Kuidas saada lahti mõttetutest meestest?

Kuidas saada lahti mõttetutest meestest?

Istun mina kohvikus. Joon lattet, ei sega kedagi (nagu kass Matroskin Prostokvashinos, kes tahtis, lamas niisama, tahtis, kuulas transistorit). Kõigepealt ilmub kohvitass. Kohvitassile järgneb käsi. „Seiko..next,” jõuan mõelda ainult enne kui käele järgneb ka väärt vara omanik. Muidu kindlasti hea südamega mees, aga vastiku välimusega, kukekese attitudega ja muidu ka ebameeldiv. „Mis teed?” küsib uhke Seiko omanik. Seekord ma ei harrasta oma standardvastust: „Lüpsan lehma” – pealtnäha sellise ajumahuga tüüp hakkakski lehma otsima. „Peletan eemale tülikaid noormehi,” märgin otsa vaatamata (ärge kunagi vaadake silma – nagu tigedatele koertele – ärge kunagi vaadake silma). „Möh,” teeb tüüp. Ma säästan edasisest ja ei selgita detailselt, kuidas järgmisele ringile tulid kaks sõpra. Ja milles peitus siis minu edu saladus? Tapvas välimuses? Vale. Piiritus karismas? Vaevalt. Ma olin Tartus. Ma istusin Raekojaplatsi kohvikus, ma olin teksastes (7 for mankind, pealtnäha täiesti ohutud) ja ma tegin märkmeid oma koolikausta. Mis võiks olla veel turvalisem, kui alustada tudengitest, kes igasuguste jobude meelest peaks olema kerge saak. Wrong again. Ma ei ole kerge saak ei tudengina ega ka mitte ...sellena, kes ma olen (kes iganes ma siis täpselt ei oleks). Ja elu on õpetanud väikeseid kavalaid nõkse, kuidas vältida suvalisi tülikaid külgelööjaid.

1. Ära kunagi vaata otsa.
Igasugune kontakti teadlik vältimine filtreerib juba mingi massi välja. Jube tülikad on sellised, kes on just ostnud oma teise bemari (esimese viis pank kuna see oli osa kodulaenu tagatisest, mille ema oli võtnud Mustamäe 2-toalisele korterile) ja kes arvab, et kõik peaksid huvituma temat või äärmisel juhul tema autost. Ja kui sa viisakalt ära ütled, siis arvatakse, et sa oled ülbe. Miks pagana pärast ma olen ülbe, kui ma suvalist kukekest ei taha?

2. Peida oma säravat isksust  Kui kontakti vältida ei õnnestu, ole a) sarkastiline (aga mitte liiga vaimukas), b) tapvalt igav (teemad lõppevad üllatavalt ruttu)

3. Abielusõrmus.
Ma tean, ma tean, ma tean. Aga filtreerib ära väga palju suurema massi kui pilgu vältimine. Ja jätab usaldusväärsema mulje. Ja turvalise. Olgem ausad, vahel kasutan, eriti kui pean näima turvaline ja usaldusväärne.


4. Chopard.
Pole ohtlikumat kombinatsiooni kui mu abielusõrmus ja Chopard. „Ma olen abielus ja nii kallis, et sa ei saa mind endale lubada.” Ainult 2 on siiani läbi pääsenud. If I’d say the names, I’d have to kill you..or myself.

Kui on nõudlust, tulevad järgmised mõtted..

PS. Pildil pole mingit pistmist pealkirjaga, katsetan, kas seks ja 100 M kr briljantrinnahoidjad toovad klikke juurde nagu järjekindlalt väidetakse.

Loe

Ühe armastusloo lõpp või algus?

Ühe armastusloo lõpp või algus?

Käisin eile kinos. Vahelduseks midagi mõttetut, aga haibitut vaatamas. Ei, mitte Hornetit vaid „Definetly, maybet”. Hornet oleks äkki parem olnud. Ma istusin lasteaia vahel ja tundus, et naersin täiesti sobimatutes kohtades. Aga mitte see ei ole teema. Teema on hoopis suhted ja intensiivsus ja sisaldab mõistatust laiale ringile.
Poole filmi peal ma haigutasin. Ei, ärge palun solvuge, film oli aus romantika pisara-tõmbamise efektiga. Natuke naljasid, natuke ettearvamatust (miks imepärast ta lapse SELLE naisega tegi) ja natuke...ee...midagi veel. Mis mind pigem haigutama pani oli suhete veeee-niii-miii-nee. Mina eeiii ooooskaaa niiiii aeeeglaaaseeelt....Ja nüüd jõuame stoorini. Minu laaav stoorini. Ma kahtlustan, et täiesti võis olla laaav.Kui ei olnud laaav, siis oli midagi muud, aga paganama palju muud. Juhtus see lugu üldsegi mitte nii ammu ja üleskutse on ära arvata lõpp ja lõpp sisaldab moraali.
Palju on aega möödunud sellest, kui ma hakkasin kirjutama blogi. Veel mõned kuud ja mind või juba veteraniks pidada. Ta ei tekkinud kohe. Ta tekkis kuskil poolepeal. Kolmveerandi peal. Konspiratsiooni huvides nimetame ta tähega S. Hakkas mulle kirjutama. Inimestest. Suhetest. Väikestest loomadest. Suurtest numbritest. Ja enne kui ma aru sain kirjutasin ma vastu. Moest. Linnadest. Väikestest numbritest. Suurtest loomadest. Me kohtusime. Kuid. Ta lendas minu juurde. Ma lendasin tema juurde. Kuid. Ta kiitis mu kingi, ma küsisin, kuidas tal tööl läheb. Ta naeris mu naljade üle, ma vaatasin ta lapsepõlvefotosid. Ja temast sai mu sõber. Mu võitluskaaslane. Mu partner in crime. Ma nägin teda lummavalt kauniste naistega, ta käis lõunal mu meestega. Vahel ka õhtusöökidel. Harva isegi hommikusöökidel. Kuni kolm kuud hiljem, või neli, kes neid loeb, viis ta mind õhtusöögile. Giannisse. Ta võttis mu käe, ma ei osanud ära tõmmata. Ta vaatas mulle silma ja ütles, et mina. Et mina olen see, keda ta on oodanud terve elu. Et mina olen see, keda ta on otsinud nimede ja linnade tagant. Oodanud kõik need mõttetult pikad aastad. Ma tõmbasin käe ära. Ma jätsin oma jope garderoobi. Ma tundsin, et mind on alt veetud. Minu usaldust on kuritarvitatud. Ma lendasin ära. Pariisi-Milanosse-Moskvasse-Riosse. Ma tundsin, et ma pean talle rääkima minu uuest tööst. Minu uutest kingadest. Minu vanadest sõpradest. Milano-Ateena-Barcelona-Tallinn. Ma seisan ta maja ees. Mu krae on üles tõstetud ja ma ei tunne lund, mis sajab mulle näkku. Mul on jalas teksad ja õhuke nahktagi, mille ma ostsin Pariisi lennujaamast. Ma ei käinud kodus riideid vahetamas. Ma seisan ta maja ees. Ja tema maja ees seisab kolm autot. Mitte kaks vaid kolm.
Ja millega see lõppes on teie ära arvata. Ja lõpp, nagu ma mainisin, sisaldab moraali.

Loe