Mida ema oleks pidanud õpetama...

Mida ema oleks pidanud õpetama...

Aeg-ajalt tuleb ikka ette olukordi, kus sa peab täitma rolli, mida oleks pidanud täitma emad või isad. Ja aeg-ajalt tunned ise puudust, et nii elementaarset asja oleks küll võinud rääkida ema, või vähemalt isa. Mõned rehad võiks nüüd küll proovimata jääda.

Igal juhul ligi kuu aega tagasi saabus minu kallis toakaaslane, blond ja sinisilmne (mitte et ma seda tema vastu ära kasutaks) ja väitis, et kõik, mis talle lapsepõlves ette loetud on, on tõsi. Või vähemalt kõik see jama printsidest ja printsessidest.
Naeratasin ja noogutasin. Elu on õpetanud. Muinasjutt kestiski vähemalt 7 kohtingut – muinasjutu arv ikkagi. Mees oli lendava pruuni lakaga, vabadust tukaga, ratsutas 400 hobuse võrdse jõuga valge Mercedes SL-iga ja töötas kasiinos. Ma ei hakanud küll laskuma detailidesse, aga eks seda printsi sai ilmselt suudeldud ka. Kas just seitse, aga ilmselt päris piisavalt kordi. Piisavalt, et prints hingaks välja ja muutuks tagasi konnaks. Pruun lakk, vabandust tukk, oli saavutatud aktiivse värvidega kaasa aitamise tulemusena, SLi konfiskeeris maksuamet, sest mees oli kasiinos maha mänginud (NB! mänginud) rohkem kui tema ise või tema ema välja lunastada oleks suutnud. Noogutasin ja kurvastasin. Elu õpetas.

Kui Su ema on algusest peale piisavalt aus, õpetab ta kohe, et miski ei ole see, mis ta alguses paistab. Tõllad muutuvad kõrvitsateks, kutsarid tagasi hiirteks ja printsid tagasi konnadeks. Parem siis võtta kohe konn ja kui sa teda suudlustega ei jõua just enne ära tappa, on lootust, et äkki ühise arengu ja jõupingutuse tulemusena hakkad sa teda kunagi ja printsina nägema. Enne lihtsalt siduge ta käeraudadega voodi külge, või ta võib muutuda printsiks mingile teisele printsessile.

P.S. K, kui sa loed seda, sii ära mind muidugi valesti mõista, ta on igati kena ja ma loodan, et kõik läheb hästi, aga kui millegipärast ei lähe, sa tead, kust mind leida (oma viga, et käeraudu käepärast polnud)

Loe

Clive Owen, ideaalid ja loomapiinamine

Clive Owen, ideaalid ja loomapiinamine

Ma ei saa midagi parata, et viimasel ajal on konnade ja printside teema kuidagi aktuaalne ja tagasi muinasjuttude algusesse. Kui su vanemad olid omal ajalprogressiivsed, ei kiusanud nad sind illusioonidega vaid tutvustasid võimalikult kiiresti reaalsusega. Hunt sööb vanaema ära (allegooria halastamatu kapitalistliku olelusvõitluse kohta). Jällegi hunt, kõige halva kehastus, puhub põrsakeste maja ümber (allegooria kinnisvaramullidele). Aga need, kelle vanemad ostsid roosasid plikariideid, tutvustasid oma pahaaimamatut järelkasvu ilmselt ka elu pehmema poolega – illusioonidega. Suudled konna, konn muutub printsiks. Suudled lumivalgukest, ärkab ellu (p.s. mingi uuring tõestas, et maailm ei elaks zombie rünnakut üle).
Kuigi minu vanemad varustasid mind täieliku Garfieldi kollektsiooniga, ei peitnud nad ilmselt venna muinsjuturaamatuid piisavalt kaugele ja veel natuke ega tagasi uskusin ma, et konnast printsiks ei kuulu mitte muinasjutu vaid reaalsuse valdkonda. Muidugi inimesed muutuvad paremaks / tugevamaks / ilusamaks kui neid suunata / aidata / proovida kasvatada. Püha enesepettus.
Kõik algas sellega, et leidsin mina konna. Või mis nüüd leidsin, oli teine nii keset teed, et ei lähe ei mööda ega ümber. Konn oli kena – selline pealt siiru-viiruline, aga tundus, et sest kullakarvaline, tuleb ainult paar kihti tolmu maha pühkida. Ja nii need kuud läksid. Suudlen konna ühe korra. Midagi ei juhtu. Mina hoian hinge kinni, konn vaatab juhmi näoga vastu. Ilmselt on midagi tehnikaga korrast ära või konn oli liiga paksu nahaga. Suudlen teisegi. Vaene loom ei saa ikka veel aru, mida temast täpselt tahetakse. Et mis mõttes nüüd peaks minema iseloom heaks, tekkima MaybachRollsX5 ja Clive Oweni naeratus? Vihjad, palud, nääksud, virised ja ähvardad. Iseloom ei muutu. Halvimal juhul ainult peitub hetkeks. Kas ja kui palju on mõtet proovida teist inimest muuta? Kas üldse proovida muuta? Milles teine süüdi on, kui sinul on ideaaid? Inimesed oluliselt ei muutu ja proovida neid muuta on illusioonid, mid lõppevad jätkusuutmatu vägistamisega. Tahad printsi, otsi potentsiaalne print. Ei leia printsi, ära tapa ka vaest konna oma ideaalidega. Õppetund oli valus, aga see-eest meeldejääv. Kui konn hakkas surnut teesklema ja suudluste eest kõrvale põiklema, sain ma aru küll, et tegelikult konnal ei ole midagi selle vastu, et ta konn on ja kõik mis ma teen on asjatu loomapiinamine. Nüüdsest ainult printsess oma printsile.

Loe

Printsid ja konnad ja voodoo nukud

Printsid ja konnad ja voodoo nukud

Kõik lõppes Victoria-saagas sellega, et ma kirjutasin kolumni „lilled ja linnud” ja Victoria abiellus. Ja kõik olekski ju võinud veel hästi minna kui.. neljapäeva õhtu. Eestis tähistatakse taasiseisvumispäeva. Mina olen Milanos ja ikka veel iseseisev ja tähistan passiivselt voodis raamatut lugedes. Ei sega kedagi ja keegi ei sega ka mind kuni hetkeni, kus ukse taga kostub prõmmimist. Sellist korralikku ja kindlameelset. Olles otsustanud, et võitluseta ma alla ei anna, avan ma ettevaaltlikult ukse ja sisse tuhiseb Victoria. Juuksed sassis, lilla hõlmikkleidi hõlmad poollaiali ja silmis äraseletamatu pilk. Talle oli saabunud valgustus. Keset neljapäeva õhtut. Ja valgustust ju ikka jagatakse parimate sõbrannadega.

Ühesõnaga peale üle-eelmist kolumnit lilledest ja linnadest Victoria abiellus. Fancyd pulmad, valged tuvid, kõik täisprogrammi järgi. Manager, kes oli parasjagu lähetuses Miamis, ei saanudki sellest teada. Ilmselt sai, aga oluliselt hiljem. Peale seda, kui Victoria oli ta maha kandnud ja peale tohutut sisemist võitlust abiellunud. Nädal enne seda kui oli tema isiklik dealine manageri unustamiseks. Kaks päeva peale abiellumist, randus ka valge laev koos manageri, lillesülemi, valge auto ja päikeseloojanguga. Mis täpselt juhtus, ma rääkima ei hakka, lady never kisses and tells, aga igal juhul midagi seal juhtus ja tagasi manager enam ei helistanud. Tähendab helistas ja mitu korda, aga selleks et teavitada Victoriat uutest kampaaniatest ja castingutest. Victoria võttis küüned korraliku neiu kombel padjast välja, pühkis laialiläinud ripsmetushi laili, naeratas ja tänas viisakalt. Aga no kaua sa ikka tänad selle asemel, et küsida, et mida paganat. Aga Victoria, korraliku tüdrukuna, kes samuti kunagi ei suudle ega räägi, proovis käia ümber palava pudru ja kui pudru ei tahtnudki jahtuda, saabus valgustus.

Edasine on lihtne. Voodoo, Haitilt pärit vana usund on aidanud tugevamaidki ja sellepärast ei ole mõtet imestada, kui Victoria voodoo poole pöördus. Täpsemalt öeldes, pöördus ta minu poole, et koos voodoo poole pöörduda. Üksi nõelu nukku torkida on ka natuke nüri. Pealegi olin ma korra Kuubas näinud alasti nülitud kana maja ukse taga, sümboliseerimaks ära needmist ja see tegi minust lausa voodoo spetsialisti. Umbes peale seda, kui me olime üle lugenud vähemalt kolm spelli ja jõudnud voodoo dollsi juurest wanga dollsini, tundus mulle rohkem, et kui ta just nõelu endasse torkima ei taha hakata, ei laheda seda ükski voodoo ega wanga. Ja nüüd point.

Loll ei ole mitte konn, et ta sinu suudluse peale printsiks ei muutu. Loll on see, kes suudleb konna, arvates et midagi peaks muutuma. Kui sa tahad printsi, võta prints. Kui sa lepid konnaga, siis suudle, aga ära süüdista teda, kui ta ei muutu. Kaua sa seda vaest konna ikka piinad, pole tema süü, et "sina usud muinasjuttudesse". Kutsarid muutuvad hiirteks, tõllad kõrvitsateks ja printsid konnadeks. Nii käib see päris elus, teistpidi kehtib ainult kella 12ni. Küsige Tuhkatriinult.

P.S. Victoria andis oma voodoo seti oma vanaemale, kes oli armunud 86-aastasesse noormehesse. Õnneks oli setil aastane garantii, Annaks jumal, et nii kaua üldse vaja läheb. http://www.calastrology.com/voodoo.html

Loe

Muinasjutud õpetavad meid?

Muinasjutud õpetavad meid?

Kuna eelmine suvi oli mul natuke rohkem aega hooaegade vahel, kui tavaliselt, otsustasin ma minna paarinädalasele avatud ülikooli kursusele psühholoogias. Ja üks esimesi asju, mis meile õpetati, oli täiskasvanuks saamise eri etapid. Itaalia keeles muidugi. Poolt ma aimasin, poolt ma arvasin, aga eksami ma lõpuks ära ka tegin. Igal juhul oli popi psühholoogi, kelle nime ma enam ei mäleta, teooria, et sa oled vaimselt täiskasvanud siis, kui oled läbi teinud 3 arenguetappi (enamus massist sinna ei jõuagi). Esiteks mängid sa oma varvastega ja saad aru et „wow, need on ju MINU varbad”. Teiseks lõpetad sa uskumise jõuluvanasse. Kolmandaks lõpetad uskumise Jumalasse. Oma varbaid ma tunnen, jõuluvana pole ma vist oma mäletamist mööda kunagi uskunud ja Jumala suhtes olen ma Jaan Kaplinski väljendi järgi „valgustatud skeptik”. Samas ma arvan, et on olema ka neljas tase, tase, kus sa lõpetad uskumise muinasjuttudesse. Prints ja Lumivalgeke ei elanud õnnelikult igavesti elu lõpuni -esimesel aastal hakkasid nad üksteisele pinda käima, teisel läksid nende tülid lausa talumatuks ja neljandal, peale 2 last nad lahutasid. (Viienda aasta kaklesid nad muidugi hooldusõiguse pärast). Ja Okasroosikese printsil olid kohutavad lauakombed, ja nagu selgus täpsemal vaatlemisel, polnud ta IQ ka suurem asi. Aga tagasi algusesse.
Mul oli ilmselt üsna ebatüüpiline lapsepõlv. Samal ajal kui mudilastele loeti ette Lumivalgekese ja Okasroosikese muinasjutte, räägiti mulle iseleiutatud muinasjutte laisast ja virgast kassist, kus oli alati turumajanduslik kiiks, ja loomlikult Garfieldi. Kui natuke suuremana avastasid eilsed mudilased, tänased pubekad, enda jaoks 2 Quick Stardi ja Modern Talkingu jne, oli mu ema jõudnud Vennaskonna ja „Insener Garini hüperboliodi” staadiumisse. Nii saabki ainult selliseks kasvada nagu mina. Igal juhul ma ei teagi, kuidas ja miks ma olen vähegi kursis muinasjuttudega, sest ka lasteaiast ja lasteaia kohustuslikust kirjandusest vabastati mind enneaegselt halva käitumise tõttu. Vähe sellest, et kursis. Nagu iga korralik naine, olen ka mina läbi suudelnud päris mitu kärnkonna, lootes, et nad muutuvad printsiks.( A. kallis, Sina ei olnud kärnkonn, Sa olid lihtsalt imeline tavaline noormees, aga mina lugesin et iga printsess, saab omale printsi). Aga äkki ma ei leia printsi, sest ega ma ise ka mingi printsess pole? Aga kui meie ei ole printsessid, siis ei ole ka lootust mingile printsile. Nagu Vennaskond laulus „Muinasjutud õpetavad meid”. Kas just õpetavad, aga loovad alusetuid ootusi kindlasti. Kas vanematel on üldse õigust luua väikesest peale roosat maailma, mis igasuguse tõenäosusteooria järgi ei täitu? Või kui ühega miljonist täitubki, aga see on siis kellegi teise muinasjutt. Või äkki tuleb muinasjutte lugedes pannagi sisse väike klausel * asjatuid paralleelse tõmmata on põhjendamatu. Kuna muinasjutus on vähemalt miljon tegelast (umbes nii palju elab vast väikeses kuningriigist), siis on üks miljonile tõenäosus, et just sina oled printsess. Igal juhul, ma arvan, et sa oled päris suureks kasvanud, kui sa lõpetad uskumise muinasjuttudesse. Mina ei ole. Mina suudlen edasi kärnkonnasid, usun päkapikke, kurje draakoneid ja et Angeline Jolie huuled on päris.

Loe