Mida ema oleks pidanud õpetama...

neljapäev, 12, november 2009

Mida ema oleks pidanud õpetama...

Aeg-ajalt tuleb ikka ette olukordi, kus sa peab täitma rolli, mida oleks pidanud täitma emad või isad. Ja aeg-ajalt tunned ise puudust, et nii elementaarset asja oleks küll võinud rääkida ema, või vähemalt isa. Mõned rehad võiks nüüd küll proovimata jääda.

Igal juhul ligi kuu aega tagasi saabus minu kallis toakaaslane, blond ja sinisilmne (mitte et ma seda tema vastu ära kasutaks) ja väitis, et kõik, mis talle lapsepõlves ette loetud on, on tõsi. Või vähemalt kõik see jama printsidest ja printsessidest.
Naeratasin ja noogutasin. Elu on õpetanud. Muinasjutt kestiski vähemalt 7 kohtingut – muinasjutu arv ikkagi. Mees oli lendava pruuni lakaga, vabadust tukaga, ratsutas 400 hobuse võrdse jõuga valge Mercedes SL-iga ja töötas kasiinos. Ma ei hakanud küll laskuma detailidesse, aga eks seda printsi sai ilmselt suudeldud ka. Kas just seitse, aga ilmselt päris piisavalt kordi. Piisavalt, et prints hingaks välja ja muutuks tagasi konnaks. Pruun lakk, vabandust tukk, oli saavutatud aktiivse värvidega kaasa aitamise tulemusena, SLi konfiskeeris maksuamet, sest mees oli kasiinos maha mänginud (NB! mänginud) rohkem kui tema ise või tema ema välja lunastada oleks suutnud. Noogutasin ja kurvastasin. Elu õpetas.

Kui Su ema on algusest peale piisavalt aus, õpetab ta kohe, et miski ei ole see, mis ta alguses paistab. Tõllad muutuvad kõrvitsateks, kutsarid tagasi hiirteks ja printsid tagasi konnadeks. Parem siis võtta kohe konn ja kui sa teda suudlustega ei jõua just enne ära tappa, on lootust, et äkki ühise arengu ja jõupingutuse tulemusena hakkad sa teda kunagi ja printsina nägema. Enne lihtsalt siduge ta käeraudadega voodi külge, või ta võib muutuda printsiks mingile teisele printsessile.

P.S. K, kui sa loed seda, sii ära mind muidugi valesti mõista, ta on igati kena ja ma loodan, et kõik läheb hästi, aga kui millegipärast ei lähe, sa tead, kust mind leida (oma viga, et käeraudu käepärast polnud)

Loe edasi >>

Mis on armastus?

kolmapäev, 11, november 2009

Mis on armastus?

„Milana, te olete jälle tagasi? Mis seal ikka, kuigi teie puhul on tegemist lihtsalt ravimatu kroonilise uudishimu ja üksikute vähetähtsate lapsepõlvetraumadega, mis avalduvad selles, et te proovite lihtsaid asju keeruliseks mõelda.

Olgu, palun heitke pikali, sulgege silmad ja rääkige, mis teid vaevab. ..Ah armastus. Jälle armastus. Kas midagi, mis ma eelmine kord ütlesin oli nii õige või vale. Kas on midagi, mida te tahaksite sellest rääkida? Vabandage, ma ei naernud teid. Armastuses ei ole midagi naljakat. Ega ka teie küsimuses, „mis on armatus“.

Ma võiks teile vastata lugematul eri viisil. Võiksime kokku leppida standartse lühikese teraapia sessiooni vähemalt 16 korda 45 minutit ja iga kord räägiksin ma teile veenva ja monotoonse häälega, mis on armastus ja iga kord te usuksite. Kuni jägmine korrani. Aga tegelikult...minu käsu peale jääte te magama ja üles ärgates mäletate vaid seda, mida ma käsen mäletada.

Milana, magage.

Ma võiksin öelda, et armastus on keemiline reaktsioon ja see oleks tehniliselt õige. Aga ei hakka meditsiini terminoloogiaga vaevama ja see ka ei vastaks küsimusele.

Samuti võiks armastust seletada näiteks, et „armastus on see, et tehes valikuid, valite tema mitte enda“.

Nagu on armastus ka kombinatsioon lugupidamisest, usaldusest, sõprusest, keemiast ja ühisest ajaloost.

Tegelikkuses on armastus iga ühe jaoks erinev. Nagu Depeche Mode „Personal Jesus“. Ta on just selline nagu kattub teie enda väärtushinnangute, ootuste ja lootustega. Ta ei ole universaalne vaid kõige personaalsem üldse. Kombinatsioon kasvatusest, mäletustest ja tulevikuootustest. Ja seda ei ole vaja defineerida. See on nagu maasikatega „sa kas armastad neid või mitte“. Sa kas oskad teha sufleed või mitte. Muu ei ole tähtis, definitsioon ei ole tähtis. Tähtis on vaid, kas sa oma mõõdikute järgi armastad või mitte.

Kui ma nipsutan sõrmi, siis te ärkate ja ei proovi rohkem lahti sõnastada armastust. Te lihtsalt kas armastate. Või mitte.

Ärgake.“

Loe edasi >>

Raamat ja identiteedi paljastumine

teisipäev, 10, november 2009

Raamat ja identiteedi paljastumine

Vabandan, et sai suuresti reklaamitud, et raamat ilmub novembri keskpaigas. Suutsime (õnneks!?) üsna viimasel hetkel avastada, et käsikirja oli jäänud üks nimi, mida seal kuidagi identiteedi varjamise huvides olla ei oleks võinud  Seega, kellele satub retsensioonideks laiali saadetud käsikiri ühe kontekstivälise nimega, palun põletada enne lugemist :)

Täna peaks raamat aga lõpuks trükki jõudma ja seega kolme nädala pärast väljas. Liidesena ka raamatu reklaampilt.

Tänud neile, kes kaasa elavad!
Milana

Loe edasi >>

Kas sarnased tõmbuvad?

esmaspäev, 9, november 2009

Kas sarnased tõmbuvad?

Eile, umbes kell 12 öösel tundsin ma vastupandamatut füüsilist vajadust jäätise järele. Ja mitte lihtsalt jäätise vaid shokolaadi vahvli tuutus ja makadeemia pähklitega. Ja Milanos ei ole midagi lihtsamat. Kui jäätis on see, mida Sa tahad, siis jäätis on see, mida sa saad. Umbes poolel teel lähima jäätisekohvikuni põlvitasid keset poolpimedat pargiteed maas mees ja naine. Vaieldamatult purjus mees ja naine, kes tegid midagi, mis kaudselt meenutas elustamist. Naine surus tont-teab-mitu-korda rinnakorvile ja mees tegi suust-suhu hingamist. Miks inimesed lihtsalt mööda kõnnivad? Miks keegi ei peatu? Miks kuskil ei ole kiirabi, hakkasin ma juba taskust mobiili otsima, meenutades paaniliselt itaalia keeles „KIIRABI“. Ambulancia?

Umbes neli korda olen ma õrnalt armunud olnud inimesse, kes isegi ei meenuta mind. Ta kutsus mind telkima. Hurraaa! Loodus ja lilled ja liblikad ...ja sääsed ja umbne telk ja vihmajärgne mets. Oleks siis vähemalt back-packimine kuskil hommikuvalguse esimeste kiirtega, mis valgustavad vihmametsast avanevat vaadet vanale inkade püramiidile. Ühesõnaga veel mõned ühised harrastused ja tulevärk läks üle koos liblikate, lillede ja lindudega ja alles jäid kaks inimest, kes ei ole päris kindlad millest teine räägib.

Ühe korra olen ma olnud armunud inimesse, kes ei saa millestki rääkida, sest on nii salapärane ja ma ei saanud lõpuni välja aru, kas meil oli midagi ühist.

Viimased kaks korda olen ma armunud olnud inimesse, kes võiks olla minu parim sõber.
Tulevärgiga on natuke nigel algusest peale ja hiljemalt poole aasta pärast oskad sa suhteliselt suure täpsusega ennustada, mida ta öelda tahab.
„Kallis, kas sa võtsid?“
„Ei, ma unustasin selle teise selleks, et võtta natuke neljandat“.
Ja te saate täpselt aru, mida see tähendab.

Seega, erinevad on päeva lõpuks liiga erinevad ja sarnased on igavad. Milline siis peab olema SEE suhe? Päeva lõpuks ma arvan ikkagi, et kui erinevused tõmbavad, siis sarnasused liidavad. Lihtsalt sarnasustega peab lõpuni välja jääma see „miski“, milles sa ei ole päris kindel. „Sa tuled mööda pikka teed, ma kaugelt aiman sind ja meie vahel lendab valgeid linde. On siiski hea mu kallis, et sa kunagi ei tea, ei tea, mis toimub sügaval mu hinges“ nagu laulis Vennaskond.

SEE on koos pehme mängulooma elustamine keset pimedat Milano ööd, olles kindel, et koos saab kõike, piisab vaid väga tahta.

Loe edasi >>

Minu Kuuba

pühapäev, 8, november 2009

Minu Kuuba

Nagu te teate, ei kirjuta ma eriti tihti raamatu arvustusi. Täpsemalt öeldes, ei kirjuta ma neid üldse. Ja põhjus ei ole see, et ma ei loe. Loen küll ja täiesti arvestatavalt. See lihtsalt ei ole selle blogi teema. Aga täna sain ma läbi Mart Laari ja Andres Herkeli „Kuuba südames“ ja lihtsalt pidin kirjutama. Täpsemalt öeldes sain ma läbi Mart Laari osa, Herkelini ma veel ei jõunud.

Kuuba on minu jaoks alati hästi väga tähtis olnud. Võib-olla sellepärast, millest ma kirjutan raamatus. Võib-olla selepärast, et ma väga armastasin Kuubal. Võib-olla sellepärast, et Kuubal on eriline saatus. On saatus olla ahistatud, aga siiski ellu jääda. On saatus üle elada „revolutsiooni triumf“, mis osutus hoopis „illusioonide tapmiseks“ ja hullem on ees. Ees on kommunismi muinasjutu kokkukukkumine. Ees on talongisüsteemi, mis hoiab paljusid elus, kaotamine. Ees on inflatsioon ja tööpuudus ja sotsiaaltoetuste kaotamine. Aga see kõik on veel kuskil ees. Kõik see, mis Mart

Laar räägib on ajalooliselt ilmselt õige. Ilmselt on ka need prognoosid õiged. Aga ma arvan siiani, et kellelgi kes kirjutab ligi 100 lehekülge maast, kus ta kunagi käinud pole, ei saa lõpuni õigus olla. See „miski“ jääb puudu. Ja minu jaoks Kuuba koosneski just „sellest millestki“.Siiani koosneb. Kuigi juba võib tasapisi omada mobiiltelefone ja suudab osta külmkappe. Kuigi juba vahetatakse kortereid, mida ei saa osta ega müüa.

„Kuule,“ küsis minult Kuubas üks ajaloo õppejõud, kes oli näinud Sagrada Familiat ja Eiffeli torni vaid üksikutel fotodel keelatud internetisaite külastades. „Kommunismi langedes läks ju Baltikumis halvemaks“.

„Ei,“ raputasin ma pean ja igaks juhuks muud ei lisanud.

„No aga Venemaal ju läks,“ jätkas kohaliku intelligentsi esindaja, kellel ilmselgelt ei olnud rikkaid eksiilsugulasi sugulasi Miamis.

„Venemaal ka ei läinud,“ kehitasin natuke kurvalt õlgu.

„Poolas,“ oli mehe viimane õlekõrs „Poolas ju ikka läks“

Ei läinud ka Poolas, aga seda ma ei ütle. Las olla. Mart Laar ütleb, aga ütleb natuke küüniliselt ja pragmaatiliselt nagu Otto Tiefi raamatus. Ajalooliselt on kõik õige, aga....Ja just selle aga pärast hakkab mulle tunduma, et kui te vähegi mu raamatu vastu võtate on aeg kirjutada „Minu Kuuba“. Sest vähemalt hetkeks ta tõesti oli ka minu Kuuba. Ja mina olin tema.

Loe edasi >>

Sina lähedki automessile vä?

laupäev, 7, november 2009

Sina lähedki automessile vä?

Ajad ei ole tõesti need, mis nad vanasti olid. Pegasus on pankrotis, Nobusse ei ole enam järjekordasid, New Bond Streetil on poepinnad rendile anda, Paris Hilton käib TopShopis (vähemalt korra) ja kalleim Zonda maksab ainult 19 miljonit krooni.
Aga tagasi algusesse. Kunagi paar nädalat tagasi oli Frankfurdi automess. Automess = kallid autod + pikad jalad (neil on ilmselgelt mingi vastastikune tõmme, sest ühte nähakse harva teisteta). Kuigi jalad on mul pikad ei saanud ma tehes oma rutiinset check-in kõnet bookerile päris kohe aru, mida ta mõtleb Pagani ja Zonda ja Frankfurdi all.

„In English“ palusin ma innustunud häälega bookerilt.

Ja booker seletaski uuesti algajatele. Frankfurdis on automess. Copy? Check. Automessil on autod, Smardist Koenigseggini (sinna vahele jäävad siis kõik muud autod). Kuigi ma ei saa ikka veel aru, mis see minusse puutub, kuulan ma edasi.

„Ühesõnaga“, seletab booker „Nad räägivad, et Horacio Pagani valis teid ise välja“. Ta on itaallane, ta saab vist üldse asjadest kiiremini aru kui mina, kellel ei paista ikka veel miski püha olevat.

„Kes on Pagani“, ei saa ma päris hästi aru, „ja mis firmat ta esindab“.
Juba hetkel hiljem ma saan aru, et Itaalias on see sama kui küsida, „kas Jeesus on keegi Louis Vuittonist või?“

Pagani on Zonda loojafirma omanik ja Zonda on maailma üks kallemaid autosid. Pagani oli kuuldvaasti ise, mis ma arvan, et on ainult tore legend, sirvinud meie agentuuri katalooge ja valinud modelle „paaritumaks“ messil tema kalliste autodega.
„Estonia,“ olevat ta öeldnud „“I know a guy from Estonia, mis ta nimi nüüd oligi, no keegi kes elab Marokos või kuskil seal, ta ostis ju ühe. Odava,“ ja ta raputanud laitvalt pead.

Ma arvan, et see osa on siiski linnalegend, aga nii booker rääkis. Messile ma siiski ei läinud. Kuigi Zonda saab praegu odavalt kätte.

Järgmine päev, kui ma agentuuri läksin, vantsis mööda Emilio, kohalik androgüünne meesmodell, keda ma olen paar korda näinud.

„Kas sina oled see modell, kes läheb automessile vä?“.

Kallid mehed, kui teil on elus vaid max. paar võimalust sama naise hittimiseks ja 5 sekundit esmamuljeks, nähke natuke vaeva. Mõelge kasvõi paar alati kasutatavat lauset välja. Kes ikka teb, et te kasutasite neid just kinojärjekorras selle kena blondi peal.

Loe edasi >>

Nutikaimaist õnnelikeim

kolmapäev, 4, november 2009

Nutikaimaist õnnelikeim

Suur aitäh kõigile, kes viitsisid ja oskasid saata õigeid vastuseid küsimusele "millises moefirma reklaamis kasutati musta paela, mis lendles ümber pudeli...ja millegi veel". Seekord võitis Reili, kelle aadressi ma uurin kohe, kui raamat mõne nädala pärast trükist värskena väljas :)

Õige vastus on - Viktor & Rolf - Flowerbomb. Ja õiges vastus ise läheb auhinnaks juba suuremasse loosimisse, mis stardib 11 päeva ja 20 tunni pärast (15.11. kell 20.00).

Aitäh teile veel kord.

P.S. Nina Ricci Mischievous Fragnance oli ka hea pakkumine.

Loe edasi >>

Kuidas mehi pick-upida päris elus?

esmaspäev, 2, november 2009

Kuidas mehi pick-upida päris elus?

Ehk ühe algaja seiklused igavas metropolises.

Eile juhtus mul olema natuke vabam õhtu. Kuigi ma saan aru, et on miljon võimalust, kuidas sisustada oma aega metropoliitses suurlinnas, läksin ma kinno. Ei, mitte vaatama G-Forcet ega G-Spoti vaid mingit mõttetult lihtsat filmi nimega – õnnetu tõde..ei, inetu tõde. Tuleb välja, et armastuse leidmine on tegelikult väga lihtne. Tuleb leida Gerard Butler (tema puudumisel tema välimusega mees), vihata teda südamepõhjani, uskuda tõelisse armastusse, seni kakelda parema puudumisel Butleriga ja ideaali tulekul avastada, et see tõeline jobu oligi su tõeline armastus. Elementaarne. Ma ei viitsi hakata isegi üles loetlema, kui mitmest filmist see plot kergelt tuttav on alates Casablancast, või alates Adamast ja Evast. Ega ajalugu ilmselt päris kõike nende kohta ka ei räägi, võttes arvesse allikaid.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Kui ma hommikul istusin, castingu ootuses agentuuris, aega parajaks tegin ja mingit vana moeajakirja lugesin kerkis eilne teema jälle üles. Vähe sellest, et armastuse leidmine on nii lihtne, on sama lihtne ka oma ideaalmeeste pick upimine. Enamust juhiseid ma ei mäleta kuna nad tundusid lihtsalt kaheldava väärtusega (mitte et ma ise mingi queen bee of pick up oleks). Mida ma aga mäletan oli esimene ja siiras soovitus et sosista. Sosista mehele mida iganes. Sheee on eroootilineee..

Ma ei ole kunagi raskuseid kartnud, enamjagu ma lihtsalt ei viitsi mitte kindla peale välja minna, aga jätan endale tavaliselt vääikese võimaluse kahelda. Kahelda, et äkki on kuskil mingi haljas heinamaa, millega ma päris hästi kursis ei ole. Seega mõtetest tegudeni ja ma astun oma pehmemail shaaki rhündava panthri shammul meie manageri juurde. Ajakiri soovitas sosistada, et „ilus lips. Ma tahaks ta sult ära osta, kui sa teda enam ei kanna“. Lause tundub nõme, aga poolikult teha ei ole mõtet. Lipsu tal ei ole. Tal ei ole lipsu! Kell. Kummardun ta kõrva juures, olles relvastunud ajakirja osavaima hitlinega, kui põrkan tagasi. Kell on küll, aga see ei ole lihtsalt kell. See on kell, mida pärandatakse isalt pojale. Ja ainus põhjus ei ole see, et ta on sheff ja ilus. Tõeline põhjus on see, sest ta on paganama kallis. Nagu ütles Sun Tzu – kui vastane on tugevam (või rikkam – Milana), siis tagane ja hinda olukorda uuesti. Äkki ta ei saa naljast aru ja ma olen homme ühe Patek Philippe võrra rikkam. Või vaesem. Emad pärandavad teadupärast tütardele....midagi muud... aga kindlasti väga vaimset ja mittemateriaalset.
Seega kummardun ta kõrva äärde ja sosistan „Ilus kell.“
Punkt.
Manager, kes on lugenud vaikselt ajalehte, kargab nõelatuna püsti ja karjatab vaikselt. Järgmine hetk, kui mina karjatan, sest tema karjatab, küsib ta, et „kas ma mõnitan teda või?“.
Ega ma ei tea enam ise ka. Me oleme sündinud teatud iseloomuga. Paraku. Ja nagu ei õpeta vanale koerale uusi trikke, nii ei õpeta ka uusi iseloomujooni. Sa kas sünnid nendega või soovitaks ka surra nendeta. Tänane päev ei olnud mu hiilgehetk, aga puntid mõttetu pealehakkamise eest, tehke järgi.

P.S. Mina pärandan tütrele De Beersi tahumata teemantitega kella. http://www.debeers.com/content/ebiz/debeers/invt/wadt04z00w/wadt04z00w_l.jpg

Loe edasi >>