Anoreksia on moes e. mõistus koju läbi shokiteraapia

Anoreksia on moes e. mõistus koju läbi shokiteraapia

See, mis ei ole õnnestunud arvamusartiklitena, õnnestub loodetavasti läbi shokiteraapia. Just sellesse usuvad anoreksia vastu võitlejad, kes on Milano moenädala ajal tänavad täis kleepinud anorketikust näitlejanna reklaame. Moemaja No-lita reklaamidel olev 13-aastasest alates anoreksia all kannatav Isabelle Caro on 27-aastane, 165cm ja kaalub 32 kilo.

Kuigi ettevõtmine on äratanud ümber maailma väga palju tähelepanu, ei ole mitte kõik kindlad, et see teenib lõpuks head eesmärki. Isegi anoreksia vastu võitlemise ühenduse juht kardab, et reklaamid pigem innustavad niigi problemaatilisi neiusid veelgi rohkem pingutama.

Fotod on pildistanud Bennetonis fotodeks tuntuks saanud skandaalne Oliviero Toscani.

Tahaks rõhutada, et statistika kohaselt on anoreksia peale astmat järgmine suurim surmade põhjustaja noorte naiste seas- u. 19-20% põdevatest sureb ja Eestis on anorektikuid väidetavalt ligi 4000.

Loe

Kirjutamise talumatu kergus

Kirjutamise talumatu kergus

Kui ma oma D&G kotiga kohvikusse jõudsin, olid Ping ja Pong juba alustanud. Kirjastajad Ping ja Pong on lahutamatud. Kui Ping räägib, vaatab Pong talle jumaldavalt otsa. Kui Pong köhatab, tunneb Ping murdvat muret, ega ta külmetunud pole. Üldiselt on nad väga targad ja said kohe aru, mida ma väärt olen.

„Tead,” viskas Pong oma tassi rohelise teega alustassile nii, et osa teest loksus ta laitmatule Armani ülikonnale, „Ma arvan, et me avaldame selle sõbrapäeval.”

Ping noogutas agaralt.

„Jah ja kuule,” heitis Pong põlgliku pilgu mu laptopile. „Sellega ei saa hästi kirjutada. See ei inspireeri. Saad uue Sony Vaio.”

„Eiei,” tõstis ta hoiatavalt käe, vaigistades mind juba eos.”Inspiratsiooni tuleb toita. Ja näed see, see on su uus eratelefon. Kui see heliseb, siis mina või Ping helistame,” ja ta ulatas mulle töövalmis telefoni ja laadija.

„Aga...Vertu,” jõudsin ma alustada.

„Ma tean,” katkestas mind seekord Ping, „Vertu Signature pole küll just parim, aga Signature Dimondist tuli oodata 2 kuud, mõttetu. Vast saad hakkama.”

Kehitasin õlgu ja tegin järelemõtleva näo.

„Ühesõnaga sõbrapäevaks,” jätkas Ping. „Su raamat on ju natuke armastusest ka, või millestki sellisest”

Noogutasin juba ilma vähimagi lootuseta midagi vahele öelda.

Ping köhatas ja Pong vaatas talle murelikult otsa. „Siis me teeme filmi. Carmen Kass poeb Versace kleidist välja, et sind mängida,” vaimustus Ping oma ideest silmnähtavalt.

„Ja üldse tõlgime raamatu ka inglise keelde, et see saaks Pulitzerile kandideerida,” näitas Pong kahte ülestõstetud pöialt. Ma olin kõike seda väärt.

Kõlab hästi, aga tegelikult läks see küll natuke teistmoodi. Ping ja Pong ootasid, rüübates oma teed ja rääkides energiliselt viimase päeva aktsiakurssidest.

„Et siis nii,” köhatas Pong. „Me kaalusime seda ja kaheksakümmend.”

„Kaheksakümmend, mis,” ei saanud ma aru. Kaheksakümmend miljonit? Ma teadsin, et ma olen hea, aga nii hea? Kõigepealt ostan ma suure korteri otse Barcelona Ramblal. Siis väikese majakese kuskil liivarannal. Siis ma ostan jaapani koka, isikliku treeneri ja massööri. Lähen pensionile..

„Mis, mis?” ei saanud Ping aru. „Kaheksakümmend tuhat. Sina kirjutad raamatu, meie teeme kõik muu.”

Pong noogutas nõusolevalt. „Muu pärast ära muretse,” ja pilgutas ettekandjale silma.

Selle eest ei saa isegi mitte massööri ega koerajalutajat, äärmisel juhul ühe rotisuuruse koera kõigi vajalike lisadega ja kuuks ajaks korteri Ramblal.

„Olgu,” ohkasin ja noogutasin.

„Kena, siis on kõik,” tõusis Pong ja Ping kargas kohe kuulekalt püsti. „Sõbrapäevaks olgu raamat trükist tulnud,” viibutas ta Controvento uksel sõrmega ja läinud nad olidki.

Ma nägin oma kiiresti tekkinud unistusi varisemas oma silme all tuhaks. Mitte ühegi filmi, mitte ainsatki korterit Ramblal. Mitte midagi peale kirjutamise järgmised kolm kuud, sest juba sõbrapäeval võite mu raamatu loodetavasti leida kõigist hästi varustatud raamatupoodidest. Kõlab lausa talumatult kergelt.

Loe

Miks inimesed valetavad?

Miks inimesed valetavad?

Põhjuseid, miks inimesed valetavad, on kindlasti miljon. Üks, ja üldsegi mitte vähetähtis põhjus on, et tõde on liiga piinlik, või kõlab nii absurdselt, et seda lihtsalt ei usuta.

Mulle tulevad kohe meelde klassikalised hilinemise juhtumid. Paar nädalat tagasi hilinesin ma castingule Milanos, sest ma lihtsalt ja konkreetselt ootasin lifti. Ükskõik millist kõigist neist kuuest. Castingule hilinemine aga on pühaduse teotus. Lugupidamatus. Ja mis võib olla hullemat, kui lugupidamatus. Ja kuidas sa ütled potentsiaalsele tööandjale, et kuigi sa väljusid täpselt, elad sa lihtsalt väga kalli hotelli 15ndal korrusel, 2 lifti olid katki ja sul pole vähmatki aimu, mis ülejäänud neljaga lahti oli. Kui uskuda maailma statsistikat, siis kolmega, sest väidetavalt seksitakse maailmas igal sekundil keskmiselt just 6 liftis ja miski ei välista, et just see lift, mida sa ootad, on üks neist. Samuti ei viitsi sa 15 korrust alla lipata, sest üks lift ju lõpuks peab tulema. Ja nii 20 minutit. Mõtlesin terve tee vabandust ja kohale jõudes kasutasin ikka vana-head „üks koer jäi auto alla ja ma ootasin kuni arst tuli”. See on praktiliselt sama banaalne kui „kutsa sõi mu kodutöö”. Isegi mitte banaalne, vaid täiskasvanute samalaadne vabandus. Ei, isegi mitte täiskasvanute. Kes täiskasvanutest hoiaks käppa, kuni arst tuleb. See on lihtsalt banaalne vabandus.

Järgmine sama absurdne hilinemine oli samuti Milanos, aga juba tükim aega tagasi. Mu tramm läks ümber. Ma jäin hiljaks kuna mu tramm läks ümber. Kõlab nii jaburalt, et koera vabandus on juba edasijõudnud kasutajatele. Tegelikult ei olnud üldse naljakas. Oli hoopis natuke ohtlik ja natuke valus. Nimelt oli trammile ette sõitnud mingi kesklinna eksinud veoauto ja tramm pidurdas mingi eriti kavala nõksuga. Tavaliselt muinasjuttudes leiad sa oma elu armastuse, kui oled jooksnud ristmikule ja mingi idioot, kes vaatab samal ajal oma BlackBerryt, unustab vajutada oma valge Mercedese pidurile. Ja mis mina siis oleksin pidanud tegema? Ootama kuni mu veoautojuhtennast kaineks magab ja kosima tuleb? Unistage edasi. Mind aidati trammist välja ja lonkasin castingusse. Seekord oli põhjuseks kass.

Kõige lollim olukord aga juhtus üldse mitte nii ammu. Otsin uue kostüümi, millest tulenevalt selged juhised igale adekvaatsele naisteravale – mitte kunagi ära pane selga tähtsale kohtumisele äsja ostaetud riideid ja ära ärilõunal mitte kunagi söö tundmatuid menüüridasid. Artishokk ei ole kala ega elektrishoki tõttu surnud metssiga. Anshoovis aga on just nimelt kala mitte tundmatu troopiline puuvili. Mitte, et ettekandjal oleks raske seda laudlinast välja pesta – endal lihtsalt on piinlik. Ühesõnaga, ostsin mina uue kostüümi. D&G, yummie. Seelik on selline liibuv-liibuv. Müüja küsib, kas istuda saan? Vabalt. Kummarduda ka? Möödaminnes. Mida aga ei küsitud, oli see, kas ma käia saan. Tehniliselt käia saan ma küll aga kiirusega 1 km/tunnis ja aeglaste gesiha-sammudega. Vandusin iga kord, kui tänava äärekivi vastu tuli ja trepist ei taha ma mitte rääkidagi. Kõnnin siis oma aeglasel elegantsel geisha-kõnnakul, teen näo, et nuusutan lillekesi, naudin kena sügist. Kiiret pole kuskile, „art is everywhere”. Naeratan esimest korda nii kaua kui mäletan inimestele vasakul ja paremal ja kõnnin. Aeglaselt,täpselt mõõdetud sammuga ja elegantselt. Mida teeb selline neiu siis, kui hakkab hiljaks jääma? Vale, ta ei keri seelikut mantli all üles ja ei jookse. Tõelised daamid ei jookse kunagi ei meeste, busside ega kohtumiste pärast. Kui sa oled piisavalt tähtis, siis nad ootavad su ära. Seekord oli põhjuseks jällegi koer, isegi muud looma ei viitsinud välja mõelda.

Loe

Iga mehe, kes hindab välimust rohkem kui mõistust, tõotatud maa

Iga mehe, kes hindab välimust rohkem kui mõistust, tõotatud maa

(Väljavõte tulevasest raamatust)
Ma armastan Londonit. Ma ei tea, kas peab olema sama radikaalne nagu Samuel Johnson, kes ütles, et kui inimene on väsinud Londonist, on ta väsinud elust, mulle lihtsalt sobib London. Ma arvan, et linnadel ja maadel nagu inimestelgi on keemia, on magnet, mis tõmbab või tõukab. San Francisco tõukab mind tugevalt ja agressiivselt. Kuigi ma pean ennast oma vanuse kohta kuigivõrd harituks – minu lapsepõlv on möödunud lugedes pidude ja läbude asemel – ja kuigivõrd boheemlaseks – ma armastan kirjandust, mind huvitab kunst jms.– vihkab mind siiski boheemlaste pealinn San Francisco. Ega temagi mulle eriti ei meeldi. Mu helgeim mälestus on kirik, kus toimusid raved. Väike kirik oli üleni täis joonistatud graffitit, läbi vitraazhide vilkus hullumeelne valgus ja kostus rave. Sellest arenes äriidee, mida palun laias ringis mitte levitada, teha kirikusse restoran ja pakkuda toite nagu Taevamanna, Nunna Kiusatus ja muu selline. Joogiks muidugi Blue Nun. Küll ma selle veel kunagi ära teen. Aga jah, Frisco vihkab mind ja ega minagi temast puudust ei tunne. Rio see-eest jumaldab mind ja see jumaldamine on vastastikune. Nagu ka Pariisi, Londoni ja Roomaga. Barcelonast ma üldse ei räägigi. Kui inimene on väsinud Barcelonast, on ta surnud. Rambla oma igavese sagimise ja tänavakujudega, ookean oma imelise vaatega sadamatele ja jaheda tuulega. Gaffitid garaazhidel ja Gaudi majad. Õhtune sagimine kitsastel laternavalgusega tänavatel. Ma arvan, et midagi läks segamini ja ma sündisin valesse kohta. Asi on muidugi veelgi keerulisem, sest tuleb välja, et kuigi hingelt kuulun ma Barcelonasse, olen ma oma ellusuhtumistelt hoopis jaapanlanna. Ma olen ääretult viisakas (kirun ainult mõttes), ma olen näost-näkku otsene aga diplomaatiline ja mis peamine, mulle täiesti sobib, et naine on majas peremees, kes keelab-käseb-poob-ja-laseb (tehes seda muidugi samuti viisakalt ja diplomaatiliselt) ja organiseerib mehe rahakotti. Mees tuleb palgapäeval tip-tip-tip koju, annab palga naisele ja naine, kui ta on heas tujus, eraldab talle taskuraha. Raha teenin ma küll ise, aga värskendav vaheldus tavalisele stereotüübile. Eestis ei suuda paljud piiratumad mehed taluda, et naine teenib neist rohkem.

Gatwickis on mul vastas agentuuri autojuht, kes viib mind otse moe-show eelsetele castingutele ja riieteproovi. Juba õhtul on esimene show, ülehomme järgmine ja siis tagasi Eestisse.
Õhtul algab hüsteeria ehk teise nimega iga mehe, kes hindab välimust rohkem kui mõistust, tõotatud maa. Moeshow lavatagune on nagu tsirkus või hullumaja vaba päev. Nurgas on suured riidepuud riietega, riiete juures või küljes on polaroidid neid kandvast modellist meigi ja soengu näidisega. Osadele tüdrukutele tehakse makeupi, teistel seatakse juukseid, kolmandad proovivad veelkord selga shows kohe näidatvaid riideid. Kümned pool-alasti modellid väikeses ruumis koos lõputu hulga, abiliste, disainerite, juukurite ja kosmeetikutega. Kuigi ma olen samal õhtupoolikul juba riideid proovinud, pole küljepealt õmbluseid piisavalt sisse võetud ja mulle torgatakse sisse esimest kleiti korrastavad nööpnõelad.

Naeratan viisakalt: „Tänan”.
(&%¤#&&). Disaineritele meeldib iseloom, aga nad ei taju tujukust. Ja moe-show on nende päev, sina oled aksessuaar.

Muusika, valgus ja läks. Esimene modell läheb runwayle. Kolm, neli, viis ja läks. Astun oma 15 sentimeetristel kontstel kindlalt runwayle. Mu hobusesaba käib kõndimise takti küljelt küljele. Mu peas on miljon erinevat mõtet ja mitte ükski neist pole seotud moe-showga. Kui sa oled seda juba piisavalt kordi läbi teinud, muutub see kõik rutiiniks. Kõnnak on koolituste ja showde käigus välja treenitud ja automaatne. „Millist kõnnakut te oma showl näha tahaksite?” „Selge, aga palun,” ja läks.

(Huvitav, kus Gabriela eile oma juukseid salgutas, peaks küsima. Issand, kui kole jakk Katel seljas on, vast sellest ei tule järgmise aasta trendi. O, näed, nad ikkagi on koos....Peaks lennujaamast vist seekord Live Jazzi ostma.)

Lavatagusest trepist alla, kaks minutit riietevahetust, modellide järjekorda ja läks. Nii veel kolm korda, ühisring ja tänaseks läbi. Panen jalga oma lemmikud Seveni teksad, tõmban selga musta Cavalli topi ja sõidan Oxford Streeti Starbucsi. Mulle meeldib istuda kohvikus ja vaadata inimesi. Võõrad inimesed, võõraste muredega. Natuke samadega, sest mured on alati natuke samad. Mulle meeldib valgus, kui päike tõuseb ja loojub. Maagilised 30 minutit, mis valgustavad keha sinu tagant nii, et sind tundub übritsevat udupeen kuldne aura. Sile nahk kumab tõusva päikese käes. Ajatus mineviku ja tuleviku vahel. Nii palju on juba olnud ja midagi algab varsti jälle, aga mitte veel. Veel on muinasjutuvõimalus. Ma vaatan teda vahel, kui ta magab. Sile päevitunud nahk kumab tõusva päikese käes. Ta ei tea seda ja ei olegi vaja. Ta julgeb magada minu kõrval. Ilma kahtlusteta. Ilma kartusteta. Ta iga lihas tundub olevat lõdvestunud ja ta hingab ühtlaselt, rahulikult. Ta ei tea, et ma vahel valvan ta und ja ei olegi vaja. Las ta olla.

Ma soovin Sulle päikest

Plink.

Loe

Väikesed vihmavarjud, Pussycat Dolls ja lisakohustused

Väikesed vihmavarjud, Pussycat Dolls ja lisakohustused

Ma teadsin, et see on ainult aja küsimus. Ma olin kindel, et varem või hiljem peab see juhtuma. Varem on parem ja rohkem on parem. Neil on seda ju piisavalt – nii kuulsust, fänne kui ka raha. Ma arvan, et just Nicole pakkuski seda esimesena ja see tundus kõigi meelest koheselt geniaalne mõte.

„Muigugi,” raputas Ashley oma just möödunud kontserdist veel lakist kohevat lakka. „Ma arvan, et juba homsest.”

„Mis homsest,” tahtsin ma kohe küsida, „Miks mitte tänasest?”

„Teeme juba täna,” luges Nicole mu mõtteid ja tiris mind kaasa nende manageri juurde. Ütleme nii, et manager ei vastanud just stereotüübile – ta oli vanem, paksem, prillidega ja vastas sellise vana Nõukogude bürokraadi välimusele. Kohe selguski, et ega ta ei tea ka, millest ta räägib.

„Ei,” teatas manager, kelle nimega ma ei mäleta. „Ja veel kord „EI”. Ta ei oska liikuda ega laulda. Kui ta laulis, siis ma nägin, kuidas üks esimese rea fän valust krampidesse tõmbus. Ta ei liitu Dollsidega.”

Ma tundsin karjuvat alandust ja mõõtmatut ülekohust. Kargasin zhestikalt püsti ja olin juba välja tormamas, kui meenus, et ka kaotada tulevat auga.

„Ma oskan liikuda imehästi,” teatasin ma oma solvatud uhkust rahustada püüdes. „Ma olen suure osa oma elust tantsinud. Aga, jah, olgu laulda ma nii hästi tõesti ei oska. Aga ma lihtsalt pole varem koos kellegiga laulnud ja laulmist annab ju õppida,” vaatasin ma toetust otsivalt dollside poole.

Kimberly ja Melody, kes ei raatsinud lahti lasta kõrrest oma vihmavarjukesega kokteilis, noogutasid kaasa, nagu nad teaksid täpselt, millest ma räägin.

„Ei,” vastas manager lihtsalt ja konkreetselelt. Ma haarasin viimasest õlekõrrest: „Aga kas te tüdrukute arvamust üldse ei tahagi kuulda?”

Ja siis ma ärkasin täiesti ootamatult üles, mis oli ju iseeneset hea, sest ma olen juba ammu lubanud A-le mitte rohkem lisakohustusi võtta ja ma kahtlustan, et kõik need tuurid võtaksid päris palju aega.

Loe