Katkend raamatu esimesest peatükist 1/4
MILANA - Ühe modelli päevik*
* Mõned nimed on muudetud, mõned sündmused on ajalises nihkes ja vahel võib ka mälu petta.
Vait, varjud on toas! Ära päri,
ära taha, et räägiksin loo.
Tinasõdurit-tantsijatari
enam tulest välja ei too.
«MILAAANAAA!»
Just nii ma kujutangi ette teda hüüdmas. Maheda ja kergelt kareda häälega: «Milaaanaaa!» Aga ta ei hüüa. Ma ei ole kunagi, mitte kunagi kuulnud teda häält tõstmas ega hüüdmas. Isegi mitte siis, kui mina olen karjunud vihast või abitusest. Ta on ainult vaikselt muianud. Hiljem, kui ta aru sai, et see ajab mind ainult veel rohkem marru, ta enam isegi ei muianud, vaid vaatas niisama aknast välja. Minust mööda nagu nüüdki.
Ta seisab lennujaama klaasist akna taga ja ma aiman ainult ähmaselt ta piirjooni. Ta käed on vist taskus, silmi ma nii kaugelt ei näe. Ta isegi ei lehvita, lihtsalt seisab ja vaatab, kuidas mu lennuk hoovõturajani veereb. Tema lend Moskvasse väljub tunni aja pärast. See on viimane kord, kui ma teda näen. Kui oleksin seda teadnud, kas oleksin teinud midagi teisiti? Ei usu. Oleksin ma jätnud midagi tegemata? Vaevalt. Ma lihtsalt oleksin tahtnud näha ta silmi seal lennujaamas, ma hakkan neid unustama.
1. peatükk. Lamaisia
«Ärge laske teda Lamaisiasse,» kostab vanaema murelik hääl toru otsas. Mida vanemaks saab, seda kiiremini satub ta paanikasse. Praegu võib teda muidugi ka mõista, võttes arvesse, et ma olen 17aastane ja lähen tema jaoks tundmatule ja üdini ohtlikule maale, mis on kuskil, kuhu lennukid vaevu lendavad. Ta on lugenud seda mingi ajalehe reisikirjeldusest. Ma arvan, et ta peaks vähem lugema.
«Ema, rahune palun,» proovib mu ema vanaema rahustada. «Ta ei lähegi Malaisiasse, ta läheb Singapuri.»
Vanaema tundub toru otsas rahunevat. Kus Singapur on, ta täpselt ei tea, aga ilmselt ei ole see midagi liiga ohtlikku, sest muidu oleks sellest ju ka ajalehes juttu olnud.
Võtan takso lennujaama. Alar mind ei vii: ta on kohas, «mida ei mainita», põhjustel, «millest ei räägita». Seega, tavaline päev ja Eesti varjatud korrakaitsejõududel jätkub saladusi igaks päevaks. Ma arvan, et ta ei olegi rumal. Ma arvan, et ta sai kõigest aru juba siis, kui ütlesin, et lähen kolmeks nädalaks võistlustele.
Ta vaatas aknast välja, siis oma külmade siniste silmadega mulle otsa ja noogutas:
«Kui see on see, mida sa tahad.»
Kust ma tean, mis on see, mida ma tahan? Mu tahtmised muutuvad tavaliselt vähemalt korra päevas. Kui ma otsustan, et tahan õhtusöögiks veisefileed ja vend toob poest liha, tulen koju ja tunnen, et ei saa liha suu sissegi võtta. Kui ostan oma suvetöö palga eest kleidi, mida olen juba nädalaid kataloogis imetlenud, tundub see mulle kohale jõudes paremal juhul igav ja halvemal juhul maitsetu.
«Jah, see on see, mida ma tahan.»
Ta noogutab ainult.
Istun lennujaama ette murule ja avan oma väikese kohvri. Ma ei tea, kuidas on modellivõistlustega, aga nagu olen lugenud, tehakse missivõistlustele alati kaasa hunnikute viisi kauneid disaineririideid. See on maale auasi. Modellivõistlus on su oma lõbu: televiisoris seda rahvusvaheliselt üle ei kanta, järelikult ei puuduta see ka maa au, järelikult on ka riided su oma mure. Mina ei oska veel muretseda, mul pole aimugi, mis mind ees ootab, ma olen moemaailmas süütu.
