Kuidas lasta minna?

Kuidas lasta minna?

Loll on olla loll ja valus on olla naiivne. Päevgi aastas võiks olla enda vastu aus ja see päev võiks muuta kogu ülejäänud aasta.
Illusioonid on toredad nagu ka täitumata unistused. Sa unistad, näed unes, tulevikus shared oma unanägusid teistegagi. Ja kõik on nagu päris. Uskudes psühholooge, isegi rohkem kui päris, sest aistingud on teravamad. Ma nägin unes, et sa silitasid mu pead. Ma panin pea su sülle ja minuga oli kogu maailma rahu. „Su silmis ja suus on mu lainetav juus, justnagu su unenäos varem,” kirjutas Doris Kareva. Sinu silms ja suus ei olnud. Mu lainetav juus oli su süles ja ma tundsin, et misiganes ei tuleks, kes iganes kunagi ei tuleks, mitu iganes ei tuleks, sa kaitsed mind. Läbi linnade. Läbi lillede. Läbi ilmade. Aga sa ei kaitse mind ja päeval ma ei vajagi sind. Ainult öösel, siis kui olen natuke nõrgem. Nii vähe, et kuskilt alateadvuse sügavamast sopist immitseb läbi midagi, mida Freudki vaevalt aimata oskab. Tervenemine algab siis, kui sa tunnistad. Lahti laskmine algab siis, kui sa tunnistad selle vajadust. Unedest loobumine, mistahes unedest, nõuab jõudu ja ennastsalgavust nagu iga minnalaskmine. Kuidas lasta lahti, kui sa tead, et pead lahti laskma? Et see on su ainus võimalus ja jääbki ainsaks võimaluseks. Ennast ära ei räägi ja ära petab vaid teatud aja. Ma otsustasin, et kõik unistused, mis ei ole täitunud 15. augustiks lähevad üle kaalumisele. Mis teeb mind paremaks ja rikkamaks, võtame kaasa. Mis hävitab ja jääb alati kättesaamatuks, jätame nii sügavale unedesse, et Freudki enam ei aima. Deadlined unistustele. Või kuidas lasta minna kui tead, et pead laskma? Kuidas seda tehakse?

Loe

Ah mine sa ise ka

Ah mine sa ise ka

Okei, mu ema oleks pidanud mind hoiatama teatud meeste eest ja oleks pidanud hoiatama, et seks pole kunagi ainult seks, ja oleks pidanud õpetama, kuidas koristada ja keskkonda säästa ja ta oleks pidanud ise oskama süüa teha, aga tegelikult on minu ema ja isa ja Freud ja endised ja tulevased mehed küll hetkel täiesti süütud.

Vägivalda ma reeglina ei armasta. Ei vaimset ega füüsilist. Samas minu küünilisus sureb ilmselt viimasena. Tulin mina jõuludeks koju. Sukatripid, vaikselt stripin (vt. eelmine blogi) ja nii edasi ja ainult hetkeks tundus, et maailm võib minna oma tavalisse telge tagasi. Kuidas võib küll eksida. Esiteks said minu uutest Jimmy Choodest, milledes ma jõulukingitust mängisin, ruttu Jimmy Pood, tänu Eesti toredale kliimale. No olgu. Pole midagi, mida raha antud juhul ei parandaks. Teiseks – kuulake mind naised ja vihake – ma võtsin jõuludega alla. Ma olen vist küll ainus naine maailmas, kes võtab jõuludega alla. Ja uskuge mind, ma ei teinud seda toitu vahele jättes. Mu manager lubas (!!) mul paar kilo juurde võtta ja mina ahmisin kohusetundlikult, jätmata vahele ühtegi käiku ja toitu. Ja kaal – selle asemel et öelda „ükshaaval palun” – näitab numbreid, mis peaksid mind heldima panema, aga mis saadavad mind otse masendusse. Kordan, ma olen jõuludega ALLA VÕTNUD ja ma isegi ei tahtnud seda. Võlusõna: stress ja ma ei soovita seda ka vaenlastele mitte. Kolmandaks, jätsin ma A. maha. (vt. Punkt 2 – stress). Lihtsalt jätsin lõpuks maha ja uskuge mind, mitte just kerge südamega, aga asjad on nii nagu nad on. Ma ei tea, mis oli muna ja mis oli kana ja kumb oli millal, aga koguaeg kodus tülitsemas käia pole nagu ka mõtet. Seekord ei jätnud ma teda mitte kuldkalakesega - polnud teist nii jooksupealt võtta kuskilt – vaid kaisukaruga. Kaisukaru peaks teoorias lahendama kõik meie suhtes olnud probleemid:
a) ta on alati kodus
b) ta kuulab A-d andunult alati ja kõigist teemadest
c) ta ei küsi vahele lolle küsimusi, ega tee asjatuid kommentaare
d) ta ei vaheta programme kui telekast tuleb mingi masendav action
e) ta armastab kõiki A. sõpru – ka mõttetuid
f) tal ei ole pretensioone ja ootuseid voodis
g) teda saab kaissu võtta just siis, nii ja millal ise tahad
h) ta ei jäta asju suvalistesse kohtadesse ja ei puutu a1) valgeid pindasid, a2) kergestipurunevaid shampuseklaase, mis on ainult vaatamiseks, ei ava uksi liiga lahti, ei jäta käekotti koridori, kus pole tema koht, ei tee näpujälgi uuele mikrole, ei vala kohvi kraanikaussi, sest see jätab ju valgele kraanikausile plekid jne.

Ei pea vist mainima, et saatuse irooniana, oli karu valmistaja firma Milla (kuigi mulle pole kunagi meeldinud kui mind Millaks kutsutakse, see kõlab nagu Miki ja Minni hiire esimene tütar või piima nimi).

Loe

Väike must raamat, Homer Simpson ja aluspükste jalast rebimised

Väike must raamat, Homer Simpson ja aluspükste jalast rebimised

Otsustasin hakata tegema väikest musta raamatut. Nagu raamat väljasurnud liikidest, aga raamat ise on punaste kaantega ja peale kirjutasin paksu musta vildikaga „MEHED MINU ELUS”. Ülejäänud castingutest vaba päeva veetsin kleepides-liimides ja joonistades ja valmis ta on. Istun ja mõtlen, et äkki peaks siiski järgmine kord enne mõtlema ja siis alles tegema, alateadvus on ALAteadvus just selleks, et liiga palju infi ei anna lisaväärtust vaid varjab seda, mida sa tegelikult ratsionaalselt ei taha teada.

Esimeseks kleepisin isa pildi. Must-valge pilt, kus isa näeb välja värske, suurte pruunide silmadega ja vaieldamatult veetlev. Ema väidab, et ta teeskles juba sellel pildil, sest jõudis tööreisilt kohale päev peale minu sündi ja enne fotot oli jõudnud minuga networkida ja bondida täpselt nii palju et näha, et ma olen tüdruk ja tema silmadega. „Tüdruk – check, silmade värv õige – check, detailidesse süveneb hiljem,” ütleb ema meelest tema naeratus fotol. Minu meelest on ta lihtsalt kade, et isa suutis vältida valusat ja koledat osa ja jõuda grand finaaliks. Olgu, las olla.
Järgmise mehe fotot mul ei ole ja õigupoolest ma ei teagi, mis temast saanud on. Ma mäletan siiani, kuidas ma 2-3 aastasena hüplesin toolil vaimustunult üles-alla, kui ta akna taga jalgpalli mängis. Seega joonistan jalgpalli (millegipärast kirjutan rohelise vildikaga peale Arsenal).
Edasi tuli paar koolipõlve armumist ja murtud südamekildu. Kui mälurakud vana teooria kohaselt ei taastu, kas siis kulutatud ja murtud südamerakud taastuvad? Kui ei, siis umbes keskkooli lõpuks olin ma läbielamiste tulemusel muutunud vaimselt purunematuks. Järgmiseks tulid paar väga toredat noormeest – head ja malbet. Sõin nad kiiresti hommikusöögiks, oskamata veel hinnata headuse väärtust. Seega mõned fotod skännisin ja kleepisin klassipiltidelt, järgmised paar printisin Google abiga. Album missugune.
Hodorkovski pilti otsides jäin kõhklema. Vahepeal tundus mulle iga parameetri järgi, et just minust saab järgmine eks missis-Hodorkovskaja. Ilus mees, rikas kui saatan, ehitab lastele koole ja sülitab võimudele. Just selline mees, kes rebib sul aluspüksid jalast iga kord kui te pika töökomandeeringu järel kohtute. Mida üks naine võiks veel tahta kui ürgset meest heade silmade ja suure nuiaga. Kuna Hodorkovskiga mul siiski kohtuda ei õnnestunud ja ega ma ka palju ei proovinud, otsustasin ta minu fotoalbumist välja jätta, nagu ka Abramovichi ja Bransoni, kellega mul õnnestus kohtuda, aga kellele liiga mitu südamerakku sellele ei kulunud. Siis tuli A. A-st ma ei räägi. A-st võib lugeda raamatust, see on liiga keeruline. A-st mul pilti pole. Niisiis joonistasin suure Glocki, kaks sinist silma (värvisin nad hoolikalt taevakarva) ja kaks püstist salku. Minu meelest tuli sarnane, aga Anna, kes mu raamatu eile leidis küsis mulle uskumatult otsa vaadates, et „Have I slept with Homer Simpson”. Rrright. Las olla.
Edasi sisestasin ma hoolikalt Google otsingute tulemusi, ilusaid autosid ja valmis ma selle raamatu ka sain. Kes küll ütles, et naised otsivad mehi, kes meenutavad nende isasid?
Tehes lühikese kokkuvõtte, võiks öelda, et mulle meeldivad mehed, kes mängivad jalgpalli, on südamest head aga natuke arrogantsed ja enesekindlad (noh, rebivad aluspükse, aga samas armastavad), toidavad nälgivaid lapsi ja kannavad Glocki......ja ma ei suuda enam helistada oma isale, imelik hakkab. Neetud Freud ja muud juudi psühholoogid. Isale helistan järgmisel kuul, kui enam nii imelik pole. Kiiret ei ole.

Loe

Liblikad, Freud ja Tornimäe

Liblikad, Freud ja Tornimäe

Inimestel on vaieldamatult suures koguses kõige imelikumaid foobiaid, aga ma arvan, et minu omad teevad enamusele ära. Ma olen naine, kes kardab liblikaid... ja lifte. Ma ei teagi kumbat rohkem. Mida ma liblikate juures kardan, ei oskagi seletada. Ega ma ei arvagi, et neil on boamao efekt- ise mikrominid, aga mahutavad 4 tibupoega ja pool elevanti. Nad on lihtsalt ebameeldivad karvased ussikesed, kes peidavad ennast uhkete tiibade alla. Minu kodu on selgelt liblikavaba tsoon.
Liftidega on keerulisem. Huvitav, kas seda võiks nimetada liftofoobiaks, või on liftofoobia kartus üles tõstmise kohta. See sobiks ka. Ma ei saanud juba väiksena aru, miks ükski terve mõistusega lapsevanem teeb lapsele midagi nii jubedat nagu lennuk ja oktoobripühade ajal üürgasin ma üle pasunakoori, kui isa mind proovis kukile tõsta.
Tagasi liftide juurde.Üks selgitus on pärit minu lapsepõlvest. Nimelt minu isa, kes tahtis alati parimat, aga lõpptulemusena suutis kas minule või mu emale ikka mõne kompleksi või foobia tekitada, viis mind Rootsi. Stockholmis oli selline oma aja kohta – 15 aastat tagasi – uhke klaasliftiga hotell. Lift oli üleni klaasist, majast selgelt väljaspool ja värises kõrgematel korrustel. Muidugi oli meie tuba uhkelt kõige kõremal. Sellest juhtumist võis ka tuleneda minu väikese lapse kohta enneaegne, kuid õnneks varsti üleminev huvi paradiisi ja põrgu vastu. Teine teooria on unenäod. Nimelt näen ma juba väga palju aastaid unenägu, kuidas ma vajutan lifti korrusenupule, aga lift sõidab sellest korrusest mööda üha kõrgemale ja kõrgemale, ma ei tea kui kaugele välja. Freudil ja Jungil on selle kohta kindlasti oma teooria (hüppamine üle oma võimete jms.), aga Freudi suhtun ma teatud reserveeritusega – ikkagi 12 aastat kokaiinisõltuvust ja minu meelest polnud tal seksiga ka kõik päris korras. Ja vahel on lift lihtsalt lift, mitte erektsioonihäire või muu hälve. Igal juhul ühel või teisel põhjusel on minu jaoks välistatud lifitidega sõitmine. Ma ei arva, et liftid sõidavad läbi katuse üles, muidugi mitte, ma kardan, et liftid kukuvad alla. Samas on mu kartus igati pragmaatiline. Ei, mitte pragmaatiline nagu, mis on tõenäosusteooria kukkumisele (ilmselt väiksem kui et sind lömastab elevant, mida juhtub hämmastavalt sageli), või milline on lifti konstruktsioon, vaid pragmaatiline nagu, et kalliste hotellide lifte võib ikka kasutada. Miks kalliste? Lihtne isegi lapsele ja modellile. Kuna kalliste hotellide lifte kasutavad tähtsad inimesed ehk kadu on suurem. Kujutlege ette pealkirju „Hiltoni hotelli lifti allakukkumise tagajärjel hukkusid jaapani ärimees, eesti modelll ja Pulitzeri auhinna laureaat”. Eesti modell ja jaapani ärimees on küll kiiresti korvatav kadu, aga vot kust sa uue samaväärse kirjaniku niipea võtad. Ilmselt meid isegi ei mainitaks ajalehtedes. „Traagiliselt hukkus tuntud kirjanik, 10 bestslleri autor” (30. rida artiklist ütleb, et samas liftis olid veel kaks tundmatut, keda ei panda lehte isegi väikese nelinurgaga üle silmade). Ja ei, seda nalja ma olen juba kuulnud – film Elevator ei ole minu jaoks kõige jubedam õudusfilm – Ring ületab selle iga kell (kukkuda mitte liftiga vaid hoopis kaevu – brrr).
Samas tuleb märkida, et tegelikult olen ma panidlik - ma sõidan liftiga kuni selle korruseni, kust alla kukkudes veel oluliselt viga ei saa. Seega oleks minu jaoks Tornimäel elamine täiesti välistatud. Kujutage ette – hommikul „hop, hop, hop” 20 korrust kiire sörgiga alla ja 3 viimast korrust liftiga. Ei, oodake telefon jäi maha. Pagan. 3 korrust liftiga, 20 korrust „hop, hop, hop” üles tagasi. Ei leia, ei leia. Helistad lauatelefonilt oma mobiilile ja kuuled, kuidas telefon heliseb käekotis. Ohkad ja kepsled jälle 20 korrust alla. Välistatud. Kord me käisime A-ga külas väga kõrgel Tornimäe korrusel. Minul valutasid jalad 3 päeva, A-l, kes kepsles empaatiliselt ees ja proovis näidata, et trepid on wussydele, valutas selg 4 päeva. A. ise rääkis muidugi kõigile agaralt, et käis jõusaalis. Ta pole enam 4 aastat jõusaalis käinud. Igal juhul, kui see foobia mulle liiga tülikaks muutub, heidan korra pilgu peale lifti töötamismehhanismile. Või alternatiivina pakkus mulle Google kerget ja kiiret Money back garantiiga hüpnoosi downloadi paketti, mis vabastab muuseas ka oma parema käe, süstalde, edukuse ja tundmatu ümbruse kartusest. Ja seegi ei ole veel kõik.

Loe