Kohtinguideed igale maitsele I


Ja järgmine nurjaläinud kohting. Istud kohvikus üle laua, naeratad ja lõbustad ennast ise, sest teine pool kas ei räägi üldse palju midagi, ainult jõllitab sind, või siis räägib küll ja palju....autodest, mootorivõimsusest, et eelmine naine oli uss. Tänan, aga ei tänan. Otsetõlkena inglise keelest – pidu tuleb ise teha. Siin mõned kohtinguideed:

1. Saada talle töö juurde/ jäta koju teade: „Kallis, et minuga kohtuda, järgi juhiseid. Järgmise kirja leiad minnes 500m põhja, 50m läände ja laskudes põlvili”. Ja nii ka järgmised 2-3 kirjakest. Viimane kiri on juhistega, kust sind leida ja oota teda kaunilt kaetud õhtusöögilauas KODUS :D, piknikul vms. Samas ei soovita toite mis kiiresti külmaks lähevad, mitte kõik pole värvilised kriidid...

2. Saatke talle 2 shampuseklaasi koos sukapaelaga ja lisage kirjake, et „Shampuse lunastamine toimub x ajal ja x kohas”. Shampus (kui võimalik, siis juba korralik Moet või Veuve C.) + maasikad + shokolaad.

3. Öelge, et teie kallim ei plaaniks idagi nädalavahetuseks, aga start on kell xx ja võtku kaasa ainult pass ja hambahari. See peaks juba meeli erutama, edasi on fantaasia ja rahakoti küsimus. Kas siis Berliini või Stockholmi loomaaed (Beriini lendab ka EasyJet), Jurmala veepark või öö linnast väljas SPAs.

4. Mitte-traditsionaalne kohting. Tehke midagi head ja kasulikku ja ka hingel hakkab hea. Nt. tehke kodututele süüa supiköögis, Üks on kohe Kassisaba poe kõrval Tallinnas (Adamsoni tänav) http://www.carecenter.ee/, Oleviste kirik korraldab heategevusüritusi,.

5. Mängige koos mõnda mängu Playstationil / Wiil / Xboxil. Vähesed asjad peale seksi, tõstavad adrenaliini nii kõrgele, kui koos Need For Speedis üksteisega võidu kihutada või Lord of Ringsis seljad koos võidelda.

6. Saatke lilli. Punkt. Mehed, saatke lilli. See ei ole piinlik. Neid ei ole kunagi liiga palju. Banaalne? Aga toimib.

7. Minu lemmik SMS: „Sina siin ja mina seal, saame kokku, hakkab hea”. Nii tobedalt lihtne, et lausa vaimukas :)

Loe

Teated minu surmast ei ole liialdatud



Olgu, võib-olla on nad natuke enneaegsed, aga kindlasti mitte liialdatud. Vahetan mina parasjagu kodubaasi Milanost Madridi ja loomulikult läbi minu lemmiklinna Barcelona. Kuna järgmised kuud on mu ajutine illusioon kodust Madridi ja Barcelona vahel, tassin kaasa ka oma 22,1 kilo riideid (check-ini kaalu täpsusega info). Astun lennujaamast reipa sammuga välja. Päike paistab, ilm on +16, iPhones mängib Alicia Keys (rahu minu iPodi põrmule). Ja kõik võiks veel hästi lõppeda, kui neid treppe ees ei oleks. Ma olen juba ühe korra kiitnud Hispaania meeste abivalmidust ja kavatsen seda teha veel kord. Seisan mina alla metroosse viiva hiiglasliku trepi ees. Naeratan ja vaatan ringi. Kaks hispaanlast naeratavad vastu (üks vaatab uurivalt mu rindasid). Saan aru, et olen saatnud vale sõnumi, aga sõnum „palun aita mu kotti kanda” mulle küll veel selgemalt pähe ei tule. Löön käega ja viskan üle õla oma käekoti, vinnan üles oma hiiglasliku kohvri ja hakkan seda trepist alla lohistama. Igal sammul ristates pilkusid igast võimalikust sotsiaalsest klassist ja rassist hispaania meeskodanikega. Kellele pakub silma- ja hingerõõmu vaevlev naine, kellele minu rinnad või tagumik. Üks peab vajalikuks isegi müksata tormates mööda, oma kindlasti väga tähtsale pizzamüüjate koosolekule. Ma olen kindel, et kui ma oma selja ära venitan ja mul vanaduses issias välja lööb, võiks teda Ameerikas süüdistada tahtliku surmale kaasa aitamise eest. Cmon, äraaetud hobused lastakse vähemalt maha, aga kus on kulunud modellide varjupaik? Ja hispaanias ei ole siiani leidunud mitte ühtegi, rõhutan, MITTE ÜHTEGI meest, kes näitaks üles viisakust, mis nõuaks neilt oma ühegi väikese päevitunud sõrme liigutamist. Seega, minu poolest jäävad hispaania ja täpselt samasuguse profiiliga itaalia mehed ära. Kõik. Finito. Caput. Tsölibaat.

Loe

Millist kuulsust te meenutate?


Lahe netilehekülg, mis koostab pildi sellst, keda kuulsustest te kõige rohkem meenutate.
70% Angelina Jolie ja 96% Halle Berry...ma arvan, et see on üks väga hea lehekülg :)
http://www.myheritage.com/FP/Company/face-recognition.php

Loe

Meestesaldo -1



Nüüd, kus A. on seljataga, peab üle vaatama oma meestevarud. Mitte, et mul oleks midagi üksi olemise vastu otseselt, ma olen aastaid olnud üksi, ma reisin alati üksi jne., aga olemuselt olen ma päeva lõpuks siiski meeskonnasportlane.

Üheöösuhteid pole mu elus olnud ühtegi. Isegi kahe öö mitte. Kõige vähem on umbes 10 öö suhe (kui ma ütleksin, siis ma peaksin tapma). Üheöösuhted pole eesmärk. Pole isegi mitte vahend. Pole isegi mitte moodus. Mitte millekski ja mitte kuskile. Seega, kraabime kokku jäägid ja vaatame üle saldo.

Elu armastusi -2 (ilmuvas raamatus)
Armastusi -3 (blogides)
Armumisi -12 (vahet pole, ajalukku ei lähe)

Miinusega on nad sellepärast, et on möödas.

Valmis minuga last saama +6
Neist valmis minuga abielluma +5
Neist reaalselt suutelised mind taluma ja taltsutama +2
Mina neist taluksin +1
Mina oleksin nõus last saama ja ratastooli lükkama 0

Seega elu läheb edasi. Otsime seda +1.

Loe

Kas purjus suudlused loevad?



Alapealkiri: Kodu närbuv rohi versus Pariisi võõras karjamaa

Kes meist ei oleks püsisuhtes olles mõelnud...”mis oleks kui?”. Või mis oleks kui võtaks vastu X-i õhtusöögikutse? Mis oleks kui läheks Y-ga klubisse? Aga äkki purjus suudlemised ei loe? Või muud antud seeria küsimused. Ehk siis kuhu tõmmata piir truuduse ja oma südame või soovide järgimise vahel?

Me ei ole ideaalsed. Mina näiteks olen natuke lohakas, liiga kergelt vaimustuv, liiga palju asju ette võttev jne. A. oli liiga pedantne, liiga targutav, liiga õpetav. Kõik me oleme liiga midagi. Ja kuna me oleme ebatäiuslikud, siis ei saa ka meie suhted olla täiuslikud. Me ootame erinevaid asju. Me käime üksteisele närvidele. Me pakume liiga palju või liiga vähe ühte, teist või kolmandat. Ja tulemusena elame me ebatäiuslikuna oma ebatäiuslikus suhtes ja kurdame. Ja loodame, et äkki mõnes teises suhtes oleks konstantne deliirium ja kohene nirvana. Tegelikkuses vahetuks enamuses lihtsalt murede olemus ja sisu, aga nad jäävad. Ja nii me siis elame oma ebatäiuslikus suhtes, kaardistades aeg-ajalt aia tagant kasvavat rohelist rohtu, mis mujal tundub rohelisem (mõned näksivad nii siit kui ka sealt, aga tavaliselt lõppeb see mõlema rohumaa kokkukuivamisega). Ja samal ajal, kui me oleme selles suhtes, kus rohi ei pruugi olla mitte kõige mahlasem, elame me kokkulepitud reeglite järgi, millest üks on „sina ei pea mitte flirtima võõrastega”. See, et teil ei ole suhtes just parimad ajad, ei ole vabandus. See, et see polnud midagi tõsist, on veel vähem vabandus. Ja nüüd tekkibki küsimus, et kui palju potentsiaalselt toimivaid suhteid me vahele jätame või ära tõukame ainult sellepärast, et vindume kokkukuivaval rohumaal? Kas äkki just sel hetkel, kui me proovime ennast ja teist ikka veel petta, või isegi enam ei proovi, naeratame me viisakalt järgi oma elu armastusele ja kõnnime mööda. Ainult sellepärast, et pole piisavalt tahtejõudu, et lõpetada, mis on jäänud mõttetult venima.
Mis seal salata, jutt tuli isilikum, kui ma alguses teesklesin. Ei, purjus suudlemised muidugi loevad, aga kui ma veel A-ga viimaseid nädalaid olin, nägin ma kedagi...ja ma isegi ei tea ta nime. Pariis. Me istume kohvikus. Mina ühes lauas, tema teises. Ta kohtub kellegagi. Me vaatame üksteisele otsa. Ta naeratab. Ma vaatan kõrvale. Ta vaatab kõrvale. Ma naeratan. 7B. Mul hakkab kiire. Ma maksan ja lahkun. Ta lehvitab mulle. Ja ma ei tea, miks ta kõigist neist miljonist inimestest jäi ta kuskile aju tagasoppi. Ma tean et, ta on tagasopis, sest ma mõtlesin tema peale täna, kui ma nägin nimega mainimata lõhnareklaami. Aga nüüd on hilja, A-d pole enam ja mul ongi ainult lõhnareklaam  Aga kui palju potentsiaalseid elu armastusi ma võisin mööda lasta vaid sellepärast, et olin lojaalne kellelegi, kellega ma ei olnud kunagi olnudki valmis ei last saama ega ratastooli lükkama?

Loe

Surmad meeste pärast ja muud suhtefaktid


Ma olin juuksuris täna jälle, täna pool päeva. Tööga kaasnev luksus. Juuksur oli jõudnud mind ainult mõned minutid kammida, kui jõudis järeldusele, et ma olen piisavalt usaldusväärne kuulmaks vähemalt poole tema eluloost. Tuleb tunnistada, et väga huvitavat elulugu, aga eks iga inimese eluloo põhjal võivatki ju raamatu või kaks kirjutada. Mul on üldse sellised suured pruunid silmad, et korraks otsa vaadates võib mind pidada täiesti ohutuks. Mis on ilmne alahindamine, aga aeg-ajalt täiesti kasulik. Tuleks õppida ainult alumist huult veel õiges olukorras väristama, aga see on juba teine teema. Kuulan mina juuksurit ja et juba kõik üles tunnistada, sirvin Cosmot (kuigi eelistan Marie Clairet, aga ei sa liiga nõudlik olla, kui sulle makstakse istumise eest). Mis siis selgub? Et elu on tegelikult palju lihtsam, kui arvata võiks. Siin mõned mõtted:

• 97% meestest helistab tagasi 72 tunni jooksul peale meeldivat kohtumist (seega, kui ei helista, siis maybe he wasnt so much into you...või siis ei oska ta lihtsalt midagi öelda ja ootab võimalust kuskile kutsuda (nagu minul juhtus))
• 12. kohtumise järel on mees juba otsustanud, kas ta on sinusse armunud, armumas või ei tule teie suhtest midagi välja
• Keskmine kooselu suhte eluiga on 3 aastat.
• 55% abielunaistest ja 70% abielumeestest, kes tunnistasid, et murdsid truudust, väitsid, et teine pool ei tea sellest
• 80% abieludest, isegi kui need on enam-vähem õnnelikud abielud, avaldab naine rahulolematust, samas kui mees proovib ebameeldivaid teemasid vältida.
• Vaidluses, kus südamelöökide arv läheb üle 100 löögi minutis, oled sa tegelikkuses võimetu kuulma, mida teine pool räägib
• 46% meestest väidab, et nad ei ole kordagi petnud
• 25% meestest väidab, et parimad suhted sisaldavad samal ajal ka sõpruselementi
• 50% meestest oleks nõus, kui nende naisel oleks lesbiarmastaja
• Keskmiselt seksitakse 3 korda nädalas (ja ei saa mina aru, kuidas see statistika saadakse. Vähemalt oma väga erineva profiiliga sõpruskonda vaadates, tundub see number utoopiline idealism. Kuigi mul ei oleks vähimatki 3 korra vastu nädalas.)
• 15% meestest väidab, et naise tähtsam omadus on väljanägemine (ja miks siis enamus naisi üldse muretseb oma väikeste välimusedetailide pärast?)

Ja siis klassikaline väide, et „prantslannad surevad ainult esimese mehe pärast”. Ma kahtlustan, et minus pole ühtegi prantslaslikku geeni. Ma olen PEAAEGU surnud ainult ühe korra (teise mehe pärast, http://milanapaevik.blogspot.com/2007/08/love-story-armani-exchange-kordus.html ), aga õnneks pääsesin napilt. Üldiselt kavatsen ma surra viimase mehe pärast. Tundub praktilisem, tuleb ainult see mees leida, aga ei maksa detailidesse laskuda.


Allikad: The Opinion institute, Cosmopolitan

Loe
 

©2009MILANA PÄEVIK | by TNB