Head tüdrukud ei mõtle seksist

Head tüdrukud ei mõtle seksist

Öelda, et ma magasin halvasti oleksin liialdus. Neil üksikutel hetketel, kui ma magasin, olen ma kindel, et nägin painakaid ja ärkasin sellele, et ma olen lootusetult hiljaks jäänud. Kell ei helisenud ja väljas on pime, sest on halb ilm.
Väljas on pime, sest oh häda, ma magasin järgmise õhtuni välja. Lõpuks kell, mis ei olnudki katki siiski helises, tabades mind kesk järgmst painakat, või ma nägin lihtsalt unes, et kell helises.

Ma pesin juuksed, sirgendasin, lokkisin ja läigitasin. Riided, riided, mida ma õhtul valmis ei vaadanud. Liiga lahti, liiga kinni. Liiga avatud, liiga pikk. Ja ehted, ehetest ei hakka ma üldse rääkimagi. Kuld on liiga show-off. Teemanditega pärlikee ütleb, et ma olen liiga high maintenence. Ma ei taha ju olla liiga high maintenence. Ma tahan olla malbe ja haavatav. Naerda kõigele, mis ei ole nii naljakas ja mängida kingaga ilma, et mõtlekski seksist. Head tüdrukud ei mõtle seksist. Head tüdrukud mõtlevad suudlemisest. Pikalt suudlemisest. Minut 6 kalorit. 30 minutit 180 kalorit. Parem kui aeroobika. Sellest mõtlevad head tüdrukud ja mina olen hea tüdruk. Punased huuled ei ole hea, punased huuled ütlevad, et mul on huulepulk ja see nakkab. Ja juba on poolteist tundi ärkamisest möödas. Järgmistest tundidest ei mäleta ma palju midagi. Ma teen, mida pean tegema, ma mäletan, mida pean mäletama ma naeratan seal, kus pean naeratama.

Kella kolmeks olen ma kindel, et enam ei tulegi õhtut. Enam kunagi ei tule õhtut. Mu kleit on natuke kortsus, ma ajasin endale peale kohvi ja ma lähen korterisse riideid vahetama. Liiga lahti, liiga kinni. Punanae huulepulk ei ole hea. Ja õhtu ei tule kunagi ja aeg on minu vastu.

Aga õhtu tuli. Tuli selleks ajaks kui ma olin jõudnud ennast kolmas kord meikida ja teine kord riideid vahetada. Ja kell sai viis. Ja kell sai kuus ja kell sai tund aega rohkem kui temaga kohtumisest. Ja kell sai kaks korda rohkem kui temaga kohtumisest. Isegi õhtune ajaleht jõudis tulla.

„Kuule,“ vastas telefon mu „terele“. Mitte liiga innustunud terele. Innustumine peale kahte tundi ootamist on meeleheide. Pahurus on...varjatud meeleheide. „Ma olen haige ja ei tule. Teeme kunagi teine kord“.

Nii palju siis meestest. Ja naistest.

Loe

Clive Owen, ideaalid ja loomapiinamine

Clive Owen, ideaalid ja loomapiinamine

Ma ei saa midagi parata, et viimasel ajal on konnade ja printside teema kuidagi aktuaalne ja tagasi muinasjuttude algusesse. Kui su vanemad olid omal ajalprogressiivsed, ei kiusanud nad sind illusioonidega vaid tutvustasid võimalikult kiiresti reaalsusega. Hunt sööb vanaema ära (allegooria halastamatu kapitalistliku olelusvõitluse kohta). Jällegi hunt, kõige halva kehastus, puhub põrsakeste maja ümber (allegooria kinnisvaramullidele). Aga need, kelle vanemad ostsid roosasid plikariideid, tutvustasid oma pahaaimamatut järelkasvu ilmselt ka elu pehmema poolega – illusioonidega. Suudled konna, konn muutub printsiks. Suudled lumivalgukest, ärkab ellu (p.s. mingi uuring tõestas, et maailm ei elaks zombie rünnakut üle).
Kuigi minu vanemad varustasid mind täieliku Garfieldi kollektsiooniga, ei peitnud nad ilmselt venna muinsjuturaamatuid piisavalt kaugele ja veel natuke ega tagasi uskusin ma, et konnast printsiks ei kuulu mitte muinasjutu vaid reaalsuse valdkonda. Muidugi inimesed muutuvad paremaks / tugevamaks / ilusamaks kui neid suunata / aidata / proovida kasvatada. Püha enesepettus.
Kõik algas sellega, et leidsin mina konna. Või mis nüüd leidsin, oli teine nii keset teed, et ei lähe ei mööda ega ümber. Konn oli kena – selline pealt siiru-viiruline, aga tundus, et sest kullakarvaline, tuleb ainult paar kihti tolmu maha pühkida. Ja nii need kuud läksid. Suudlen konna ühe korra. Midagi ei juhtu. Mina hoian hinge kinni, konn vaatab juhmi näoga vastu. Ilmselt on midagi tehnikaga korrast ära või konn oli liiga paksu nahaga. Suudlen teisegi. Vaene loom ei saa ikka veel aru, mida temast täpselt tahetakse. Et mis mõttes nüüd peaks minema iseloom heaks, tekkima MaybachRollsX5 ja Clive Oweni naeratus? Vihjad, palud, nääksud, virised ja ähvardad. Iseloom ei muutu. Halvimal juhul ainult peitub hetkeks. Kas ja kui palju on mõtet proovida teist inimest muuta? Kas üldse proovida muuta? Milles teine süüdi on, kui sinul on ideaaid? Inimesed oluliselt ei muutu ja proovida neid muuta on illusioonid, mid lõppevad jätkusuutmatu vägistamisega. Tahad printsi, otsi potentsiaalne print. Ei leia printsi, ära tapa ka vaest konna oma ideaalidega. Õppetund oli valus, aga see-eest meeldejääv. Kui konn hakkas surnut teesklema ja suudluste eest kõrvale põiklema, sain ma aru küll, et tegelikult konnal ei ole midagi selle vastu, et ta konn on ja kõik mis ma teen on asjatu loomapiinamine. Nüüdsest ainult printsess oma printsile.

Loe

Printsid ja konnad ja voodoo nukud

Printsid ja konnad ja voodoo nukud

Kõik lõppes Victoria-saagas sellega, et ma kirjutasin kolumni „lilled ja linnud” ja Victoria abiellus. Ja kõik olekski ju võinud veel hästi minna kui.. neljapäeva õhtu. Eestis tähistatakse taasiseisvumispäeva. Mina olen Milanos ja ikka veel iseseisev ja tähistan passiivselt voodis raamatut lugedes. Ei sega kedagi ja keegi ei sega ka mind kuni hetkeni, kus ukse taga kostub prõmmimist. Sellist korralikku ja kindlameelset. Olles otsustanud, et võitluseta ma alla ei anna, avan ma ettevaaltlikult ukse ja sisse tuhiseb Victoria. Juuksed sassis, lilla hõlmikkleidi hõlmad poollaiali ja silmis äraseletamatu pilk. Talle oli saabunud valgustus. Keset neljapäeva õhtut. Ja valgustust ju ikka jagatakse parimate sõbrannadega.

Ühesõnaga peale üle-eelmist kolumnit lilledest ja linnadest Victoria abiellus. Fancyd pulmad, valged tuvid, kõik täisprogrammi järgi. Manager, kes oli parasjagu lähetuses Miamis, ei saanudki sellest teada. Ilmselt sai, aga oluliselt hiljem. Peale seda, kui Victoria oli ta maha kandnud ja peale tohutut sisemist võitlust abiellunud. Nädal enne seda kui oli tema isiklik dealine manageri unustamiseks. Kaks päeva peale abiellumist, randus ka valge laev koos manageri, lillesülemi, valge auto ja päikeseloojanguga. Mis täpselt juhtus, ma rääkima ei hakka, lady never kisses and tells, aga igal juhul midagi seal juhtus ja tagasi manager enam ei helistanud. Tähendab helistas ja mitu korda, aga selleks et teavitada Victoriat uutest kampaaniatest ja castingutest. Victoria võttis küüned korraliku neiu kombel padjast välja, pühkis laialiläinud ripsmetushi laili, naeratas ja tänas viisakalt. Aga no kaua sa ikka tänad selle asemel, et küsida, et mida paganat. Aga Victoria, korraliku tüdrukuna, kes samuti kunagi ei suudle ega räägi, proovis käia ümber palava pudru ja kui pudru ei tahtnudki jahtuda, saabus valgustus.

Edasine on lihtne. Voodoo, Haitilt pärit vana usund on aidanud tugevamaidki ja sellepärast ei ole mõtet imestada, kui Victoria voodoo poole pöördus. Täpsemalt öeldes, pöördus ta minu poole, et koos voodoo poole pöörduda. Üksi nõelu nukku torkida on ka natuke nüri. Pealegi olin ma korra Kuubas näinud alasti nülitud kana maja ukse taga, sümboliseerimaks ära needmist ja see tegi minust lausa voodoo spetsialisti. Umbes peale seda, kui me olime üle lugenud vähemalt kolm spelli ja jõudnud voodoo dollsi juurest wanga dollsini, tundus mulle rohkem, et kui ta just nõelu endasse torkima ei taha hakata, ei laheda seda ükski voodoo ega wanga. Ja nüüd point.

Loll ei ole mitte konn, et ta sinu suudluse peale printsiks ei muutu. Loll on see, kes suudleb konna, arvates et midagi peaks muutuma. Kui sa tahad printsi, võta prints. Kui sa lepid konnaga, siis suudle, aga ära süüdista teda, kui ta ei muutu. Kaua sa seda vaest konna ikka piinad, pole tema süü, et "sina usud muinasjuttudesse". Kutsarid muutuvad hiirteks, tõllad kõrvitsateks ja printsid konnadeks. Nii käib see päris elus, teistpidi kehtib ainult kella 12ni. Küsige Tuhkatriinult.

P.S. Victoria andis oma voodoo seti oma vanaemale, kes oli armunud 86-aastasesse noormehesse. Õnneks oli setil aastane garantii, Annaks jumal, et nii kaua üldse vaja läheb. http://www.calastrology.com/voodoo.html

Loe

Kas purjus suudlused loevad?

Kas purjus suudlused loevad?

Alapealkiri: Kodu närbuv rohi versus Pariisi võõras karjamaa

Kes meist ei oleks püsisuhtes olles mõelnud...”mis oleks kui?”. Või mis oleks kui võtaks vastu X-i õhtusöögikutse? Mis oleks kui läheks Y-ga klubisse? Aga äkki purjus suudlemised ei loe? Või muud antud seeria küsimused. Ehk siis kuhu tõmmata piir truuduse ja oma südame või soovide järgimise vahel?

Me ei ole ideaalsed. Mina näiteks olen natuke lohakas, liiga kergelt vaimustuv, liiga palju asju ette võttev jne. A. oli liiga pedantne, liiga targutav, liiga õpetav. Kõik me oleme liiga midagi. Ja kuna me oleme ebatäiuslikud, siis ei saa ka meie suhted olla täiuslikud. Me ootame erinevaid asju. Me käime üksteisele närvidele. Me pakume liiga palju või liiga vähe ühte, teist või kolmandat. Ja tulemusena elame me ebatäiuslikuna oma ebatäiuslikus suhtes ja kurdame. Ja loodame, et äkki mõnes teises suhtes oleks konstantne deliirium ja kohene nirvana. Tegelikkuses vahetuks enamuses lihtsalt murede olemus ja sisu, aga nad jäävad. Ja nii me siis elame oma ebatäiuslikus suhtes, kaardistades aeg-ajalt aia tagant kasvavat rohelist rohtu, mis mujal tundub rohelisem (mõned näksivad nii siit kui ka sealt, aga tavaliselt lõppeb see mõlema rohumaa kokkukuivamisega). Ja samal ajal, kui me oleme selles suhtes, kus rohi ei pruugi olla mitte kõige mahlasem, elame me kokkulepitud reeglite järgi, millest üks on „sina ei pea mitte flirtima võõrastega”. See, et teil ei ole suhtes just parimad ajad, ei ole vabandus. See, et see polnud midagi tõsist, on veel vähem vabandus. Ja nüüd tekkibki küsimus, et kui palju potentsiaalselt toimivaid suhteid me vahele jätame või ära tõukame ainult sellepärast, et vindume kokkukuivaval rohumaal? Kas äkki just sel hetkel, kui me proovime ennast ja teist ikka veel petta, või isegi enam ei proovi, naeratame me viisakalt järgi oma elu armastusele ja kõnnime mööda. Ainult sellepärast, et pole piisavalt tahtejõudu, et lõpetada, mis on jäänud mõttetult venima.
Mis seal salata, jutt tuli isilikum, kui ma alguses teesklesin. Ei, purjus suudlemised muidugi loevad, aga kui ma veel A-ga viimaseid nädalaid olin, nägin ma kedagi...ja ma isegi ei tea ta nime. Pariis. Me istume kohvikus. Mina ühes lauas, tema teises. Ta kohtub kellegagi. Me vaatame üksteisele otsa. Ta naeratab. Ma vaatan kõrvale. Ta vaatab kõrvale. Ma naeratan. 7B. Mul hakkab kiire. Ma maksan ja lahkun. Ta lehvitab mulle. Ja ma ei tea, miks ta kõigist neist miljonist inimestest jäi ta kuskile aju tagasoppi. Ma tean et, ta on tagasopis, sest ma mõtlesin tema peale täna, kui ma nägin nimega mainimata lõhnareklaami. Aga nüüd on hilja, A-d pole enam ja mul ongi ainult lõhnareklaam  Aga kui palju potentsiaalseid elu armastusi ma võisin mööda lasta vaid sellepärast, et olin lojaalne kellelegi, kellega ma ei olnud kunagi olnudki valmis ei last saama ega ratastooli lükkama?

Loe

5 fakti minust, millest ei peaks rääkima

5 fakti minust, millest ei peaks rääkima

1. Mind on Milano lennujaama passikontrollis kinnipeetud tagaotsitava kurjategijana.

Nüüd öeldakse tavaliselt, et tegelikult ei otsitud üldse mind ja see oli eksitus, aga ei olnud eksitus. Nad otsisid mind. Mind võeti passikontrollis kinni, kommenteerimata midagi rohkemat, kui et ma olen tagaotsitav ja „no big deal”. Viidi politseijaoskonda ja paigutati üksikusse ruumi nagu ikka vägivaldseid ja muidu ohtlikke kurjategijaid. Tunni aja pärast tuli politseinik ja küsis, kas ma tahan üles tunnistada. Ei tahtnud. Kõik see, mida ma oleks tahtnud, oleks huvitanud rohkem minu poiss-sõpra A3., vanemaid, psühhiaatrit ja manageri, mitte politseid. Politseinik vaatas mulle kõõrdi ja kahtlustavalt otsa ja vihjas: „kassett”. Nope, ei aita. Veel mõni vihje? Pornot teinud ei ole, koduelu seksistseene filminud ka mitte. Peale tükk aega venitamist jõudsime lõpuks tegeliku asjani. Ma olin laenutanud videokasseti, mida ma ei olnud õigeaegselt tagastanud. Oleks siis kohe nii öelnud! Ma oleks kassetilaenutusest läbi läinud. Kassett ise oli lausa kaasaski (mille eest ma oleks äärepealt jälle pihta saanud – võõra vara maalt välja viimine). Hoiti mind siis niikaua kinni kuni politseiesindus (4 politseinikku ja koer) läksid kassetti rühmaviisiliselt tagastama ja raporteerisid, et väärt vara „Play Dead”, vabandust, „Die Hard” on turvaliselt omal kohal tagasi. Sain 100 eurot trahvi ja võimaluse jäädvustada oma portfolio ja sõrmejäljed andmebaasi. Hea Videoplanet, tahaksin rõhutada, et ma pole kunagi, mitte kunagi, teie DVD-de tagastusega hilinenud, ja kui ka olen, siis rohkem ei tee.

2. Mulle meeldiks proovida vahekorda naisega.
Üks asjadest, millest ma olen mõelnud, aga väga kena naise ja võimaluse puudusel tegemata jäänud. Tegelikult ükskord olin ma juba vaimselt valmis T. (vt. ka Kuldkalakesed, Hemingway ja suhete lõpud) uue naisega, aga nad suutsid just siis peale mitmeaastast kooselu lahku minna, enne kui asi meie põgusast suudlusest kaugemale läks. Hea valmismõeldud plaan läks vett vedama.

3. Ma olen T. ülipopi sportauto nokkapidi kraavi sõitnud.
Juhtus. Aga kes tal käskis viia mind ringrajale ja karjuda „vajuta nüüd, vajuta nüüd!”. Ma näen, et see oli ikka enamuses tema viga. Tema ei näe, aga ta ei näe üldse paljusid asju.

4. Ma unustasin oma endise poiss-sõbra A3. sünnipäeva kolm aastat järjest ära.
Mitte meelega, kogemata ja põhjalikult. „Eiei, kallis, ma ei unustanud Su sünnipäeva ära, kuidas Sa üldse sellepeale tulla saad. Ma olen Sulle isegi spetsiaalselt ostnud National Geographicu fotoväljaande.” See oli esimesel aastal. Teised kaks ma ei viitsinud enam valetada. Oma õigustuseks võin öelda, et ta oli sündinud jõululaupäeval ja siis oli muustki mõelda. Jeesusega on tal sama palju ühist, kui sellega, et Jeesus sündis jõululaupäeval (viimase info kohaselt sündis ta tegelikult 3. märtsil...Kusjuures mu ema sündis kolmandal märtsil, aga ainus, mis ka temal on Jeesusega ühist on see, et ka tema elu on olnud üks paras hädadeorg).

5. Ma lõin üleeile oma hambaarsti. Ta küsis, kas mul on valus ja minu meelest ei olnud suu lahti „mgmmmm..” piisavalt ilmekas heli väljendamaks mu tõeliseid tundeid. Kuigi, arst on hea. Lausa võlur. Kui ta poleks hambaarst, võtaks ma ta oma ihuarstiks. Kuigi ma kahtlustan, et nii osavate käte ja heade silmadega suudaks ta olla veel ka vähemalt ilukirurg, psühholoog ja palju muudki. Ajukasvajaga jääks juba ilmselt hätta.

Loe