Kas sarnased tõmbuvad?

Kas sarnased tõmbuvad?

Eile, umbes kell 12 öösel tundsin ma vastupandamatut füüsilist vajadust jäätise järele. Ja mitte lihtsalt jäätise vaid shokolaadi vahvli tuutus ja makadeemia pähklitega. Ja Milanos ei ole midagi lihtsamat. Kui jäätis on see, mida Sa tahad, siis jäätis on see, mida sa saad. Umbes poolel teel lähima jäätisekohvikuni põlvitasid keset poolpimedat pargiteed maas mees ja naine. Vaieldamatult purjus mees ja naine, kes tegid midagi, mis kaudselt meenutas elustamist. Naine surus tont-teab-mitu-korda rinnakorvile ja mees tegi suust-suhu hingamist. Miks inimesed lihtsalt mööda kõnnivad? Miks keegi ei peatu? Miks kuskil ei ole kiirabi, hakkasin ma juba taskust mobiili otsima, meenutades paaniliselt itaalia keeles „KIIRABI“. Ambulancia?

Umbes neli korda olen ma õrnalt armunud olnud inimesse, kes isegi ei meenuta mind. Ta kutsus mind telkima. Hurraaa! Loodus ja lilled ja liblikad ...ja sääsed ja umbne telk ja vihmajärgne mets. Oleks siis vähemalt back-packimine kuskil hommikuvalguse esimeste kiirtega, mis valgustavad vihmametsast avanevat vaadet vanale inkade püramiidile. Ühesõnaga veel mõned ühised harrastused ja tulevärk läks üle koos liblikate, lillede ja lindudega ja alles jäid kaks inimest, kes ei ole päris kindlad millest teine räägib.

Ühe korra olen ma olnud armunud inimesse, kes ei saa millestki rääkida, sest on nii salapärane ja ma ei saanud lõpuni välja aru, kas meil oli midagi ühist.

Viimased kaks korda olen ma armunud olnud inimesse, kes võiks olla minu parim sõber.
Tulevärgiga on natuke nigel algusest peale ja hiljemalt poole aasta pärast oskad sa suhteliselt suure täpsusega ennustada, mida ta öelda tahab.
„Kallis, kas sa võtsid?“
„Ei, ma unustasin selle teise selleks, et võtta natuke neljandat“.
Ja te saate täpselt aru, mida see tähendab.

Seega, erinevad on päeva lõpuks liiga erinevad ja sarnased on igavad. Milline siis peab olema SEE suhe? Päeva lõpuks ma arvan ikkagi, et kui erinevused tõmbavad, siis sarnasused liidavad. Lihtsalt sarnasustega peab lõpuni välja jääma see „miski“, milles sa ei ole päris kindel. „Sa tuled mööda pikka teed, ma kaugelt aiman sind ja meie vahel lendab valgeid linde. On siiski hea mu kallis, et sa kunagi ei tea, ei tea, mis toimub sügaval mu hinges“ nagu laulis Vennaskond.

SEE on koos pehme mängulooma elustamine keset pimedat Milano ööd, olles kindel, et koos saab kõike, piisab vaid väga tahta.

Loe

Armastus kestab kolm aastat

Armastus kestab kolm aastat

Oh, kui tore on nõu anda. Lamage palun diivanile, ei natuke siiapoole. Kas peal on mugav? Padi ei ole vist piisavalt kohev...jajah, nii on parem. Nüüd sulgege oma silmad ja kujutage ette... ei no miks siis kohe nii... kujutage ette merd. Rahulikku ja peegelsiledat. Õhtupäike soojendab oma viimaste kiirtega valgete sulgedega luikesid. Silmad muutuvad aina raskemaks ja raskemaks. Kui ma nipsutan sõrmi, jääte te magama. Kui ma teist korda nipsutan, ärkate te üles ega mäleta midagi sellest, mis me rääkisime. Mäletate ainult seda, mida ma käsen mäletada. Ja...magage.

Mida te tundsite, kui te esimest korda armusite? See tunne, kuskil seal ribide vahel, kus on süda. Eiei, süda on vasakul... jah natuke rohkem vasakule...ei allapoole. Jah, vot, tunne, kuidas süda lööb seal vasakul aina kiiremini ja liblikad. Kõhus muidugi. Armastab, ei armasta, armastab...mis kas ütles, et ei armasta? Valetab. Nagunii valetab. Küll ta armastama hakkab. Helistada, või mitte. Ei, las ta ise helistab. Mäletate, kuidas te telefoni käes keerutasite ja andsite veel tunni armuaega. Küll ta helistab. Vahel helistas ka. Vahel ei helistanud. Tihti ei helistanud. Helistasite ise, peolt tulles, siis kui meri oli põlvini.

„Tsau, kuule, niisama, et mis teed,“ naerate te ja hoiate igaks juhuks oma parimal sõbrannal käst kinni.

Hommikul oli natuke häbi, aga natuke ei olnud ka. Ütles ju, et tunneb puudust. Ja mõndade aastate pärast süda ei löö enam nii. Ei vasakul ega paremal. Ei, ei, ta on ikka sealsamas, natuke allapoole. Jah, just seal. Liblikad läksid ka kuskile ära. Polnud vist enam hooaeg. Uusi ei tule ja vanad on läinud. Liblikate asemele on tulnud mingi vatt. Soe ja pehme ja kohev. Samasugune nagu see sinine meri. Vahel te tunnete, et lämbute sellesse, vahel, et on soe ja pehme. See ei ole enam armumine. See on midagi muud. See on vahel lämmatav, vahel oma ja hea. Armastus kestab kolm aastat. Kolm aastat. Teaduslikult on tõestatud. Keemia, see ei ole teaduslik väljend, ei hakka teid teadusega vaevama, kestab kolm aastat. Liblikad kaovad, süda ei löö nii kiiresti, vahel te lämbute, vahel ärkate. Teotuge palun tagasi padjale, ja, ei, lõdvestage ka sõrmed, rusikas hoidmine lisab pinget. Mitte seda ei tahtnud ma öelda. Sellest ei ole midagi, et kolm aastat. Teate, mida see tähendab. See tähendab seda, et teaduslikult on tõestatud, et armastus on olemas. Kui te ärkate, ei mäleta te kolmest aastast midagi. Te mäletate ainult, et armastus on olemas. ARMASTUS ON OLEMAS.

Ärgake.

Loe

Lilledest ja linnadest ja laia ringi küsimus

Lilledest ja linnadest ja laia ringi küsimus

Hea anonüümne kommentaator minu blogis, eelmise blogi taust oli selline. Kuna tunnen neid kõiki, räägin kõrvaltvaataja pilguga. Ja kuna see on inimeste isiklik saladus, isegi, kui nad seda kunagi ei loe, kaob ka see blogi laupäeva hommikuks. Ja lugejatele on küsimus: kas peaks lihtsalt laskma minna?
Ta tutvus nendega umbes samal ajal. Öelda, et ta uus manager oli karismaatiline, oleks olnud nagu öelda, et Marilyn Monroe on okei. Okei olid selles ettevõttes teised ja kolmandad tasemed. Tema ei olnud teine ega kolmas, tema oli esimene ja karismaatiline oleks olnud lihtsalt solvang. Nad ei märganud üksteist kohe. Tüdruk, Victoria, oli leidnud sõbra. Sõbra, kes jagas tema huvisid, sõbra, kellega koos naerda, mängida, loomaaias loomi toita, öösiti katusel veini juua. Ja lõpuks joodi hoopis hommikukohvi vaadates kodus Discovery Channelit. Ja nii iga hommik. Ja nii nad tegelikult ei märganudki üksteist kohe. Vahel nad tülitsesid. Siis kui Vic ei saanud katalooge, mis olid tema meelest mitte ainult talle sobivad, vaid talle loodud. Nad ei tõstnud kunagi häält, nad tülitsesid pilkudega ja nappide repliikidega. Ja siis olid paremad päevad, kus nad käisid koos shootidel ja mõnikord reisidel. Ja rääkisid tähtkujudest ja rääkisid filmidest ja rääkisid linnadest, lindudest ja vanaks saamisest. Selleks, et järgmisel päeval jälle tülitseda. Ja kunagi ei juhtunud midagi. Lihtsalt vahel, ainult vahel, jäi Vici lause pooleli kui ta mööda läks, rääkides midagi kiiresti telefonis ja naerdes modellidega ja mõned korrad, Vic oleks võinud vanduda, et mõned korrad, seisis mees natuke kauem uksel kui ta oleks pidanud. Sekundi või kaks. Nagu kõheldes. Läks mööda aasta, läks ka järgmine talv kuni tuli kevad. Kevad koos linnade ja lindudega. Ja ühel järjekordsel õhtu, saatis ta sõnumi. Ilmselt purjus sõnumi. Ilmselt just sellise sõnumi, mida saadetakse, kui telefon jäetakse blokeerimata ja ei jooda liiga tihti. „Ma ootan sind,” kirjutas ta. Nii lihtsalt kirjutaski. Vic sai sõnumi kätte täpselt minut hiljem. Ja kolm minutit hiljem istus ta autosse ja sõitis ära. Lihtsalt sellepärast, et vahel on targem minna. Vahel on targem minna, kuigi iga rakk tahaks jääda. Ma arvan, et iga ta rakk tahtis jääda. Aga tema läks ja ei vastanudki midagi. Ostis teepealt kaasa kohvi, seisis mere ääres ja kuulas Rolling Stonesi. Vähemalt nii ma arvan. Ja siis ta läks koju. Ja päevad läksid edasi. Discvery channel, kataloogid, linnad ja linnud. Ta ei kutsunud ted enam kunagi. Oleks Vic teadnud, et ta ei kutsu enam kunagi, oleks ta tookord läinud, ma ei tea. Nad ei tülitsenud enam eriti, nad ei olnud enam eriti midagi. Ei sõbrad, ei vaenlased, niisama. Aga ikkagi jäi Vicil lause pooleli ja talle tundus ikka veel, et kui mitte sekund, siis vähemalt pool, mees kõhkleb. Aga talle võis ka tunduda. Ja siis tuli suvi ja ta sõber palus ta kätt. Niisama, ilma välguta, ilma ilutulestikuta, nagu päris elus, keset igapäevaseid asjatoiminguid. Ja Vic võttis sõrmuse, sõrmus oli liiga suur, ja pani selle endale sõrme. Ise. Ise tundus vähem püha. Ja lükkas päeva võimalikult edasi. Ja see päev on nädala pärast. Sõber on ära juba teist nädalat, pikk tööreis nagu ikka aeg-ajalt. Ja Vic pidi mingis absurdses reklaamis Crocse kandma. Õnneks ei olnud see seda liiki deal nagu staaridel Coca Cola, Red Bulli või Rolexiga, et annad sõrme ja teine sõrm ei tohi ka muud brändi tarbida. Läksime peale reklaami edukat shootingu-päeva tähistama, tantsisime nagu keegi ei vaataks, jõime mojitosid, nagu oleks varemgi hulgim joonud, ja enne kui ta aru sai, oli ta saatnud oma managerile sõnumi. „Kas sa ikka veel ootad?” ja viskas telefoni ära. Ta ei julgenud kunagi teada saada, kas ta ootab. Nädala pärast on pulmad.
Ta tuleb homme minu juurde. Jooma veini ja ma tean, ma muidugi tean, et küsima, kas ta peaks minema ja küsima, et kas ta siis ikka veel ootab. Küsima, enne kui kõik on pöördumatult kadunud ja ta ei saagi kunagi teada. Või peaks ta vahetama agentuuri ja unustama ära, et oli keegi selline, kellega lause pooleli jäi ja kellega räägiti lindudest ja linnadest. Ja abielluma. Millist nõu peaks andma?

Loe

Liblikad, Freud ja Tornimäe

Liblikad, Freud ja Tornimäe

Inimestel on vaieldamatult suures koguses kõige imelikumaid foobiaid, aga ma arvan, et minu omad teevad enamusele ära. Ma olen naine, kes kardab liblikaid... ja lifte. Ma ei teagi kumbat rohkem. Mida ma liblikate juures kardan, ei oskagi seletada. Ega ma ei arvagi, et neil on boamao efekt- ise mikrominid, aga mahutavad 4 tibupoega ja pool elevanti. Nad on lihtsalt ebameeldivad karvased ussikesed, kes peidavad ennast uhkete tiibade alla. Minu kodu on selgelt liblikavaba tsoon.
Liftidega on keerulisem. Huvitav, kas seda võiks nimetada liftofoobiaks, või on liftofoobia kartus üles tõstmise kohta. See sobiks ka. Ma ei saanud juba väiksena aru, miks ükski terve mõistusega lapsevanem teeb lapsele midagi nii jubedat nagu lennuk ja oktoobripühade ajal üürgasin ma üle pasunakoori, kui isa mind proovis kukile tõsta.
Tagasi liftide juurde.Üks selgitus on pärit minu lapsepõlvest. Nimelt minu isa, kes tahtis alati parimat, aga lõpptulemusena suutis kas minule või mu emale ikka mõne kompleksi või foobia tekitada, viis mind Rootsi. Stockholmis oli selline oma aja kohta – 15 aastat tagasi – uhke klaasliftiga hotell. Lift oli üleni klaasist, majast selgelt väljaspool ja värises kõrgematel korrustel. Muidugi oli meie tuba uhkelt kõige kõremal. Sellest juhtumist võis ka tuleneda minu väikese lapse kohta enneaegne, kuid õnneks varsti üleminev huvi paradiisi ja põrgu vastu. Teine teooria on unenäod. Nimelt näen ma juba väga palju aastaid unenägu, kuidas ma vajutan lifti korrusenupule, aga lift sõidab sellest korrusest mööda üha kõrgemale ja kõrgemale, ma ei tea kui kaugele välja. Freudil ja Jungil on selle kohta kindlasti oma teooria (hüppamine üle oma võimete jms.), aga Freudi suhtun ma teatud reserveeritusega – ikkagi 12 aastat kokaiinisõltuvust ja minu meelest polnud tal seksiga ka kõik päris korras. Ja vahel on lift lihtsalt lift, mitte erektsioonihäire või muu hälve. Igal juhul ühel või teisel põhjusel on minu jaoks välistatud lifitidega sõitmine. Ma ei arva, et liftid sõidavad läbi katuse üles, muidugi mitte, ma kardan, et liftid kukuvad alla. Samas on mu kartus igati pragmaatiline. Ei, mitte pragmaatiline nagu, mis on tõenäosusteooria kukkumisele (ilmselt väiksem kui et sind lömastab elevant, mida juhtub hämmastavalt sageli), või milline on lifti konstruktsioon, vaid pragmaatiline nagu, et kalliste hotellide lifte võib ikka kasutada. Miks kalliste? Lihtne isegi lapsele ja modellile. Kuna kalliste hotellide lifte kasutavad tähtsad inimesed ehk kadu on suurem. Kujutlege ette pealkirju „Hiltoni hotelli lifti allakukkumise tagajärjel hukkusid jaapani ärimees, eesti modelll ja Pulitzeri auhinna laureaat”. Eesti modell ja jaapani ärimees on küll kiiresti korvatav kadu, aga vot kust sa uue samaväärse kirjaniku niipea võtad. Ilmselt meid isegi ei mainitaks ajalehtedes. „Traagiliselt hukkus tuntud kirjanik, 10 bestslleri autor” (30. rida artiklist ütleb, et samas liftis olid veel kaks tundmatut, keda ei panda lehte isegi väikese nelinurgaga üle silmade). Ja ei, seda nalja ma olen juba kuulnud – film Elevator ei ole minu jaoks kõige jubedam õudusfilm – Ring ületab selle iga kell (kukkuda mitte liftiga vaid hoopis kaevu – brrr).
Samas tuleb märkida, et tegelikult olen ma panidlik - ma sõidan liftiga kuni selle korruseni, kust alla kukkudes veel oluliselt viga ei saa. Seega oleks minu jaoks Tornimäel elamine täiesti välistatud. Kujutage ette – hommikul „hop, hop, hop” 20 korrust kiire sörgiga alla ja 3 viimast korrust liftiga. Ei, oodake telefon jäi maha. Pagan. 3 korrust liftiga, 20 korrust „hop, hop, hop” üles tagasi. Ei leia, ei leia. Helistad lauatelefonilt oma mobiilile ja kuuled, kuidas telefon heliseb käekotis. Ohkad ja kepsled jälle 20 korrust alla. Välistatud. Kord me käisime A-ga külas väga kõrgel Tornimäe korrusel. Minul valutasid jalad 3 päeva, A-l, kes kepsles empaatiliselt ees ja proovis näidata, et trepid on wussydele, valutas selg 4 päeva. A. ise rääkis muidugi kõigile agaralt, et käis jõusaalis. Ta pole enam 4 aastat jõusaalis käinud. Igal juhul, kui see foobia mulle liiga tülikaks muutub, heidan korra pilgu peale lifti töötamismehhanismile. Või alternatiivina pakkus mulle Google kerget ja kiiret Money back garantiiga hüpnoosi downloadi paketti, mis vabastab muuseas ka oma parema käe, süstalde, edukuse ja tundmatu ümbruse kartusest. Ja seegi ei ole veel kõik.

Loe