Cavalli, võõras mees ja surmapatud

Surmapatte ei ole seitse. See on kellegi vana veidriku kirikureformaatori väljamõeldis 12. sajandist. Piibel ütles, et on olemas surmapatud. Amen. See on kõik. Millised, see on maitseasi. Kuni tuli üks tarkpea, kes pidi detailidesse laskuma ja järsku tuli välja, et sina ei pea mitte himustama teise vara või naist, või vara ja naist ja nii edasi. Ja sündisid seitse surmapattu. Mis täpselt seitse, ei tea keegi. Tundus hea muinasjutuarv. Päkapikke oli seitse ja see kõik oli seitsme maa ja mere taga. Nüüd, palju sajandeid hiljem, võiks ju teemat edasi aretada. Seitse on tore, aga näiteks üheksa või alamkategooriad oleks veel toredam. Või tuleks olemasolevad patud natuke värskema pilguga üle vaadata. Kui palju edevust on okei? Kui ma ostan uue kleidi H&Mist kas see on okei, samas kui Cavalli on juba otsetee põrgusse? Või kui see kleit on 10ndik palgast, siis on liiga palju, aga 9,37ndik on veel norm. Ja mis tähendab ligemese mehe ihaldamine? Kui ma tahan temaga koheselt seksida või isegi see, kui ma vaatan talle järgi. Minu meelest sellised mängureeglid peaksid küll nüüd selged olema. Kuigi nii või naa olen mina nende reeglite ja definitsioonide järgi neetud – Cavalli mul on ja järgi olen vaadanud. Koheselt seksida küll ei tahtnud, aga järgi vaatasin. Praeguste väärtushinnangute ja nulltolerantsi puudumise ajastul on see natuke keerulisem kui siis, kui vähemagi eest põletati tuleriidal. Seega, ma arvan, et oleks kas aeg edasi minna ja uued mängureeglid defineerida. Esimene surmapatt oleks mul vähemalt selge – sa kaod ära ilma selgituseta. Te käisite väljas. Täiesti lahe oli, tema pakkus sulle dringi, sina rääkisid oma tähtkujust, lemmikmuusikast ja tulevikulootustest. Ja siis ta lihtsalt kaob ära. Kõigepealt sa arvad, et ta kirjutas valesti su telefoninumbri. Siis, kui sulle tuleb meelde, et ta ju tegi sulle vastamata kõne, saad sa aru, et parem on välja mõelda uus teooria. Näiteks, et su telefon on katki. Kolme pulga leviga ei pruugigi ju kõned kohale jõuda. Ja nii edasi, kuni sa oled läbi käinud ka teooriad koera surmast ja vanaema haigestumisest. Ja kui enam midagi muud üle ei jää, saad sa aru, et „he’s just not so much into you”. Ja sa jäädki välja arvutama, kas need olid su juuksed, su naer, su imetlev kutsikapilk või kahtlane iseloom. Patt number kaheksa on kindlasti peale lootuse andmist selgituseta ärakadumine.

P.S. Selgituseks sõbra küsimusele, EI, naistel ja meestel kehtivad ikka samad patud.

Loe

When the boy meets the girl..


Tüdruk kohtub posiga. Tüdruk ja poiss meeldivad üksteisele. Kui nad on lasteaias, poiss hammustab tüdrukut, tüdruk itsitab totakalt ja lööb mängunukuga vastu. Kui nad on koolis, tõmbab poiss tüdrukut patsist ja tüdruk kitub õpetajale. Või emmele. Emme teab täpselt, kuidas asi käib ja ei ütle midagi. Tüdruk saab alles hiljem aru, miks emme muigas. Ja hiljem, mis siis hiljem saab? Hiljem tüdruk näeb poissi. Poiss näeb tüdrukut. Poiss on ammu õppinud, et tüdrukuid ei hammustata ja tüdrukul ei ole enam mängunukku. Poiss, kes on kasvanud noormeheks teeskleb lihtsalt, et ei näe türdukut, kellest on märkamatult kasvanud neiu. Ja neiu hakkab hommikuti pikemalt meikima ja niisama, isegi teadama, aina ilusamat aluspesu kandma. Siis ühel päeval, kui noormees on baaris ja natuke joonud, näeb ta kogemata neiut ja isegi pikemalt mõtlemata küsib, mis muusika talle meeldib. Ja, mis tähtkujust ta on. Ja mis filme ta vaatab. Ja palju sellist veel, mis teda ei huviuta, aga mis ütleb, et ta nägi neiut. Heas Hollywoodi filmims nagu Beautiful Mind, ta lihtsalt profileerib neiu. Veel paremas profileerib neiu tema. Ja nad avastavad, et neil on väga palju ühist ja neil on suvel pulmad ja väga ilusad lapsed. Või targad lapsed. Või lihtsalt lapsed. Aga mis on siis, kui noormees ei joo? Olgu, tegelikult mis saab siis, kui noormees ei mõtlegi välja, mida küsida. Mida öelda. Ei julge öelda. Neiul on ju teised noormehed, või on neiu lihtsalt natuke liiga...liiga midagi. Kas siis ei ole ka suviseid pulmi ja ilusat lapsi?

Tänapäeval on aina normaalsem, et neiu küsib ise, mis muusika noormehele meeldib. Või eriti, mis tähtkujust ta on. Ja ikka suvi ja pulmad ja kõik muu juurde kuuluv. Aga mis siis, kui ka neiu ei küsi? Mis siis, kui ta on liiga vanamoodne ja arvab, et nii ei sobi. Või on kindel, et ta ei meeldi noormehele. Ja nii nad käivadki, nagu Smilersi laulus „kass ümber palava pudru”. Ma arvan, et maailmas võiks olla üks parool. Parool, mis ütleks, et sa meeldid mulle, mis oleks kui prooviks. Ja ükskõik kumb selle parooli ütleb. Näiteks „Sul on ilusad silmad”. Lame? Las olla. Peaasi, et märk. Ühene ja selge. Seega, kui sa loed seda siis tea, et Sul on ilusad silmad.

Loe

Naised on paremad autojuhid


Täna, keset kõige pahaaimamatut hetke, helistas mu ema. Lisaks sellele, et tal on head geenid, on ta ka haruldaselt egotsentriline. Kui enamus enesekeskseid inimesi on teatud, pehmelt öeldes, adapteerumisprobleemidega, siis temal õnnestub maailma täiesti ignoreerida ja tänu sellele suhteliselt edukalt hakkama saada. Istus ta parasjagu lumevallis kahe bussi vahel kinni. Ma isegi ei hakanud küsima, kuidas ta sattus bussirajale kahe bussi vahele. Juttu igal juhul jätkus kauemaks. Ärge mõistke mind palun valesti, ma armastan oma ema, aga sõita ta tõesti ei oska. Isegi mu vanaema arvab, et ARKi üks eksaminaator oli kurt ja teine pime, kui mu ema eksameid läbis. Muidugi ema asemel väidaksin ma, et sõiduoskus on geenides. See seni avastamata geen sinistest silmadest vasakul kohe täidlusgeeni all. Mu vanaema on siiani legend oma väikeses linnas, kus ta on keslinnas viimased kolmkümmend aastat ringi kihutanud keskmiselt 50 kilomeetrit tunnis oma väikese punniga, ristinimega Polo. Vanaema selgushetk saabus alles siis, kui onu eelmisel aastal samas kesklinnas trahvi sai, ületades kiirust 15 kilomeetrit tunnis. Ta sõitis 45-ga. Selgus, et vanaema polnud lihtsalt viimased 30 aastat kolmekümne märki märganud. Mis ei viita küll otseselt sõiduoskamatusele, küll aga tähelepanematusele (sinistest silmadest kolmekümnekuues geen paremal). Kui hästi sõitmiseks pidada oskust sõita silmad kinni vasaku pöidlaga rooli hoides tagurpidi parklast välja ja oskust teha 150 kilomeetrit kiiruse juures täisspin ja edasi sõita nagu James Bond ja Johnny English, siis ei oska ka mina üldse sõita. Isegi kui 100 kilomeetri juures tunnis peaks spini tegema. No kui üldse peaks spini tegema. Samas see, et ma sõitsin ringrajal T ülikalli sportauto kraavi, on küll T oma süü, kes karjus "vajuta nüüd, vajuta!". See auto oli üle elanud lahtisel treileril läbi poole Euroopa sõidu, tollis mutriteni lahtivõtmised ja T. kahtlased sõbrad...
Küll aga lugesin ma eelmisel nädalal statistikat, et naised surevad liiklusõnnetustes vähem ning saavad keskmiselt vähem trahve. Oskamatus spine teha või liigne tähelepanelikkus, aga ise eelistaksin suuremat tõenäosust ellu jääda. Aga eks prioriteedid on igaühe enda otsustada.

Loe

Kuidas saada lahti mõttetutest meestest?




Istun mina kohvikus. Joon lattet, ei sega kedagi (nagu kass Matroskin Prostokvashinos, kes tahtis, lamas niisama, tahtis, kuulas transistorit). Kõigepealt ilmub kohvitass. Kohvitassile järgneb käsi. „Seiko..next,” jõuan mõelda ainult enne kui käele järgneb ka väärt vara omanik. Muidu kindlasti hea südamega mees, aga vastiku välimusega, kukekese attitudega ja muidu ka ebameeldiv. „Mis teed?” küsib uhke Seiko omanik. Seekord ma ei harrasta oma standardvastust: „Lüpsan lehma” – pealtnäha sellise ajumahuga tüüp hakkakski lehma otsima. „Peletan eemale tülikaid noormehi,” märgin otsa vaatamata (ärge kunagi vaadake silma – nagu tigedatele koertele – ärge kunagi vaadake silma). „Möh,” teeb tüüp. Ma säästan edasisest ja ei selgita detailselt, kuidas järgmisele ringile tulid kaks sõpra. Ja milles peitus siis minu edu saladus? Tapvas välimuses? Vale. Piiritus karismas? Vaevalt. Ma olin Tartus. Ma istusin Raekojaplatsi kohvikus, ma olin teksastes (7 for mankind, pealtnäha täiesti ohutud) ja ma tegin märkmeid oma koolikausta. Mis võiks olla veel turvalisem, kui alustada tudengitest, kes igasuguste jobude meelest peaks olema kerge saak. Wrong again. Ma ei ole kerge saak ei tudengina ega ka mitte ...sellena, kes ma olen (kes iganes ma siis täpselt ei oleks). Ja elu on õpetanud väikeseid kavalaid nõkse, kuidas vältida suvalisi tülikaid külgelööjaid.

1. Ära kunagi vaata otsa.
Igasugune kontakti teadlik vältimine filtreerib juba mingi massi välja. Jube tülikad on sellised, kes on just ostnud oma teise bemari (esimese viis pank kuna see oli osa kodulaenu tagatisest, mille ema oli võtnud Mustamäe 2-toalisele korterile) ja kes arvab, et kõik peaksid huvituma temat või äärmisel juhul tema autost. Ja kui sa viisakalt ära ütled, siis arvatakse, et sa oled ülbe. Miks pagana pärast ma olen ülbe, kui ma suvalist kukekest ei taha?

2. Peida oma säravat isksust  Kui kontakti vältida ei õnnestu, ole a) sarkastiline (aga mitte liiga vaimukas), b) tapvalt igav (teemad lõppevad üllatavalt ruttu)

3. Abielusõrmus.
Ma tean, ma tean, ma tean. Aga filtreerib ära väga palju suurema massi kui pilgu vältimine. Ja jätab usaldusväärsema mulje. Ja turvalise. Olgem ausad, vahel kasutan, eriti kui pean näima turvaline ja usaldusväärne.


4. Chopard.
Pole ohtlikumat kombinatsiooni kui mu abielusõrmus ja Chopard. „Ma olen abielus ja nii kallis, et sa ei saa mind endale lubada.” Ainult 2 on siiani läbi pääsenud. If I’d say the names, I’d have to kill you..or myself.

Kui on nõudlust, tulevad järgmised mõtted..

PS. Pildil pole mingit pistmist pealkirjaga, katsetan, kas seks ja 100 M kr briljantrinnahoidjad toovad klikke juurde nagu järjekindlalt väidetakse.

Loe

Ühe armastusloo lõpp või algus?


Käisin eile kinos. Vahelduseks midagi mõttetut, aga haibitut vaatamas. Ei, mitte Hornetit vaid „Definetly, maybet”. Hornet oleks äkki parem olnud. Ma istusin lasteaia vahel ja tundus, et naersin täiesti sobimatutes kohtades. Aga mitte see ei ole teema. Teema on hoopis suhted ja intensiivsus ja sisaldab mõistatust laiale ringile.
Poole filmi peal ma haigutasin. Ei, ärge palun solvuge, film oli aus romantika pisara-tõmbamise efektiga. Natuke naljasid, natuke ettearvamatust (miks imepärast ta lapse SELLE naisega tegi) ja natuke...ee...midagi veel. Mis mind pigem haigutama pani oli suhete veeee-niii-miii-nee. Mina eeiii ooooskaaa niiiii aeeeglaaaseeelt....Ja nüüd jõuame stoorini. Minu laaav stoorini. Ma kahtlustan, et täiesti võis olla laaav.Kui ei olnud laaav, siis oli midagi muud, aga paganama palju muud. Juhtus see lugu üldsegi mitte nii ammu ja üleskutse on ära arvata lõpp ja lõpp sisaldab moraali.
Palju on aega möödunud sellest, kui ma hakkasin kirjutama blogi. Veel mõned kuud ja mind või juba veteraniks pidada. Ta ei tekkinud kohe. Ta tekkis kuskil poolepeal. Kolmveerandi peal. Konspiratsiooni huvides nimetame ta tähega S. Hakkas mulle kirjutama. Inimestest. Suhetest. Väikestest loomadest. Suurtest numbritest. Ja enne kui ma aru sain kirjutasin ma vastu. Moest. Linnadest. Väikestest numbritest. Suurtest loomadest. Me kohtusime. Kuid. Ta lendas minu juurde. Ma lendasin tema juurde. Kuid. Ta kiitis mu kingi, ma küsisin, kuidas tal tööl läheb. Ta naeris mu naljade üle, ma vaatasin ta lapsepõlvefotosid. Ja temast sai mu sõber. Mu võitluskaaslane. Mu partner in crime. Ma nägin teda lummavalt kauniste naistega, ta käis lõunal mu meestega. Vahel ka õhtusöökidel. Harva isegi hommikusöökidel. Kuni kolm kuud hiljem, või neli, kes neid loeb, viis ta mind õhtusöögile. Giannisse. Ta võttis mu käe, ma ei osanud ära tõmmata. Ta vaatas mulle silma ja ütles, et mina. Et mina olen see, keda ta on oodanud terve elu. Et mina olen see, keda ta on otsinud nimede ja linnade tagant. Oodanud kõik need mõttetult pikad aastad. Ma tõmbasin käe ära. Ma jätsin oma jope garderoobi. Ma tundsin, et mind on alt veetud. Minu usaldust on kuritarvitatud. Ma lendasin ära. Pariisi-Milanosse-Moskvasse-Riosse. Ma tundsin, et ma pean talle rääkima minu uuest tööst. Minu uutest kingadest. Minu vanadest sõpradest. Milano-Ateena-Barcelona-Tallinn. Ma seisan ta maja ees. Mu krae on üles tõstetud ja ma ei tunne lund, mis sajab mulle näkku. Mul on jalas teksad ja õhuke nahktagi, mille ma ostsin Pariisi lennujaamast. Ma ei käinud kodus riideid vahetamas. Ma seisan ta maja ees. Ja tema maja ees seisab kolm autot. Mitte kaks vaid kolm.
Ja millega see lõppes on teie ära arvata. Ja lõpp, nagu ma mainisin, sisaldab moraali.

Loe

Millistel meestel pole vähimatki võimalust?


Janus Robert, sinu kiire sissesõitmine on küll...meelitav?....aga miski minus usub siiski, et elu ei ole lineaarne ja armastus veelgi vähem. See on muidugi meeldiv, et „sa oled valmis mind jumaldama“, aga anna mulle andeks, kui plaanipärane ja otsustav „jumaldamine“ minus teatud sarkasmi tekitab.
Mis muidugi viis järgmise teemani – millist meest ma siis üldse otsin? Tark-sharmikas-intelligentne-humoorikas....Haigutus...elementaarne, kes ei otsiks sellist kaaslast. Vaatame asja hoopis teise nurga alt – millisted asjad mehe juures või mehed mind täiesti turn offivad.
1. Ekstaatiline eneseimetlus. Ei ole midagi hullemat kui mees, kes saab orgasmi sellest, kui lahe ta on. Isegi kui see on varjatud ebakindlus, on see lihtsalt väsitav.
2. Mehed, kes vajavad pidevat imetlust, kiitust ja feedbacki. Las ma olen naine ja palun ole mees. Või vähemalt teeskle mõõdukas koguses, et sa ise ka usud sellesse, mida teed.
3. Mehed, kelle silmadest on näha kõik asendid, mida nad sinuga harrastaksid, kohe kui laseksid. Varjamatu seksuaalsus on piinlik ja puudub igasugune väljakutse moment.
4. Mitte pingutamine. Lillede ostmine võtab palju...15min ja ..100? krooni. Helistamine, et küsida „kuidas läheb?“ 2-5min ja veel vähem kroone. Väikesed kingitused. Sümboolsed aga südamest? Ja MIKS KINGIVAD MEHED PESU AINULT TELEKAS? (kuigi mina olen ilus ja pruun nagu heas Ameerika filmis).
5. Mehed, kes irisevad. Kui te arvate, et oskate miljonit asja paremini, siis jumala eest, palun võtke oma jalad laua pealt maha, pange õllepurk käest ja tehke ise. Ei, mitte peale teist poolaega.
6. Mehed, kes peavad sellist blogi: http://blog.tr.ee/post/315120 ja eksponeerivad Britney Spearsi. Ei selline tekst, mõttemaailm ega ka Britney pilt ei eruta ei vaimselt ega ühtegi muud moodi. Või koguvad orkutis sadade naiste skräppe. Next. Seega, Janus Robert, Kui tahad minus vähimatki huvi äratada, siis sure praegusel kujul virtuaalis ja ela reaalis..

Loe

Kui palju maksab üks "hooldatud" naine?



Lugedes Janus Roberti blogi „odavam on võtta naine” http://blog.tr.ee/post/313182 ja osasid kommentaare teemal iseseisev naine, tundsin vajadust isegi sõna sekka öelda. Kokkuvõte – kui mees eeldab, et naine püsib teatud „tasemel”, on krediidiliin ehk taskuraha täiesti põhjendatud.

Kust saab naine oma raha? Teenib, pärib, lahutab, võidab lotos. Sellest enda teeneks võib pidada küll ainult esimest. Palju siis teenib üks iseseisev Eesti naine keskmiselt kuus? Kui keskmine palk on u. 12 000 miinus maksud, siis oletame, et edukam iseseisev NOOR naine (20-35) ehk Janus Roberti sihtgrupp, võiks teenida heal juhul 20 000 kuus miinus maksud ehk u. 16 000 kätte. Mis aga on edukamate meeste maitsele vastava iseseisva naise (kes elab koos mehega) igakuised ligikaudsed kulutused:

Juuksur – 800
Küüned – 500
Hooldused – 1000
Kosmeetika – 1000
Trenn - 1000
Telefon – 1500
Raamatud ja ajakirjad – 500
Esmatarbekaubad – 300
Väljas lõunatamine (ta käib ju tööl) – 1500
Auto liising + bensiin jms – 10 000
Kulutused kodule – 2000
Vahel sõbrannaga õhtusöögid - 1500

KOKKU: 22 000
Kindlasti unustasin ma sealjuures paljud kulutused lihtsalt ära.

Isegi kui naine ei maksaks MITTE MIDAGI üüri, toidu jms. eest, läheks kogu ta palk enda elustiili ülalhoidmisele, et sellise eduka mehe maitsele vastata ja sealjuures ei saaks ta endale isegi uusi riideid lubada. Kuni maailm on ebavõrdne - mehed teenivad rohkem, saavad paremaid töökohti, võivad pühenduda tööle, samal ajal kui naised kodu eest hoolitsevad ja lapsi kasvatavad ja saavad nagunii statistiliselt väiksemat palka, on minu meelest rohkem kui õiglane, et need, kellele suuremad mammutid võimaldatkse jagavad neid ka „nahkade parkija ja koduhooldajaga”, kui nad eeldavad, et „nahaparkija” kannab Pradat, või äärmisel juhul Guccit.

Loe

Kohtinguideed igale maitsele I


Ja järgmine nurjaläinud kohting. Istud kohvikus üle laua, naeratad ja lõbustad ennast ise, sest teine pool kas ei räägi üldse palju midagi, ainult jõllitab sind, või siis räägib küll ja palju....autodest, mootorivõimsusest, et eelmine naine oli uss. Tänan, aga ei tänan. Otsetõlkena inglise keelest – pidu tuleb ise teha. Siin mõned kohtinguideed:

1. Saada talle töö juurde/ jäta koju teade: „Kallis, et minuga kohtuda, järgi juhiseid. Järgmise kirja leiad minnes 500m põhja, 50m läände ja laskudes põlvili”. Ja nii ka järgmised 2-3 kirjakest. Viimane kiri on juhistega, kust sind leida ja oota teda kaunilt kaetud õhtusöögilauas KODUS :D, piknikul vms. Samas ei soovita toite mis kiiresti külmaks lähevad, mitte kõik pole värvilised kriidid...

2. Saatke talle 2 shampuseklaasi koos sukapaelaga ja lisage kirjake, et „Shampuse lunastamine toimub x ajal ja x kohas”. Shampus (kui võimalik, siis juba korralik Moet või Veuve C.) + maasikad + shokolaad.

3. Öelge, et teie kallim ei plaaniks idagi nädalavahetuseks, aga start on kell xx ja võtku kaasa ainult pass ja hambahari. See peaks juba meeli erutama, edasi on fantaasia ja rahakoti küsimus. Kas siis Berliini või Stockholmi loomaaed (Beriini lendab ka EasyJet), Jurmala veepark või öö linnast väljas SPAs.

4. Mitte-traditsionaalne kohting. Tehke midagi head ja kasulikku ja ka hingel hakkab hea. Nt. tehke kodututele süüa supiköögis, Üks on kohe Kassisaba poe kõrval Tallinnas (Adamsoni tänav) http://www.carecenter.ee/, Oleviste kirik korraldab heategevusüritusi,.

5. Mängige koos mõnda mängu Playstationil / Wiil / Xboxil. Vähesed asjad peale seksi, tõstavad adrenaliini nii kõrgele, kui koos Need For Speedis üksteisega võidu kihutada või Lord of Ringsis seljad koos võidelda.

6. Saatke lilli. Punkt. Mehed, saatke lilli. See ei ole piinlik. Neid ei ole kunagi liiga palju. Banaalne? Aga toimib.

7. Minu lemmik SMS: „Sina siin ja mina seal, saame kokku, hakkab hea”. Nii tobedalt lihtne, et lausa vaimukas :)

Loe

Teated minu surmast ei ole liialdatud



Olgu, võib-olla on nad natuke enneaegsed, aga kindlasti mitte liialdatud. Vahetan mina parasjagu kodubaasi Milanost Madridi ja loomulikult läbi minu lemmiklinna Barcelona. Kuna järgmised kuud on mu ajutine illusioon kodust Madridi ja Barcelona vahel, tassin kaasa ka oma 22,1 kilo riideid (check-ini kaalu täpsusega info). Astun lennujaamast reipa sammuga välja. Päike paistab, ilm on +16, iPhones mängib Alicia Keys (rahu minu iPodi põrmule). Ja kõik võiks veel hästi lõppeda, kui neid treppe ees ei oleks. Ma olen juba ühe korra kiitnud Hispaania meeste abivalmidust ja kavatsen seda teha veel kord. Seisan mina alla metroosse viiva hiiglasliku trepi ees. Naeratan ja vaatan ringi. Kaks hispaanlast naeratavad vastu (üks vaatab uurivalt mu rindasid). Saan aru, et olen saatnud vale sõnumi, aga sõnum „palun aita mu kotti kanda” mulle küll veel selgemalt pähe ei tule. Löön käega ja viskan üle õla oma käekoti, vinnan üles oma hiiglasliku kohvri ja hakkan seda trepist alla lohistama. Igal sammul ristates pilkusid igast võimalikust sotsiaalsest klassist ja rassist hispaania meeskodanikega. Kellele pakub silma- ja hingerõõmu vaevlev naine, kellele minu rinnad või tagumik. Üks peab vajalikuks isegi müksata tormates mööda, oma kindlasti väga tähtsale pizzamüüjate koosolekule. Ma olen kindel, et kui ma oma selja ära venitan ja mul vanaduses issias välja lööb, võiks teda Ameerikas süüdistada tahtliku surmale kaasa aitamise eest. Cmon, äraaetud hobused lastakse vähemalt maha, aga kus on kulunud modellide varjupaik? Ja hispaanias ei ole siiani leidunud mitte ühtegi, rõhutan, MITTE ÜHTEGI meest, kes näitaks üles viisakust, mis nõuaks neilt oma ühegi väikese päevitunud sõrme liigutamist. Seega, minu poolest jäävad hispaania ja täpselt samasuguse profiiliga itaalia mehed ära. Kõik. Finito. Caput. Tsölibaat.

Loe

Millist kuulsust te meenutate?


Lahe netilehekülg, mis koostab pildi sellst, keda kuulsustest te kõige rohkem meenutate.
70% Angelina Jolie ja 96% Halle Berry...ma arvan, et see on üks väga hea lehekülg :)
http://www.myheritage.com/FP/Company/face-recognition.php

Loe

Meestesaldo -1



Nüüd, kus A. on seljataga, peab üle vaatama oma meestevarud. Mitte, et mul oleks midagi üksi olemise vastu otseselt, ma olen aastaid olnud üksi, ma reisin alati üksi jne., aga olemuselt olen ma päeva lõpuks siiski meeskonnasportlane.

Üheöösuhteid pole mu elus olnud ühtegi. Isegi kahe öö mitte. Kõige vähem on umbes 10 öö suhe (kui ma ütleksin, siis ma peaksin tapma). Üheöösuhted pole eesmärk. Pole isegi mitte vahend. Pole isegi mitte moodus. Mitte millekski ja mitte kuskile. Seega, kraabime kokku jäägid ja vaatame üle saldo.

Elu armastusi -2 (ilmuvas raamatus)
Armastusi -3 (blogides)
Armumisi -12 (vahet pole, ajalukku ei lähe)

Miinusega on nad sellepärast, et on möödas.

Valmis minuga last saama +6
Neist valmis minuga abielluma +5
Neist reaalselt suutelised mind taluma ja taltsutama +2
Mina neist taluksin +1
Mina oleksin nõus last saama ja ratastooli lükkama 0

Seega elu läheb edasi. Otsime seda +1.

Loe

Kas purjus suudlused loevad?



Alapealkiri: Kodu närbuv rohi versus Pariisi võõras karjamaa

Kes meist ei oleks püsisuhtes olles mõelnud...”mis oleks kui?”. Või mis oleks kui võtaks vastu X-i õhtusöögikutse? Mis oleks kui läheks Y-ga klubisse? Aga äkki purjus suudlemised ei loe? Või muud antud seeria küsimused. Ehk siis kuhu tõmmata piir truuduse ja oma südame või soovide järgimise vahel?

Me ei ole ideaalsed. Mina näiteks olen natuke lohakas, liiga kergelt vaimustuv, liiga palju asju ette võttev jne. A. oli liiga pedantne, liiga targutav, liiga õpetav. Kõik me oleme liiga midagi. Ja kuna me oleme ebatäiuslikud, siis ei saa ka meie suhted olla täiuslikud. Me ootame erinevaid asju. Me käime üksteisele närvidele. Me pakume liiga palju või liiga vähe ühte, teist või kolmandat. Ja tulemusena elame me ebatäiuslikuna oma ebatäiuslikus suhtes ja kurdame. Ja loodame, et äkki mõnes teises suhtes oleks konstantne deliirium ja kohene nirvana. Tegelikkuses vahetuks enamuses lihtsalt murede olemus ja sisu, aga nad jäävad. Ja nii me siis elame oma ebatäiuslikus suhtes, kaardistades aeg-ajalt aia tagant kasvavat rohelist rohtu, mis mujal tundub rohelisem (mõned näksivad nii siit kui ka sealt, aga tavaliselt lõppeb see mõlema rohumaa kokkukuivamisega). Ja samal ajal, kui me oleme selles suhtes, kus rohi ei pruugi olla mitte kõige mahlasem, elame me kokkulepitud reeglite järgi, millest üks on „sina ei pea mitte flirtima võõrastega”. See, et teil ei ole suhtes just parimad ajad, ei ole vabandus. See, et see polnud midagi tõsist, on veel vähem vabandus. Ja nüüd tekkibki küsimus, et kui palju potentsiaalselt toimivaid suhteid me vahele jätame või ära tõukame ainult sellepärast, et vindume kokkukuivaval rohumaal? Kas äkki just sel hetkel, kui me proovime ennast ja teist ikka veel petta, või isegi enam ei proovi, naeratame me viisakalt järgi oma elu armastusele ja kõnnime mööda. Ainult sellepärast, et pole piisavalt tahtejõudu, et lõpetada, mis on jäänud mõttetult venima.
Mis seal salata, jutt tuli isilikum, kui ma alguses teesklesin. Ei, purjus suudlemised muidugi loevad, aga kui ma veel A-ga viimaseid nädalaid olin, nägin ma kedagi...ja ma isegi ei tea ta nime. Pariis. Me istume kohvikus. Mina ühes lauas, tema teises. Ta kohtub kellegagi. Me vaatame üksteisele otsa. Ta naeratab. Ma vaatan kõrvale. Ta vaatab kõrvale. Ma naeratan. 7B. Mul hakkab kiire. Ma maksan ja lahkun. Ta lehvitab mulle. Ja ma ei tea, miks ta kõigist neist miljonist inimestest jäi ta kuskile aju tagasoppi. Ma tean et, ta on tagasopis, sest ma mõtlesin tema peale täna, kui ma nägin nimega mainimata lõhnareklaami. Aga nüüd on hilja, A-d pole enam ja mul ongi ainult lõhnareklaam  Aga kui palju potentsiaalseid elu armastusi ma võisin mööda lasta vaid sellepärast, et olin lojaalne kellelegi, kellega ma ei olnud kunagi olnudki valmis ei last saama ega ratastooli lükkama?

Loe

Surmad meeste pärast ja muud suhtefaktid


Ma olin juuksuris täna jälle, täna pool päeva. Tööga kaasnev luksus. Juuksur oli jõudnud mind ainult mõned minutid kammida, kui jõudis järeldusele, et ma olen piisavalt usaldusväärne kuulmaks vähemalt poole tema eluloost. Tuleb tunnistada, et väga huvitavat elulugu, aga eks iga inimese eluloo põhjal võivatki ju raamatu või kaks kirjutada. Mul on üldse sellised suured pruunid silmad, et korraks otsa vaadates võib mind pidada täiesti ohutuks. Mis on ilmne alahindamine, aga aeg-ajalt täiesti kasulik. Tuleks õppida ainult alumist huult veel õiges olukorras väristama, aga see on juba teine teema. Kuulan mina juuksurit ja et juba kõik üles tunnistada, sirvin Cosmot (kuigi eelistan Marie Clairet, aga ei sa liiga nõudlik olla, kui sulle makstakse istumise eest). Mis siis selgub? Et elu on tegelikult palju lihtsam, kui arvata võiks. Siin mõned mõtted:

• 97% meestest helistab tagasi 72 tunni jooksul peale meeldivat kohtumist (seega, kui ei helista, siis maybe he wasnt so much into you...või siis ei oska ta lihtsalt midagi öelda ja ootab võimalust kuskile kutsuda (nagu minul juhtus))
• 12. kohtumise järel on mees juba otsustanud, kas ta on sinusse armunud, armumas või ei tule teie suhtest midagi välja
• Keskmine kooselu suhte eluiga on 3 aastat.
• 55% abielunaistest ja 70% abielumeestest, kes tunnistasid, et murdsid truudust, väitsid, et teine pool ei tea sellest
• 80% abieludest, isegi kui need on enam-vähem õnnelikud abielud, avaldab naine rahulolematust, samas kui mees proovib ebameeldivaid teemasid vältida.
• Vaidluses, kus südamelöökide arv läheb üle 100 löögi minutis, oled sa tegelikkuses võimetu kuulma, mida teine pool räägib
• 46% meestest väidab, et nad ei ole kordagi petnud
• 25% meestest väidab, et parimad suhted sisaldavad samal ajal ka sõpruselementi
• 50% meestest oleks nõus, kui nende naisel oleks lesbiarmastaja
• Keskmiselt seksitakse 3 korda nädalas (ja ei saa mina aru, kuidas see statistika saadakse. Vähemalt oma väga erineva profiiliga sõpruskonda vaadates, tundub see number utoopiline idealism. Kuigi mul ei oleks vähimatki 3 korra vastu nädalas.)
• 15% meestest väidab, et naise tähtsam omadus on väljanägemine (ja miks siis enamus naisi üldse muretseb oma väikeste välimusedetailide pärast?)

Ja siis klassikaline väide, et „prantslannad surevad ainult esimese mehe pärast”. Ma kahtlustan, et minus pole ühtegi prantslaslikku geeni. Ma olen PEAAEGU surnud ainult ühe korra (teise mehe pärast, http://milanapaevik.blogspot.com/2007/08/love-story-armani-exchange-kordus.html ), aga õnneks pääsesin napilt. Üldiselt kavatsen ma surra viimase mehe pärast. Tundub praktilisem, tuleb ainult see mees leida, aga ei maksa detailidesse laskuda.


Allikad: The Opinion institute, Cosmopolitan

Loe
 

©2009MILANA PÄEVIK | by TNB