Sotsiaalsed võrgustikud Martiniga Paide lehmalaudas

Sotsiaalsed võrgustikud Martiniga Paide lehmalaudas

Esiteks ei tulnud ma selle pealegi, et kummalisi tähe ja numbrikombinatsioone sisaldav haigus oma sõrad Itaaliani ajab. Teiseks arvan ma, suu-ja sõralisi ei saa seekord süüdistada selles, et ma olen nakatunud millestki ohtlikust, aga see-eest ebameeldivast. Mu silmad läigivad küll umbes sama värvi ja keel ei paljasta mingeid kummalisi varjundeid, aga mind on tabanud haruldane härdimus jõulude ja minu ilusa lemmikvaenlase vastu, ma kraamin ja mul on vist kerge palavik ka. Ma arvan, et niisama lihtsalt see ei möödu.

Juba hommikul tundsin ma ennast haiglasena. Õigemini juba eile, kui ma oma suka katki tegin ja pidin castingust paljaste säärtega modellikorterisse lippama. Ma olin kindel, et kui ma ei jäätu kohe, suren ma mingisse tuvastamatusse järelnähtu. No hommikuks tundus, et kõik võib veel hästi minna, kui lõunaks lõi see tagasi ja suurema hooga kui kunagi varem. Alguses algas see vaevu märgatava taustahelina kui õhtuks formuleerus see selgeks ja üheseks „white christmasiks“. Ärge mõistke ind valesti, terve jõuuluõhu ei ole mul jõulude vastu midagi, aga enamuse muust ajast on.

Eriti augusti alguses ja jäänuseid likvideerides jaanuari keskpaigas. Kui ma olin viinud värske espresso oma argivaenlasele, sain ma aru, et see miski, mis tundub olevat diagnoosimatu, on võtnud valdusesse terve mu keha, mõistuse ja aistingud.

Korterisse jõudes kraamisin ma terve korteri, nihutasin paigast kergema mööbli ja otsustasin igaks juhuks pesta ka aknad. Põranda värvimiseks ei olnud vahendeid. Selle aja peale olin ma kindel, et rahvameditsiinist ja vaimude väljaajajast ei piisa ja otsustasin voodisse minna.

Plink, teeb mu Facebook ja Martin Saare foto ilmub ekraanile.

„Tead, mu üks sõbranna küsis, et kas sa oled ikka modell“.
No mis ma nüüd nii filosoofilisele küsimusele vastan. „Ütle, et ma olen Paide üksikemast lüpsja 2 lapsega“.

„Ta küsib, et mis siis kui oledki“.

„Äkki olengi, miks ma muidu just Paidet mainisin“.

„Liiga hea social networking skill.“

„No ütle talle, et mul on suur kari, kelle peal harjutada,“ kirjutan ma Martinile ja ei suuda ise ka itsitamata jätta.

„Mhm, et vabal ajal loed social networking skills for dummies?“

„See on algajatele. Pigem Neuro Lingvistiline Programmeerimine for advanced user,“ kirjutan ma ja interneti juhe jookseb kokku. Viimane asi mida ma läbi magama jäämise kuulen on vaikne jõulukellade helin tundmatute Paide lehmakooride taustal.

Loe

Klassikalise ajuseksi dünaamika

Klassikalise ajuseksi dünaamika

Ta ei lähegi välja otsima kedagi, vaid sõpradega jooma. Reede õhtu, väikesed dringid sõprade juures ja siis välja. Naine välistab võimalust kedagi kohata vähem kui mees. Mitte, et temagi otsiks aga väike reedeõhtune flirt, mis tõstab enesetunnet, ei tee halba. Vähemalt siis kui see keegi näeks välja nagu Jude Law, oleks rikas nagu kröösus ja laulaks hommikuti nagu Jamie Cullum. Natuke madalama häälega. Ja nii nad kokku saavadki. Või mis nüüd kokku. Nii satuvad nad samasse [lounge’i], asendage sulgudes sõna suvalise sobiva kohaga.

Nad näevad üksteist alles õhtu lõpu poole. Või mis nüüd näevad. Mees vaatab naist, naine vaatab kõrvale. Mees vaatab kõrvale, naine hiilib kas mees vaatab. Mees vaatab, naine vaatab ja pöörab kõrvale. Nii lihtsalt ta kätte ei anna. Aga nüüd on hilja. Mees...kes alles 3 drinki tagasi oli vagur ja ohutu lambuke, on muutunud kiskjaks ja kiskja on märganud saaki. Nüüd liigub mees naise poole. tequila shoti maitse on veel suus ja ta neelatab instinktiivselt. Saakloom tunneb kuidas püünis ta ümber koomale tõmbub ja kiunatab.

Umbes siis, kui mees on jõudnud temani, küsib ta vaadates umbes 10 sentimeetrit mööda

„Kas te soovite midagi“.

Naine ei ole ebaviisakas. Naine ootab. Ootab, et räägitaks tema kõrvadega. Soovitatavalt madalal ja klišeevabal häälel. Kiskja, kannustatuna sõprade pilkudes ja eriti sellest viimasest tequilast muigab ja paneb märkamatult käe taskusse,
„Sa tead mida mina soovin,“ ja naerab natuke kohtlaselt.
Naine, kes oli juba peaaegu valmis vähemalt klišeedeks inglitest ja taevast kukkumisest vastab natuke kõrgimalt kui ta tegelikult tahtis,
„ei tea, ma ootan kedagi“.

Muidugi ta valetab, ta ei tea ise ka keda ta ootab, aga sellele hetkel on ta päris kindel, et kedagi teist.

Mees naerab veel kord natuke kohatult ja tõmbub tagasi.
Naine ei saa veel mõnda aega aru, mis toimub. Ja siis, kui ta on teinud kolmanda ringi peale loungele, saab ta aru, et mees on vaikselt välja libisenud. Vahel ma lihtsalt imestan, kuidas inimkond välja ei sure.

Loe

Käbi kukub ja kändu pole silmapiirilgi

Käbi kukub ja kändu pole silmapiirilgi

Nagu alati, eksimatult just siis, kui ma olen orienteerumas aja peale ühest castingust teise või seisan pildistamisel vasaku jala paremal varbal, hoides hambus puuri lindudega ja vasakus käes kolme kassi, või siis kui veab, olen levist väljas, helistab ema. Ega ta ju ei küsi, kas sa saad rääkida ja kuna „ei“ on vale vastus, siis mis seal ka küsida. Kui tal ei oleks täbar komme helistada läbi Skype, kus ei näita numbrit, ei vastaks ma nii tihti. Ma jumaldan teda, aga õhtuti ja piiratud koguses.

Ema on aktivist ja tal on oma nägemus. Tema maailma nägemus, sest kõik lähtub temast. Ja sealkuures on ta aktiiivne. Ma loodan, et see ei ole pärilik aga kardan, et on. Viimati kui ma helistasin talle, vaidles ta samal ajal kiriku kontserdil mingi usklikuga, et Maarja ei olnud neitsi vaid Piibli originaalis peeti silmas noort neiut. Ma arvan, et ta on liiga palju Snatchi vaadanud. Tema ettekujutus parimast sünnipäevakingist on mikrolaineahju riisi kiirkeetmise pott ja romantiline nädalalõpp on hommikuste kell 8 sprintidega jalutusmatk tont-teab-millises rabas. Minu ema.
Ühesõnaga. „Teadmanäginühtemängu,“ ütleb ema kiiresti ja ühe sõnana.

„Nii,“ vastan viisakalt, hoides lõuaga kinni oma kotti ja proovides samal ajal osta metroopiletit.

„Ja siis ma läksin sinna leheküljele ja tead, seal on mingi raamatu katkendid ja..,“ räägib ta kiiresti ja ma kuulen millegipärast taustal suurt tumedat mütsu. Ma parem ei küsi. „ja no ja seal olid jupid mingist raamatust, ja tead..“...

Aiman.

„ja tead, seal oli see Lamaisia. No täpselt nagu siis vanaema ütles, mäletad?“

Mäletan.

„Jah ema, kas see oli kõik,“ küsin ma, et ma ei peaks midagi ütlema.

„Ei no kas pole naljakas, et keegi teine ka nii räägib“.

„On, aga ma tõesti pean minema,“ ütlen ma kiiresti kui levi hakkab metroos kaduma.

„Aga tead sa, millal seda raamatut osta saab,“ teeb ema veel ühe väga kavala lükke.

Ja mul kaob levi. Kui ta praegu ainult natuke midagi kahtlustab, siis ma ei julge oodata, mis juhtub kui ta ostab raamatu ja jõuab oma kireva iseloomuni. Ema, kui sa seda loed, siis ma väga armastan sind ja ausõna, ma mõtlesin sulle raamatust rääkida. 20 aastat hiljem 

Loe