Suhteargpüksid, Paris Hilton ja katkised Ferrarid*


Lugedes the Sad Moments of my life
blogi tundsin vajadust sõna sekka öelda. Kõige argpüksilikum ja alatum on lahkuda ilma selgituseta. Te olete koos, veedate aega, naudite seltskonda. Siis midagi ei sobi ja otsustate lahkuda. Selle asemel, et öelda, et „mul on kahju, aga me ei sobi”, „Sa siga petsid /valetasid” vms. tõmmatakse saba jalgade vahele ja põgenetakse. Arg-püksi-lik. Nii palju julgust ja väärikust võiks vähemalt enda vastu olla, et ausalt pea püsti minema kõndida mitte joosta ja peita pidevalt kartlikult üle õla vaadates ja telefoni hääletule lülitades, seletades pealtnägijatele, et „telefonimüüja või muu analoogne spämmib”. Ja mahajäetu-vaeseke mõtleb veel kaua, mis halvasti läks ja mis ta valesti tegi. Isegi haavatud hobuse lastakse maha mitte ei jäeta piinlema.

Mis seal salata, ega ma isegi pole teemast pääsenud. Ei hakka juba kirjutatud teemat pikalt kordama, jutt ise Naistesebimisväljendid- mida võib ja mida mitte? Kõik algas kenasti – kohvik, loomaaed ja kuuvalged ööd ja lõppes sama lüüriliselt - vaikiv telefon ja igavesti vastamata küsimused. Hiljem tuli küll välja, et „minu ainus viga” oli see, et ta oli minu exi ja selle aja peale hea sõbra parim sõber. Tuli välja 2 aastat hiljem. Kui ma oleks püsivam ja nõrganärvilisem, oleks see pagana pikk aeg. Ühesõnaga, olevat J ja T käinud ühiselt õlut joomas, ja avastanud , et mõlemad on minust huvitatud, aga T-l, „kes tuli-nägi-võttis” esimesena oli eesõigus ja T. taandus sõbra ees. Nii ma T. keerutamisest järeldasin. Kena muidugi, et kellelgi oli meeles ka mulle teatada. Kahjuks olime me 2 aastat hiljem T-ga juba liiga head sõbrad, et temaga suhtlemist lõpetada. Ma olen kindel, et kui see oleks varem välja tulnud, poleks ükski vandekohus mind süüdi mõistnud. Rotimürk on liiga hea selliste suslikute jaoks nagu T.

Niisiis, kallis J., ma pole nii suur inimene, et andestada. Küll aga piisavalt ükskõikne, et unustada. Seega, ma soovin Sulle jätkuvalt hommikuti katkiseid Ferrari aknaid, kolme naist, seitset last ja rutiinset elu väikelinnas. Samas, kui see on just see, mida Sa sooviksid, siis me ei oleks sobinud nagunii.

* Katsetan, kas Paris Hilton paneb rohkem klikkima kui Al Pacino

Loe

5 halba omadust



Kuna blogide kommentaarides on küsitud, et mis mu vead siis on, liitun mõttelõngaga – minu 5 halba omadust. Vead ei ole pingereas vaid suvalises järjestuses.

1. Ma olen väga püsimatu ja mul on pidev adrenaliinivajadus. Ma ei suuda olla kaua ühes kohas, samade inimestega, kinnises ruumis, stabiilses ja rahulikus elus. Motoorne rahutus. Selle tagajärjel pean ma pidevalt reisima / käima / tegema, ühesõnaga „keeping myself busy”. Samuti avaldub see „almost there” tulemuses. Kõik läheb imehästi kuni veerand enne lõppu ma kas tüdinen või väsin. Tundub, et juba ju olen sama hästi kui võitnud / saavutanud, mis seal pingutada, ja sealt algab langus.

2. Ma vajan üksindust. Ma ei ole päris kindel, kas see on halb omadus või eripära. Ma olen ainus laps, olnud kohe peale keskkooli lõpetamist „oma elu peal” ja ma tahan ja vajan üksindust ja hingamisruumi. Piire ei ole, mida rohkem, seda parem.

3. Ma ei talu lollust. Passiivset talun, aga agressiivne minu vastu suunatud rumalus muudab mind küüniliseks, sarkastiliseks ja ...õelaks?

4. Ma võiksin olla korralikum. Kuna mulle on geenidesse sisse progetud boheemlus, võitlen ma lohakuse ja hajameelsusega nagu saan ja olen saavutanud ilmselt „keskmise või isegi üle keskmise valge inimese” tulemuse, aga arenguruumi on.

5. Ma ei viitsi süveneda väikestesse asjadesse. Ma võin genereerida ideesid, visioneerida, luua jms. aga ma ei suuda teha miljonit väikest rutiinset detaili. Selleks ongi ilsmelt loodud erinavd inimtüübid...

Kuigi see vastaks stereotüübile, ei ole ma peaaegu üldse edev (võib-olla saan rahuldada selle lihtsalt oma päevase tööga), shoppingut ma üldiselt ei salli ja teen seda harva, aga siis ka põhjalikult.

Loe

Tavaline päev modellikorteris



Astudes sisse Milano modellikorterisse on esimene asi, mida ma õhust tunnen, kodusõja eelaimus. Tsiviilelanikkond on evakueerunud (Gabriela läks shoppama) ja vastastel (Freya ja Giselle) käib võidurelvastumine (lappavad võidu moeajakirju). Astun vaikselt sisse ja loodan, et nad veel ei märka mind – tsirkust ja leiba!

„Ma ütlen sulle - mitte kunagi,” teatab pruunisilmne itaallanna Giselle trotslikult.

„Muidugi on, kurat võtaks,” tõstab Freya häält.

„Kui on, siis näita ette,” laiutab Giselle vihaselt käsi, visates ajakirja plaksatusega põrandale.

„Mai saa aru, kuidassa VÕID nii pime olla, kui sa ei näe ka selliseid asju. Modell, MY ASS. Sellepärast keegi su tagumikku ei palkagi,” karjub Freja ja tuiskab üle toa.

Giselle põikab kõrvale, hüppab oma tuppa ja lööb ukse pauguga kinni, lukustades selle kiiresti seestpoolt. „/%&¤¤%,” on kuulda summutatult läbi ukse.

„&/%&&%, Giselle, ma ei %¤&%&¤,” ei jää ka Freya võlgu, viskab ajakirjad lauale, haarab telekapuldi ja vajub tugitooli.

„A, tsau,” märkab ta mind ja innustub jälle. „Ütle sellele %¤%&, et Kate Moss ei kannaks kunagi punast.”

Ma ohkan. Tore on jälle „kodus” olla. Pasiivne võimuvõitlus kulmineerub lõpuks tavalise Vene-Ameerika suhete stiiliga – mõlevad arvavad, et teine pool on väiklane jobu, aga kuna koos tuleb eksisteerida, siis las ta kobab omaette pimeduses edasi. Targem annab järele. Ei anna.

Loe

Meeste reeglid naistele



Neile, kes ei ole veel jõudnud lugeda – üks emailides ringlev muhe nimekiri. Naised, võtke huumoriga. Meeste asemel ma ei loodaks, et midagi muutub, aga vaimukas lugemine meeste meeleheitlikust naisteparandamise katsest siiski.

„Reeglid” on kirjutatud mehe käe läbi, sellest ka pöördumise vorm.

1. Rinnad on vaatamiseks, sellepärast me neid ka vaatame.
2. Õpi selgeks prill-laua kasutamine. Sa oled juba suur tüdruk. Kui see on üleval, pane see alla. Meile on vaja seda üleval, teile all. Te ei kuule meid kunagi kurtmas selle üle, et olete selle alla jätnud.
3. Shoppamine EI ole sport. Ja me ei hakka ka kunagi teisi arvama.
4. Nutmine on väljapressimine.
5. Küsi meilt, mida Sa soovid. Ja olgem täpsed selles:
- kaudsed vihjed ei tööta
- tugevad vihjed ei tööta
- selged vihjed ei tööta
- LIHTSALT ÜTLE OTSE VÄLJA

6. ‚JAH’ ja ‚EI’ on täiesti selged vastused pea igale küsimusele.
7. Tule oma probleemidega meie juurde siis, kui Sa soovid neile lahendust. See on see, mida me teeme. Kaastundeks on Sul sõbrannad olemas.
8. Peavalu, mis kestab 17 kuud on VÄGA tõsine probleem. Mine arsti vastuvõtule.
9. Mida iganes me ütlesime 6 kuud tagasi ei ole kasutatav argumendina. Tegelikult muutuvad kõik ütlused kehtetuks ja välditavaks pärast 7 päeva möödumist.
10. Kui Sa arvad, et oled paks, siis arvatavasti Sa seda ka oled. Ära küsi seda meie käest.
11. Kui millestki on võimalik aru saada kaheti ja üks neist teeb Sind kurvaks, siis tea, et pidasime silmas seda teist varianti.
12. Sa võid kas paluda meilt midagi teha, või öelda meile, kuidas seda teha, mitte mõlemat.
Kui Sa juba ise tead, kuidas seda kõige parem teha on, tee lihtsalt ise.
13. Christopher Columbus ei vajanud suuna näitamist, meie samuti. (Ta läks avastama Indiat ja jõudis Ladina-Ameerikasse..khm? – Milana)
14. Kõik mehed näevad vaid 16 värvi nagu Microsoft Winowsi tava-ekraaniseadmetes. Virsik on puuvili, mitte värv. Kõrvits samuti. Meil pole õrn aimugi, mis mauve on.
15. Kui kuskilt sügeleb, tuleb seda sügada ja seda me ka teeme.
16. Kui me küsime „mis Sul viga on” ja Sa vastad „mitte midagi”, siis me ka käitume nagu poleks midagi. Me teame küll, et Sa valetad, aga pole lihtsalt mõtet tülitseda.
17. Kui Sa küsid meilt küsimuse, millele Sa vastust ei taha, siis arvesta sellega, et see vastus Sulle ei meeldi.
18. Kui me läheme kuhugile, siis iga riietus on sobilik, tegelikult ka.
19. Ära küsi meilt, millest me mõtleme, välja arvatud juhul, kui Sa oled valmis rääkima teemade nagu:
- seks
- sport
- autod
20. Sul on täiesti piisavalt riideid.
21. Sul on liiga palju kingi.
22. Ma olen vormis. Ümmargune on ka vorm.

Loe

Love story. Armani Exchange (kordus)



Barcelonas sajab. Ookean on su silmade värvi.
Sinu kataloog. Mina ja Freya pildistame su kataloogi. Sa oled mu välja valinud. Ma tean, et see oled sina, enne kui sina tunned mind. Tavaliselt ma ei tea. Tavaliselt ma olen aeglane. Seekord ma tean. Me ei või kohtuda. Armastus on lubatud, aga tutvumine mitte. Kuidas on võimalik armuda, kui ei või tutvuda? Ööklubid, baarid, kohvikud. Sind ei ole, sind ei ole, sind ei ole. Ma kirjutan sulle, või sina kirjutad mulle. Ma ootan sind ja sa ei tule. Alles hiljem saame teada, et see polnudki ette nähtud. Aga siis me veel ei teadnud. Modellivõistlus Saksamaal. Sa faksid mulle iga päev. Maximi pildistamine Istanbulis. Sa proovid, kuidas meie nimed kokku sobivad. Nad ei sobi, aga ma ei ütle sulle seda. Puhkus päikeserannikul ja sinu igavesti valged T-särgid. Armani Exchange. Alati Armani Exchange. Ma jooksen hommikuti alla randa mööda lõppematult pikki valgeid treppe, et tuua Sulle hommikust ajalehte. Sa oled tellinud meile hommikusöögi. Ja nii igal hommikul. Me läheme randa ja ma ostan endale väikesest poest Pierre Cardini ujumisriided. Poemüüja, noore sädemega silmis naine, küsib kas ma olen modell, neil on õhtul poe moeshow. Me naerame ja ütleme, et ma ainult meenutan seda modelli ühe tuntud gei muusikavideost. Naine naeratab mõistvalt ja küsib igaks juhuks autogrammi. Laev, kahekorruseline, diivanite ja tantsupõrandaga. Ma ainult vaatan põranda poole, sest ma olen suremas kõhuvalusse. Kaheksa jäätist päevas murraks tugevamatki. Me naerame ja hullame basseinis. Sa lähed mulle vett tooma. „Ta armastab sind väga, sa tead,” ütleb su parim sõber. Ma naeran igaks juhuks. Ta ei saa aru, miks, ja naerab igaks juhuks kaasa. Viimasel päeval sa palud, et me pildistaksime koos. Ma ei salli pildistamist eraelus, aga lõpuks me siiski teeme kolm pilti meist. Ma lendan Tallinnasse. Sa helistad iga päev. Aasta aega. Ma ei võta enam su kõnesid. Ma ei jõua enam. Ma põletan meie pildi ja kaks juba äramagatud Armani Exchange T-särki. Barcelona-Milano-London. Ma helistan Sulle. Sa ütled et sa oled abielus. Sul on laps. Ma nutan millegipärast ja sa naerad. Sa tegid nalja. Ma panen toru ära. Lennujaamad, reisikotid, purjus turistid ja kiirustavad ärimehed. Istanbul-London-Ibiza-Rio-de-Janeiro. Kümned kataloogid ja catwalkid. Sa helistad mulle. Ma ütlen, et ma olen abielus. Sa vaikid. Ma ei teinud nalja. Sa ei helista mulle enam.
Ma jumaldan oma meest, me ei räägi su naisest. Me lihtsalt räägime ülepäeviti. Viiendat aastat merest ja päikesest. Ma arvan, et me ei saa kunagi aru, kui palju me tegelikult teineteist armastasime. Ookean on sinu silmade värvi. Barcelonas sajab.

Loe

Kallis Jeesus,


Olen viimasel ajal blogides Sinust ja pattudest palju lugenud ja mõtlesin, et äkki võiks Sulle kirjutada. Kuna ma aadressi ei tea, saadan avaliku kirja. Tundud päris normaalne tüüp olevat ja mul on mure. Tahaksin öelda äitäh, et sa surid mu pattude eest. Kuskil ajalehes kirjutati, et kõigi pattude eest, tähendab, et vist ka minu omade. Ma pean kahjuks tunnistama, et mul on neid jälle. Mis iganes Sa tegid, ei aidanud. Kas on edaspidiseid juhiseid? Palvetamist ja patukahetsust, ma juba katsetasin, aga ikka tulevad patud tagasi. Samas, oled Sa kindel, et see su ülestõusmine peaks ikka ka tagantjärgi mõjuma? Et äkki see kehtib ainult nendele pattudele, mis tehti enne Su ülestõusmist? Aga kui peaks, siis miks ma enam palvetama ja pattu kahetsema pean, sellega tunduks nagu olevat ühel pool ja äitäh?
Ära palun valesti aru saa- ma ei proovi öelda, et su trikk oli mõttetu, Tädi Ljuba kolmandalt korruselt ei ole enam oma meest kordagi peale seda kui Jumala sõnalased tema ukse taga käisid sõimanud „kuradi hoorapojaks”, aga ausalt öeldes uued sõnad on hullemad. Mis siin Ljubast rääkida, käisin vaatamas Mel Gibsoni filmi su elust ja saalist välja tulles küsisid kaks nolki, kas filmi lõpus jäi peategelane ellu. Ma ei hakanud arutlema ja ütlesin tavalise arvamuse, et „ei, peategelane löödi risti”. Juhtnolk sügas tagumikku ja otsustas, et mingeid vampiirikaid nad küll vaatama ei lähe, Aga olgem ausad, oleksid sa seda kõike ette näinud, oleks sa küll vist selle risti vahele jätnud. Natuke mõttetu vist, onju?

Et nagu siis vasta palun ruttu, mis ma nende pattudega peale hakkan, ega neid ajaga vähemaks jää.

Tsau või...et aamen või,
Milana

PS. Palun vasta emailile mitte kommentaari, muidu veel teised vaatavad, et ma olen mingi imelik, et arvan, et jumal räägib minuga

Loe

5 fakti minust, millest ei peaks rääkima


1. Mind on Milano lennujaama passikontrollis kinnipeetud tagaotsitava kurjategijana.

Nüüd öeldakse tavaliselt, et tegelikult ei otsitud üldse mind ja see oli eksitus, aga ei olnud eksitus. Nad otsisid mind. Mind võeti passikontrollis kinni, kommenteerimata midagi rohkemat, kui et ma olen tagaotsitav ja „no big deal”. Viidi politseijaoskonda ja paigutati üksikusse ruumi nagu ikka vägivaldseid ja muidu ohtlikke kurjategijaid. Tunni aja pärast tuli politseinik ja küsis, kas ma tahan üles tunnistada. Ei tahtnud. Kõik see, mida ma oleks tahtnud, oleks huvitanud rohkem minu poiss-sõpra A3., vanemaid, psühhiaatrit ja manageri, mitte politseid. Politseinik vaatas mulle kõõrdi ja kahtlustavalt otsa ja vihjas: „kassett”. Nope, ei aita. Veel mõni vihje? Pornot teinud ei ole, koduelu seksistseene filminud ka mitte. Peale tükk aega venitamist jõudsime lõpuks tegeliku asjani. Ma olin laenutanud videokasseti, mida ma ei olnud õigeaegselt tagastanud. Oleks siis kohe nii öelnud! Ma oleks kassetilaenutusest läbi läinud. Kassett ise oli lausa kaasaski (mille eest ma oleks äärepealt jälle pihta saanud – võõra vara maalt välja viimine). Hoiti mind siis niikaua kinni kuni politseiesindus (4 politseinikku ja koer) läksid kassetti rühmaviisiliselt tagastama ja raporteerisid, et väärt vara „Play Dead”, vabandust, „Die Hard” on turvaliselt omal kohal tagasi. Sain 100 eurot trahvi ja võimaluse jäädvustada oma portfolio ja sõrmejäljed andmebaasi. Hea Videoplanet, tahaksin rõhutada, et ma pole kunagi, mitte kunagi, teie DVD-de tagastusega hilinenud, ja kui ka olen, siis rohkem ei tee.

2. Mulle meeldiks proovida vahekorda naisega.
Üks asjadest, millest ma olen mõelnud, aga väga kena naise ja võimaluse puudusel tegemata jäänud. Tegelikult ükskord olin ma juba vaimselt valmis T. (vt. ka Kuldkalakesed, Hemingway ja suhete lõpud) uue naisega, aga nad suutsid just siis peale mitmeaastast kooselu lahku minna, enne kui asi meie põgusast suudlusest kaugemale läks. Hea valmismõeldud plaan läks vett vedama.

3. Ma olen T. ülipopi sportauto nokkapidi kraavi sõitnud.
Juhtus. Aga kes tal käskis viia mind ringrajale ja karjuda „vajuta nüüd, vajuta nüüd!”. Ma näen, et see oli ikka enamuses tema viga. Tema ei näe, aga ta ei näe üldse paljusid asju.

4. Ma unustasin oma endise poiss-sõbra A3. sünnipäeva kolm aastat järjest ära.
Mitte meelega, kogemata ja põhjalikult. „Eiei, kallis, ma ei unustanud Su sünnipäeva ära, kuidas Sa üldse sellepeale tulla saad. Ma olen Sulle isegi spetsiaalselt ostnud National Geographicu fotoväljaande.” See oli esimesel aastal. Teised kaks ma ei viitsinud enam valetada. Oma õigustuseks võin öelda, et ta oli sündinud jõululaupäeval ja siis oli muustki mõelda. Jeesusega on tal sama palju ühist, kui sellega, et Jeesus sündis jõululaupäeval (viimase info kohaselt sündis ta tegelikult 3. märtsil...Kusjuures mu ema sündis kolmandal märtsil, aga ainus, mis ka temal on Jeesusega ühist on see, et ka tema elu on olnud üks paras hädadeorg).

5. Ma lõin üleeile oma hambaarsti. Ta küsis, kas mul on valus ja minu meelest ei olnud suu lahti „mgmmmm..” piisavalt ilmekas heli väljendamaks mu tõeliseid tundeid. Kuigi, arst on hea. Lausa võlur. Kui ta poleks hambaarst, võtaks ma ta oma ihuarstiks. Kuigi ma kahtlustan, et nii osavate käte ja heade silmadega suudaks ta olla veel ka vähemalt ilukirurg, psühholoog ja palju muudki. Ajukasvajaga jääks juba ilmselt hätta.

Loe

Kirjutaks raamatu?

Tekkis nartsissistlik mõte, et kui kirjutaks blogide asemel / kõrval oma elust, tegemistest, mõtetest jms. raamatu, kas oleks lugejaid? Kommentaarid ja hääletamine oleks abiks :)

Loe

7 vähetuntud fakti



Lugesin teiste vähetundut fakte ja tundus nagu oleks salaja lugenud päevikut või sisse piilunud magamistuppa. Seega aus mäng – vastan samaga.


1. Peale 16. aastasena Mati Undi „Tühiranna” lugemist muutusin ma kirjanduslikult impotendiks. Milleks üldse kirjutada, kui keegi on kõik juba nii oskuslikult ära öelnud. Kuna raamatupoes ega antikvariaatides seda raamatut enam ei olnud, siis „kaotasin” kooli raamatukogust selle raamatu viisaka leppetrehvi vastu. Teatrietendus on minu jaoks pühadueteotus. Antud teemal on mu impotentsust ainult süvendanud „Closer” http://www.imdb.com/title/tt0376541/

2. Ma olen praktiliselt sõltuvuse tasandil läbi teinud tsükli Mud-Doom-Halo

3. Ma kardan siiani üksinda täiesti pimedas korteris magada (mingi lamp peab kuskil põlema).

4. Ma olen kirjutanud varjunime all kolmed viisistatud/salvestatud/avaldatud laulusõnad.

5. Ma olen kõigesööja välja arvatud erinevad molluskid, teod, paprika, sibul, küüslaauk, kukeseened, seller, till, keedetud porgand, maks jne.

6. Minu esimene töökoht oli keskkooliajal treeneriamet ja sellest alates olen ma leiba teeninud nelja täiesti erineva ametiga.

7. Ma olen ebausklik – koputan vastu puud või sülitan kolm korda kui must kass üle teejookseb, redeli alt läbi lähen. Jumalasse suhtun skeptiliselt, jõuluvanasse pole kunagi uskunud, hambahaldjas pole mind kunagi mäletanud, võib-olla ma siis meenun talle vanas eas.

Loe

Hea suhte teooria. Osa I



Inimesed jagunevad üldjuhul kaheks ja liigitusi on palju. Võib liigitada nagu Saturnin, kelle jaoks on inimesi, kes söövad pontshikuid või inimesed, kes loobivad teisi pontshikutega. Need, kelle jaoks on poolik klaas tühi ja kelle jaoks täis. Kes eelistab kasse, kes koeri. Kes teab moest unepealt kõike, kes arvab et Prada on väike autotehas Itaalias. Minu meelest jagunevad inimesed teoreetikuteks ja praktikuteks. Enamuse ajast olen ma praktik vt. Noor tehnik. Mis aga puutub inimsuhteid, olen ma selge teoreetik. Seega, minu teooria sellest, mida on vaja heaks b>H paarisuhteks?

1. Mehed on Pluutolt, naised Veenuselt.
Marss on liiga lähedal, mehed on vähemalt Pluutolt. Lähtekoht on see, et meeste ja naiste loogika lihtsat töötab erinevalt, ei ole midagi parata. Ja kirumine ja solvamine ei aita. Mõttekäikude piisavalt lineaarsele tasandile ja puust ja punaselt seletamine, kasutavate mõistete ühine defineerimine natuke aitavad. Üldiselt ma olen nõus, et olema pragmaatiline külm loogika ja naiste loogika (loogika + emotsioonid). Meenub anekdoot.
Venelane püüab kuldkalakese. Kalake kauplema:
„Mees, kulla mees, lase lahti, täidan ühe soovi. Kitsad ajad ja majanduslangus, tead, üks soov.”
Mees mõtleb natuke ja soovib:
„Ma tahan, et Tsetsheenias sõda lõppeks.”
Kuldkalake kamandama:
„Too Tsetseenia kaart....Ei tea, ei tea, palju mägesid, jõgesid üldse pole, keeruliseks läheb. Küsi midagi kergemat.”
„No olgu, pane mind mõistma naiste loogikat.”
Kuldkalake kratsib uime: „.....Kus see Tshetsheenia kaart oligi?”

2. I am whatever you say I am, if I wouldn’t then why would you say I am (Eminem).
Ühise keele leidmisele aitab kaasa ka paindlik ja analüütiline lähenemine. Jah, absoluutselt võib olla, et su mees on siga ja sina uss, aga see nüüd küll probleemi lahenduseni lähemale ei vii. Ole valmis teist ära kuulama, ja eeldades, et tegemist on intelligentse inimesega, on teatud põhjus, mis ta nii arvab.

3. Kõike ei peagi mõistma, vahel tuleb lihtsalt tolereerida.
Kõike selgeks rääkida ei saagi, kui on üldtasandil erinevused. Samas kõike ei peagi selgeks rääkima, vahel on kergem leppida, mitte põhimõtte pärast vaielda.
Elu on näidanud, et teemad, mida vältida:
a) Rahvaliitlast sa reformikaks ei räägi. Ei, isegi siis mitte, kui teed seda lõpuks karjudes, iga päev ja jagades talle ja kõigile ta sõpradele reformierakonna kondoome ja värvipliiatseid.
b) Täielik müstika, miks mehed kalal käivad. Neile on kindlasti saa müstika, kuidas naised suudavad shopata surnuna maha kukkumata. Las nad käivad kalal / jahil jms, me ju ei taha, et nad meie harrastuse kallal virisetaks.
c) Tavavaidlused ala Firefox vs. Explorer, Nokia vs Ericsson, ameerika versus euroopa autod. Mis seal vahet on? Tarbimisharjumused, meeldivus, seletamatud põhjused. Ela ise ja lase teisel elada.

4. Igal ühele vastavalt vajadustele ja füsioloogiale.
Naised armastavad kõrvadega, mehed silmadega (ja kõhu ja khm..millegi muuga). Fakt. Seega stimuleerib mehi silmade kaudu tulevad ja naisi kõrvade kaudu tulevad impulsid. Fair enough. Seega, mehed, kui naised peavad leppima sellega, et te vaatate võõraid ilusaid naisi kasvõi möödaminnes, mis on paratamatu füsioloogia, siis ka see, et me tahame kuulda armastusavaldusi ja seda, et me oleme teie jaoks maailma parimad ja kauneimad, on füsioloogiline vajadus. Mis viib meid punktini 5.

5. Julgustus, toetus, julgustus.
Ei, me tegelikult ei arva, et me oleme maailma kõige ilusamad, aga ma olen nõus uskuma ja ennast petta laskma, et teie jaoks oleme. Mis tähendab, et peate valetama? Kui selleks on vaja valetada siis olgu, ma olen paindlik, laske käia. Meie ju valetame, et teie kahe naela seina löömine teeb teist supertehniku ja tõelise mehe.

To be continued....

Loe

Kuidas tegelikult tehakse moefotosid? (koos manualiga)


Kuigi kindlasti ka Montoni video kajastab ühte aspekti moefotode tegemisest, on see siiski vaid üks fragment. Mida on üldiselt vaja selleks, et head moefotot teha? Üheks fotosessiooniks on vaja 1+ kena modelli, stilisti, juuksurit, make-upi tegijat, kliendi esindajat, fotograafi, fotograafi abilist ja last but not least – photoshoppijat /airbrushijat (sageli fotograafiga sama persoon).

Ühe fotosessiooni protsess:

1. Make-upige, juuksurdage, riietage modellid.
2. Kinnitage riietuse halvasti istuvad osad heal juhul nööpnõeltega, tavalisel juhul kõigega, mis fotograafi stuudiost leidub alates hambaorkidest lõpetades pinsettidega.
3. Positsioneerige modellid nii, et kinnitused ja ja muud defektid otse välja ei paistaks.
4. Pildistage, arvestades, et väga heal juhul tuleb iga 20-30. pilt normaalselt välja. Ühe riidekataloogi, kus on u. 20 erinevat riietust, pildistamine võtab seega aega 8+ tundi.
5. Riietage modellid lahti, võtke neist välja nööpnõelad ja kõik muu, mis fotograafi stuudios leidus, ja tõllad muutuvad taas kõrvitsaks ja hobused hiirteks.
6. Valige välja fotod, millest saab kõige väiksema vaevaga head fotod.
7. Airbrushige, photoshopake, illuminatege jne jne jne. Muidugi on sellel samuti piir, kuid olenevat kampaania suurusest / prestiizhist / moeaspektist (kataloogidel vähem, ajakirjades rohkem) muutub alles selle sammu käigus algprodukt lõpp-produktiks.
a. Kõik defektid eemaldatakse (armid, vajadusel tattood, segavad sünnimärgid)
b. Tekstuure parandatakse (nahka silutakse / varjutatakse, juukseid ühtlustatakse/istutatakse jne jne).
c. Värvigammat muudetakse (üldine foto värvigamma, küüned / huulepulgad jms vajadusel õigesse värvitooni jne).
d. Modellide proportsioone vajadusel „modelleeritakse” (peenemaks/pikemaks/mida vaja suuremaks, mida vaja väiksemaks)
e. Vajadusel lisatakse taustad ja aksessuraarid.

Lõpuks võib öelda, et on märgatavad erinevused alg- ja lõpp-produkti vahel.. Mitte just päris kärnkonna ja printsi efekt, aga minagi sinnapoole. Rohkem töödeldakse moefotosid (ajakirjadesse, reklaamikampaaniatesse), vähem tavalisi kataloogifotosid. Kuigi õnneks on ka töötlemisel mingidki piirid, nagu viitas ka selgelt Huge Heffner, kommenteerides Kelly Osborni Playboysse sattumise soovi: „I can't see it happening somehow - we don’t airbrush to that extent”.

Ja edasi räägivad pildid rohkem kui 1000 sõna.
Näidisfotod enne fototöötlust ja pärast:
http://www.digitalpablo.com/samples4.html (hiirega fotole ja ära)
http://www.digitalretouch.net/main.php (correction, shaping, manipulation, tõmmake alt hiirega bari vasakult paremale)
http://demo.fb.se/e/girlpower/retouch/ (klik all: What is real...)
http://www.touchofglamour.com/Photo_Retouching.htm
http://www.nyphotographics.com/retouching/index2.htm
http://homepage.mac.com/gapodaca/digital/blonde/blonde1.html

Kuulsused meigi ja fototöötlusega ja ilma:
http://hollywood.outsidethebeltway.com/2007/04/celebrity-horrors-without-makeup/
http://www.snarkygossip.com/2007/01/21/celebrities-without-makeup-oh-the-horror

ja kuidas seda kõike praktikas tehakse? Palun – praktiline tutorial.
http://www.lunacore.com/photoshop/tutorials/tut018.htm

Loe

Koduvein, Liis Lass ja aneemiline siiami kass


Umber kord aastas lähen ma blondiks – uskumatu järjekindluse ja paratamatusega. Ajule ei mõju, aga meestele küll. Ma olen oluliselt populaarsem mõttetute meeste seas. Võib-olla ka mõistlike, aga sellisel juhul ajutiseks tarvitamiseks, sest ükski potentsiaalne ämm ei usuks, et ma olen läbinud edukalt Mensa testi, oskan imeliselt süüa teha ja tunnen sama hästi veine. Veinitundmine on mul ilmselt geenides ja päritud emalt. Pakun, et ma olin kuue-seitsmene, kui oli veel sügav nõuka-aeg ja minu ema, nagu enamus korralikke pereemasid, tegi koduveini. Suurtes 15. liitristes pudelites. Seisid teised vannitoa nurgas suurtes punutud korvides. Ühel kenal pahaaimamatul pärastlõunal helises uksekell ja uksel seisis nõutu allkorruse naaber, kurtes, et neil hakkas ümmargusest auguga laelühtrist äkki veini nirisema. Ema, kellel nagu selgus, uppus vannituba, kehitas õlgu ja küsis, et miks nad siis kaussi alla ei pane, ega iga päev vein ise otse koju tule. Ema jaoks tuntus sellise õnnistuse üle nurisemine olevat suisa patt. Tema unistus ongi, et siis kui ta saab tõeliselt rikkaks, siis täidab vanni shampusega, ise lamab kõrval ja imeb pika kõrrega. Isegi väikeseid vihmavarjukesi pole kõrvale vaja.
Igal juhul muutun ma umbes kord aastas blondiks ja tavaliselt on võtmesõnaks L’Oreal. Kuidas tehakse blonde? Võetakse üks korralik kena brünett, hoitakse teda mitu tundi vaheaegadega vesiniku all ja „ta-da!”. L’ Oreal pisaraid ei usu. Kuidas tehakse beibesid? Lisage roosad akrüülküüned ja juuksepikendused, aga see on teine muinasjutt. Osadele pruunsilmadele sobivad blondid juuksed, aga seda trikki ma ei oska. Nagu ma igal aastal üha uuesti veendun – mulle lihtsalt ei sobi. Kõik oleks iseenesest kena, kui ma ei näeks välja nagu aneemiline siiami kass (ei ole eesmärgiks solvata kasse). Õnneks ei näe ma siiski isegi pimedas ega peale suuri alkoholikoguseid välja nagu Liis Lass. Kõige mõttetum nähtus ja vidin, mida meedia on üleeksponeerinud.
Minu blondiksminemine meenutab omakorda ühte paljude aastatetagust lugu. Järjekordne L´Oreali show. Ma ei mäleta, mis tooteseeria oli, aga igal juhul oli blond jälle tegija. Naistest olid shows mina ja Gabriela, meestest Heiko ja Juno. Heiko (www.heikowittek.com) on juba sündinud sellise blondikesena, aga kuna tegemist on siiski showga, tuleb kõik äärmusesse viia. Ja värvitigi ta siis täiesti multikaplaatinablondiks. Roadrunnerit teate? Üldse ei meenuta. Show oli ära, kõik kena. Kõik oleks ka kenasti lõppenud, kui Heiko poleks pidanud õhtul Miamisse lendama ja kui üle-eelmisel päeval poleks olnud 9/11. Edasine pärineb autojuhi suust. Astub siis Heiko lennujaama. Plaatinablondid juuksed, pikk must mantel, ees mustad päikeseprillid, kaenlaall hõbedane metallist toru (portfolio). Lennujaam tardub vaikuses. Heiko kõnnib musta mantli lehvides check-inini, keerab ringi ja kõnnib tagasi. Järgmine pilt on Heiko hotellis, käes poest ostetud juuksevärv, jalas kulunud teksad ja seljas tressipluus. Arvas, et tahab eluga Istanbulist Miamisse jõuda, aga vaadates hetke poliitilist olukorda ja tema välimust, ei saa ta selles mitte liiga kindel olla.
Heiko omakorda viib mind tõdemuseni, et ma hakkan vist vanaks jääma

Kindlad vananemise tunnused:
1) Hakkad üha sagedamini meenutama vanu suhteid ja mälestusi, sest uusi koguneb aina vähem
2) üle pika aja ööklubisse minnes tõded, et isegi su väike õde ei tunne enam kedagi, sest uus põlvkond on peale kasvanud ja tuttavad baarmanidki pensionil
3) Komplimendid, mis sulle tehase on palju ümmargusemad ja viitavad üha sagedamini iseloomule mitte välimusele
4) Sa oled hakanud tervislikult toituma
5) Sa leiutad ütlusi a la „40 on uus 20”
6) Su lahutamatuks oskaks muutub fotoaparaat, et kramplikult jäädvustada hetki, „et hiljem oleks, mida meenutada”
7) Sa vaatad internetist sagedamini ilma ja horoskoope kui pornot

Ma ei ole päris kindel, mitme tunnusega tuleb muretsema hakata, aga mina täidan igal juhul vähemalt punkte 1, 2, 4, 5 ja 6. 5 profülaktika mõttes, et ka hiljem hea oleks.

Loe
 

©2009MILANA PÄEVIK | by TNB