Stereotüübid rokivad (ja mina ka)!

Stereotüübid rokivad (ja mina ka)!

Joon vähe ja piiratud kogustes. Ei paku pinget ja muud patud kompenseerivad selle puudumise küllaga. See nädalavahetus aga, mis seal salata, osutus raskemaks kui plaanitud. Reede päeval helistas Victoria, et võtku ta vastu, maandub tunni pärast. Vastu ei võtnud, aga maandus ta küll. Maandus mu hotelli ja kui ma hotelli tagasi jõudsin, teatas vabameelne või keeleoskamatu reception võtit ulatades viisakalt, aga otsa vaatamata, et „your fiancee has been expecting you”. Mul läks Starbucks kõigepealt kurku ja siis minu valgetele teksadele. Vaatasin toa numbrit võtmel, kehitasin õlgu, astusin lifti ja hakkasin tavalisi kahtlusaluseid läbi loendama. Vic vahetas mu hotellitoas parasjagu riided, itsitas ebaviisakalt ja teatas, et kui ma just „tema paraadile sadada ei taha”, siis ajagu ise ka kleit selga ja täna me läheme välja. Ma ei hakanud just täpsustama, et tema ülejärgmise nädala pulmale sadamist võiks ju kaaluda, ja vahetasin ennast kiiresti oma uude Gucci klieti. Kleit polnud veel väljas käinud ja ega minagi eriti kippunud, aga võttes arvesse Vici raskendavaid asjaolusid, oli tema lõbustamine parim, mis ma teha sain. Eelmise kolumni kohta: MUIDUGI küsis ta, kas ta peaks messima ja „muidugi,” ütlesin ma, „loevad ka purjus sõnumid, need ongi need kõige ausamad”. Otsustasime, et messime või mitte peale paari mojitot, praegu me veel nii ausad pole. Läbu ja lõbu oli laialt, Vic kallistas tuttavaid, tegi shampuseid välja. Otsustas ühesõnaga, et viimased kaks nädalat olgu meri põlvini, enne kui kell 19 õhtuti mehele süüa hakkab tegema. Nagu Mr. Ja Mrs. Smith „dinner is at 19”. Tänu oma uuele kleidile ja kuldsetele kingakestele nägin ma välja nagu Tuhkatriinu II. Vahetult enne kutsarite ja tõlla transformatsiooni. Hit rate oli täpselt 1. Mitte et ma oleksin vähegi olnud huvitatud saama hititud. Aga see-eest üks oli ka täiesti arvesse minev. Meenutas kergelt Pierce Brosnanit, kui ainult teatud nurga alt ja teatud valguses vaadata. Tema numbri kaotasin ma kuskil poolel teel koju. Võib-olla taksosse. Laupäeva õhtul ei saanud ma niigi pikka etteteatamist. Nii nagu ma päeval castingul kenas T-särgis ja teksades olin, nii ma ka vana tuttava kliendiga õhtul välja läksin. Ja hit rate oli kuskil 9-13 vahel (oleneb mida pidada hittimiseks). Ja siin me jõuamegi teemani. Tahes-tahtmata oleme me mingite näitajate keskmine – välimuse, IQ, EQ jne jne. Teatud hälbega, aga siiski mingi number. Oletame 1-10. Ja vaadates tavakäitumist on üsna tõenäoline, et need, kes sulle külge löövad jäävad keskmiselt vastassoos sinna samasse suurusjärku. Muidugi on erandeid, aga tavaliselt siiski mingid 5-7 on leidnud endale ka vastavad 5-7. Üheöö suhete puhul on vist rohkem erandeid. Kui minu välimus ja elatustase saatis esimesel õhtul signaali, et ma olen päris OK välimusega ja harjunud kallima elatustasemega, positsioneeris ennast ainult üks ennast samaks numbriks ja visuaalsel vaatlusel võis vabalt ka sellele vastata. Teksade ja T-särgiga aga tundusin ma rohkem „endale lubatav” ja madalama numbrinäitajaga ja hit rate tõusis koheselt. Tabavus küll jäi nulli. Kes oleks arvanud nii otsest korrelatsiooni välimuse ja silgnaalide vahel. Agentuuri jõudes leidsin eest väikese lilla kaisukaru kirjaga „hi, cutie, wanna hug”. Vean kihla, et see oli teise õhtu tulemus.

Loe

Lilledest ja linnadest ja laia ringi küsimus

Lilledest ja linnadest ja laia ringi küsimus

Hea anonüümne kommentaator minu blogis, eelmise blogi taust oli selline. Kuna tunnen neid kõiki, räägin kõrvaltvaataja pilguga. Ja kuna see on inimeste isiklik saladus, isegi, kui nad seda kunagi ei loe, kaob ka see blogi laupäeva hommikuks. Ja lugejatele on küsimus: kas peaks lihtsalt laskma minna?
Ta tutvus nendega umbes samal ajal. Öelda, et ta uus manager oli karismaatiline, oleks olnud nagu öelda, et Marilyn Monroe on okei. Okei olid selles ettevõttes teised ja kolmandad tasemed. Tema ei olnud teine ega kolmas, tema oli esimene ja karismaatiline oleks olnud lihtsalt solvang. Nad ei märganud üksteist kohe. Tüdruk, Victoria, oli leidnud sõbra. Sõbra, kes jagas tema huvisid, sõbra, kellega koos naerda, mängida, loomaaias loomi toita, öösiti katusel veini juua. Ja lõpuks joodi hoopis hommikukohvi vaadates kodus Discovery Channelit. Ja nii iga hommik. Ja nii nad tegelikult ei märganudki üksteist kohe. Vahel nad tülitsesid. Siis kui Vic ei saanud katalooge, mis olid tema meelest mitte ainult talle sobivad, vaid talle loodud. Nad ei tõstnud kunagi häält, nad tülitsesid pilkudega ja nappide repliikidega. Ja siis olid paremad päevad, kus nad käisid koos shootidel ja mõnikord reisidel. Ja rääkisid tähtkujudest ja rääkisid filmidest ja rääkisid linnadest, lindudest ja vanaks saamisest. Selleks, et järgmisel päeval jälle tülitseda. Ja kunagi ei juhtunud midagi. Lihtsalt vahel, ainult vahel, jäi Vici lause pooleli kui ta mööda läks, rääkides midagi kiiresti telefonis ja naerdes modellidega ja mõned korrad, Vic oleks võinud vanduda, et mõned korrad, seisis mees natuke kauem uksel kui ta oleks pidanud. Sekundi või kaks. Nagu kõheldes. Läks mööda aasta, läks ka järgmine talv kuni tuli kevad. Kevad koos linnade ja lindudega. Ja ühel järjekordsel õhtu, saatis ta sõnumi. Ilmselt purjus sõnumi. Ilmselt just sellise sõnumi, mida saadetakse, kui telefon jäetakse blokeerimata ja ei jooda liiga tihti. „Ma ootan sind,” kirjutas ta. Nii lihtsalt kirjutaski. Vic sai sõnumi kätte täpselt minut hiljem. Ja kolm minutit hiljem istus ta autosse ja sõitis ära. Lihtsalt sellepärast, et vahel on targem minna. Vahel on targem minna, kuigi iga rakk tahaks jääda. Ma arvan, et iga ta rakk tahtis jääda. Aga tema läks ja ei vastanudki midagi. Ostis teepealt kaasa kohvi, seisis mere ääres ja kuulas Rolling Stonesi. Vähemalt nii ma arvan. Ja siis ta läks koju. Ja päevad läksid edasi. Discvery channel, kataloogid, linnad ja linnud. Ta ei kutsunud ted enam kunagi. Oleks Vic teadnud, et ta ei kutsu enam kunagi, oleks ta tookord läinud, ma ei tea. Nad ei tülitsenud enam eriti, nad ei olnud enam eriti midagi. Ei sõbrad, ei vaenlased, niisama. Aga ikkagi jäi Vicil lause pooleli ja talle tundus ikka veel, et kui mitte sekund, siis vähemalt pool, mees kõhkleb. Aga talle võis ka tunduda. Ja siis tuli suvi ja ta sõber palus ta kätt. Niisama, ilma välguta, ilma ilutulestikuta, nagu päris elus, keset igapäevaseid asjatoiminguid. Ja Vic võttis sõrmuse, sõrmus oli liiga suur, ja pani selle endale sõrme. Ise. Ise tundus vähem püha. Ja lükkas päeva võimalikult edasi. Ja see päev on nädala pärast. Sõber on ära juba teist nädalat, pikk tööreis nagu ikka aeg-ajalt. Ja Vic pidi mingis absurdses reklaamis Crocse kandma. Õnneks ei olnud see seda liiki deal nagu staaridel Coca Cola, Red Bulli või Rolexiga, et annad sõrme ja teine sõrm ei tohi ka muud brändi tarbida. Läksime peale reklaami edukat shootingu-päeva tähistama, tantsisime nagu keegi ei vaataks, jõime mojitosid, nagu oleks varemgi hulgim joonud, ja enne kui ta aru sai, oli ta saatnud oma managerile sõnumi. „Kas sa ikka veel ootad?” ja viskas telefoni ära. Ta ei julgenud kunagi teada saada, kas ta ootab. Nädala pärast on pulmad.
Ta tuleb homme minu juurde. Jooma veini ja ma tean, ma muidugi tean, et küsima, kas ta peaks minema ja küsima, et kas ta siis ikka veel ootab. Küsima, enne kui kõik on pöördumatult kadunud ja ta ei saagi kunagi teada. Või peaks ta vahetama agentuuri ja unustama ära, et oli keegi selline, kellega lause pooleli jäi ja kellega räägiti lindudest ja linnadest. Ja abielluma. Millist nõu peaks andma?

Loe