Head tüdrukud ei mõtle seksist

Head tüdrukud ei mõtle seksist

Öelda, et ma magasin halvasti oleksin liialdus. Neil üksikutel hetketel, kui ma magasin, olen ma kindel, et nägin painakaid ja ärkasin sellele, et ma olen lootusetult hiljaks jäänud. Kell ei helisenud ja väljas on pime, sest on halb ilm.
Väljas on pime, sest oh häda, ma magasin järgmise õhtuni välja. Lõpuks kell, mis ei olnudki katki siiski helises, tabades mind kesk järgmst painakat, või ma nägin lihtsalt unes, et kell helises.

Ma pesin juuksed, sirgendasin, lokkisin ja läigitasin. Riided, riided, mida ma õhtul valmis ei vaadanud. Liiga lahti, liiga kinni. Liiga avatud, liiga pikk. Ja ehted, ehetest ei hakka ma üldse rääkimagi. Kuld on liiga show-off. Teemanditega pärlikee ütleb, et ma olen liiga high maintenence. Ma ei taha ju olla liiga high maintenence. Ma tahan olla malbe ja haavatav. Naerda kõigele, mis ei ole nii naljakas ja mängida kingaga ilma, et mõtlekski seksist. Head tüdrukud ei mõtle seksist. Head tüdrukud mõtlevad suudlemisest. Pikalt suudlemisest. Minut 6 kalorit. 30 minutit 180 kalorit. Parem kui aeroobika. Sellest mõtlevad head tüdrukud ja mina olen hea tüdruk. Punased huuled ei ole hea, punased huuled ütlevad, et mul on huulepulk ja see nakkab. Ja juba on poolteist tundi ärkamisest möödas. Järgmistest tundidest ei mäleta ma palju midagi. Ma teen, mida pean tegema, ma mäletan, mida pean mäletama ma naeratan seal, kus pean naeratama.

Kella kolmeks olen ma kindel, et enam ei tulegi õhtut. Enam kunagi ei tule õhtut. Mu kleit on natuke kortsus, ma ajasin endale peale kohvi ja ma lähen korterisse riideid vahetama. Liiga lahti, liiga kinni. Punanae huulepulk ei ole hea. Ja õhtu ei tule kunagi ja aeg on minu vastu.

Aga õhtu tuli. Tuli selleks ajaks kui ma olin jõudnud ennast kolmas kord meikida ja teine kord riideid vahetada. Ja kell sai viis. Ja kell sai kuus ja kell sai tund aega rohkem kui temaga kohtumisest. Ja kell sai kaks korda rohkem kui temaga kohtumisest. Isegi õhtune ajaleht jõudis tulla.

„Kuule,“ vastas telefon mu „terele“. Mitte liiga innustunud terele. Innustumine peale kahte tundi ootamist on meeleheide. Pahurus on...varjatud meeleheide. „Ma olen haige ja ei tule. Teeme kunagi teine kord“.

Nii palju siis meestest. Ja naistest.

Loe

Raamatust 2/4

Raamatust 2/4

Minu ingel,

Kui kaua kulub, et me muutuksime üksteisele võõraks? Kas 2 või 5 või lausa 10 aastat? Kuni me salgame üksteist maha. Peidame pilkusid «ah,ta on lihtsalt keegi»- selgituste taha. Kunagi see ju juhtub alati. Peaaegu alati. Vahel jäävad inglid. Kas Sina jääd minu ingliks või ma salgan Su maha? Kas siis, kui Sinul on naine ja minul lapsed, kas me saadame veel oma uusi telefoninumbreid, vahetame oma pilte ja meile? Kas Sa näed kunagi mu last, kas ma kallistan kunagi Su naist? See juhtub ju nagunii. Mitte veel praegu. Praegu on kõik veel ilus. Praegu me veel hoolime. Praegu me veel unistame.

Jumal, kuidas ma kardan vanaks jääda. Kuidas ma kardan, et tulebki see päev, mil me naeratame viisakalt, vahetame mõned stampväljendid, küsime, kuidas elavad meie endised ühised sõbrad, ja läheme koju. Paneme pea oma elu. . ....kaaslase sülle ja ütleme, et, et «ah, ma kohtusin lihtsalt kellegagi». Kui üldse ütleme. «Käisin lihtsalt kohvikus ja vaatasin inimesi». Ja siis, hilja õhtul, kui kõik juba magavad, ronime mööda seinu. Surume sõrmi peopessa, et keegi ei kuuleks. Kallis, kuidas ma kardan vanaks jääda ja Sul minna lasta.

Sinu,
Milana

Loe

Kas sarnased tõmbuvad?

Kas sarnased tõmbuvad?

Eile, umbes kell 12 öösel tundsin ma vastupandamatut füüsilist vajadust jäätise järele. Ja mitte lihtsalt jäätise vaid shokolaadi vahvli tuutus ja makadeemia pähklitega. Ja Milanos ei ole midagi lihtsamat. Kui jäätis on see, mida Sa tahad, siis jäätis on see, mida sa saad. Umbes poolel teel lähima jäätisekohvikuni põlvitasid keset poolpimedat pargiteed maas mees ja naine. Vaieldamatult purjus mees ja naine, kes tegid midagi, mis kaudselt meenutas elustamist. Naine surus tont-teab-mitu-korda rinnakorvile ja mees tegi suust-suhu hingamist. Miks inimesed lihtsalt mööda kõnnivad? Miks keegi ei peatu? Miks kuskil ei ole kiirabi, hakkasin ma juba taskust mobiili otsima, meenutades paaniliselt itaalia keeles „KIIRABI“. Ambulancia?

Umbes neli korda olen ma õrnalt armunud olnud inimesse, kes isegi ei meenuta mind. Ta kutsus mind telkima. Hurraaa! Loodus ja lilled ja liblikad ...ja sääsed ja umbne telk ja vihmajärgne mets. Oleks siis vähemalt back-packimine kuskil hommikuvalguse esimeste kiirtega, mis valgustavad vihmametsast avanevat vaadet vanale inkade püramiidile. Ühesõnaga veel mõned ühised harrastused ja tulevärk läks üle koos liblikate, lillede ja lindudega ja alles jäid kaks inimest, kes ei ole päris kindlad millest teine räägib.

Ühe korra olen ma olnud armunud inimesse, kes ei saa millestki rääkida, sest on nii salapärane ja ma ei saanud lõpuni välja aru, kas meil oli midagi ühist.

Viimased kaks korda olen ma armunud olnud inimesse, kes võiks olla minu parim sõber.
Tulevärgiga on natuke nigel algusest peale ja hiljemalt poole aasta pärast oskad sa suhteliselt suure täpsusega ennustada, mida ta öelda tahab.
„Kallis, kas sa võtsid?“
„Ei, ma unustasin selle teise selleks, et võtta natuke neljandat“.
Ja te saate täpselt aru, mida see tähendab.

Seega, erinevad on päeva lõpuks liiga erinevad ja sarnased on igavad. Milline siis peab olema SEE suhe? Päeva lõpuks ma arvan ikkagi, et kui erinevused tõmbavad, siis sarnasused liidavad. Lihtsalt sarnasustega peab lõpuni välja jääma see „miski“, milles sa ei ole päris kindel. „Sa tuled mööda pikka teed, ma kaugelt aiman sind ja meie vahel lendab valgeid linde. On siiski hea mu kallis, et sa kunagi ei tea, ei tea, mis toimub sügaval mu hinges“ nagu laulis Vennaskond.

SEE on koos pehme mängulooma elustamine keset pimedat Milano ööd, olles kindel, et koos saab kõike, piisab vaid väga tahta.

Loe

Armastus kestab kolm aastat

Armastus kestab kolm aastat

Oh, kui tore on nõu anda. Lamage palun diivanile, ei natuke siiapoole. Kas peal on mugav? Padi ei ole vist piisavalt kohev...jajah, nii on parem. Nüüd sulgege oma silmad ja kujutage ette... ei no miks siis kohe nii... kujutage ette merd. Rahulikku ja peegelsiledat. Õhtupäike soojendab oma viimaste kiirtega valgete sulgedega luikesid. Silmad muutuvad aina raskemaks ja raskemaks. Kui ma nipsutan sõrmi, jääte te magama. Kui ma teist korda nipsutan, ärkate te üles ega mäleta midagi sellest, mis me rääkisime. Mäletate ainult seda, mida ma käsen mäletada. Ja...magage.

Mida te tundsite, kui te esimest korda armusite? See tunne, kuskil seal ribide vahel, kus on süda. Eiei, süda on vasakul... jah natuke rohkem vasakule...ei allapoole. Jah, vot, tunne, kuidas süda lööb seal vasakul aina kiiremini ja liblikad. Kõhus muidugi. Armastab, ei armasta, armastab...mis kas ütles, et ei armasta? Valetab. Nagunii valetab. Küll ta armastama hakkab. Helistada, või mitte. Ei, las ta ise helistab. Mäletate, kuidas te telefoni käes keerutasite ja andsite veel tunni armuaega. Küll ta helistab. Vahel helistas ka. Vahel ei helistanud. Tihti ei helistanud. Helistasite ise, peolt tulles, siis kui meri oli põlvini.

„Tsau, kuule, niisama, et mis teed,“ naerate te ja hoiate igaks juhuks oma parimal sõbrannal käst kinni.

Hommikul oli natuke häbi, aga natuke ei olnud ka. Ütles ju, et tunneb puudust. Ja mõndade aastate pärast süda ei löö enam nii. Ei vasakul ega paremal. Ei, ei, ta on ikka sealsamas, natuke allapoole. Jah, just seal. Liblikad läksid ka kuskile ära. Polnud vist enam hooaeg. Uusi ei tule ja vanad on läinud. Liblikate asemele on tulnud mingi vatt. Soe ja pehme ja kohev. Samasugune nagu see sinine meri. Vahel te tunnete, et lämbute sellesse, vahel, et on soe ja pehme. See ei ole enam armumine. See on midagi muud. See on vahel lämmatav, vahel oma ja hea. Armastus kestab kolm aastat. Kolm aastat. Teaduslikult on tõestatud. Keemia, see ei ole teaduslik väljend, ei hakka teid teadusega vaevama, kestab kolm aastat. Liblikad kaovad, süda ei löö nii kiiresti, vahel te lämbute, vahel ärkate. Teotuge palun tagasi padjale, ja, ei, lõdvestage ka sõrmed, rusikas hoidmine lisab pinget. Mitte seda ei tahtnud ma öelda. Sellest ei ole midagi, et kolm aastat. Teate, mida see tähendab. See tähendab seda, et teaduslikult on tõestatud, et armastus on olemas. Kui te ärkate, ei mäleta te kolmest aastast midagi. Te mäletate ainult, et armastus on olemas. ARMASTUS ON OLEMAS.

Ärgake.

Loe

Flirt on flirt on flirt

Flirt on flirt on flirt

Flirt on flirt on flirt
Võiks ka muidugi eelmänguga. Korralikult, aeglaselt ja sissejuhatavalt, aga ei ole tuju ja ei viitsi. Seega: flirt flirdi pärast imeb. Nagu imeb ka seks seksi pärast. Ja ma olen täiesti kindel, et ma olen üks väheseid inimesi, kes nii arvab. Ja mul ei ole olnud mitte kunagi seksi seksi pärast ja mul on siiber flirdist flirdi pärast.
Lähme tagasi eelmisesse teemasse, poiss kohtub tüdrukuga. Poiss proovib olla vaimukas. Tüdruk proovib olla tark. Või vastupidi. Pigem vist vastupidi. Poiss proovib olla tark ja tüdruk vaimukas. Omast arust rohkem või vähem on ka. Ainult ümbruskond arvab, et poiss on liiga smart-ass ja tüdruk kihistab totakalt. Oled vaimukas korra. Oled teisegi. Kolmas ei tule nii hästi välja, aga peaks sinu arust asja ära ajama. Asja sõnumiga „sina meeldid mulle ka”. Kui toime on eriti pikk, jätkatakse veel mõnda aega. Kuni enam uusi tarkusi oluliselt ei ole ja naljad kordavad ennast või muutuvad muidu lamedamaks. Ja siis tuleb see üks hetk, kus peaks tulema kino ja kohvik. Või lihtsalt kohvik. Või lihtsalt film ja popkorn. Hetk, kus piisavalt nalju on tehtud ja piisavalt „ping”idele „pong”idega vastatud (yin ja yang tulevad alles hiljem). Ja siis sa hingad sisse ja ootad, et tuleks...noh mitte just ilutulestik...muinasjutt lumivalgekesest on muinasjutt happy beginnng mitte happy endist....seega mitte just ilutulestik....aga paar unetut ööd ja kaotatud kilo vähemalt. Või no ükski. Ärad hommikuti vara, unustad süüa, kannad aina ilusamat pesu, the usual. Aga mis siis kui ei tule? Ma usun, et kõik peab loomulikult edasi minema. Ma usun, et igaks asjaks on oma staadiumid. Kus sa hingad sisse ja üks asi läheb üle teiseks. Loomulikult, orgaaniliselt, voolavalt. Mitte et hingad sisse ...ja kui välja ei hinga, siis lämbud ära, sestmidagi uut ei tulnudki. Ja kui sa selle ühe hetke (heal juhul kaks) maha magad, siis hakkab allakäik. Ja mitte meeldiv allakäik – dekadents shampustega, vaid allakäik nagu....ei viitsi enam neid nalju ja ei viitsi enam kihistada. Ja siis ongi kõik. Ma arvan, et ilusate suhete algustel on kõige koledamad lõpud just lahtumised. Kus ei viitsitud, ei julgetud, ei proovitud. Seega, vahet pole kes, vahet pole kumb, saage egost üle, leidke aega, saatke tähitud kirjaga kinopiletid. Ja halvimal juhul jääte te kahetsema seda, et ei tulnud välja. Mitte seda, et mis oleks, kui oleks tulnud välja. Seega – SUL ON ILUSAD SILMAD (vt. eelmine kolumn).

Loe

When the boy meets the girl..

When the boy meets the girl..

Tüdruk kohtub posiga. Tüdruk ja poiss meeldivad üksteisele. Kui nad on lasteaias, poiss hammustab tüdrukut, tüdruk itsitab totakalt ja lööb mängunukuga vastu. Kui nad on koolis, tõmbab poiss tüdrukut patsist ja tüdruk kitub õpetajale. Või emmele. Emme teab täpselt, kuidas asi käib ja ei ütle midagi. Tüdruk saab alles hiljem aru, miks emme muigas. Ja hiljem, mis siis hiljem saab? Hiljem tüdruk näeb poissi. Poiss näeb tüdrukut. Poiss on ammu õppinud, et tüdrukuid ei hammustata ja tüdrukul ei ole enam mängunukku. Poiss, kes on kasvanud noormeheks teeskleb lihtsalt, et ei näe türdukut, kellest on märkamatult kasvanud neiu. Ja neiu hakkab hommikuti pikemalt meikima ja niisama, isegi teadama, aina ilusamat aluspesu kandma. Siis ühel päeval, kui noormees on baaris ja natuke joonud, näeb ta kogemata neiut ja isegi pikemalt mõtlemata küsib, mis muusika talle meeldib. Ja, mis tähtkujust ta on. Ja mis filme ta vaatab. Ja palju sellist veel, mis teda ei huviuta, aga mis ütleb, et ta nägi neiut. Heas Hollywoodi filmims nagu Beautiful Mind, ta lihtsalt profileerib neiu. Veel paremas profileerib neiu tema. Ja nad avastavad, et neil on väga palju ühist ja neil on suvel pulmad ja väga ilusad lapsed. Või targad lapsed. Või lihtsalt lapsed. Aga mis on siis, kui noormees ei joo? Olgu, tegelikult mis saab siis, kui noormees ei mõtlegi välja, mida küsida. Mida öelda. Ei julge öelda. Neiul on ju teised noormehed, või on neiu lihtsalt natuke liiga...liiga midagi. Kas siis ei ole ka suviseid pulmi ja ilusat lapsi?

Tänapäeval on aina normaalsem, et neiu küsib ise, mis muusika noormehele meeldib. Või eriti, mis tähtkujust ta on. Ja ikka suvi ja pulmad ja kõik muu juurde kuuluv. Aga mis siis, kui ka neiu ei küsi? Mis siis, kui ta on liiga vanamoodne ja arvab, et nii ei sobi. Või on kindel, et ta ei meeldi noormehele. Ja nii nad käivadki, nagu Smilersi laulus „kass ümber palava pudru”. Ma arvan, et maailmas võiks olla üks parool. Parool, mis ütleks, et sa meeldid mulle, mis oleks kui prooviks. Ja ükskõik kumb selle parooli ütleb. Näiteks „Sul on ilusad silmad”. Lame? Las olla. Peaasi, et märk. Ühene ja selge. Seega, kui sa loed seda siis tea, et Sul on ilusad silmad.

Loe

Väike must raamat, Homer Simpson ja aluspükste jalast rebimised

Väike must raamat, Homer Simpson ja aluspükste jalast rebimised

Otsustasin hakata tegema väikest musta raamatut. Nagu raamat väljasurnud liikidest, aga raamat ise on punaste kaantega ja peale kirjutasin paksu musta vildikaga „MEHED MINU ELUS”. Ülejäänud castingutest vaba päeva veetsin kleepides-liimides ja joonistades ja valmis ta on. Istun ja mõtlen, et äkki peaks siiski järgmine kord enne mõtlema ja siis alles tegema, alateadvus on ALAteadvus just selleks, et liiga palju infi ei anna lisaväärtust vaid varjab seda, mida sa tegelikult ratsionaalselt ei taha teada.

Esimeseks kleepisin isa pildi. Must-valge pilt, kus isa näeb välja värske, suurte pruunide silmadega ja vaieldamatult veetlev. Ema väidab, et ta teeskles juba sellel pildil, sest jõudis tööreisilt kohale päev peale minu sündi ja enne fotot oli jõudnud minuga networkida ja bondida täpselt nii palju et näha, et ma olen tüdruk ja tema silmadega. „Tüdruk – check, silmade värv õige – check, detailidesse süveneb hiljem,” ütleb ema meelest tema naeratus fotol. Minu meelest on ta lihtsalt kade, et isa suutis vältida valusat ja koledat osa ja jõuda grand finaaliks. Olgu, las olla.
Järgmise mehe fotot mul ei ole ja õigupoolest ma ei teagi, mis temast saanud on. Ma mäletan siiani, kuidas ma 2-3 aastasena hüplesin toolil vaimustunult üles-alla, kui ta akna taga jalgpalli mängis. Seega joonistan jalgpalli (millegipärast kirjutan rohelise vildikaga peale Arsenal).
Edasi tuli paar koolipõlve armumist ja murtud südamekildu. Kui mälurakud vana teooria kohaselt ei taastu, kas siis kulutatud ja murtud südamerakud taastuvad? Kui ei, siis umbes keskkooli lõpuks olin ma läbielamiste tulemusel muutunud vaimselt purunematuks. Järgmiseks tulid paar väga toredat noormeest – head ja malbet. Sõin nad kiiresti hommikusöögiks, oskamata veel hinnata headuse väärtust. Seega mõned fotod skännisin ja kleepisin klassipiltidelt, järgmised paar printisin Google abiga. Album missugune.
Hodorkovski pilti otsides jäin kõhklema. Vahepeal tundus mulle iga parameetri järgi, et just minust saab järgmine eks missis-Hodorkovskaja. Ilus mees, rikas kui saatan, ehitab lastele koole ja sülitab võimudele. Just selline mees, kes rebib sul aluspüksid jalast iga kord kui te pika töökomandeeringu järel kohtute. Mida üks naine võiks veel tahta kui ürgset meest heade silmade ja suure nuiaga. Kuna Hodorkovskiga mul siiski kohtuda ei õnnestunud ja ega ma ka palju ei proovinud, otsustasin ta minu fotoalbumist välja jätta, nagu ka Abramovichi ja Bransoni, kellega mul õnnestus kohtuda, aga kellele liiga mitu südamerakku sellele ei kulunud. Siis tuli A. A-st ma ei räägi. A-st võib lugeda raamatust, see on liiga keeruline. A-st mul pilti pole. Niisiis joonistasin suure Glocki, kaks sinist silma (värvisin nad hoolikalt taevakarva) ja kaks püstist salku. Minu meelest tuli sarnane, aga Anna, kes mu raamatu eile leidis küsis mulle uskumatult otsa vaadates, et „Have I slept with Homer Simpson”. Rrright. Las olla.
Edasi sisestasin ma hoolikalt Google otsingute tulemusi, ilusaid autosid ja valmis ma selle raamatu ka sain. Kes küll ütles, et naised otsivad mehi, kes meenutavad nende isasid?
Tehes lühikese kokkuvõtte, võiks öelda, et mulle meeldivad mehed, kes mängivad jalgpalli, on südamest head aga natuke arrogantsed ja enesekindlad (noh, rebivad aluspükse, aga samas armastavad), toidavad nälgivaid lapsi ja kannavad Glocki......ja ma ei suuda enam helistada oma isale, imelik hakkab. Neetud Freud ja muud juudi psühholoogid. Isale helistan järgmisel kuul, kui enam nii imelik pole. Kiiret ei ole.

Loe