Printsid ja konnad ja voodoo nukud

Printsid ja konnad ja voodoo nukud

Kõik lõppes Victoria-saagas sellega, et ma kirjutasin kolumni „lilled ja linnud” ja Victoria abiellus. Ja kõik olekski ju võinud veel hästi minna kui.. neljapäeva õhtu. Eestis tähistatakse taasiseisvumispäeva. Mina olen Milanos ja ikka veel iseseisev ja tähistan passiivselt voodis raamatut lugedes. Ei sega kedagi ja keegi ei sega ka mind kuni hetkeni, kus ukse taga kostub prõmmimist. Sellist korralikku ja kindlameelset. Olles otsustanud, et võitluseta ma alla ei anna, avan ma ettevaaltlikult ukse ja sisse tuhiseb Victoria. Juuksed sassis, lilla hõlmikkleidi hõlmad poollaiali ja silmis äraseletamatu pilk. Talle oli saabunud valgustus. Keset neljapäeva õhtut. Ja valgustust ju ikka jagatakse parimate sõbrannadega.

Ühesõnaga peale üle-eelmist kolumnit lilledest ja linnadest Victoria abiellus. Fancyd pulmad, valged tuvid, kõik täisprogrammi järgi. Manager, kes oli parasjagu lähetuses Miamis, ei saanudki sellest teada. Ilmselt sai, aga oluliselt hiljem. Peale seda, kui Victoria oli ta maha kandnud ja peale tohutut sisemist võitlust abiellunud. Nädal enne seda kui oli tema isiklik dealine manageri unustamiseks. Kaks päeva peale abiellumist, randus ka valge laev koos manageri, lillesülemi, valge auto ja päikeseloojanguga. Mis täpselt juhtus, ma rääkima ei hakka, lady never kisses and tells, aga igal juhul midagi seal juhtus ja tagasi manager enam ei helistanud. Tähendab helistas ja mitu korda, aga selleks et teavitada Victoriat uutest kampaaniatest ja castingutest. Victoria võttis küüned korraliku neiu kombel padjast välja, pühkis laialiläinud ripsmetushi laili, naeratas ja tänas viisakalt. Aga no kaua sa ikka tänad selle asemel, et küsida, et mida paganat. Aga Victoria, korraliku tüdrukuna, kes samuti kunagi ei suudle ega räägi, proovis käia ümber palava pudru ja kui pudru ei tahtnudki jahtuda, saabus valgustus.

Edasine on lihtne. Voodoo, Haitilt pärit vana usund on aidanud tugevamaidki ja sellepärast ei ole mõtet imestada, kui Victoria voodoo poole pöördus. Täpsemalt öeldes, pöördus ta minu poole, et koos voodoo poole pöörduda. Üksi nõelu nukku torkida on ka natuke nüri. Pealegi olin ma korra Kuubas näinud alasti nülitud kana maja ukse taga, sümboliseerimaks ära needmist ja see tegi minust lausa voodoo spetsialisti. Umbes peale seda, kui me olime üle lugenud vähemalt kolm spelli ja jõudnud voodoo dollsi juurest wanga dollsini, tundus mulle rohkem, et kui ta just nõelu endasse torkima ei taha hakata, ei laheda seda ükski voodoo ega wanga. Ja nüüd point.

Loll ei ole mitte konn, et ta sinu suudluse peale printsiks ei muutu. Loll on see, kes suudleb konna, arvates et midagi peaks muutuma. Kui sa tahad printsi, võta prints. Kui sa lepid konnaga, siis suudle, aga ära süüdista teda, kui ta ei muutu. Kaua sa seda vaest konna ikka piinad, pole tema süü, et "sina usud muinasjuttudesse". Kutsarid muutuvad hiirteks, tõllad kõrvitsateks ja printsid konnadeks. Nii käib see päris elus, teistpidi kehtib ainult kella 12ni. Küsige Tuhkatriinult.

P.S. Victoria andis oma voodoo seti oma vanaemale, kes oli armunud 86-aastasesse noormehesse. Õnneks oli setil aastane garantii, Annaks jumal, et nii kaua üldse vaja läheb. http://www.calastrology.com/voodoo.html

Loe

Lilledest ja linnadest ja laia ringi küsimus

Lilledest ja linnadest ja laia ringi küsimus

Hea anonüümne kommentaator minu blogis, eelmise blogi taust oli selline. Kuna tunnen neid kõiki, räägin kõrvaltvaataja pilguga. Ja kuna see on inimeste isiklik saladus, isegi, kui nad seda kunagi ei loe, kaob ka see blogi laupäeva hommikuks. Ja lugejatele on küsimus: kas peaks lihtsalt laskma minna?
Ta tutvus nendega umbes samal ajal. Öelda, et ta uus manager oli karismaatiline, oleks olnud nagu öelda, et Marilyn Monroe on okei. Okei olid selles ettevõttes teised ja kolmandad tasemed. Tema ei olnud teine ega kolmas, tema oli esimene ja karismaatiline oleks olnud lihtsalt solvang. Nad ei märganud üksteist kohe. Tüdruk, Victoria, oli leidnud sõbra. Sõbra, kes jagas tema huvisid, sõbra, kellega koos naerda, mängida, loomaaias loomi toita, öösiti katusel veini juua. Ja lõpuks joodi hoopis hommikukohvi vaadates kodus Discovery Channelit. Ja nii iga hommik. Ja nii nad tegelikult ei märganudki üksteist kohe. Vahel nad tülitsesid. Siis kui Vic ei saanud katalooge, mis olid tema meelest mitte ainult talle sobivad, vaid talle loodud. Nad ei tõstnud kunagi häält, nad tülitsesid pilkudega ja nappide repliikidega. Ja siis olid paremad päevad, kus nad käisid koos shootidel ja mõnikord reisidel. Ja rääkisid tähtkujudest ja rääkisid filmidest ja rääkisid linnadest, lindudest ja vanaks saamisest. Selleks, et järgmisel päeval jälle tülitseda. Ja kunagi ei juhtunud midagi. Lihtsalt vahel, ainult vahel, jäi Vici lause pooleli kui ta mööda läks, rääkides midagi kiiresti telefonis ja naerdes modellidega ja mõned korrad, Vic oleks võinud vanduda, et mõned korrad, seisis mees natuke kauem uksel kui ta oleks pidanud. Sekundi või kaks. Nagu kõheldes. Läks mööda aasta, läks ka järgmine talv kuni tuli kevad. Kevad koos linnade ja lindudega. Ja ühel järjekordsel õhtu, saatis ta sõnumi. Ilmselt purjus sõnumi. Ilmselt just sellise sõnumi, mida saadetakse, kui telefon jäetakse blokeerimata ja ei jooda liiga tihti. „Ma ootan sind,” kirjutas ta. Nii lihtsalt kirjutaski. Vic sai sõnumi kätte täpselt minut hiljem. Ja kolm minutit hiljem istus ta autosse ja sõitis ära. Lihtsalt sellepärast, et vahel on targem minna. Vahel on targem minna, kuigi iga rakk tahaks jääda. Ma arvan, et iga ta rakk tahtis jääda. Aga tema läks ja ei vastanudki midagi. Ostis teepealt kaasa kohvi, seisis mere ääres ja kuulas Rolling Stonesi. Vähemalt nii ma arvan. Ja siis ta läks koju. Ja päevad läksid edasi. Discvery channel, kataloogid, linnad ja linnud. Ta ei kutsunud ted enam kunagi. Oleks Vic teadnud, et ta ei kutsu enam kunagi, oleks ta tookord läinud, ma ei tea. Nad ei tülitsenud enam eriti, nad ei olnud enam eriti midagi. Ei sõbrad, ei vaenlased, niisama. Aga ikkagi jäi Vicil lause pooleli ja talle tundus ikka veel, et kui mitte sekund, siis vähemalt pool, mees kõhkleb. Aga talle võis ka tunduda. Ja siis tuli suvi ja ta sõber palus ta kätt. Niisama, ilma välguta, ilma ilutulestikuta, nagu päris elus, keset igapäevaseid asjatoiminguid. Ja Vic võttis sõrmuse, sõrmus oli liiga suur, ja pani selle endale sõrme. Ise. Ise tundus vähem püha. Ja lükkas päeva võimalikult edasi. Ja see päev on nädala pärast. Sõber on ära juba teist nädalat, pikk tööreis nagu ikka aeg-ajalt. Ja Vic pidi mingis absurdses reklaamis Crocse kandma. Õnneks ei olnud see seda liiki deal nagu staaridel Coca Cola, Red Bulli või Rolexiga, et annad sõrme ja teine sõrm ei tohi ka muud brändi tarbida. Läksime peale reklaami edukat shootingu-päeva tähistama, tantsisime nagu keegi ei vaataks, jõime mojitosid, nagu oleks varemgi hulgim joonud, ja enne kui ta aru sai, oli ta saatnud oma managerile sõnumi. „Kas sa ikka veel ootad?” ja viskas telefoni ära. Ta ei julgenud kunagi teada saada, kas ta ootab. Nädala pärast on pulmad.
Ta tuleb homme minu juurde. Jooma veini ja ma tean, ma muidugi tean, et küsima, kas ta peaks minema ja küsima, et kas ta siis ikka veel ootab. Küsima, enne kui kõik on pöördumatult kadunud ja ta ei saagi kunagi teada. Või peaks ta vahetama agentuuri ja unustama ära, et oli keegi selline, kellega lause pooleli jäi ja kellega räägiti lindudest ja linnadest. Ja abielluma. Millist nõu peaks andma?

Loe

Kuidas lasta minna?

Kuidas lasta minna?

Loll on olla loll ja valus on olla naiivne. Päevgi aastas võiks olla enda vastu aus ja see päev võiks muuta kogu ülejäänud aasta.
Illusioonid on toredad nagu ka täitumata unistused. Sa unistad, näed unes, tulevikus shared oma unanägusid teistegagi. Ja kõik on nagu päris. Uskudes psühholooge, isegi rohkem kui päris, sest aistingud on teravamad. Ma nägin unes, et sa silitasid mu pead. Ma panin pea su sülle ja minuga oli kogu maailma rahu. „Su silmis ja suus on mu lainetav juus, justnagu su unenäos varem,” kirjutas Doris Kareva. Sinu silms ja suus ei olnud. Mu lainetav juus oli su süles ja ma tundsin, et misiganes ei tuleks, kes iganes kunagi ei tuleks, mitu iganes ei tuleks, sa kaitsed mind. Läbi linnade. Läbi lillede. Läbi ilmade. Aga sa ei kaitse mind ja päeval ma ei vajagi sind. Ainult öösel, siis kui olen natuke nõrgem. Nii vähe, et kuskilt alateadvuse sügavamast sopist immitseb läbi midagi, mida Freudki vaevalt aimata oskab. Tervenemine algab siis, kui sa tunnistad. Lahti laskmine algab siis, kui sa tunnistad selle vajadust. Unedest loobumine, mistahes unedest, nõuab jõudu ja ennastsalgavust nagu iga minnalaskmine. Kuidas lasta lahti, kui sa tead, et pead lahti laskma? Et see on su ainus võimalus ja jääbki ainsaks võimaluseks. Ennast ära ei räägi ja ära petab vaid teatud aja. Ma otsustasin, et kõik unistused, mis ei ole täitunud 15. augustiks lähevad üle kaalumisele. Mis teeb mind paremaks ja rikkamaks, võtame kaasa. Mis hävitab ja jääb alati kättesaamatuks, jätame nii sügavale unedesse, et Freudki enam ei aima. Deadlined unistustele. Või kuidas lasta minna kui tead, et pead laskma? Kuidas seda tehakse?

Loe