Kas sarnased tõmbuvad?
Eile, umbes kell 12 öösel tundsin ma vastupandamatut füüsilist vajadust jäätise järele. Ja mitte lihtsalt jäätise vaid shokolaadi vahvli tuutus ja makadeemia pähklitega. Ja Milanos ei ole midagi lihtsamat. Kui jäätis on see, mida Sa tahad, siis jäätis on see, mida sa saad. Umbes poolel teel lähima jäätisekohvikuni põlvitasid keset poolpimedat pargiteed maas mees ja naine. Vaieldamatult purjus mees ja naine, kes tegid midagi, mis kaudselt meenutas elustamist. Naine surus tont-teab-mitu-korda rinnakorvile ja mees tegi suust-suhu hingamist. Miks inimesed lihtsalt mööda kõnnivad? Miks keegi ei peatu? Miks kuskil ei ole kiirabi, hakkasin ma juba taskust mobiili otsima, meenutades paaniliselt itaalia keeles „KIIRABI“. Ambulancia?
Umbes neli korda olen ma õrnalt armunud olnud inimesse, kes isegi ei meenuta mind. Ta kutsus mind telkima. Hurraaa! Loodus ja lilled ja liblikad ...ja sääsed ja umbne telk ja vihmajärgne mets. Oleks siis vähemalt back-packimine kuskil hommikuvalguse esimeste kiirtega, mis valgustavad vihmametsast avanevat vaadet vanale inkade püramiidile. Ühesõnaga veel mõned ühised harrastused ja tulevärk läks üle koos liblikate, lillede ja lindudega ja alles jäid kaks inimest, kes ei ole päris kindlad millest teine räägib.
Ühe korra olen ma olnud armunud inimesse, kes ei saa millestki rääkida, sest on nii salapärane ja ma ei saanud lõpuni välja aru, kas meil oli midagi ühist.
Viimased kaks korda olen ma armunud olnud inimesse, kes võiks olla minu parim sõber.
Tulevärgiga on natuke nigel algusest peale ja hiljemalt poole aasta pärast oskad sa suhteliselt suure täpsusega ennustada, mida ta öelda tahab.
„Kallis, kas sa võtsid?“
„Ei, ma unustasin selle teise selleks, et võtta natuke neljandat“.
Ja te saate täpselt aru, mida see tähendab.
Seega, erinevad on päeva lõpuks liiga erinevad ja sarnased on igavad. Milline siis peab olema SEE suhe? Päeva lõpuks ma arvan ikkagi, et kui erinevused tõmbavad, siis sarnasused liidavad. Lihtsalt sarnasustega peab lõpuni välja jääma see „miski“, milles sa ei ole päris kindel. „Sa tuled mööda pikka teed, ma kaugelt aiman sind ja meie vahel lendab valgeid linde. On siiski hea mu kallis, et sa kunagi ei tea, ei tea, mis toimub sügaval mu hinges“ nagu laulis Vennaskond.
SEE on koos pehme mängulooma elustamine keset pimedat Milano ööd, olles kindel, et koos saab kõike, piisab vaid väga tahta.
