Abielud ja päris elud

Abielud ja päris elud

Ma ei teagi kumba üle ma rohkem imestasin, kas selle üle, et paluti mu abielus ema kätt täiesti ohutust suunast või minu oma absoluutselt ohtlikust, aga seal me siis mõned päevad tagasi istusime, vaagides üksteise meeste plusse ja miinuseid.

Tavaline nädalavahetus. Õhus pole tormi. Fashion TV töötab. Internet ei jookse kinni. Päev nagu iga teine päev. Kuni heliseb telefon. Helistab ema, mis iseenesest viitab samuti igale teisele päevale, ainult, et emal on dilemma. Ema kätt palus pool-tuttav „iseenesest meeldiv mees”. Ema, lubage täheldada, on abielus minu isaga ja lisaks sellele peaks olema ka äärmiselt haritud ja arvestatava silmaringiga naisterahvas. Samas selle intelligentse abielus naise dilemma seisneb selles, et kuidas sa ütled viisakale ja meeldivale inimesele „ei”. Naeran kaasa, narrin ja tögan kuni saan aru, et ma ainult raputan soola ja mure on tõsine.
Vaseseke piinlebki ja kaalub, kas peaks äkki lahutama minu isast ja vastu võtma „iseensest meeldiva meesterahva” ettepaneku, kes „imetleb mind tõsiselt, oleme päris mitu korda konverentsidel kohtunud ja ta on juba ühe korra ettepaneku teinud ka”. Nojah, kuidas sa ikka kaks korda järjest ära ütled, muidugi. Narrin nüüd juba viisakamas vormis veel natuke ja lõpetame kõne.
Ülejärgmisel päeval helistan tagasi ja pakun, kas võiks kohtuda. Ma oleksin ju võinud kuulda müristamist, aga ei. Esimest korda paluti tõsiselt ja südamest (või ta tegi osavalt näo, et südamest) mu kätt kui ma olin 18. Ma ehmatasin nii ära, et proovisin shampuseklaasis oleva sõrmuse enesekaitseks koos shampusega alla neelata (pikemalt peatselt raamatus). Järgmine arvas, et on romantiline pimedas vannitoas mind kallistada ja sõrmus ulatada. Esiteks pidin ma ehmatusest rabanduse saama, teiseks otsisime me selle tulemusena põrandale kukkunud sõrmust tükk aega mööda vannitoa / WC pragusid ringi. Ma pakkusin ettevaatlikult, et äkki ei maksaks ja ta arvas, et kui ei maksa, siis ei maksa. Siis romantilisel nädalavahetusel Pariisi Eiffeli tornis. Klassikaline vastus minu poolt ala „ma armastan sind vaid kui sõpra”. Ja siis nüüd mere ääres päikesetõusul. Teine klishee kohe peale Eiffelit. Ma olen siiralt meelitatud, et nad kõik pidasid mind selle vääriliseks. Selle eest äitäh. Aga. Aga ma arvan, et nii nagu suhte lõpud määravad ära möödunud suhte kvaliteedi, nii määravad abieluettepanekud ära tulevase abielu kvaliteedi ja kestvuse. Romantilistes kunstlikes oludes võid sa lubada mida iganes. Meri on põlvini ja sa oled maailma kuningas...kuninganna. Ma tahan, et mu kätt palutaks juurviljaleti vahel. Prügi välja viimast tulles. Keset ummikut autos. Ma tahan, et mu kätt palutaks päris elus ja ma tahan tunda, et „tulgu või välk – jah” mitte neelata ehmatusest profülaktika mõttes sõrmuseid. Ma tahan, et nii nagu ma päris elus olen abielus, tunneksin ma ka päris ja mitte kunstlikes oludes, et „see on just see juurviljalett, mida ma tahaksin just temaga külastada terve ülejäänud elu...või vähemalt pool”. Vähem kitshi, rohkem päris. Ema ei võtnud abieluettepanekut vastu. Peale kõhklemist otsustas ta siiski, et 4 konverentsi pole piisav põhjus abiellumiseks. Mina mõtlen alles. Ja ootan, et seda korrataks veel kord puuviljaleti vahel...või prügi välja viimas...või ummikus seistes....päris elus...

PS. Mis olukordades teie kätt on palutud?

Loe

Väike must raamat, Homer Simpson ja aluspükste jalast rebimised

Väike must raamat, Homer Simpson ja aluspükste jalast rebimised

Otsustasin hakata tegema väikest musta raamatut. Nagu raamat väljasurnud liikidest, aga raamat ise on punaste kaantega ja peale kirjutasin paksu musta vildikaga „MEHED MINU ELUS”. Ülejäänud castingutest vaba päeva veetsin kleepides-liimides ja joonistades ja valmis ta on. Istun ja mõtlen, et äkki peaks siiski järgmine kord enne mõtlema ja siis alles tegema, alateadvus on ALAteadvus just selleks, et liiga palju infi ei anna lisaväärtust vaid varjab seda, mida sa tegelikult ratsionaalselt ei taha teada.

Esimeseks kleepisin isa pildi. Must-valge pilt, kus isa näeb välja värske, suurte pruunide silmadega ja vaieldamatult veetlev. Ema väidab, et ta teeskles juba sellel pildil, sest jõudis tööreisilt kohale päev peale minu sündi ja enne fotot oli jõudnud minuga networkida ja bondida täpselt nii palju et näha, et ma olen tüdruk ja tema silmadega. „Tüdruk – check, silmade värv õige – check, detailidesse süveneb hiljem,” ütleb ema meelest tema naeratus fotol. Minu meelest on ta lihtsalt kade, et isa suutis vältida valusat ja koledat osa ja jõuda grand finaaliks. Olgu, las olla.
Järgmise mehe fotot mul ei ole ja õigupoolest ma ei teagi, mis temast saanud on. Ma mäletan siiani, kuidas ma 2-3 aastasena hüplesin toolil vaimustunult üles-alla, kui ta akna taga jalgpalli mängis. Seega joonistan jalgpalli (millegipärast kirjutan rohelise vildikaga peale Arsenal).
Edasi tuli paar koolipõlve armumist ja murtud südamekildu. Kui mälurakud vana teooria kohaselt ei taastu, kas siis kulutatud ja murtud südamerakud taastuvad? Kui ei, siis umbes keskkooli lõpuks olin ma läbielamiste tulemusel muutunud vaimselt purunematuks. Järgmiseks tulid paar väga toredat noormeest – head ja malbet. Sõin nad kiiresti hommikusöögiks, oskamata veel hinnata headuse väärtust. Seega mõned fotod skännisin ja kleepisin klassipiltidelt, järgmised paar printisin Google abiga. Album missugune.
Hodorkovski pilti otsides jäin kõhklema. Vahepeal tundus mulle iga parameetri järgi, et just minust saab järgmine eks missis-Hodorkovskaja. Ilus mees, rikas kui saatan, ehitab lastele koole ja sülitab võimudele. Just selline mees, kes rebib sul aluspüksid jalast iga kord kui te pika töökomandeeringu järel kohtute. Mida üks naine võiks veel tahta kui ürgset meest heade silmade ja suure nuiaga. Kuna Hodorkovskiga mul siiski kohtuda ei õnnestunud ja ega ma ka palju ei proovinud, otsustasin ta minu fotoalbumist välja jätta, nagu ka Abramovichi ja Bransoni, kellega mul õnnestus kohtuda, aga kellele liiga mitu südamerakku sellele ei kulunud. Siis tuli A. A-st ma ei räägi. A-st võib lugeda raamatust, see on liiga keeruline. A-st mul pilti pole. Niisiis joonistasin suure Glocki, kaks sinist silma (värvisin nad hoolikalt taevakarva) ja kaks püstist salku. Minu meelest tuli sarnane, aga Anna, kes mu raamatu eile leidis küsis mulle uskumatult otsa vaadates, et „Have I slept with Homer Simpson”. Rrright. Las olla.
Edasi sisestasin ma hoolikalt Google otsingute tulemusi, ilusaid autosid ja valmis ma selle raamatu ka sain. Kes küll ütles, et naised otsivad mehi, kes meenutavad nende isasid?
Tehes lühikese kokkuvõtte, võiks öelda, et mulle meeldivad mehed, kes mängivad jalgpalli, on südamest head aga natuke arrogantsed ja enesekindlad (noh, rebivad aluspükse, aga samas armastavad), toidavad nälgivaid lapsi ja kannavad Glocki......ja ma ei suuda enam helistada oma isale, imelik hakkab. Neetud Freud ja muud juudi psühholoogid. Isale helistan järgmisel kuul, kui enam nii imelik pole. Kiiret ei ole.

Loe