Eksid, Voodoo ja soovin kõike head
Aega kokku hoides võib öelda, et eksid lahterduvad kolme kategooriasse – need, kelle voodoo-nukku sa oled torkinud kõik nõelad (eriti suguelunditesse ja südamesse) ja pole siiani välja võtnud, need, kellelt meilboksis kirja leides jätab süda paar lööki vahele ja need, kellele sa sooovid kogu hingest head. Tõsiselt sealjuures.
Et kõik ausalt üles tunnistada, tuleb tõdeda, et ma ei ole üllas ega suureline inimene. Tõesti ei ole. Ma suudan vahel olla üsna kade ja väiklane. Õnneks mõned armastavad mind vaatamata sellele. Ja vaatamata sellele on mind siiani üllatavalt mitu korda armastatud. Tõend sellest kõndis mulle vastu eile, kui ma kiirel kodumaakülastusel olin. Eestis käimine on alati nagu kiire revisjon – vanemad –check, lähimad sõbrad – check, A – check väikese miinusega, eksid – kõnnivad tänaval vastu. Mitu just rühmana, aga ega palju puudu ei jäänud. Kõnnin mina pahaaimamatult mööda Stockmanni. Ei sega kedagi, tuju on hea. Ja järsku – ette hoiatamata ja leti tagant – vaatab, õnneks minust mööda, tuttav nägu. Hop, hüppan leti taha, kükitan ja võtan kotist oma meigivahendid. Ripsmed värvitud, juuksed korras, läiget juurde. Piilun leti ja veel laiema naise tagant välja ja mis ma näen. Tundmatu naine minu eksi kõrval orbiidis. Tõusen aeglaselt püsti ja naeratan säravalt üle poe. Tavaline. Tema uus naine on tavaline. Kohendan oma kleiti ja astun oma parima modellikõnnakuga neile vastu. „Tere,” naeratan ainult natuke üleolevalt ja astun reipa sammuga mööda. Eks ei ütle midagi, aga kuulen sisinat seljataga. Ussisugu on need naised, mis teha. Sammun koju ja meenutan härdusega oma lapsepõlves peale pandud needust „et kõik su järgmised oleks minust koledamad”. Mis teha, keel ei paindu soovimast, et tal hästi läheks, ei paindu ja kõik. Ega ma samas eriti ka ei kuvasta kui see soov ei täitu. Jõuluvanale on mul hoopis teised soovid.
Järgmisel päeval helistas täiesti juhuslikult ja pahaaimamatult T. T ei ole ikka veel üle saanud oma katkiläinud suhtest, millest mul on siiralt kahju, sest mul olid temaga- mitte T-ga vaid tema eksiga- veel suured plaanid. T. ei usu siiani, et mul ei jookse suu vett iga kord, kui ma teda näen. Vot ei jookse, ma soovin talle südamest head (ja tema oleksime me kambakast välja jätnud nagunii).
Ja vot siis oli A. Kui me A-ga lahku läksime jättis mu süda iga kord löögi vahele, kui ma nägin ta vanu emaile. Tema nimest piisas, et ma midagi kurku, ninna või silma tõmbaksin (ühe korra pidin ma ennast tõsiselt vigastama, kui ma nägin teda helistamas, kui ma parasjagu pesu triikisin). Ja nii see jäigi. On inimesi, kes on eluohtlikud. Mitte, et ma ei oleks proovinud. Kui me juba lahus olime, käisime me korra kohvil. „Ma soovin tõesti...,” alustasin ma kindlalt, „et...”, ma köhatasin ja sügasin silma. „Ma tõesti soovin..,” proovisin uuesti alustada ja tundsin kuidas keelde lõi kramp. Ah, olgu, lõin ma mõttes käega „ma sooviksin ühe kohvi,” viipasin ma ettekandjale. Miks imepärast on nii raske öelda, et ma siiralt soovin, et sa oleks õnnelik? Kellegi teiega, ilma minuta. Ma arvan, et iga kord, kui sa ei suuda seda südamest öelda, on midagi jäänud lootusetult lõpetamata.
PS. Voodoo-nukud oli ema ära visanud, nii et esimese eksi needusega pole mul midagi pistmist.
