Hea anonüümne kommentaator minu blogis, eelmise blogi taust oli selline. Kuna tunnen neid kõiki, räägin kõrvaltvaataja pilguga. Ja kuna see on inimeste isiklik saladus, isegi, kui nad seda kunagi ei loe, kaob ka see blogi laupäeva hommikuks. Ja lugejatele on küsimus: kas peaks lihtsalt laskma minna?
Ta tutvus nendega umbes samal ajal. Öelda, et ta uus manager oli karismaatiline, oleks olnud nagu öelda, et Marilyn Monroe on okei. Okei olid selles ettevõttes teised ja kolmandad tasemed. Tema ei olnud teine ega kolmas, tema oli esimene ja karismaatiline oleks olnud lihtsalt solvang. Nad ei märganud üksteist kohe. Tüdruk, Victoria, oli leidnud sõbra. Sõbra, kes jagas tema huvisid, sõbra, kellega koos naerda, mängida, loomaaias loomi toita, öösiti katusel veini juua. Ja lõpuks joodi hoopis hommikukohvi vaadates kodus Discovery Channelit. Ja nii iga hommik. Ja nii nad tegelikult ei märganudki üksteist kohe. Vahel nad tülitsesid. Siis kui Vic ei saanud katalooge, mis olid tema meelest mitte ainult talle sobivad, vaid talle loodud. Nad ei tõstnud kunagi häält, nad tülitsesid pilkudega ja nappide repliikidega. Ja siis olid paremad päevad, kus nad käisid koos shootidel ja mõnikord reisidel. Ja rääkisid tähtkujudest ja rääkisid filmidest ja rääkisid linnadest, lindudest ja vanaks saamisest. Selleks, et järgmisel päeval jälle tülitseda. Ja kunagi ei juhtunud midagi. Lihtsalt vahel, ainult vahel, jäi Vici lause pooleli kui ta mööda läks, rääkides midagi kiiresti telefonis ja naerdes modellidega ja mõned korrad, Vic oleks võinud vanduda, et mõned korrad, seisis mees natuke kauem uksel kui ta oleks pidanud. Sekundi või kaks. Nagu kõheldes. Läks mööda aasta, läks ka järgmine talv kuni tuli kevad. Kevad koos linnade ja lindudega. Ja ühel järjekordsel õhtu, saatis ta sõnumi. Ilmselt purjus sõnumi. Ilmselt just sellise sõnumi, mida saadetakse, kui telefon jäetakse blokeerimata ja ei jooda liiga tihti. „Ma ootan sind,” kirjutas ta. Nii lihtsalt kirjutaski. Vic sai sõnumi kätte täpselt minut hiljem. Ja kolm minutit hiljem istus ta autosse ja sõitis ära. Lihtsalt sellepärast, et vahel on targem minna. Vahel on targem minna, kuigi iga rakk tahaks jääda. Ma arvan, et iga ta rakk tahtis jääda. Aga tema läks ja ei vastanudki midagi. Ostis teepealt kaasa kohvi, seisis mere ääres ja kuulas Rolling Stonesi. Vähemalt nii ma arvan. Ja siis ta läks koju. Ja päevad läksid edasi. Discvery channel, kataloogid, linnad ja linnud. Ta ei kutsunud ted enam kunagi. Oleks Vic teadnud, et ta ei kutsu enam kunagi, oleks ta tookord läinud, ma ei tea. Nad ei tülitsenud enam eriti, nad ei olnud enam eriti midagi. Ei sõbrad, ei vaenlased, niisama. Aga ikkagi jäi Vicil lause pooleli ja talle tundus ikka veel, et kui mitte sekund, siis vähemalt pool, mees kõhkleb. Aga talle võis ka tunduda. Ja siis tuli suvi ja ta sõber palus ta kätt. Niisama, ilma välguta, ilma ilutulestikuta, nagu päris elus, keset igapäevaseid asjatoiminguid. Ja Vic võttis sõrmuse, sõrmus oli liiga suur, ja pani selle endale sõrme. Ise. Ise tundus vähem püha. Ja lükkas päeva võimalikult edasi. Ja see päev on nädala pärast. Sõber on ära juba teist nädalat, pikk tööreis nagu ikka aeg-ajalt. Ja Vic pidi mingis absurdses reklaamis Crocse kandma. Õnneks ei olnud see seda liiki deal nagu staaridel Coca Cola, Red Bulli või Rolexiga, et annad sõrme ja teine sõrm ei tohi ka muud brändi tarbida. Läksime peale reklaami edukat shootingu-päeva tähistama, tantsisime nagu keegi ei vaataks, jõime mojitosid, nagu oleks varemgi hulgim joonud, ja enne kui ta aru sai, oli ta saatnud oma managerile sõnumi. „Kas sa ikka veel ootad?” ja viskas telefoni ära. Ta ei julgenud kunagi teada saada, kas ta ootab. Nädala pärast on pulmad.
Ta tuleb homme minu juurde. Jooma veini ja ma tean, ma muidugi tean, et küsima, kas ta peaks minema ja küsima, et kas ta siis ikka veel ootab. Küsima, enne kui kõik on pöördumatult kadunud ja ta ei saagi kunagi teada. Või peaks ta vahetama agentuuri ja unustama ära, et oli keegi selline, kellega lause pooleli jäi ja kellega räägiti lindudest ja linnadest. Ja abielluma. Millist nõu peaks andma?
.jpg)
