Head sõbrad,
Mul on hea meel (ja loodan, et teil ka natuke), et esmaspäeval kirjutasime alla raamatu kirjastamise lepingule Eesti Päevalehe raamatukirjastusega. Jah, need samad toredad kirjastajad, kes nt. kirjastasid ka Sass Henno...
Raamat peaks ilmuma hästi varustatud poelettidele oktoobris ja luban selles naeru, nuttu ja private jet'e.
Milana
(Jutu foto on tasuta reklaam Cavallile)
Surmapatte ei ole seitse. See on kellegi vana veidriku kirikureformaatori väljamõeldis 12. sajandist. Piibel ütles, et on olemas surmapatud. Amen. See on kõik. Millised, see on maitseasi. Kuni tuli üks tarkpea, kes pidi detailidesse laskuma ja järsku tuli välja, et sina ei pea mitte himustama teise vara või naist, või vara ja naist ja nii edasi. Ja sündisid seitse surmapattu. Mis täpselt seitse, ei tea keegi. Tundus hea muinasjutuarv. Päkapikke oli seitse ja see kõik oli seitsme maa ja mere taga. Nüüd, palju sajandeid hiljem, võiks ju teemat edasi aretada. Seitse on tore, aga näiteks üheksa või alamkategooriad oleks veel toredam. Või tuleks olemasolevad patud natuke värskema pilguga üle vaadata. Kui palju edevust on okei? Kui ma ostan uue kleidi H&Mist kas see on okei, samas kui Cavalli on juba otsetee põrgusse? Või kui see kleit on 10ndik palgast, siis on liiga palju, aga 9,37ndik on veel norm. Ja mis tähendab ligemese mehe ihaldamine? Kui ma tahan temaga koheselt seksida või isegi see, kui ma vaatan talle järgi. Minu meelest sellised mängureeglid peaksid küll nüüd selged olema. Kuigi nii või naa olen mina nende reeglite ja definitsioonide järgi neetud – Cavalli mul on ja järgi olen vaadanud. Koheselt seksida küll ei tahtnud, aga järgi vaatasin. Praeguste väärtushinnangute ja nulltolerantsi puudumise ajastul on see natuke keerulisem kui siis, kui vähemagi eest põletati tuleriidal. Seega, ma arvan, et oleks kas aeg edasi minna ja uued mängureeglid defineerida. Esimene surmapatt oleks mul vähemalt selge – sa kaod ära ilma selgituseta. Te käisite väljas. Täiesti lahe oli, tema pakkus sulle dringi, sina rääkisid oma tähtkujust, lemmikmuusikast ja tulevikulootustest. Ja siis ta lihtsalt kaob ära. Kõigepealt sa arvad, et ta kirjutas valesti su telefoninumbri. Siis, kui sulle tuleb meelde, et ta ju tegi sulle vastamata kõne, saad sa aru, et parem on välja mõelda uus teooria. Näiteks, et su telefon on katki. Kolme pulga leviga ei pruugigi ju kõned kohale jõuda. Ja nii edasi, kuni sa oled läbi käinud ka teooriad koera surmast ja vanaema haigestumisest. Ja kui enam midagi muud üle ei jää, saad sa aru, et „he’s just not so much into you”. Ja sa jäädki välja arvutama, kas need olid su juuksed, su naer, su imetlev kutsikapilk või kahtlane iseloom. Patt number kaheksa on kindlasti peale lootuse andmist selgituseta ärakadumine.
P.S. Selgituseks sõbra küsimusele, EI, naistel ja meestel kehtivad ikka samad patud.
(Väljavõte tulevasest raamatust)
Ma armastan Londonit. Ma ei tea, kas peab olema sama radikaalne nagu Samuel Johnson, kes ütles, et kui inimene on väsinud Londonist, on ta väsinud elust, mulle lihtsalt sobib London. Ma arvan, et linnadel ja maadel nagu inimestelgi on keemia, on magnet, mis tõmbab või tõukab. San Francisco tõukab mind tugevalt ja agressiivselt. Kuigi ma pean ennast oma vanuse kohta kuigivõrd harituks – minu lapsepõlv on möödunud lugedes pidude ja läbude asemel – ja kuigivõrd boheemlaseks – ma armastan kirjandust, mind huvitab kunst jms.– vihkab mind siiski boheemlaste pealinn San Francisco. Ega temagi mulle eriti ei meeldi. Mu helgeim mälestus on kirik, kus toimusid raved. Väike kirik oli üleni täis joonistatud graffitit, läbi vitraazhide vilkus hullumeelne valgus ja kostus rave. Sellest arenes äriidee, mida palun laias ringis mitte levitada, teha kirikusse restoran ja pakkuda toite nagu Taevamanna, Nunna Kiusatus ja muu selline. Joogiks muidugi Blue Nun. Küll ma selle veel kunagi ära teen. Aga jah, Frisco vihkab mind ja ega minagi temast puudust ei tunne. Rio see-eest jumaldab mind ja see jumaldamine on vastastikune. Nagu ka Pariisi, Londoni ja Roomaga. Barcelonast ma üldse ei räägigi. Kui inimene on väsinud Barcelonast, on ta surnud. Rambla oma igavese sagimise ja tänavakujudega, ookean oma imelise vaatega sadamatele ja jaheda tuulega. Gaffitid garaazhidel ja Gaudi majad. Õhtune sagimine kitsastel laternavalgusega tänavatel. Ma arvan, et midagi läks segamini ja ma sündisin valesse kohta. Asi on muidugi veelgi keerulisem, sest tuleb välja, et kuigi hingelt kuulun ma Barcelonasse, olen ma oma ellusuhtumistelt hoopis jaapanlanna. Ma olen ääretult viisakas (kirun ainult mõttes), ma olen näost-näkku otsene aga diplomaatiline ja mis peamine, mulle täiesti sobib, et naine on majas peremees, kes keelab-käseb-poob-ja-laseb (tehes seda muidugi samuti viisakalt ja diplomaatiliselt) ja organiseerib mehe rahakotti. Mees tuleb palgapäeval tip-tip-tip koju, annab palga naisele ja naine, kui ta on heas tujus, eraldab talle taskuraha. Raha teenin ma küll ise, aga värskendav vaheldus tavalisele stereotüübile. Eestis ei suuda paljud piiratumad mehed taluda, et naine teenib neist rohkem.
Gatwickis on mul vastas agentuuri autojuht, kes viib mind otse moe-show eelsetele castingutele ja riieteproovi. Juba õhtul on esimene show, ülehomme järgmine ja siis tagasi Eestisse.
Õhtul algab hüsteeria ehk teise nimega iga mehe, kes hindab välimust rohkem kui mõistust, tõotatud maa. Moeshow lavatagune on nagu tsirkus või hullumaja vaba päev. Nurgas on suured riidepuud riietega, riiete juures või küljes on polaroidid neid kandvast modellist meigi ja soengu näidisega. Osadele tüdrukutele tehakse makeupi, teistel seatakse juukseid, kolmandad proovivad veelkord selga shows kohe näidatvaid riideid. Kümned pool-alasti modellid väikeses ruumis koos lõputu hulga, abiliste, disainerite, juukurite ja kosmeetikutega. Kuigi ma olen samal õhtupoolikul juba riideid proovinud, pole küljepealt õmbluseid piisavalt sisse võetud ja mulle torgatakse sisse esimest kleiti korrastavad nööpnõelad.
Naeratan viisakalt: „Tänan”.
(&%¤#&&). Disaineritele meeldib iseloom, aga nad ei taju tujukust. Ja moe-show on nende päev, sina oled aksessuaar.
Muusika, valgus ja läks. Esimene modell läheb runwayle. Kolm, neli, viis ja läks. Astun oma 15 sentimeetristel kontstel kindlalt runwayle. Mu hobusesaba käib kõndimise takti küljelt küljele. Mu peas on miljon erinevat mõtet ja mitte ükski neist pole seotud moe-showga. Kui sa oled seda juba piisavalt kordi läbi teinud, muutub see kõik rutiiniks. Kõnnak on koolituste ja showde käigus välja treenitud ja automaatne. „Millist kõnnakut te oma showl näha tahaksite?” „Selge, aga palun,” ja läks.
(Huvitav, kus Gabriela eile oma juukseid salgutas, peaks küsima. Issand, kui kole jakk Katel seljas on, vast sellest ei tule järgmise aasta trendi. O, näed, nad ikkagi on koos....Peaks lennujaamast vist seekord Live Jazzi ostma.)
Lavatagusest trepist alla, kaks minutit riietevahetust, modellide järjekorda ja läks. Nii veel kolm korda, ühisring ja tänaseks läbi. Panen jalga oma lemmikud Seveni teksad, tõmban selga musta Cavalli topi ja sõidan Oxford Streeti Starbucsi. Mulle meeldib istuda kohvikus ja vaadata inimesi. Võõrad inimesed, võõraste muredega. Natuke samadega, sest mured on alati natuke samad. Mulle meeldib valgus, kui päike tõuseb ja loojub. Maagilised 30 minutit, mis valgustavad keha sinu tagant nii, et sind tundub übritsevat udupeen kuldne aura. Sile nahk kumab tõusva päikese käes. Ajatus mineviku ja tuleviku vahel. Nii palju on juba olnud ja midagi algab varsti jälle, aga mitte veel. Veel on muinasjutuvõimalus. Ma vaatan teda vahel, kui ta magab. Sile päevitunud nahk kumab tõusva päikese käes. Ta ei tea seda ja ei olegi vaja. Ta julgeb magada minu kõrval. Ilma kahtlusteta. Ilma kartusteta. Ta iga lihas tundub olevat lõdvestunud ja ta hingab ühtlaselt, rahulikult. Ta ei tea, et ma vahel valvan ta und ja ei olegi vaja. Las ta olla.
Ma soovin Sulle päikest
Plink.
©2009MILANA PÄEVIK | by TNB
