Sotsiaalsed võrgustikud Martiniga Paide lehmalaudas


Esiteks ei tulnud ma selle pealegi, et kummalisi tähe ja numbrikombinatsioone sisaldav haigus oma sõrad Itaaliani ajab. Teiseks arvan ma, suu-ja sõralisi ei saa seekord süüdistada selles, et ma olen nakatunud millestki ohtlikust, aga see-eest ebameeldivast. Mu silmad läigivad küll umbes sama värvi ja keel ei paljasta mingeid kummalisi varjundeid, aga mind on tabanud haruldane härdimus jõulude ja minu ilusa lemmikvaenlase vastu, ma kraamin ja mul on vist kerge palavik ka. Ma arvan, et niisama lihtsalt see ei möödu.

Juba hommikul tundsin ma ennast haiglasena. Õigemini juba eile, kui ma oma suka katki tegin ja pidin castingust paljaste säärtega modellikorterisse lippama. Ma olin kindel, et kui ma ei jäätu kohe, suren ma mingisse tuvastamatusse järelnähtu. No hommikuks tundus, et kõik võib veel hästi minna, kui lõunaks lõi see tagasi ja suurema hooga kui kunagi varem. Alguses algas see vaevu märgatava taustahelina kui õhtuks formuleerus see selgeks ja üheseks „white christmasiks“. Ärge mõistke ind valesti, terve jõuuluõhu ei ole mul jõulude vastu midagi, aga enamuse muust ajast on.

Eriti augusti alguses ja jäänuseid likvideerides jaanuari keskpaigas. Kui ma olin viinud värske espresso oma argivaenlasele, sain ma aru, et see miski, mis tundub olevat diagnoosimatu, on võtnud valdusesse terve mu keha, mõistuse ja aistingud.

Korterisse jõudes kraamisin ma terve korteri, nihutasin paigast kergema mööbli ja otsustasin igaks juhuks pesta ka aknad. Põranda värvimiseks ei olnud vahendeid. Selle aja peale olin ma kindel, et rahvameditsiinist ja vaimude väljaajajast ei piisa ja otsustasin voodisse minna.

Plink, teeb mu Facebook ja Martin Saare foto ilmub ekraanile.

„Tead, mu üks sõbranna küsis, et kas sa oled ikka modell“.
No mis ma nüüd nii filosoofilisele küsimusele vastan. „Ütle, et ma olen Paide üksikemast lüpsja 2 lapsega“.

„Ta küsib, et mis siis kui oledki“.

„Äkki olengi, miks ma muidu just Paidet mainisin“.

„Liiga hea social networking skill.“

„No ütle talle, et mul on suur kari, kelle peal harjutada,“ kirjutan ma Martinile ja ei suuda ise ka itsitamata jätta.

„Mhm, et vabal ajal loed social networking skills for dummies?“

„See on algajatele. Pigem Neuro Lingvistiline Programmeerimine for advanced user,“ kirjutan ma ja interneti juhe jookseb kokku. Viimane asi mida ma läbi magama jäämise kuulen on vaikne jõulukellade helin tundmatute Paide lehmakooride taustal.

Loe

Klassikalise ajuseksi dünaamika



Ta ei lähegi välja otsima kedagi, vaid sõpradega jooma. Reede õhtu, väikesed dringid sõprade juures ja siis välja. Naine välistab võimalust kedagi kohata vähem kui mees. Mitte, et temagi otsiks aga väike reedeõhtune flirt, mis tõstab enesetunnet, ei tee halba. Vähemalt siis kui see keegi näeks välja nagu Jude Law, oleks rikas nagu kröösus ja laulaks hommikuti nagu Jamie Cullum. Natuke madalama häälega. Ja nii nad kokku saavadki. Või mis nüüd kokku. Nii satuvad nad samasse [lounge’i], asendage sulgudes sõna suvalise sobiva kohaga.

Nad näevad üksteist alles õhtu lõpu poole. Või mis nüüd näevad. Mees vaatab naist, naine vaatab kõrvale. Mees vaatab kõrvale, naine hiilib kas mees vaatab. Mees vaatab, naine vaatab ja pöörab kõrvale. Nii lihtsalt ta kätte ei anna. Aga nüüd on hilja. Mees...kes alles 3 drinki tagasi oli vagur ja ohutu lambuke, on muutunud kiskjaks ja kiskja on märganud saaki. Nüüd liigub mees naise poole. tequila shoti maitse on veel suus ja ta neelatab instinktiivselt. Saakloom tunneb kuidas püünis ta ümber koomale tõmbub ja kiunatab.

Umbes siis, kui mees on jõudnud temani, küsib ta vaadates umbes 10 sentimeetrit mööda

„Kas te soovite midagi“.

Naine ei ole ebaviisakas. Naine ootab. Ootab, et räägitaks tema kõrvadega. Soovitatavalt madalal ja klišeevabal häälel. Kiskja, kannustatuna sõprade pilkudes ja eriti sellest viimasest tequilast muigab ja paneb märkamatult käe taskusse,
„Sa tead mida mina soovin,“ ja naerab natuke kohtlaselt.
Naine, kes oli juba peaaegu valmis vähemalt klišeedeks inglitest ja taevast kukkumisest vastab natuke kõrgimalt kui ta tegelikult tahtis,
„ei tea, ma ootan kedagi“.

Muidugi ta valetab, ta ei tea ise ka keda ta ootab, aga sellele hetkel on ta päris kindel, et kedagi teist.

Mees naerab veel kord natuke kohatult ja tõmbub tagasi.
Naine ei saa veel mõnda aega aru, mis toimub. Ja siis, kui ta on teinud kolmanda ringi peale loungele, saab ta aru, et mees on vaikselt välja libisenud. Vahel ma lihtsalt imestan, kuidas inimkond välja ei sure.

Loe

Käbi kukub ja kändu pole silmapiirilgi


Nagu alati, eksimatult just siis, kui ma olen orienteerumas aja peale ühest castingust teise või seisan pildistamisel vasaku jala paremal varbal, hoides hambus puuri lindudega ja vasakus käes kolme kassi, või siis kui veab, olen levist väljas, helistab ema. Ega ta ju ei küsi, kas sa saad rääkida ja kuna „ei“ on vale vastus, siis mis seal ka küsida. Kui tal ei oleks täbar komme helistada läbi Skype, kus ei näita numbrit, ei vastaks ma nii tihti. Ma jumaldan teda, aga õhtuti ja piiratud koguses.

Ema on aktivist ja tal on oma nägemus. Tema maailma nägemus, sest kõik lähtub temast. Ja sealkuures on ta aktiiivne. Ma loodan, et see ei ole pärilik aga kardan, et on. Viimati kui ma helistasin talle, vaidles ta samal ajal kiriku kontserdil mingi usklikuga, et Maarja ei olnud neitsi vaid Piibli originaalis peeti silmas noort neiut. Ma arvan, et ta on liiga palju Snatchi vaadanud. Tema ettekujutus parimast sünnipäevakingist on mikrolaineahju riisi kiirkeetmise pott ja romantiline nädalalõpp on hommikuste kell 8 sprintidega jalutusmatk tont-teab-millises rabas. Minu ema.
Ühesõnaga. „Teadmanäginühtemängu,“ ütleb ema kiiresti ja ühe sõnana.

„Nii,“ vastan viisakalt, hoides lõuaga kinni oma kotti ja proovides samal ajal osta metroopiletit.

„Ja siis ma läksin sinna leheküljele ja tead, seal on mingi raamatu katkendid ja..,“ räägib ta kiiresti ja ma kuulen millegipärast taustal suurt tumedat mütsu. Ma parem ei küsi. „ja no ja seal olid jupid mingist raamatust, ja tead..“...

Aiman.

„ja tead, seal oli see Lamaisia. No täpselt nagu siis vanaema ütles, mäletad?“

Mäletan.

„Jah ema, kas see oli kõik,“ küsin ma, et ma ei peaks midagi ütlema.

„Ei no kas pole naljakas, et keegi teine ka nii räägib“.

„On, aga ma tõesti pean minema,“ ütlen ma kiiresti kui levi hakkab metroos kaduma.

„Aga tead sa, millal seda raamatut osta saab,“ teeb ema veel ühe väga kavala lükke.

Ja mul kaob levi. Kui ta praegu ainult natuke midagi kahtlustab, siis ma ei julge oodata, mis juhtub kui ta ostab raamatu ja jõuab oma kireva iseloomuni. Ema, kui sa seda loed, siis ma väga armastan sind ja ausõna, ma mõtlesin sulle raamatust rääkida. 20 aastat hiljem 

Loe

Eesti netiavaruste suurim mäng


Tänasest on Sul, hea blogilugeja, võimalus osaleda, kui mitte just Eesti netiavaruste suurimas mõistatusmängus, siis vähemalt suurimas, millest mina teadlik olen.

Pane proovile oma kiirus, taibukus ja sõpradevõrgustik ja osale kuue lihtsa küsimuse äraarvamisel. Ja nende vahel, kes on saatnud kõik 6 õiget vastust, loositakse mitte üks peaauhind, vaid mitu mitu lahedat auhinda nagu:

1 Viktor & Rolfi lõhnaõli Flowerbomb
1 ajakirja Vogue aastatellimus
3 ajakirja Marie Claire aastatellimust
3 Milana päevaikud raamatut.

Ja nüüd ei muud, kui osalema! Mängu ja reeglid leiate leheküljelt:

Loe

Intervjuu Milanaga


Kui ma alustasin rubriigiga Milana soovitab ja pakkusin, et kirjutage ja küsige, ma hea meelega vastan, siis ausõna ei olnud mul mingit nartsissistliku soovi vihjata, et
küsige minu kohta. Aga väga armas Merilist, et ta seda tegi ja loodan, et ta lahkelt lubab oma kodutöö-intervjuu ka blogis avaldada. Onju Merili?

Räägi endast natuke. Kes oled, kui vana oled, kus elad jne..
Olen parajalt paks ja parimates aastates (modellinduse jaoks võib-olla natuke hilistes aastates) Eestist pärit modell, kes elab Milano-Pariisi-Londoni vahel. Vahel ka mujal, aga enamasti nendes linnades.

Millal hakkasid modellindusega töötama?
Modellindusega hakkasin tegelema keskkooli lõpus, juhuse tahtel ja tasapisi (all täpsemalt).

Millises riigis tunned ennast kõige kodusemalt?
Kindlasti Hispaanias ja iseenesest ka Itaalias, aga pigem väikelinnades. Milano on liiga industriaalne ja Madrid on liiga igav. Teine valik oleks London. Ilma fishi & сhipsi ja inglasteta. Mitte, et mul oleks inglaste vastu midagi, aga ma ei sulandu päris hästi nende kultuuri.

Millal ilmub sinu uus raamat ja kui palju see umbes maksab?
Raamat jõuab poodidesse 1. detsembril ja see maksab 199 krooni. Samas saab raamatut osta ka online poest ja esimese eesti keelse raamatuna peaks Milana ilmuma ka iPhonesse üle telefoni lugemiseks.iMilana.

Kust tuli idee teha raamatut?
Ega ma isegi ei usu siiani, et raamat on ilmunud. Et esimesed tükilõhnalised raamatud on trükipressi alt väljas. Ma arvan, et mõte kirjutada päevikud raamatuks tuli mõned aastad tagasi, kui tuli välja, et mu vend oli kõik minu kirjad talle ja faksid osadele sõpradele alles hoidnud. Ja neid oli kogunenud palju. Neid läbi lugedes hakkas rulluma mingi lugu ja mida rohkem ma edasi lugesin, seda rohkem ma tundsin, et see lugu on mulle tähtis. Ja ilus ja aus oleks see üles kirjutada. Ja kui kirjutada, siis miks juba ka mitte jagada.

Millega sa vabal ajal tegeled?
Ega sellise tööga ei olegi nii selgeid piire töö ja vaba aja vahel. Mulle väga meeldib eri linnades ringi jalutada. Võtta lihtsalt kaart, valida seal üks punkt ja jalutada sinna kilomeetreid ja kilomeetreid, juues teepeal paar espressot. Proovin ka palju lugeda. Just seisab „öökapil“, täpsemalt lamab voodi all Cellini „Sulakuld“. Viimased kuud on ka natuke aega kulunud raamatule ja blogile ja kõigele sellega kaasnevale.

Mil lugu sul praegu mp3-s pooleli on?
Hea küsimus. Robbie Williamsi You Know me - degusteerin just tema uut albumit. Lugudes kuulangi eelkõige sõnu ja sõnumit ja Robbiel on enamjagu geniaalsed sõnad.

„God save me rejection, from my reflection, I want perfection. And if Jesus really died for me then Jesus really tried for me“.

Mis on su lemmik toit/jook, mida sa kõige meelsamini kodus valmistad/valmistaksid?
Mulle väga meeldivad värskelt pressitud mahlad, alkoholi ei joo peaaegu kunagi. Kui, siis viisakusest pool klaasi veini, shampust, või cavat või ühe mojito. Toitudest mulle väga meeldib sushi. Ma võiks süüa sushit lõpmatuseni. Vahepeal valmistasin isegi kodus endale ise nori rulle, aga midagi jäi puudu. Ilsmelt 5 aastat kogemust ja harjutamist, ilma milleta jaapanis üldse sushi kokaks ei lastagi. Hästi tulevad välja eri veiselihad, lasagne, risottod – itaalia ja kreeka köök.

On sul ka koduloomi või kiire elutempo seda ei luba?
Kahjuks ei luba ei elutempo ega ka mitte pidev reisimine. Kui ei ole õiget kodu, ei saa olla ka kodulooma. Ja reisilooma ei ole mõtet võtta. Rääkimata selles, et ka kõik lilled surevad minuga ja ükskord õnnestus mul isegi kaktus ära tappa, aga see on juba teine lugu.

Mis ajakirju loed alati kui see ilmub?
Vanast harjumusest loen Voguet, kui seda võib lugemiseks vähese sisu tõttu nimetada. Pigem siis sirvin Voguet. Kunagi, tuleb tunnistada, olid mul Milano modellikorteris, kus ma sagedamini olin, kogu sein täis kitsa hõbedase raamiga A4 suuruses Voguest välja rebitud reklaampilte. Tundus vaimukam viis korter koduseks teha kuii suured suvalised posterid. Teisi loen pigem pisteliselt – UK Elle ja Harpers Bazaar.

Mis on su lemmik film ja ka näitleja?
Nagu lauludes, nii on ka filmides minu jaoks väga tähtis dialoog. Väga head filmid on „Closer“, „Fracture“ ja Almodovari filmid nagu „Hable con ella“. Lemmiknäitleja on Al Pacino. Kui De Niro ei oleks nii palju keskpäraseid filme teinud, kandideeriks ta Pacinoga.

Kust tuli mõte välismaale elama minna?
Ega seda äratundmist ühe hetkega ei tulnudki. Kui ma keskkooli lõpus emaga Green Parki lähedal jalutasime, leidis mind ühe agentuuri model-scout, ma hakkasin käima castingutel, sain esimesi töid, siis järgmiseid töid, siis ka teistes linnades ja peale kekskooli lõppu hakkasin ma kuidagi sujuvalt üha rohkem ära olema kuni käisin kodus ainult vanemaid ja boyfriendi vaatamas ja kohvreid ümber pakkimas.

Kui tihti külastad Eestit?
Vahepeal kuid ja kuid ei külastanud üldse, nüüd üha rohkem jälle. Kuigi enne päris tagasi tulemist tahaks natuke veel mujal elada ja aja korraks maha võtta.

Mis on Eesti boonused võrreldes teiste riikidega?
Eesti on lihtne ja väike ja kompaktne. Vahemaad on väikesed, kohad ja inimesed on tuttavad. Samas ons ee ka suur piirang.

Milline riideese on sinule moemaailmas kõige armsamaks/kallimaks saanud?
Must Roland Mouret Galaxy dress - klassikalise lõike aga lisa touchiga kleit http://www.smh.com.au/ffximage/2006/06/12/300_mouret.jpg (mille ka Victoria Beckham oma kollektsioonis hiljem järgi tegi). Samuti minu mõned aastad tagasi ostetud Lagerfeldi mustad teksased, mis istuvad nagu unistus.

Miks ei taha sa oma identiteeti avalikustada?
Ma arvan, et see mis ma kirjutan on tähtsam kui see, kes ma olen. Mulle ei ole tähtis, et mind nägu- või nimepidi tuntaks vaid tähtsam on, kas see, mis ma kirjutan, tekitab mingeid mõtteid või tundeid või mitte. Ja sellepärast olen ma alati tänulik kommentaaride ja kirjade eest. Dialoog on tähtis.

Kust tuli mõte hakata blogi pidama?
Mõte hakata blogi pidama ei tulnud üldse sellest, et ma oleks tahtnud rääkida oma elust või modellindusest vaid sellest, et ma ärritusin kuskil Eesti ajakirjas, vist Stiilis olnud jutu peale, kus mingi modell/ajakirjanik alahindas moemaailma ebatervislikkust, rääkides mingit täielukku jama sellest, kuidas modellid söövad palju ja piisavalt ja kõike ja ...jama. Paljud modellid jälgivad vägagi palju oma toitumist, täpsemalt seda, mis nad teevad ei saa isegi nimetada toitumiseks ja luua valesid stereotüüpe ja stressi noortele tüdrukutele, kes neid imetlevad on väga vale. Kui sa ei ole sündinud loomulikult kõhnaks ja hea ainevahetusega, on vale ja mõttetu oma tervise hinnaga hakata proovima sarnaneda superkõhnade modellidega catwalkidelt.

Loe

Öine


Sellest ajast, kui me teineteist viimati tundsime on kuu teinud juba mitu ringi. Päike on vahel väljas, aga enamjagu on lihtsalt pime ja rõske. Olen valgustanud kõik maandumisrajad, et leiaksid tee. Ja sina oled tulnud hiljem, palju hiljem ja kustutanud nad taas, arvates, et ma olen unustanud nad lihtsalt põlema. Vaikselt ja mind äratamata. Ja mina olen arvanud, et see tuttav lõhn läbi une on lihtsalt killuke öiseid nägemusi. Osad liblikad elavadki vaid ühe suve ja neilt rohkemat oodata oleks nagu uskuda vanadesse posimissõnadesse, mis viivad kogu valu. Liblikad ongi üheks suveks. Vähel üheks päevaks. Vahel üheks suveööks. Sellepärast nad ongi liblikad. Ja kui suvi on möödas, tuleb neist lahti lasta, sest hoida mälestustest kramplikult kinni on nagu liblikas su herbaariumis – surnud mälestus kunagisest ilust. Uued liblikad sünnivad väikestest hallidest nukkudest, kellest ei ootakski värvilisi tiibasid. Tuleb lihtsalt uskuda, et varsti on jälle suvi ja varsti on jälle liblikad. Ja kui elu kaardid õigesti seab, ärkavad ka vanad taas. Tuleb vahel lihtsalt uskuda ja minna lasta.

Loe

Mis on ühist Kaur Kenderil, Sass Hennol ja Rain Lõhmusel?


Õige vastus on, et mul on väga hea meel, et nad kõik on mu raamatut lugenud ja ka natuke positiivset tagasisidet andnud, mille leiab uuelt raamatu koduleheküljelt:

http://www.milanaraamat.ee/arvustused/

P.S. Kuuldavasti tuli esimene raamat värskelt trükipressi alt.. ei suuda isegi ära oodata, et näha ja tunda...

Loe

Video raamatu reklaami pildistamisest


Jagaksin teiega videot minu raamatu reklaami filmimiselt.Protsessi tulemusena valmis reklaam, mida peatselt on näha Eesti Päevalehes....ja siin-seal veel :)

M.

Milana reklaami filmimine from Milana Davari on Vimeo.

Loe

Milana soovitab


Kuna mulle on hakatud üha rohkem meilima suhtemuredega, siis mõtlesin alustadagi rubriigiga „Milana soovitab“. Lugupidamisest kirjutajate vastu ei võta hetkel päris küsimusi vaid Google otsingu tulemused, mis on juhtinud minu leheküljele. Aga alati on tore saada mõtteid ja muresid ja küsimusi, lausa väga tore. Seega xmilanax@gmail.com ja vastused siis laupäeval või pühapäeval.

Google: Sul on ilusad silmad – Loe palun ühte mu lemmikpostitust - http://milanapaevik.blogspot.com/2008/12/kohtinguneedus-ja-ilusad-silmad.html

Google: Millest naistega rääkida – Räägi vähem, kuula rohkem. Küsi juurde, tunne huvi, nooguta ka seal, kus tahaksid haigutada, ole empaatiline ja tee aeg-ajalt nalja. Ja kui teed, siis tabavat.
milline manner jaguneb kaheks maailma jaoks?millisteks? – Euraasia – Euroopa ja Aasia.

Anorektiku blogi – Jumal hoidku selle eest. See on nagu otsida „psühhopaadi“ või „skisofreeniku päevikut“. Anoreksia on tõsine ja letaalne haigus ja selles ei ole midagi huvitavat ega romantilist.

Loosimine 2009 – Vabandan, aasta loosimine on tõesti hilinenud. Loosimise küsimused lähevad üles teisipäeval-kolmapäeval.

Mida mehed usuvad – Seda mida naine ütleb kuni ei ole vasupidiseid tõestusi. Nad ei harrasta tavaliselt üle-analüüsimist ja neid ajab närvi, kui naised seda teevad. „Armastan“. Järelikult mees usub, et armastad. Ta ei hakka analüüsima kas ikka või kui sügavalt või kas rohkem kui eelmist või järgmist vms. „Käisin juuksuris“. Järelikult käisid juuksuris. Ta ei hakka analüüsima, et kellega ja kus juuksuris ja kas üldse juuksuris.

Tahan last aga meest pole – Reaalne mure. Variant on „laenata“ spermat sobivalt tuttavalt läbi kokkuleppelise sihtotstarbelise lapse saamise. Selleks ei pea isegi seksima vaid ka kunstviljastamine on teoreetiliselt variant. Variant on ka leida spermadoonor läbi mõne spetsialiseerunud kliiniku nagu Elite või Novavita. Varant on ka lapsendada.

Heiti Kender sünnipäev – 15. november.

Helista pärast seksi – las helistab, kui tahab. Kui ei helista, on ta moron ja edasise südamevalu vältimiseks las minna.

Kuidas lasta lahti – Good one. Kui saate teada, palun jagage seda emailil xmilanax@hotmail.com

Kuidas armastada kahte meest – kirglikult. Olgu, kui tõsiselt, siis ma ei usu, et see on jätkusuutlik. Kuigi, mis seal salata, esineb juhtumeid, kus inimestel on paar peret, eriti kui elatakse mitme maa vahel nt töö pärast. Aga klassikaliselt ma usun, et see ei ole jätkusuutlik. Mingi hetk tuleb otsustamise hetk. Inglid võivad jääda. Sellised, kellest pikkadel talveõhtutel romantilise muusika ja kamina taustal mõtled, aga see pole armastus, see on midagi muud. Armumine on ka midagi muud.

Nälgimise ime – Nälgimisega ei ole imesid. Nälgimisega on nälg ja kahjustunud tervis.

Iga teine päev kender – Liiga tihti.

Seks pärast petmist - I-m-e-b. Kui ise petad, jääb sind see alati suhtes tagantjärgi kummitama ja kuigi seks võib olla sama ok nagu alati, varjutab see vähemalt alateadlikultki suhet. Kui teine pool petab...ma ei tea, mul isiklikult ei ole midagi peale seda enam öelda, seksist rääkimata.Jah, võib-olla saate üle, jah, võib-olla on paremaid aegu, aga see näitab, et fundamentaalselt on suhtesse mingi jama sisse kirjutatud.

Noh kas ei saa siis – Kui seda peab küsima, siis ilmselt ei saa.

Loe

Jama jama!


Üks jama teise otsa. Esiteks selgus, et raamat ei tulegi trükivärskena trükikojast 23-11. vaid hoopis 27.11. Samuti ei tule sealt mitte korralikku kogust vaid 500 ja veel ei tea, millal saab järgmise koguse. Seega raamat väljas 27.11., aga plaanitud suurema tiraazhi asemel ainult 500. Seega, vabandan, kellele ei jätku :(

Raamatu reklaam läheb isegi raamatupoodide jõulukataloogidesse, nii, et ei teagi, mis saab....

Loe

Head tüdrukud ei mõtle seksist



Öelda, et ma magasin halvasti oleksin liialdus. Neil üksikutel hetketel, kui ma magasin, olen ma kindel, et nägin painakaid ja ärkasin sellele, et ma olen lootusetult hiljaks jäänud. Kell ei helisenud ja väljas on pime, sest on halb ilm.
Väljas on pime, sest oh häda, ma magasin järgmise õhtuni välja. Lõpuks kell, mis ei olnudki katki siiski helises, tabades mind kesk järgmst painakat, või ma nägin lihtsalt unes, et kell helises.

Ma pesin juuksed, sirgendasin, lokkisin ja läigitasin. Riided, riided, mida ma õhtul valmis ei vaadanud. Liiga lahti, liiga kinni. Liiga avatud, liiga pikk. Ja ehted, ehetest ei hakka ma üldse rääkimagi. Kuld on liiga show-off. Teemanditega pärlikee ütleb, et ma olen liiga high maintenence. Ma ei taha ju olla liiga high maintenence. Ma tahan olla malbe ja haavatav. Naerda kõigele, mis ei ole nii naljakas ja mängida kingaga ilma, et mõtlekski seksist. Head tüdrukud ei mõtle seksist. Head tüdrukud mõtlevad suudlemisest. Pikalt suudlemisest. Minut 6 kalorit. 30 minutit 180 kalorit. Parem kui aeroobika. Sellest mõtlevad head tüdrukud ja mina olen hea tüdruk. Punased huuled ei ole hea, punased huuled ütlevad, et mul on huulepulk ja see nakkab. Ja juba on poolteist tundi ärkamisest möödas. Järgmistest tundidest ei mäleta ma palju midagi. Ma teen, mida pean tegema, ma mäletan, mida pean mäletama ma naeratan seal, kus pean naeratama.

Kella kolmeks olen ma kindel, et enam ei tulegi õhtut. Enam kunagi ei tule õhtut. Mu kleit on natuke kortsus, ma ajasin endale peale kohvi ja ma lähen korterisse riideid vahetama. Liiga lahti, liiga kinni. Punanae huulepulk ei ole hea. Ja õhtu ei tule kunagi ja aeg on minu vastu.

Aga õhtu tuli. Tuli selleks ajaks kui ma olin jõudnud ennast kolmas kord meikida ja teine kord riideid vahetada. Ja kell sai viis. Ja kell sai kuus ja kell sai tund aega rohkem kui temaga kohtumisest. Ja kell sai kaks korda rohkem kui temaga kohtumisest. Isegi õhtune ajaleht jõudis tulla.

„Kuule,“ vastas telefon mu „terele“. Mitte liiga innustunud terele. Innustumine peale kahte tundi ootamist on meeleheide. Pahurus on...varjatud meeleheide. „Ma olen haige ja ei tule. Teeme kunagi teine kord“.

Nii palju siis meestest. Ja naistest.

Loe

Kuidas mu kätt paluti e. 4/4


Kaheksast mu sünnipäevaõhtul on Alar akna all ja ma jooksen talle vastu. Hüppan talle sülle ja ta keerutab mind, nagu mu isa tegi, kui ma väike olin.

«Näed siis, elus ja terve,» muheleb Alar sügavamõtteliselt. Jutustan talle kõigest, mis vahepeal juhtunud on. Peaaegu kõigest. Seda, et ma Charli ootasin — sellest ei jutusta. Seda pole vaja. Ta ainult noogutab ja poetab vahepeal möödaminnes mõne küsimuse või kommentaari. Me sööme õhtust Contraventos ja siis sõidame ära. Lihtsalt ilma kindla sihita ära, nagu me peaaegu iga kord teeme. Ma arvan, et tänaseks ei ole Tallinna lähistel enam rannasoppi, kus me poleks kohvi joonud. Praegu aga see rannasopp veel leidub. Ta peatab auto ninaga mere poole ja ei ütle midagi. Ma proovin talle sülle ronida, aga ta tõstab käe:

«Oota korra,» ja hakkab midagi tagaistmelt otsima. Varsti on tal käes kaks klaasi ja šampus. Moët. Nagu päris. Ta avab pudeli suure pauguga ja natuke sooja saanud šampus voolab üle. Ta kirub ja ma naeran. Ma näen seda enne, kui ma joon. Ma näen seda isegi veel enne, kui ma proovin juua. Šampuseklaasi põhjas on sõrmus. Selle ebamäärased piirjooned on näha läbi kiiresti tõusva peenikese mullirea. Ehmunult panen klaasi meievahelisele käetoele ja Alar vaatab mulle küsivalt otsa.

«Seda, et . . . ma ei joo,» ütlen ma endagi üllatuseks natuke takerdudes. «Et ma, jah, ee . . . otsustasin, et ma ei joo enam,» teatan kindlalt ja vaatan igaks juhuks välja, kus on juba tunde pime ja loksub meri. Alar võtab klaasi ja ulatab mulle tagasi.

«Su sünnipäev on täna, selle terviseks.»

Ohkan alistunult ja maitsen šampust. Siis aga viskan otsustavalt pea kuklasse ja proovin ainsa sõõmuga ära juua kõik ülejäänu. Kui peab, siis peab. Hetk enne seda, kui jõuan teeselda, et klaas on tühi, hakkan ma läkastama, Alar peksab mind käega vastu selga ja ma olen mõne järgmise hetke jooksul kindel, et ma suren. See surm oleks küll väärt Darwini auhinda. Kui olen pool šampust ja sõrmuse välja läkastanud, ei jää mul enam muud üle kui kaasa mängida.

«Sellist sünnipäevakingitust poleks ma küll oodanud,» siristan ma rõõmsalt, ennetades võimalikku küsimust. Siis hakkan ma rääkima. Mul on endalgi imelik, aga ma räägin ja räägin ja ei saa vahepeal ise ka aru, millest ma räägin. Kui näen Alari näos leplikku lootusetust, otsustan, et ta on murdunud, ja pakun, et jalutame randa. Alar ohkab, võtab šampuseklaasid ja veel pooliku pudeli ja jalutab mulle aeglaselt järele. Mina räägin igaks juhuks veel midagi merest ja meie kodumaa ilust. Endal on ka lääge.

Loe

Katkend raamatust 3/4


«Piiks,” teeb passikontrolli arvuti, kui ma olen jõudnud umbes kaheksakümne kuue tuhandeni.

„Piiks» ei ole hea. «Piiks,» teeb krediitkaart, kui ta läbi ei lähe. «Piiks,» teeb mobiiltelefon, kui ta hakkab tühjaks saama.

Passikontrollis istuv noormees, kelle suu on surutud tõsiseltvõetavust teesklevaks kriipsuks, uurib mu passipilti

«Kas ei meenuta mind?» küünitan ma üle passikontrolli leti ja naeratan oma võluvaimat Milano-naeratust. Kontroll vaatab mind veelgi kummalisemalt ja ma hakkan kahtlustama, et «piiks» ei ole ikka üldse hea.

«Kas te teate, et te olete tagaotsitav?,» vaatab mees mulle silmi kissitades otsa.

«Mis mõttes tagaotsitav?,» ei saa ma aru. «Kelle poolt taga otsitav?» Mu mõistus ja kiire taip soovitavad mitte teha järgmist nalja, „, etet «kas vähemalt TOP -10 tagaotsitav?»?” teha. See ei ole praegu ego mäng.

«Nii et teie ei tea sellest midagi, jah?,» lisab kontroll tõsiselt.

Kui mul ei oleks kuri kahtlus, et see on tõsine, oleks ma lausa solvunud.

«Tulge minuga kaasa,» otsustab passikontroll, ajab ennast halvasti varjatud ohkega püsti ja ronib oma putkast välja.

Mis mõttes tagaotsitav ja mis mõttes kaasa? Ma ei taha temaga kaasa minna. Ma ei taha temaga üldse kuskile minna, isegi kui ta ilusti paluks. Kuna küsimus ei ole tahtmises, võtan ma jälle oma koti ja jalutan vabatahtlikult kaasa. Pagana «piiks».

Mind rajalt maha võtnud passikontroll selgitab midagi kõrvalmajas olevale politsei korrapidajale. Politseinik raputab hukkamõistvalt pead ja vaatab mind pikalt. Mina vaatan vastu. Iroonia minus hakkab vahelduma paanikaga ja ma hakkan kiiresti läbi mõtlema oma paturegistrit. Makse olen ma maksnud. Valimas ei ole käinud. Kas sellepärast võib olla tagaotsitav, et ma valimas ei ole käinud? Edasi ei jõua ma mõelda, sest mind eskorditakse tagha ruumi. Sõrmejäljed, profiilifotod, üksikkong. Keegi ei küsi midagi. Keegi ei ütle midagi. Nad ootavad, et ma murduks. Kolm tundi, kaks koridoris märatsevat ilmselt Somaalia põgenikku ja kaheksa joodikut hiljem olen ma nõus üles tunnistama kõik, alates Kennedy mõrvast ja lõpetades püramiidskeemidega. Ja nad tunnevad, et ma olen murdunud.

Loe

Kaalulangetamise nipid II



11. Joo külma vett. Kahe klaasi külma vee joomine iga päev kiirendab ainevahetust kuni 30% võrra.

12. Jäta päevas üks snäkk vahele. Ühe snäki vahele jätmine vähendab päevast kalorikogust umbes 100 kalori ja u. 75 grammi võrra. Vähe päevas, palju nädalas.

13. Söö nii palju kui on nälg. Ma saan, aru et vanemad õpetasid taldriku tühjaks sööma, aga süüa rohkem kaloreid sisse, kui tervislikult vaja tundub küll natuke mitte vajalik.

14. Kodutööd. Akna pesu, toa koristamine,auto pesemine, kõik see viib kaasa samuti vähemalt 100 kalorit päevas.

15. Suudelge! Kirglik suudlus kulutab vähemalt 6,4 kalorit minutis. Seega kellegi päevas 10 korda suudlemine kulutab aastas ligi...4 kilo. (Kallid blogi lugejad, kaalun dieedile minemist! – Milana)

16. Jooge tihti vett. Vedelikupuudus võib vähendada ainevahetust ligi 3% võrra päevas ehk kulutate 45 kalorit võimalikust vähem. Aasta jooksul summeerub see taas u. 2,3 kiloks.

17. Väiksemad taldrikud põhjustavad vähem söömist. Teadlased on uurinud, et väiksemad taldrikud tähendavad väiksemaid portsjoneid ja see omakorda vähem kaloreid (uuringu tegijad pididi olema küll tõelised raketiteadlased – Milana).

18. Parkige poest kaugemale. Ja töökohast kaugemale ja kõigest kaugemale. Pargid kaugemale, jalutad rohkem (jälle raketiteadus – M.)

19. Peske hambaid. Hammaste pesemine saadab organismile signaali, et kõik, toidukord on läbi. (Enesepettus on vahel ok – M.)

20. Shopake. 3-tunnine shoppamine võrdub ligi 5 kilomeetrise jalutuskäiguga ja kulutab umbes 250 kalorit tunnis. (Allikas oli UK ajakiri ja pildina juures Paris Hilton. Kõik, kelle sissetulekud on väiksemad võiksid kaaluda äkki pigem siiski 5-kilomeetrist jalutuskäiku – M.)

Loe

Raamatust 2/4



Minu ingel,

Kui kaua kulub, et me muutuksime üksteisele võõraks? Kas 2 või 5 või lausa 10 aastat? Kuni me salgame üksteist maha. Peidame pilkusid «ah,ta on lihtsalt keegi»- selgituste taha. Kunagi see ju juhtub alati. Peaaegu alati. Vahel jäävad inglid. Kas Sina jääd minu ingliks või ma salgan Su maha? Kas siis, kui Sinul on naine ja minul lapsed, kas me saadame veel oma uusi telefoninumbreid, vahetame oma pilte ja meile? Kas Sa näed kunagi mu last, kas ma kallistan kunagi Su naist? See juhtub ju nagunii. Mitte veel praegu. Praegu on kõik veel ilus. Praegu me veel hoolime. Praegu me veel unistame.

Jumal, kuidas ma kardan vanaks jääda. Kuidas ma kardan, et tulebki see päev, mil me naeratame viisakalt, vahetame mõned stampväljendid, küsime, kuidas elavad meie endised ühised sõbrad, ja läheme koju. Paneme pea oma elu. . ....kaaslase sülle ja ütleme, et, et «ah, ma kohtusin lihtsalt kellegagi». Kui üldse ütleme. «Käisin lihtsalt kohvikus ja vaatasin inimesi». Ja siis, hilja õhtul, kui kõik juba magavad, ronime mööda seinu. Surume sõrmi peopessa, et keegi ei kuuleks. Kallis, kuidas ma kardan vanaks jääda ja Sul minna lasta.

Sinu,
Milana

Loe

Kaalulangetamise nipid I



Kuna mu leheküljele jõutakse päris tihti ka otsingu „tervislik toitumine“ kaudu, mõtlesin vahelduseks kirjutada 20 kaalu jälgimise nõuandest, mille leisdsin värskest ajakirjast „Reveal“. Jah, loen millegipärast ka sellist kollast jama - väga piiratud kohtades on inglise keelseid ajakirju ja valik pole mitte liiga lai (Vogue ja Elle kuulub standard relvastuse juurde).
Niisiis, nagu kirjutab ajakiri Reveal, kui soovite kaotada kaalus 60 sekundiga, siis:
1. Helistage sõbrannale. Järgmine kord kui tuleb näljahoog, helistage sõbrannale. Tähelepanu kõrvale juhtimine võib panna ajutiselt unustama nälja, sest vastavalt teadlaste uuringutele kestab näljahoog keskmiselt 5 minutit. (Vahel võib näljatunne olla ka pigem märk janust ja piisab klaasist veest või mahlast – Milana)

2. Magage välja. Pikk ööuni on üks põhilisemaid ja lihtsamaid kaalulangetamise meetodeid. Uuringud näitavad, et juba mõne halvasti magatud öö järel aktiveeruvad hormoonid, mis põhjustavad nälga ja te sööte rohkem (plus ainevahetus aeglustub – Milana).

3. Kasutage võimalikult palju treppe lifti asemel. 2-minutiline trepist üles minek viis korda nädalas kulutab sama palju kaloreid kui üks 20-minutiline jalutuskäik.

4. Liigu. Palju ringi liikuvad inimesed kulutavad ligi kolm kord rohkem kaloreid kui pidevalt istuvad. Isegi lühikesed jalutuskäigud või venitused või liigutamised päeva jooksul summeeruvad lõpuks kokku päris arvestatavaks kalorite kulutuseks.

5. Lisage toidule maitseaineid. Pool teelusikat kaneeli päevas hoiab veresuhkru taseme tasakaalus samas kui cayenne pipar kiirendab ainevahetust ligi 25% võrra (ikka ju asendaks jäätise kaneeliga, rright – Milana)

6. Kaks sõna – roheline tee. Jällegi vastavalt uuringutele kiirendab 3 tassi rohelist teed päevas ainevahetust lausa 35-43% võrra.

7. Hoolitse enda eest. Õhtul, selle asmel, et õhtul teleka ees snäkkida, värvi küüned ära või tee mõni iluprotseduur.

8. Väikesed tegevused. Selle asemel, et viia auto pesulasse, pese ta ise puhtaks ja põleta selle tegevusega 30 minuti jooksul u. 130 kalorit.

9. Kõnni. Tõuse hommikul natuke varem ja mine ühe bussipeatuse võrra varem maha, et jalutada.

10. Söö värskeid puu- ja juurvilju. Ühe 85-kalorise õuna seedimiseks kulub organismil 95 kalorit. Ja lihtne matemaatika ütleb, et... Organism kulutab puu- ja juurvilja eine järel keskmiselt 16% rohkem kaloreid kui sa sõid.

Loe

Katkend raamatu esimesest peatükist 1/4




MILANA - Ühe modelli päevik*

* Mõned nimed on muudetud, mõned sündmused on ajalises nihkes ja vahel võib ka mälu petta.

Vait, varjud on toas! Ära päri,
ära taha, et räägiksin loo.
Tinasõdurit-tantsijatari
enam tulest välja ei too.

«MILAAANAAA!»

Just nii ma kujutangi ette teda hüüdmas. Maheda ja kergelt kareda häälega: «Milaaanaaa!» Aga ta ei hüüa. Ma ei ole kunagi, mitte kunagi kuulnud teda häält tõstmas ega hüüdmas. Isegi mitte siis, kui mina olen karjunud vihast või abitusest. Ta on ainult vaikselt muianud. Hiljem, kui ta aru sai, et see ajab mind ainult veel rohkem marru, ta enam isegi ei muianud, vaid vaatas niisama aknast välja. Minust mööda nagu nüüdki.

Ta seisab lennujaama klaasist akna taga ja ma aiman ainult ähmaselt ta piirjooni. Ta käed on vist taskus, silmi ma nii kaugelt ei näe. Ta isegi ei lehvita, lihtsalt seisab ja vaatab, kuidas mu lennuk hoovõturajani veereb. Tema lend Moskvasse väljub tunni aja pärast. See on viimane kord, kui ma teda näen. Kui oleksin seda teadnud, kas oleksin teinud midagi teisiti? Ei usu. Oleksin ma jätnud midagi tegemata? Vaevalt. Ma lihtsalt oleksin tahtnud näha ta silmi seal lennujaamas, ma hakkan neid unustama.

1. peatükk. Lamaisia

«Ärge laske teda Lamaisiasse,» kostab vanaema murelik hääl toru otsas. Mida vanemaks saab, seda kiiremini satub ta paanikasse. Praegu võib teda muidugi ka mõista, võttes arvesse, et ma olen 17aastane ja lähen tema jaoks tundmatule ja üdini ohtlikule maale, mis on kuskil, kuhu lennukid vaevu lendavad. Ta on lugenud seda mingi ajalehe reisikirjeldusest. Ma arvan, et ta peaks vähem lugema.

«Ema, rahune palun,» proovib mu ema vanaema rahustada. «Ta ei lähegi Malaisiasse, ta läheb Singapuri.»

Vanaema tundub toru otsas rahunevat. Kus Singapur on, ta täpselt ei tea, aga ilmselt ei ole see midagi liiga ohtlikku, sest muidu oleks sellest ju ka ajalehes juttu olnud.

Võtan takso lennujaama. Alar mind ei vii: ta on kohas, «mida ei mainita», põhjustel, «millest ei räägita». Seega, tavaline päev ja Eesti varjatud korrakaitsejõududel jätkub saladusi igaks päevaks. Ma arvan, et ta ei olegi rumal. Ma arvan, et ta sai kõigest aru juba siis, kui ütlesin, et lähen kolmeks nädalaks võistlustele.

Ta vaatas aknast välja, siis oma külmade siniste silmadega mulle otsa ja noogutas:

«Kui see on see, mida sa tahad.»

Kust ma tean, mis on see, mida ma tahan? Mu tahtmised muutuvad tavaliselt vähemalt korra päevas. Kui ma otsustan, et tahan õhtusöögiks veisefileed ja vend toob poest liha, tulen koju ja tunnen, et ei saa liha suu sissegi võtta. Kui ostan oma suvetöö palga eest kleidi, mida olen juba nädalaid kataloogis imetlenud, tundub see mulle kohale jõudes paremal juhul igav ja halvemal juhul maitsetu.

«Jah, see on see, mida ma tahan.»

Ta noogutab ainult.

Istun lennujaama ette murule ja avan oma väikese kohvri. Ma ei tea, kuidas on modellivõistlustega, aga nagu olen lugenud, tehakse missivõistlustele alati kaasa hunnikute viisi kauneid disaineririideid. See on maale auasi. Modellivõistlus on su oma lõbu: televiisoris seda rahvusvaheliselt üle ei kanta, järelikult ei puuduta see ka maa au, järelikult on ka riided su oma mure. Mina ei oska veel muretseda, mul pole aimugi, mis mind ees ootab, ma olen moemaailmas süütu.

Loe

Mida ema oleks pidanud õpetama...


Aeg-ajalt tuleb ikka ette olukordi, kus sa peab täitma rolli, mida oleks pidanud täitma emad või isad. Ja aeg-ajalt tunned ise puudust, et nii elementaarset asja oleks küll võinud rääkida ema, või vähemalt isa. Mõned rehad võiks nüüd küll proovimata jääda.

Igal juhul ligi kuu aega tagasi saabus minu kallis toakaaslane, blond ja sinisilmne (mitte et ma seda tema vastu ära kasutaks) ja väitis, et kõik, mis talle lapsepõlves ette loetud on, on tõsi. Või vähemalt kõik see jama printsidest ja printsessidest.
Naeratasin ja noogutasin. Elu on õpetanud. Muinasjutt kestiski vähemalt 7 kohtingut – muinasjutu arv ikkagi. Mees oli lendava pruuni lakaga, vabadust tukaga, ratsutas 400 hobuse võrdse jõuga valge Mercedes SL-iga ja töötas kasiinos. Ma ei hakanud küll laskuma detailidesse, aga eks seda printsi sai ilmselt suudeldud ka. Kas just seitse, aga ilmselt päris piisavalt kordi. Piisavalt, et prints hingaks välja ja muutuks tagasi konnaks. Pruun lakk, vabandust tukk, oli saavutatud aktiivse värvidega kaasa aitamise tulemusena, SLi konfiskeeris maksuamet, sest mees oli kasiinos maha mänginud (NB! mänginud) rohkem kui tema ise või tema ema välja lunastada oleks suutnud. Noogutasin ja kurvastasin. Elu õpetas.

Kui Su ema on algusest peale piisavalt aus, õpetab ta kohe, et miski ei ole see, mis ta alguses paistab. Tõllad muutuvad kõrvitsateks, kutsarid tagasi hiirteks ja printsid tagasi konnadeks. Parem siis võtta kohe konn ja kui sa teda suudlustega ei jõua just enne ära tappa, on lootust, et äkki ühise arengu ja jõupingutuse tulemusena hakkad sa teda kunagi ja printsina nägema. Enne lihtsalt siduge ta käeraudadega voodi külge, või ta võib muutuda printsiks mingile teisele printsessile.

P.S. K, kui sa loed seda, sii ära mind muidugi valesti mõista, ta on igati kena ja ma loodan, et kõik läheb hästi, aga kui millegipärast ei lähe, sa tead, kust mind leida (oma viga, et käeraudu käepärast polnud)

Loe

Mis on armastus?


„Milana, te olete jälle tagasi? Mis seal ikka, kuigi teie puhul on tegemist lihtsalt ravimatu kroonilise uudishimu ja üksikute vähetähtsate lapsepõlvetraumadega, mis avalduvad selles, et te proovite lihtsaid asju keeruliseks mõelda.

Olgu, palun heitke pikali, sulgege silmad ja rääkige, mis teid vaevab. ..Ah armastus. Jälle armastus. Kas midagi, mis ma eelmine kord ütlesin oli nii õige või vale. Kas on midagi, mida te tahaksite sellest rääkida? Vabandage, ma ei naernud teid. Armastuses ei ole midagi naljakat. Ega ka teie küsimuses, „mis on armatus“.

Ma võiks teile vastata lugematul eri viisil. Võiksime kokku leppida standartse lühikese teraapia sessiooni vähemalt 16 korda 45 minutit ja iga kord räägiksin ma teile veenva ja monotoonse häälega, mis on armastus ja iga kord te usuksite. Kuni jägmine korrani. Aga tegelikult...minu käsu peale jääte te magama ja üles ärgates mäletate vaid seda, mida ma käsen mäletada.

Milana, magage.

Ma võiksin öelda, et armastus on keemiline reaktsioon ja see oleks tehniliselt õige. Aga ei hakka meditsiini terminoloogiaga vaevama ja see ka ei vastaks küsimusele.

Samuti võiks armastust seletada näiteks, et „armastus on see, et tehes valikuid, valite tema mitte enda“.

Nagu on armastus ka kombinatsioon lugupidamisest, usaldusest, sõprusest, keemiast ja ühisest ajaloost.

Tegelikkuses on armastus iga ühe jaoks erinev. Nagu Depeche Mode „Personal Jesus“. Ta on just selline nagu kattub teie enda väärtushinnangute, ootuste ja lootustega. Ta ei ole universaalne vaid kõige personaalsem üldse. Kombinatsioon kasvatusest, mäletustest ja tulevikuootustest. Ja seda ei ole vaja defineerida. See on nagu maasikatega „sa kas armastad neid või mitte“. Sa kas oskad teha sufleed või mitte. Muu ei ole tähtis, definitsioon ei ole tähtis. Tähtis on vaid, kas sa oma mõõdikute järgi armastad või mitte.

Kui ma nipsutan sõrmi, siis te ärkate ja ei proovi rohkem lahti sõnastada armastust. Te lihtsalt kas armastate. Või mitte.

Ärgake.“

Loe

Raamat ja identiteedi paljastumine


Vabandan, et sai suuresti reklaamitud, et raamat ilmub novembri keskpaigas. Suutsime (õnneks!?) üsna viimasel hetkel avastada, et käsikirja oli jäänud üks nimi, mida seal kuidagi identiteedi varjamise huvides olla ei oleks võinud  Seega, kellele satub retsensioonideks laiali saadetud käsikiri ühe kontekstivälise nimega, palun põletada enne lugemist :)

Täna peaks raamat aga lõpuks trükki jõudma ja seega kolme nädala pärast väljas. Liidesena ka raamatu reklaampilt.

Tänud neile, kes kaasa elavad!
Milana

Loe

Kas sarnased tõmbuvad?


Eile, umbes kell 12 öösel tundsin ma vastupandamatut füüsilist vajadust jäätise järele. Ja mitte lihtsalt jäätise vaid shokolaadi vahvli tuutus ja makadeemia pähklitega. Ja Milanos ei ole midagi lihtsamat. Kui jäätis on see, mida Sa tahad, siis jäätis on see, mida sa saad. Umbes poolel teel lähima jäätisekohvikuni põlvitasid keset poolpimedat pargiteed maas mees ja naine. Vaieldamatult purjus mees ja naine, kes tegid midagi, mis kaudselt meenutas elustamist. Naine surus tont-teab-mitu-korda rinnakorvile ja mees tegi suust-suhu hingamist. Miks inimesed lihtsalt mööda kõnnivad? Miks keegi ei peatu? Miks kuskil ei ole kiirabi, hakkasin ma juba taskust mobiili otsima, meenutades paaniliselt itaalia keeles „KIIRABI“. Ambulancia?

Umbes neli korda olen ma õrnalt armunud olnud inimesse, kes isegi ei meenuta mind. Ta kutsus mind telkima. Hurraaa! Loodus ja lilled ja liblikad ...ja sääsed ja umbne telk ja vihmajärgne mets. Oleks siis vähemalt back-packimine kuskil hommikuvalguse esimeste kiirtega, mis valgustavad vihmametsast avanevat vaadet vanale inkade püramiidile. Ühesõnaga veel mõned ühised harrastused ja tulevärk läks üle koos liblikate, lillede ja lindudega ja alles jäid kaks inimest, kes ei ole päris kindlad millest teine räägib.

Ühe korra olen ma olnud armunud inimesse, kes ei saa millestki rääkida, sest on nii salapärane ja ma ei saanud lõpuni välja aru, kas meil oli midagi ühist.

Viimased kaks korda olen ma armunud olnud inimesse, kes võiks olla minu parim sõber.
Tulevärgiga on natuke nigel algusest peale ja hiljemalt poole aasta pärast oskad sa suhteliselt suure täpsusega ennustada, mida ta öelda tahab.
„Kallis, kas sa võtsid?“
„Ei, ma unustasin selle teise selleks, et võtta natuke neljandat“.
Ja te saate täpselt aru, mida see tähendab.

Seega, erinevad on päeva lõpuks liiga erinevad ja sarnased on igavad. Milline siis peab olema SEE suhe? Päeva lõpuks ma arvan ikkagi, et kui erinevused tõmbavad, siis sarnasused liidavad. Lihtsalt sarnasustega peab lõpuni välja jääma see „miski“, milles sa ei ole päris kindel. „Sa tuled mööda pikka teed, ma kaugelt aiman sind ja meie vahel lendab valgeid linde. On siiski hea mu kallis, et sa kunagi ei tea, ei tea, mis toimub sügaval mu hinges“ nagu laulis Vennaskond.

SEE on koos pehme mängulooma elustamine keset pimedat Milano ööd, olles kindel, et koos saab kõike, piisab vaid väga tahta.

Loe

Minu Kuuba


Nagu te teate, ei kirjuta ma eriti tihti raamatu arvustusi. Täpsemalt öeldes, ei kirjuta ma neid üldse. Ja põhjus ei ole see, et ma ei loe. Loen küll ja täiesti arvestatavalt. See lihtsalt ei ole selle blogi teema. Aga täna sain ma läbi Mart Laari ja Andres Herkeli „Kuuba südames“ ja lihtsalt pidin kirjutama. Täpsemalt öeldes sain ma läbi Mart Laari osa, Herkelini ma veel ei jõunud.

Kuuba on minu jaoks alati hästi väga tähtis olnud. Võib-olla sellepärast, millest ma kirjutan raamatus. Võib-olla selepärast, et ma väga armastasin Kuubal. Võib-olla sellepärast, et Kuubal on eriline saatus. On saatus olla ahistatud, aga siiski ellu jääda. On saatus üle elada „revolutsiooni triumf“, mis osutus hoopis „illusioonide tapmiseks“ ja hullem on ees. Ees on kommunismi muinasjutu kokkukukkumine. Ees on talongisüsteemi, mis hoiab paljusid elus, kaotamine. Ees on inflatsioon ja tööpuudus ja sotsiaaltoetuste kaotamine. Aga see kõik on veel kuskil ees. Kõik see, mis Mart

Laar räägib on ajalooliselt ilmselt õige. Ilmselt on ka need prognoosid õiged. Aga ma arvan siiani, et kellelgi kes kirjutab ligi 100 lehekülge maast, kus ta kunagi käinud pole, ei saa lõpuni õigus olla. See „miski“ jääb puudu. Ja minu jaoks Kuuba koosneski just „sellest millestki“.Siiani koosneb. Kuigi juba võib tasapisi omada mobiiltelefone ja suudab osta külmkappe. Kuigi juba vahetatakse kortereid, mida ei saa osta ega müüa.

„Kuule,“ küsis minult Kuubas üks ajaloo õppejõud, kes oli näinud Sagrada Familiat ja Eiffeli torni vaid üksikutel fotodel keelatud internetisaite külastades. „Kommunismi langedes läks ju Baltikumis halvemaks“.

„Ei,“ raputasin ma pean ja igaks juhuks muud ei lisanud.

„No aga Venemaal ju läks,“ jätkas kohaliku intelligentsi esindaja, kellel ilmselgelt ei olnud rikkaid eksiilsugulasi sugulasi Miamis.

„Venemaal ka ei läinud,“ kehitasin natuke kurvalt õlgu.

„Poolas,“ oli mehe viimane õlekõrs „Poolas ju ikka läks“

Ei läinud ka Poolas, aga seda ma ei ütle. Las olla. Mart Laar ütleb, aga ütleb natuke küüniliselt ja pragmaatiliselt nagu Otto Tiefi raamatus. Ajalooliselt on kõik õige, aga....Ja just selle aga pärast hakkab mulle tunduma, et kui te vähegi mu raamatu vastu võtate on aeg kirjutada „Minu Kuuba“. Sest vähemalt hetkeks ta tõesti oli ka minu Kuuba. Ja mina olin tema.

Loe

Sina lähedki automessile vä?


Ajad ei ole tõesti need, mis nad vanasti olid. Pegasus on pankrotis, Nobusse ei ole enam järjekordasid, New Bond Streetil on poepinnad rendile anda, Paris Hilton käib TopShopis (vähemalt korra) ja kalleim Zonda maksab ainult 19 miljonit krooni.
Aga tagasi algusesse. Kunagi paar nädalat tagasi oli Frankfurdi automess. Automess = kallid autod + pikad jalad (neil on ilmselgelt mingi vastastikune tõmme, sest ühte nähakse harva teisteta). Kuigi jalad on mul pikad ei saanud ma tehes oma rutiinset check-in kõnet bookerile päris kohe aru, mida ta mõtleb Pagani ja Zonda ja Frankfurdi all.

„In English“ palusin ma innustunud häälega bookerilt.

Ja booker seletaski uuesti algajatele. Frankfurdis on automess. Copy? Check. Automessil on autod, Smardist Koenigseggini (sinna vahele jäävad siis kõik muud autod). Kuigi ma ei saa ikka veel aru, mis see minusse puutub, kuulan ma edasi.

„Ühesõnaga“, seletab booker „Nad räägivad, et Horacio Pagani valis teid ise välja“. Ta on itaallane, ta saab vist üldse asjadest kiiremini aru kui mina, kellel ei paista ikka veel miski püha olevat.

„Kes on Pagani“, ei saa ma päris hästi aru, „ja mis firmat ta esindab“.
Juba hetkel hiljem ma saan aru, et Itaalias on see sama kui küsida, „kas Jeesus on keegi Louis Vuittonist või?“

Pagani on Zonda loojafirma omanik ja Zonda on maailma üks kallemaid autosid. Pagani oli kuuldvaasti ise, mis ma arvan, et on ainult tore legend, sirvinud meie agentuuri katalooge ja valinud modelle „paaritumaks“ messil tema kalliste autodega.
„Estonia,“ olevat ta öeldnud „“I know a guy from Estonia, mis ta nimi nüüd oligi, no keegi kes elab Marokos või kuskil seal, ta ostis ju ühe. Odava,“ ja ta raputanud laitvalt pead.

Ma arvan, et see osa on siiski linnalegend, aga nii booker rääkis. Messile ma siiski ei läinud. Kuigi Zonda saab praegu odavalt kätte.

Järgmine päev, kui ma agentuuri läksin, vantsis mööda Emilio, kohalik androgüünne meesmodell, keda ma olen paar korda näinud.

„Kas sina oled see modell, kes läheb automessile vä?“.

Kallid mehed, kui teil on elus vaid max. paar võimalust sama naise hittimiseks ja 5 sekundit esmamuljeks, nähke natuke vaeva. Mõelge kasvõi paar alati kasutatavat lauset välja. Kes ikka teb, et te kasutasite neid just kinojärjekorras selle kena blondi peal.

Loe

Nutikaimaist õnnelikeim


Suur aitäh kõigile, kes viitsisid ja oskasid saata õigeid vastuseid küsimusele "millises moefirma reklaamis kasutati musta paela, mis lendles ümber pudeli...ja millegi veel". Seekord võitis Reili, kelle aadressi ma uurin kohe, kui raamat mõne nädala pärast trükist värskena väljas :)

Õige vastus on - Viktor & Rolf - Flowerbomb. Ja õiges vastus ise läheb auhinnaks juba suuremasse loosimisse, mis stardib 11 päeva ja 20 tunni pärast (15.11. kell 20.00).

Aitäh teile veel kord.

P.S. Nina Ricci Mischievous Fragnance oli ka hea pakkumine.

Loe

Kuidas mehi pick-upida päris elus?


Ehk ühe algaja seiklused igavas metropolises.

Eile juhtus mul olema natuke vabam õhtu. Kuigi ma saan aru, et on miljon võimalust, kuidas sisustada oma aega metropoliitses suurlinnas, läksin ma kinno. Ei, mitte vaatama G-Forcet ega G-Spoti vaid mingit mõttetult lihtsat filmi nimega – õnnetu tõde..ei, inetu tõde. Tuleb välja, et armastuse leidmine on tegelikult väga lihtne. Tuleb leida Gerard Butler (tema puudumisel tema välimusega mees), vihata teda südamepõhjani, uskuda tõelisse armastusse, seni kakelda parema puudumisel Butleriga ja ideaali tulekul avastada, et see tõeline jobu oligi su tõeline armastus. Elementaarne. Ma ei viitsi hakata isegi üles loetlema, kui mitmest filmist see plot kergelt tuttav on alates Casablancast, või alates Adamast ja Evast. Ega ajalugu ilmselt päris kõike nende kohta ka ei räägi, võttes arvesse allikaid.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Kui ma hommikul istusin, castingu ootuses agentuuris, aega parajaks tegin ja mingit vana moeajakirja lugesin kerkis eilne teema jälle üles. Vähe sellest, et armastuse leidmine on nii lihtne, on sama lihtne ka oma ideaalmeeste pick upimine. Enamust juhiseid ma ei mäleta kuna nad tundusid lihtsalt kaheldava väärtusega (mitte et ma ise mingi queen bee of pick up oleks). Mida ma aga mäletan oli esimene ja siiras soovitus et sosista. Sosista mehele mida iganes. Sheee on eroootilineee..

Ma ei ole kunagi raskuseid kartnud, enamjagu ma lihtsalt ei viitsi mitte kindla peale välja minna, aga jätan endale tavaliselt vääikese võimaluse kahelda. Kahelda, et äkki on kuskil mingi haljas heinamaa, millega ma päris hästi kursis ei ole. Seega mõtetest tegudeni ja ma astun oma pehmemail shaaki rhündava panthri shammul meie manageri juurde. Ajakiri soovitas sosistada, et „ilus lips. Ma tahaks ta sult ära osta, kui sa teda enam ei kanna“. Lause tundub nõme, aga poolikult teha ei ole mõtet. Lipsu tal ei ole. Tal ei ole lipsu! Kell. Kummardun ta kõrva juures, olles relvastunud ajakirja osavaima hitlinega, kui põrkan tagasi. Kell on küll, aga see ei ole lihtsalt kell. See on kell, mida pärandatakse isalt pojale. Ja ainus põhjus ei ole see, et ta on sheff ja ilus. Tõeline põhjus on see, sest ta on paganama kallis. Nagu ütles Sun Tzu – kui vastane on tugevam (või rikkam – Milana), siis tagane ja hinda olukorda uuesti. Äkki ta ei saa naljast aru ja ma olen homme ühe Patek Philippe võrra rikkam. Või vaesem. Emad pärandavad teadupärast tütardele....midagi muud... aga kindlasti väga vaimset ja mittemateriaalset.
Seega kummardun ta kõrva äärde ja sosistan „Ilus kell.“
Punkt.
Manager, kes on lugenud vaikselt ajalehte, kargab nõelatuna püsti ja karjatab vaikselt. Järgmine hetk, kui mina karjatan, sest tema karjatab, küsib ta, et „kas ma mõnitan teda või?“.
Ega ma ei tea enam ise ka. Me oleme sündinud teatud iseloomuga. Paraku. Ja nagu ei õpeta vanale koerale uusi trikke, nii ei õpeta ka uusi iseloomujooni. Sa kas sünnid nendega või soovitaks ka surra nendeta. Tänane päev ei olnud mu hiilgehetk, aga puntid mõttetu pealehakkamise eest, tehke järgi.

P.S. Mina pärandan tütrele De Beersi tahumata teemantitega kella. http://www.debeers.com/content/ebiz/debeers/invt/wadt04z00w/wadt04z00w_l.jpg

Loe

Palju õnne sünnipäevaks, mina



Sünnipäevad on modellide elus nagu count-down. Nagu best befor ja after. Mitu aastat on veel antud. Ja antud aastad on võrdelised sellega, kui hea sa oled, mis maal sa oled ja muidugi mis vormis sa oled.

Kui ma oleks näiteks Heidi Klum, oleks mul enne karjääri lõppu võimalik sünnitada 4 last, saada vähemalt 36 aastaseks ja ärgata hommikuti Seali kõrval. Ärge mõistke mind valesti, „kiss from a rose oli kena laul“ (ja ainuke laul, mida ma Sealilt mäletan), aga Seali jätaks küll vahele. Kui ma oleks Cindy Crawford, oleks mul oma ilutoodete liin, ma teeniks sellega hulga pappi, osaleks veel 42 aastaselt tuntumate reklaamide fotodel ja räägiksin siiani, kuidas ma Richard Gere maha jätsin. Või siis enam ei räägiks. Aga vot Kate Moss ma ei oleks. Ta ei meeldi mulle. Sellest ma muidugi kõva häälega ei räägi. See on sama hea kui öelda, et „ah, teate, Valentino on täiesti mõttetu“. Mis mõttes? Ja siis veel muidugi Bunchen ja Ambrosio jne.

Umbes nii ma mõtlesin, kui ma ärkasin oma sünnipäeva hommikul meie Milano modellikorteris. Kaugemale ma ei jõudnud, sest minu kõrva ääres helises idiootliku surnuid äratava helinaga booker. (Talle meeldib Pepsi, mulle Coca, meist ei saa kunagi parimaid sõpru).
„Ja kui sa sinna lähed,“ lisas booker peale päevakava ette lugemist, „siis ära ise ütle kui vana sa oled, las nad ise küsivad, kui just peab“.
Palju õnne sünnipäevaks, mina.

Loe

Sünnipäev ja retro-blogi


Hea lugeja,

Selle puhul, et Milana päevik sai just 2 aasta ja umbes 3 kuu vanuseks, väike retro look. Ja mina sain ka hiljuti aasta vanemaks, kuigi kes meist ikka nooremaks jääb. Ärge muretsege ja hääletage ja see look võib veel üle minna.

M.

P.S. Tänan kõigile, kes on vastanud eelmise posti küsimusele, täna õhtuni on veel aega.
P.S. 2. Mäletan, et lubasin ka normaalse posti :)

Loe

Loosimine kiiremate ja taiplikemate vahel


Esiteks. Kui pikk ja töötaks ja lõbus protsess on saada üks raamat trükki. Teel juhtus nii mõndagi, millest natuke hiljem, aga loodetavasti on küljendatud poognad hetkel trükikoja suunas vihisemas.

Selline tuleb siis raamatu kaas ja raamat peaks jõudma loodetavasti isegi halvasti varustatud raamatupoodidesse 15-20. novembri paiku.

Ja nüüd laia ringi küsimus. 1 värske raamat loositakse välja kõigi nende vahel, kes vastavad õigesti küsimusele: millises moefirma reklaamis kasutati musta paela, mis lendles ümber pudeli...ja millegi veel :)

Vastused palun saata hiljemalt pühapäeva õhtuks meilile: xmilanax@gmail.com

:)
M.

Loe

Armastus kestab kolm aastat


Oh, kui tore on nõu anda. Lamage palun diivanile, ei natuke siiapoole. Kas peal on mugav? Padi ei ole vist piisavalt kohev...jajah, nii on parem. Nüüd sulgege oma silmad ja kujutage ette... ei no miks siis kohe nii... kujutage ette merd. Rahulikku ja peegelsiledat. Õhtupäike soojendab oma viimaste kiirtega valgete sulgedega luikesid. Silmad muutuvad aina raskemaks ja raskemaks. Kui ma nipsutan sõrmi, jääte te magama. Kui ma teist korda nipsutan, ärkate te üles ega mäleta midagi sellest, mis me rääkisime. Mäletate ainult seda, mida ma käsen mäletada. Ja...magage.

Mida te tundsite, kui te esimest korda armusite? See tunne, kuskil seal ribide vahel, kus on süda. Eiei, süda on vasakul... jah natuke rohkem vasakule...ei allapoole. Jah, vot, tunne, kuidas süda lööb seal vasakul aina kiiremini ja liblikad. Kõhus muidugi. Armastab, ei armasta, armastab...mis kas ütles, et ei armasta? Valetab. Nagunii valetab. Küll ta armastama hakkab. Helistada, või mitte. Ei, las ta ise helistab. Mäletate, kuidas te telefoni käes keerutasite ja andsite veel tunni armuaega. Küll ta helistab. Vahel helistas ka. Vahel ei helistanud. Tihti ei helistanud. Helistasite ise, peolt tulles, siis kui meri oli põlvini.

„Tsau, kuule, niisama, et mis teed,“ naerate te ja hoiate igaks juhuks oma parimal sõbrannal käst kinni.

Hommikul oli natuke häbi, aga natuke ei olnud ka. Ütles ju, et tunneb puudust. Ja mõndade aastate pärast süda ei löö enam nii. Ei vasakul ega paremal. Ei, ei, ta on ikka sealsamas, natuke allapoole. Jah, just seal. Liblikad läksid ka kuskile ära. Polnud vist enam hooaeg. Uusi ei tule ja vanad on läinud. Liblikate asemele on tulnud mingi vatt. Soe ja pehme ja kohev. Samasugune nagu see sinine meri. Vahel te tunnete, et lämbute sellesse, vahel, et on soe ja pehme. See ei ole enam armumine. See on midagi muud. See on vahel lämmatav, vahel oma ja hea. Armastus kestab kolm aastat. Kolm aastat. Teaduslikult on tõestatud. Keemia, see ei ole teaduslik väljend, ei hakka teid teadusega vaevama, kestab kolm aastat. Liblikad kaovad, süda ei löö nii kiiresti, vahel te lämbute, vahel ärkate. Teotuge palun tagasi padjale, ja, ei, lõdvestage ka sõrmed, rusikas hoidmine lisab pinget. Mitte seda ei tahtnud ma öelda. Sellest ei ole midagi, et kolm aastat. Teate, mida see tähendab. See tähendab seda, et teaduslikult on tõestatud, et armastus on olemas. Kui te ärkate, ei mäleta te kolmest aastast midagi. Te mäletate ainult, et armastus on olemas. ARMASTUS ON OLEMAS.

Ärgake.

Loe

Natuke salapärane - seksi ja flirti ja glamuuri


Intrevjuu, mis läks siis Blogilehehele www.blogileht.ee. Kena sügist Tiiale ja blogilehe toimetusele!


BL: See blogipidaja, kellega nüüd intervjuu teen, on natuke salapärane. Tema tekstides on seksi, flirti, mehi ning glamuurse elu killukesi.

Samas jätab ta end siiski avalikustamata.

Tere Milana!

BL:Kas see on tahtlik valik, see saladushõng? Või on see pagenemine suurelt lavalt kardina taha? Või on see müüdi - ilus aga ajudeta, murdmine? /pean nimelt lugu Su otsekohesusest ja sõnaväljendusest, kuigi ma alati su tekstidega sama meelt pole, siiski on su mõtted väga humoristlik-realistlikud, mitte mingid tibilikud :) /

Milana: Peamine põhjus salapäraks on, et plaanis oleks ikkagi mingil hetkel lõpetada praeguse tegevusega ja siseneda natuke asjalikumasse maailma, kus ei anna lisaväärtust omakorda »see on see, kes seda blogi pidas ja raamatu kirjutas»- müüdi murdine.

Üldiselt on saladushõng tekkinud ise läbi selle, et ma ei reklaami oma isikut. Ma arvan, et minu isiku tundmine või mitte tundmine ei tohiks tegelikult midagi muuta ja vaevalt, et ta suurele lavale väärtust juurde annab. Need, kes mu blogi loevad tulevad sinna järelikult sisu pärast ja see on suurim kompliment.

Tahtlikult ei ole proovinud olla müüdimurdja, kui »töö käigus» on õnnestunud, on see ainult lisaväärtus. Ja Sinule ja kõigile, kes on konstruktiivselt vastuvaielnud äitäh. Vaatame, kas vaidlustes selgub tõde.

BL: Milline maine on Eesti tüdrukutel modellinduse maailmas? Kus sa ise töötad praegu? Mis on Sinu kodulinn?

Milana: Tänu Tiiu Kuigile ja Carmen Kassile on teada, et eesti tüdrukud on tublid. Samas ega see reaalselt castinguid ja nende tulemusi ei mõjuta, kuigi foon on võib-olla natuke positiivsem. Maadena on väga tublid ka tsehhitarid ja slovakid. Üdse nö. endine idablokk on levinud kenade naiste piirkond, mitte ainult modellinduses.

Kodulinnaks võiks olla Barcelona, aga tegelikult hetkel kuidugi kodutu ja linnatu, mitme linna vahel (Pariisis vähem, Londonis ja Milanos rohkem)

Mis on modelliks olemise plussid ja miinused?

Intervjuu jätkub: http://www.blogileht.ee/issue/article/24/1287

Loe

Ja viimane voor kaanekavandeid




Äitäh, Margus, uute kaanekavandite eest! Viimase vooru võitja läheb viimasesse lahingutulle koos uute ja viimaste kavanditega. Suure tõenäosusega on teie valik minu raamatu kaas, seega palun valida hoolikalt ja suhtuda kohusetundlikult :)

Äitäh kõigile, kes elavad kaasa ja jõuavad panustada.
M.

Loe

Uued kaanekavandid





Mul on rõõm ja kurbus öelda, et käsikiri hakkab toimetaja valvsa pilgu alt välja tulema. Ja ma pean ka tunnistama, et Andres Aule on tark....vääääga tark. Ja valvas. Ja noriv. Tänud, Andres :)

Siin 2 uut kaanekavandit ja eelmise vooru võitja. Oleksin jälle tänulik arvemuste eest :)

Kena nädalavahetust kõigile!
Milana

Loe

Kaur Kender versus Heiti Kender


Minu eelmise blogi põhjal tekkis diskussioon teemal Kaur Kender versus Heiti Kender. Maitse asi.

Öelda, et ma mäletan seda päeva nagu eile, oleks valetamine. Ma ei mäleta seda päeva üldse.Ma mäletan päeva, millal ma lugesin raamatut, mitte millal ma lõpetasin, või esimest korda värske ostetud raamatu avasin. Vahel tuleb raamat, mis muudab kirjanduse ajalugu ja kulgu. Kas see kulg siis meeldib või ei meeldi, aga kõik kulgeb edasi natuke teist moodi. „Iseseisvuspäeva“ kulg ei meeldinud. Ega ilmselt ei pidanudki. Nagu ikka ei pea uued shokeerivad kunstivoolud. Nagu ei meeldinud „There is no country for old man“ või „There will be blood“. Aga midagi nad ometigi muutsid nii kirjanduse kui filmikunsti suundumustes, isegi kui need suundumused on mööduvad. Ja Kaur lõi uue kirjandussuuna, grotesk realismi. Tahaks öelda getto-realismi, aga mis on Eestis getto ja kes olen mina, et selle üle targutada. Ja siis tuli Sass Henno ja siis sai neid palju. Heiti kirjutas ka. Heiti kirjutas raamatu „Lend“. Lend on soovituslik kirjandus, selleks ei kohustata. Kauriks kohustatakse. Kui just ei eelista Sauterit või Õnnepalu. Ma oleks eelistanud Sauterit või Õnnepalu, enne kui Kaur kirjutas „Ebanormaalse“. Ja valgus sai, ja lilled said, ja linnud said. Ja ma nägin, et see oli hea. Tõeline klassika klishee on raamatute kohta – „you´ll cry, you´ll laugh, it will change your life“. Ma vist ei nutnud, kindlasti ma naersin ja see ei muutnud mu elu. Ma oleksin lihtsalt väga tahtnud, et ma oleksin selle raamatu kirjutanud. Palju vähem kui Mati Undi „Tühiranna“ ja natuke vähem kui Kivirähi mõned raamatud, aga ma oleks päris rahul olnud.

Ja sellepärast (ja hämmastava IQ pärast, mis attitude tagant vahel välja ei paista, aga aeg-ajalt siiski vilksatab), eelistan ma Kauri. Ebanormaalne on osa mu kirjandusajalugu. Ja sellepärast saab Kaur andeks palju rohkem poosi ja poose ja suhtumisi. Väga palju rohkem.

Foto: Internet

Loe

Kus ma käinud olen?

Tunnistan, et väga täpselt ei viitsinud täita...




  1. Barcelona, Spain




Loe

Armastus on lahe staff, aga ma tahan tema geene!



Kui me Freyaga lõpuks castingusse jõudsime, oli üritus juba alanud. Olles modell on seadus number üks, sina ei pea mitte hilinema castingusse. Kõik muu on vähem püha. Isegi manageriga magamine ja Big Maci söömine. Mitte et ma kumbastki eriti midagi teaks (eelistan KFCd ja minu lemmikmanageriga magas Emina, aga sellest raamatus).
Freya hingas kolm korda kiiremini kui väike lemmikloom, raputas mind minu üleskääritud jakikäisest ja sosistas üle muusika kuskile mu kõrva lähedale“Can I, can I can, I have his genes, please“.

Ma arvan, et ma vaatasin talle igavesse armastusse uskuva naise pilguga otsa ja teatasin resuluutselt „No, Frey, you cant“ just siis kui mahe taustamuusika kadus.
„Can what,“ küsis natuke kaugemal ringi kruiisiv kliendi esindaja, kes oli minu kalli kaasmodelli ekstaasi põhjuseks.

„Can..,“ venitasin ma, torkides küünarnukida Freyat, „caan.....she asked if she can have hamburger,“ seletasin ma idiootlikult naeratades ka siis veel kui ma sain Freyalt sinika selga. Tee mida tahes, aga ära reeda, et modell sööb midagi, mis sialdab rasva. Eriti kui sa pead selle modelliga koos edasi elama.

Tundmatu meesterahvas, kelle geene Freya hetk tagasi oli luninud, naeratas millegipärast mõistvalt ja jätkas bondimist paari meetri kaugusel. Koduteel, kaks tundi hiljem, kui me jälle rääkisime, seletas Freya oma 18 aastase elutarkusega, et ma ei saa tegelikult mitte millestki aru. Et „well, love is really cool stuff, aga ma tahan, et mul oleks ilusad lapsed“. Arvestades, et tegemist oli suure moemaja asejuhiga, ilmselt ka targad, aga seda boonust ei hakanud ma talle seletama.
Kuidas sa vaidled naisega, kes arvab, et armastus on lahe värk. Õige, ei vaidlegi. Kui ma olin 18, uskusin ma välku ja ilutulestikku. Laste suhtes ma ei olnud kindel, aga kindlasti pidid nad sündima välgust, muud varianti ju polnudki. Palju aastaid hiljem, kus ma ikka veel lapsi kohe ei taha, tean ma, et välk on tore, aga välguga koos ei ela. Välk kas läheb mööda või jääb ja hakkab pinda käima. Võnkeid maksimumist maksimumi suudab taluda vaid teatud aja. Ja nüüd, kuulen ma järgmise sugupõlve, ei tõesti, modellinduses on see järgmine sugupõlv, arutlevat, mis geenidega lapsi tuleks saada. Mina eeldan, et kui ma armun, on geenid nagunii head, muidu ma ei armukski ju. Tema arutab, et love on lahe stuff, aga vot geenid määravad. Nagu filmis Gattaca. „Mis värvi silmad, mis ametisoodumus, tehtud“. Ja kuidas teha uusi modellikesi? Paljundades vanu. Äkki ma olen vanamoodne, aga geenid on muidugi toredad, aga ma eelistaksin välku ja pauku, heade geenidega saan ma ise hakkama. (Ma blinkisin ainult ühe korra, siis kui ma mõtlesin, mis lapsed tuleks minul ja Kaur Kenderil – tema kirjutamine ja minu kogemused. See oleks Nobeli preemia vääriline. Just gotta loose the attitude...a little bit).


Foto: Andres Teiss

Loe

Kas sõprus meeste ja naiste vahel on võimalik?



„Ma arvan, et sõprus meeste ja naiste vahel on võimalik,“ teatas Gabriela kui ta tuli eile hommikul ainult kergelt väsinuna ja räsituna pikaksveninud õhtusöögilt, kinost ja magamistoa kunstikollektsiooni imetlemiselt tagasi. Argument oligi, et nad on Manueli, tema taskujuuksuriga, kes pole muuseas gay, sõbrad olnud juba kolm aastat ja alles nüüd tahtis mees temaga magada. Ma ei hakanud ütlema, et ainus järeldus, mis mina sellest teen on, et järelikult oli mees wussy, kui selle tunnistamine võttis 3 aastat.

Juhtusin samal teemal lugema juba mõnda aega tagasi Psychology Today uuringut, mis tunnistas, et tänapäeva muutunud sotsiaalsete normidega maailmas, kus naised teevad karjääri, saab olla võrdsel tasemel töö- ja huvisuhteid, mis arenevad sõpruseks. Kuigi 60% tuninstas ka, et seks muidugi ka halba ei teeks.
Võtsin siis eile õhtul klaasi veini, valasin vanni sümboolses koguses sooja vett ja kahtlast vanilliaroomi ja võtsin sportilikust huvist läbi oma meestuttavad. Ise olen ma sõprust pakkunud ühe korra. Peale selle, kui ma olin kandnud minit, olin kandnud maksit, olin kandnud stilettosid, olin kandnud plätusid (!!), olin küpsetanud kooke ja käinud mööda nööri. Sellega on kõik selge. Kui ta oleks tulnud ja pakkunud, et inimsoo säilimise nimel pimeduse ajastul peaksime me seksima, ei oleks ma keeldunud. Isegi inimsoo säilimine ei peaks minu poolt löögi all olema. Minu 3 parimat sõpra on mehed. Nendega on ka kõik selge. Kuigi me tunneme üksteist juba liiga kaua, et seksi alatooniga naljasid teha, kahtlustan ma, et ka nemad ei laseks inmsool välja surra. Kuidas üldse tekib sugude vaheline sõprus, kui teine pool ei ole atraktiivne? Ühised huvid? Kena, aga millegipärast oma margiklubist valid sa just selle inimese. Ühine töö? Ta ei ole ilmselt ainuke töökaaslane.

Lihtsustatult öeldes, ma arvan siiani, et alati on sõpruses mehe ja naise vahel üks pool, kes ei ütleks ära ka seksist. Nagu „Kõik armastavad Raymondis“. Raymondi alalisse pizzeriasse tuli uus ettekandja. Pikad jalad ja lühikesed seelikud. Nii lühikesed, et Raymondi naine võttis õhtul hajameelselt kätte ajakirja ja küsis nagu muuseas „Kallis, kas sa tahaksid sellele ettekandjaga seksida?“
Raymond et „issand, kallis, minul oled ju sina“.
„Olgu, aga kui ma oleks ära, kaugel, no näiteks merel““.
„Ei no, kuidas siis nii, sa ju ikka oleks olemas.“
„No kui ma oleks olnud merel nii kaua, et minust ei ole midagi kuulda ja käiksid jutud, et ma olen surnud“.
„Kohe päris surnud või?“
„No päris surnud.“
„No äkki siis natuke, võib-olla ühe korra“.
Raymond ja tema naine ei rääkidnud omavahel nädal aega kuni seriaali uue osa eetrisse tulekuni. Nii palju siis sõprusest. Seda kõike ma Gabrielale rääkida ei viitsinud kui ta Manueliga õhtul klubisse läks.

P.S. Sina, kes Sa sattusid mu koduleheke otsingusõna kaudu "jeesus ära süüdista", Sa oled ikka põhjalikult eksinud.

Loe

Aidake valida raamatus kaas!




Head sõbrad,

Raamatu käsikiri üle antud ja kriitilise pilguga üle vaatamisel Palun aidake valida minu loodetavasti oktoobris ilmuva raamatu kaas :). Igasugused kommentaarid oleks mõjutamine :)

Kena nädalavahetust kõigile!
Milana

Loe

Kas seks teeb rinnad väiksemaks?


Paljude teiste blog.tr.ee-laste eeskujul jagan minu blogisse juhtinud Google otsingusõnu. Kuna paljusid neist ma ei võta omaks (loe: juhuslikud kombinatsioonid erinevatest juttudest), proovin anda ka lisandväärtust ja lahendada muresid.

Otsing: Kui mees petab. Milana vastus: Jäta maha. Lihtsustatult öeldes, te ei saa sellest mitte kunagi lõpuni üle isegi kui ta enam nii ei tee. Ah et see ei ole nii lihtne ja ma ei tea tausta? Seda lihtsam on mitte otsida ettekäändeid.

Meeste dimensioonid – MV: Olemas, kuid sõltuvalt mehest kõiguvad rohkesti vaevu arenenu ja väga sügava vahel.

Kuidas eesti kuulsused kaalu langetavad – MV: Kui nad on sama progressiivsed kui välismaa, siis sama moodi ainult ilma eratreeneri, sushi koka ja dieeditoidu restoranita.

Miks mehed sead on? – MV: Hea küsimus, aga miks naised ussid on?

Kas seks teeb rinnad väikesemaks? – MV: Ei, naistele tundub see psühholoogilise illusioonina (kindlasti on nad liiga väikesed, kui ma rinnahoidja ära võtan), meestele visuaalse (oota, nad olid ju suuremad enne kui ta rinnahoidja ära võttis).

Kuradi dating – MV: ma tean mis sa tunned.

Pagana hot sex – MV: ähmaselt mäletan, mida sa tunned.

Buliimik sex – MV: ma tõesti ei tea, mida sa tunned.

Millised mehed saavad kõige rohkem seksi – MV: vaimukad edukad bastardid (v.t. eelmised konnalood).

Christer Saaliste – MV: never heard.

Mehed näevad värve – MV: oled õigel teel, näevad küll

Modelli rinnad – MV: teoreetilsielt olemas, praktikas keskmisest natuke väiksemad

Lumivalgeke rate prints – MV: Mõte on õige (v.t. eelmised konnalood), aga koht, kust otsida on minu tagasihoidlikul hinnangul vale.

Purjus sõnumid – MV: Jah, purjus sõnumid ikka veel loevad. Big times.

Täiesti tavaline mees: MV: Oota, miks Sa seda Google kaudu otsid?

Sellega lõppes meie küsimuste ja vastuste osa. Leidus küll veel selliseid otsinguid: miks mehed valetavad, millest naistega rääkida, millest meestega rääkida, avaldus sõpradega väljas veetmiseks, midagi ilusat neiule, ilus naine encounters, grupiseksi kogemus, kootud kampsunid, eesti naised on kõhnad, sile nagu pesulaud,

Loe
 

©2009MILANA PÄEVIK | by TNB