Otsitakse unenäotõrjujat! (PG14)
Täna nägin ma unes Brad Pitti. Oleks ma normaalne kolmekümnendates, neljakümnendates, viiekümnendates kollastes ajakirjades elav naine, oleks see normaalne. Mina aga olen kahekümnendates, terve närvikavaga valgustatud küünik ja mida aastad edasi, seda rohkem hakkan aimama, et Jõuluvana on isa või naabrimees, jumal on igale ühele personaalne ja isegi Brad Pitt näeb habemega halb välja. Unenäod on alateadvus, ütleb Freud. Ja Jung ja vist ka erudeeritumad psühholoogid nagu Fromm & Co. Kas te tahate öelda, et minu lapsena nähtud unenägu, kus indiaanlased praadisid mind lõkkel tomat suus nagu pühadekalkunit oli alateadlik hirm jõulude ja indiaanlaste ees? Palun. Või see, kui mees, kes mulle meeldib, teeb mulle pai, tähendab isakuju otsimist. Ma tahan,et mees, kes mulle meeldib seksiks minuga, mitte ei teeks mulle pai, pai saan ma isalt ka.
Teooriad, et unenäod on tõrjutud alateadvus, on ilmselt maitseasi. Nagu on maitseasi, kas kõik, mis ei ole teaduslikult tõestatud, on olemas või mitte. Nagu tunduvad mulle absurdsed ka horoskoobid a la „naabri kass pissib teie aeda, aga muidu on hea päev suhtlemiseks“. Kuigi, naabri kass oli liiga konkreetne. Pigem „võite kogeda ebameeldivaid üllatusi lähedastelt“, oleks vist tegelikult see väljend. Ilmsel kõik, kes on samal planeedil sündinud, rääkimata võimalikust elust mujal, võivad leida selliste horoskoopide paralleele tegelikul eluga.
Mulle meeldib hoopis palju rohkem mõte, et unenäod on tegelikult suvalised mõttekatked, mis jäid kummitama (mõtted, suvalises järjekorras ja ilma kirjavahemärkideta, seega sama segased ja mõttetud, kui sorteerimata mõttekäik). Ja horoskoobid on linnalegend nagu vähem haritud inimeste iidolikultus.
Mina eelistaksin unenägudeta öid, seksi lemmikmeestega, kassi, kes püsib oma aias ja Brad Pitti ilma habemeta. Amen.
