadu, kes on kanapoja elusalt alla neelanud..Mm...tegelikult on.). Peale üle pika aja kaheksat tundi ööund olin ma tagasi minu veetlev isiksus väikeste paratamatute vigadega. Olin hetkega stardivalmis – hambuni relvastatud krediitkaardi, lennupileti, passi ja nelja kotiga. Ja mul oli neetult kiire. Üldiselt üks kindel viis naistes võitlusvaim äratada, on öelda, et nende kotid ei mahu kaasa? Mis tähendab ei jõua tassida (meestega pool ööd õlut juua ja ringi hulkuda jõuad aga minu kuute kotti tassida ei jõua)? Mis tähendab, ei mahu (ja sinu surfivarustus, lestad ja sukeldumisvarustus mahub)? Ma olen nõus võtma oma neljanda, viienda ja kuuenda koti vajaduse korral kaela ja hambusse, peaasi, et mitte neid maha jätta. Seda enam, et oma raamatute nimel võitlen ma lõpuni. Ja nüüd oli mul pagana kiire. Hommikukohv jäi vahele (ei, ma ei kartnud peale eilset kohvi juua isegi mitte alateadlikult, ma lihstalt ei jõudnud) ja tegin suurima erandi – panin jalga plätud. Mingi kummalisel kombel läheb ilma kõrgete kontsteta kõndimine kordi kiiremini, rääkimata jooksmisest. Haarasin oma neli kotti ja astusin..pimedusse. http://www.forbes.com/feeds/ap/2007/07/23/ap3940507.html Barcelonas oli ilmselgelt fire-salesi kolmas etapp. Elekter oli kadunud vähemalt ühest linnaosast (hiljem selgus, et praktiliselt kogu linnast), autod andsid ristmikel siglaani, igast suunast oli kuulda sireene. Mind see ei seganud– minul olid siht ja eesmärk. Ma tõesti teadsin ja olin absoluutselt arvesse võtnud võimaluse, aga miski ei takistanud mind kontrollimast..ja mul oli õigus, metroo ei töödanud. Metroo ise võis küll töötada, aga piletiautomaadid ja elektroonilised uksed, mis sõltusid muidugi elektrist, ei töötanud. Kui suurt UPS-i oleks vaja, et kõik linna elutähtsad organid nagu metroo ja poed käigus hoida? Kirusin, haarasin oma kotid hambusse ja ronisin maapeale tagasi. Miski nii tühine ei saanud mind takistada. Kõndisin kaks kilomeetrit rongijaama, et avastada, et sama olukord valitses ka seal. Nii lihtsalt mind ei murra. Selleks ajaks, kui ma olin tagasi roomanud metroojaama, töötasid rongid jälle. Bruce Willis oli tegutsenud kiiresti.** Kolm korrust treppe. Mul hakkas üha kiirem ja mitte miski ei ole halvem koht nelja kotiga kiirustamiseks kui Ramblas. Võib-olla Oxford Street, kui Piccadilly on ümber piiratud pommiähvarduse tõttu (nagu juhus, kui ma olin mõned nädalad tagasi Londonis kolme kotiga), aga see hetkel ei lohutanud. Ma ei soovita kunagi võtta hispaanlasest meest. Mitte kunagi. Tuhande esimene põhjus on, et kuigi sa oled tavalisel päeval igati kõlbeline järgi vilistamiseks, lakkad sa naisena eksisteerimast kohe, kui see nõuaks neilt kergematki pingutust. Rääkimata kohvri treppidest üles aitamisest. Ja ma ei ole kohanud erandit. Küll aga on inglise mehed valmis kohvri vajadusel koduni viima, sest nende lastetuba ja pidev alateadlik hirm mis-ema-arvaks-kui-näeks lausa sunnivaid neid lakkamatuks viisakuseks. Aga Benny Hilli ja inglaste huumorist (va Monty Python) ma aru ei saa. Seega pole isegi inglise mehed täiuslikud. Torman kohvritega liikumise kiirusrekordeid purustades edasi. Läbi masside, üle ristmike, komistan inimeste otsa, astudes korduvalt tuvikaka sisse. Äkki, äkki, veel jõuan. Ja jõudsin. Need kingad olid veel alles. Ostsin uued Pura Lopezid ja istusin Starbucsi. Lennukini oli veel 5 tundi. Ka mina pole täiuslik, ma olen lihtsalt tavaline naine.


* Mis puutub asjasse Al Pacino? Ei puutugi, ta lihtsalt meeldib mulle rohkem kui De Niro.
** Viide Die Hard 4-le.
Blackout: http://www.forbes.com/feeds/ap/2007/07/23/ap3940507.html

Loe