MILANA PÄEVIK: manager

Kuvatud on postitused sildiga manager. Kuva kõik postitused

Kuidas mehi pick-upida päris elus?

Ehk ühe algaja seiklused igavas metropolises.

Eile juhtus mul olema natuke vabam õhtu. Kuigi ma saan aru, et on miljon võimalust, kuidas sisustada oma aega metropoliitses suurlinnas, läksin ma kinno. Ei, mitte vaatama G-Forcet ega G-Spoti vaid mingit mõttetult lihtsat filmi nimega – õnnetu tõde..ei, inetu tõde. Tuleb välja, et armastuse leidmine on tegelikult väga lihtne. Tuleb leida Gerard Butler (tema puudumisel tema välimusega mees), vihata teda südamepõhjani, uskuda tõelisse armastusse, seni kakelda parema puudumisel Butleriga ja ideaali tulekul avastada, et see tõeline jobu oligi su tõeline armastus. Elementaarne. Ma ei viitsi hakata isegi üles loetlema, kui mitmest filmist see plot kergelt tuttav on alates Casablancast, või alates Adamast ja Evast. Ega ajalugu ilmselt päris kõike nende kohta ka ei räägi, võttes arvesse allikaid.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Kui ma hommikul istusin, castingu ootuses agentuuris, aega parajaks tegin ja mingit vana moeajakirja lugesin kerkis eilne teema jälle üles. Vähe sellest, et armastuse leidmine on nii lihtne, on sama lihtne ka oma ideaalmeeste pick upimine. Enamust juhiseid ma ei mäleta kuna nad tundusid lihtsalt kaheldava väärtusega (mitte et ma ise mingi queen bee of pick up oleks). Mida ma aga mäletan oli esimene ja siiras soovitus et sosista. Sosista mehele mida iganes. Sheee on eroootilineee..

Ma ei ole kunagi raskuseid kartnud, enamjagu ma lihtsalt ei viitsi mitte kindla peale välja minna, aga jätan endale tavaliselt vääikese võimaluse kahelda. Kahelda, et äkki on kuskil mingi haljas heinamaa, millega ma päris hästi kursis ei ole. Seega mõtetest tegudeni ja ma astun oma pehmemail shaaki rhündava panthri shammul meie manageri juurde. Ajakiri soovitas sosistada, et „ilus lips. Ma tahaks ta sult ära osta, kui sa teda enam ei kanna“. Lause tundub nõme, aga poolikult teha ei ole mõtet. Lipsu tal ei ole. Tal ei ole lipsu! Kell. Kummardun ta kõrva juures, olles relvastunud ajakirja osavaima hitlinega, kui põrkan tagasi. Kell on küll, aga see ei ole lihtsalt kell. See on kell, mida pärandatakse isalt pojale. Ja ainus põhjus ei ole see, et ta on sheff ja ilus. Tõeline põhjus on see, sest ta on paganama kallis. Nagu ütles Sun Tzu – kui vastane on tugevam (või rikkam – Milana), siis tagane ja hinda olukorda uuesti. Äkki ta ei saa naljast aru ja ma olen homme ühe Patek Philippe võrra rikkam. Või vaesem. Emad pärandavad teadupärast tütardele....midagi muud... aga kindlasti väga vaimset ja mittemateriaalset.
Seega kummardun ta kõrva äärde ja sosistan „Ilus kell.“
Punkt.
Manager, kes on lugenud vaikselt ajalehte, kargab nõelatuna püsti ja karjatab vaikselt. Järgmine hetk, kui mina karjatan, sest tema karjatab, küsib ta, et „kas ma mõnitan teda või?“.
Ega ma ei tea enam ise ka. Me oleme sündinud teatud iseloomuga. Paraku. Ja nagu ei õpeta vanale koerale uusi trikke, nii ei õpeta ka uusi iseloomujooni. Sa kas sünnid nendega või soovitaks ka surra nendeta. Tänane päev ei olnud mu hiilgehetk, aga puntid mõttetu pealehakkamise eest, tehke järgi.

P.S. Mina pärandan tütrele De Beersi tahumata teemantitega kella. http://www.debeers.com/content/ebiz/debeers/invt/wadt04z00w/wadt04z00w_l.jpg

Loe

Natuke salapärane - seksi ja flirti ja glamuuri

Intrevjuu, mis läks siis Blogilehehele www.blogileht.ee. Kena sügist Tiiale ja blogilehe toimetusele!

BL: See blogipidaja, kellega nüüd intervjuu teen, on natuke salapärane. Tema tekstides on seksi, flirti, mehi ning glamuurse elu killukesi.

Samas jätab ta end siiski avalikustamata.

Tere Milana!

BL:Kas see on tahtlik valik, see saladushõng? Või on see pagenemine suurelt lavalt kardina taha? Või on see müüdi - ilus aga ajudeta, murdmine? /pean nimelt lugu Su otsekohesusest ja sõnaväljendusest, kuigi ma alati su tekstidega sama meelt pole, siiski on su mõtted väga humoristlik-realistlikud, mitte mingid tibilikud :) /

Milana: Peamine põhjus salapäraks on, et plaanis oleks ikkagi mingil hetkel lõpetada praeguse tegevusega ja siseneda natuke asjalikumasse maailma, kus ei anna lisaväärtust omakorda »see on see, kes seda blogi pidas ja raamatu kirjutas»- müüdi murdine.

Üldiselt on saladushõng tekkinud ise läbi selle, et ma ei reklaami oma isikut. Ma arvan, et minu isiku tundmine või mitte tundmine ei tohiks tegelikult midagi muuta ja vaevalt, et ta suurele lavale väärtust juurde annab. Need, kes mu blogi loevad tulevad sinna järelikult sisu pärast ja see on suurim kompliment.

Tahtlikult ei ole proovinud olla müüdimurdja, kui »töö käigus» on õnnestunud, on see ainult lisaväärtus. Ja Sinule ja kõigile, kes on konstruktiivselt vastuvaielnud äitäh. Vaatame, kas vaidlustes selgub tõde.

BL: Milline maine on Eesti tüdrukutel modellinduse maailmas? Kus sa ise töötad praegu? Mis on Sinu kodulinn?

Milana: Tänu Tiiu Kuigile ja Carmen Kassile on teada, et eesti tüdrukud on tublid. Samas ega see reaalselt castinguid ja nende tulemusi ei mõjuta, kuigi foon on võib-olla natuke positiivsem. Maadena on väga tublid ka tsehhitarid ja slovakid. Üdse nö. endine idablokk on levinud kenade naiste piirkond, mitte ainult modellinduses.

Kodulinnaks võiks olla Barcelona, aga tegelikult hetkel kuidugi kodutu ja linnatu, mitme linna vahel (Pariisis vähem, Londonis ja Milanos rohkem)

Mis on modelliks olemise plussid ja miinused?

Intervjuu jätkub: http://www.blogileht.ee/issue/article/24/1287

Loe

Kaur Kender versus Heiti Kender

Minu eelmise blogi põhjal tekkis diskussioon teemal Kaur Kender versus Heiti Kender. Maitse asi.

Öelda, et ma mäletan seda päeva nagu eile, oleks valetamine. Ma ei mäleta seda päeva üldse.Ma mäletan päeva, millal ma lugesin raamatut, mitte millal ma lõpetasin, või esimest korda värske ostetud raamatu avasin. Vahel tuleb raamat, mis muudab kirjanduse ajalugu ja kulgu. Kas see kulg siis meeldib või ei meeldi, aga kõik kulgeb edasi natuke teist moodi. „Iseseisvuspäeva“ kulg ei meeldinud. Ega ilmselt ei pidanudki. Nagu ikka ei pea uued shokeerivad kunstivoolud. Nagu ei meeldinud „There is no country for old man“ või „There will be blood“. Aga midagi nad ometigi muutsid nii kirjanduse kui filmikunsti suundumustes, isegi kui need suundumused on mööduvad. Ja Kaur lõi uue kirjandussuuna, grotesk realismi. Tahaks öelda getto-realismi, aga mis on Eestis getto ja kes olen mina, et selle üle targutada. Ja siis tuli Sass Henno ja siis sai neid palju. Heiti kirjutas ka. Heiti kirjutas raamatu „Lend“. Lend on soovituslik kirjandus, selleks ei kohustata. Kauriks kohustatakse. Kui just ei eelista Sauterit või Õnnepalu. Ma oleks eelistanud Sauterit või Õnnepalu, enne kui Kaur kirjutas „Ebanormaalse“. Ja valgus sai, ja lilled said, ja linnud said. Ja ma nägin, et see oli hea. Tõeline klassika klishee on raamatute kohta – „you´ll cry, you´ll laugh, it will change your life“. Ma vist ei nutnud, kindlasti ma naersin ja see ei muutnud mu elu. Ma oleksin lihtsalt väga tahtnud, et ma oleksin selle raamatu kirjutanud. Palju vähem kui Mati Undi „Tühiranna“ ja natuke vähem kui Kivirähi mõned raamatud, aga ma oleks päris rahul olnud.

Ja sellepärast (ja hämmastava IQ pärast, mis attitude tagant vahel välja ei paista, aga aeg-ajalt siiski vilksatab), eelistan ma Kauri. Ebanormaalne on osa mu kirjandusajalugu. Ja sellepärast saab Kaur andeks palju rohkem poosi ja poose ja suhtumisi. Väga palju rohkem.

Foto: Internet

Loe

Armastus on lahe staff, aga ma tahan tema geene!

Kui me Freyaga lõpuks castingusse jõudsime, oli üritus juba alanud. Olles modell on seadus number üks, sina ei pea mitte hilinema castingusse. Kõik muu on vähem püha. Isegi manageriga magamine ja Big Maci söömine. Mitte et ma kumbastki eriti midagi teaks (eelistan KFCd ja minu lemmikmanageriga magas Emina, aga sellest raamatus).
Freya hingas kolm korda kiiremini kui väike lemmikloom, raputas mind minu üleskääritud jakikäisest ja sosistas üle muusika kuskile mu kõrva lähedale“Can I, can I can, I have his genes, please“.

Ma arvan, et ma vaatasin talle igavesse armastusse uskuva naise pilguga otsa ja teatasin resuluutselt „No, Frey, you cant“ just siis kui mahe taustamuusika kadus.
„Can what,“ küsis natuke kaugemal ringi kruiisiv kliendi esindaja, kes oli minu kalli kaasmodelli ekstaasi põhjuseks.

„Can..,“ venitasin ma, torkides küünarnukida Freyat, „caan.....she asked if she can have hamburger,“ seletasin ma idiootlikult naeratades ka siis veel kui ma sain Freyalt sinika selga. Tee mida tahes, aga ära reeda, et modell sööb midagi, mis sialdab rasva. Eriti kui sa pead selle modelliga koos edasi elama.

Tundmatu meesterahvas, kelle geene Freya hetk tagasi oli luninud, naeratas millegipärast mõistvalt ja jätkas bondimist paari meetri kaugusel. Koduteel, kaks tundi hiljem, kui me jälle rääkisime, seletas Freya oma 18 aastase elutarkusega, et ma ei saa tegelikult mitte millestki aru. Et „well, love is really cool stuff, aga ma tahan, et mul oleks ilusad lapsed“. Arvestades, et tegemist oli suure moemaja asejuhiga, ilmselt ka targad, aga seda boonust ei hakanud ma talle seletama.
Kuidas sa vaidled naisega, kes arvab, et armastus on lahe värk. Õige, ei vaidlegi. Kui ma olin 18, uskusin ma välku ja ilutulestikku. Laste suhtes ma ei olnud kindel, aga kindlasti pidid nad sündima välgust, muud varianti ju polnudki. Palju aastaid hiljem, kus ma ikka veel lapsi kohe ei taha, tean ma, et välk on tore, aga välguga koos ei ela. Välk kas läheb mööda või jääb ja hakkab pinda käima. Võnkeid maksimumist maksimumi suudab taluda vaid teatud aja. Ja nüüd, kuulen ma järgmise sugupõlve, ei tõesti, modellinduses on see järgmine sugupõlv, arutlevat, mis geenidega lapsi tuleks saada. Mina eeldan, et kui ma armun, on geenid nagunii head, muidu ma ei armukski ju. Tema arutab, et love on lahe stuff, aga vot geenid määravad. Nagu filmis Gattaca. „Mis värvi silmad, mis ametisoodumus, tehtud“. Ja kuidas teha uusi modellikesi? Paljundades vanu. Äkki ma olen vanamoodne, aga geenid on muidugi toredad, aga ma eelistaksin välku ja pauku, heade geenidega saan ma ise hakkama. (Ma blinkisin ainult ühe korra, siis kui ma mõtlesin, mis lapsed tuleks minul ja Kaur Kenderil – tema kirjutamine ja minu kogemused. See oleks Nobeli preemia vääriline. Just gotta loose the attitude...a little bit).

Foto: Andres Teiss

Loe

Printsid ja konnad ja voodoo nukud

Kõik lõppes Victoria-saagas sellega, et ma kirjutasin kolumni „lilled ja linnud” ja Victoria abiellus. Ja kõik olekski ju võinud veel hästi minna kui.. neljapäeva õhtu. Eestis tähistatakse taasiseisvumispäeva. Mina olen Milanos ja ikka veel iseseisev ja tähistan passiivselt voodis raamatut lugedes. Ei sega kedagi ja keegi ei sega ka mind kuni hetkeni, kus ukse taga kostub prõmmimist. Sellist korralikku ja kindlameelset. Olles otsustanud, et võitluseta ma alla ei anna, avan ma ettevaaltlikult ukse ja sisse tuhiseb Victoria. Juuksed sassis, lilla hõlmikkleidi hõlmad poollaiali ja silmis äraseletamatu pilk. Talle oli saabunud valgustus. Keset neljapäeva õhtut. Ja valgustust ju ikka jagatakse parimate sõbrannadega.

Ühesõnaga peale üle-eelmist kolumnit lilledest ja linnadest Victoria abiellus. Fancyd pulmad, valged tuvid, kõik täisprogrammi järgi. Manager, kes oli parasjagu lähetuses Miamis, ei saanudki sellest teada. Ilmselt sai, aga oluliselt hiljem. Peale seda, kui Victoria oli ta maha kandnud ja peale tohutut sisemist võitlust abiellunud. Nädal enne seda kui oli tema isiklik dealine manageri unustamiseks. Kaks päeva peale abiellumist, randus ka valge laev koos manageri, lillesülemi, valge auto ja päikeseloojanguga. Mis täpselt juhtus, ma rääkima ei hakka, lady never kisses and tells, aga igal juhul midagi seal juhtus ja tagasi manager enam ei helistanud. Tähendab helistas ja mitu korda, aga selleks et teavitada Victoriat uutest kampaaniatest ja castingutest. Victoria võttis küüned korraliku neiu kombel padjast välja, pühkis laialiläinud ripsmetushi laili, naeratas ja tänas viisakalt. Aga no kaua sa ikka tänad selle asemel, et küsida, et mida paganat. Aga Victoria, korraliku tüdrukuna, kes samuti kunagi ei suudle ega räägi, proovis käia ümber palava pudru ja kui pudru ei tahtnudki jahtuda, saabus valgustus.

Edasine on lihtne. Voodoo, Haitilt pärit vana usund on aidanud tugevamaidki ja sellepärast ei ole mõtet imestada, kui Victoria voodoo poole pöördus. Täpsemalt öeldes, pöördus ta minu poole, et koos voodoo poole pöörduda. Üksi nõelu nukku torkida on ka natuke nüri. Pealegi olin ma korra Kuubas näinud alasti nülitud kana maja ukse taga, sümboliseerimaks ära needmist ja see tegi minust lausa voodoo spetsialisti. Umbes peale seda, kui me olime üle lugenud vähemalt kolm spelli ja jõudnud voodoo dollsi juurest wanga dollsini, tundus mulle rohkem, et kui ta just nõelu endasse torkima ei taha hakata, ei laheda seda ükski voodoo ega wanga. Ja nüüd point.

Loll ei ole mitte konn, et ta sinu suudluse peale printsiks ei muutu. Loll on see, kes suudleb konna, arvates et midagi peaks muutuma. Kui sa tahad printsi, võta prints. Kui sa lepid konnaga, siis suudle, aga ära süüdista teda, kui ta ei muutu. Kaua sa seda vaest konna ikka piinad, pole tema süü, et "sina usud muinasjuttudesse". Kutsarid muutuvad hiirteks, tõllad kõrvitsateks ja printsid konnadeks. Nii käib see päris elus, teistpidi kehtib ainult kella 12ni. Küsige Tuhkatriinult.

P.S. Victoria andis oma voodoo seti oma vanaemale, kes oli armunud 86-aastasesse noormehesse. Õnneks oli setil aastane garantii, Annaks jumal, et nii kaua üldse vaja läheb. http://www.calastrology.com/voodoo.html

Loe

Lilledest ja linnadest ja laia ringi küsimus

Hea anonüümne kommentaator minu blogis, eelmise blogi taust oli selline. Kuna tunnen neid kõiki, räägin kõrvaltvaataja pilguga. Ja kuna see on inimeste isiklik saladus, isegi, kui nad seda kunagi ei loe, kaob ka see blogi laupäeva hommikuks. Ja lugejatele on küsimus: kas peaks lihtsalt laskma minna?
Ta tutvus nendega umbes samal ajal. Öelda, et ta uus manager oli karismaatiline, oleks olnud nagu öelda, et Marilyn Monroe on okei. Okei olid selles ettevõttes teised ja kolmandad tasemed. Tema ei olnud teine ega kolmas, tema oli esimene ja karismaatiline oleks olnud lihtsalt solvang. Nad ei märganud üksteist kohe. Tüdruk, Victoria, oli leidnud sõbra. Sõbra, kes jagas tema huvisid, sõbra, kellega koos naerda, mängida, loomaaias loomi toita, öösiti katusel veini juua. Ja lõpuks joodi hoopis hommikukohvi vaadates kodus Discovery Channelit. Ja nii iga hommik. Ja nii nad tegelikult ei märganudki üksteist kohe. Vahel nad tülitsesid. Siis kui Vic ei saanud katalooge, mis olid tema meelest mitte ainult talle sobivad, vaid talle loodud. Nad ei tõstnud kunagi häält, nad tülitsesid pilkudega ja nappide repliikidega. Ja siis olid paremad päevad, kus nad käisid koos shootidel ja mõnikord reisidel. Ja rääkisid tähtkujudest ja rääkisid filmidest ja rääkisid linnadest, lindudest ja vanaks saamisest. Selleks, et järgmisel päeval jälle tülitseda. Ja kunagi ei juhtunud midagi. Lihtsalt vahel, ainult vahel, jäi Vici lause pooleli kui ta mööda läks, rääkides midagi kiiresti telefonis ja naerdes modellidega ja mõned korrad, Vic oleks võinud vanduda, et mõned korrad, seisis mees natuke kauem uksel kui ta oleks pidanud. Sekundi või kaks. Nagu kõheldes. Läks mööda aasta, läks ka järgmine talv kuni tuli kevad. Kevad koos linnade ja lindudega. Ja ühel järjekordsel õhtu, saatis ta sõnumi. Ilmselt purjus sõnumi. Ilmselt just sellise sõnumi, mida saadetakse, kui telefon jäetakse blokeerimata ja ei jooda liiga tihti. „Ma ootan sind,” kirjutas ta. Nii lihtsalt kirjutaski. Vic sai sõnumi kätte täpselt minut hiljem. Ja kolm minutit hiljem istus ta autosse ja sõitis ära. Lihtsalt sellepärast, et vahel on targem minna. Vahel on targem minna, kuigi iga rakk tahaks jääda. Ma arvan, et iga ta rakk tahtis jääda. Aga tema läks ja ei vastanudki midagi. Ostis teepealt kaasa kohvi, seisis mere ääres ja kuulas Rolling Stonesi. Vähemalt nii ma arvan. Ja siis ta läks koju. Ja päevad läksid edasi. Discvery channel, kataloogid, linnad ja linnud. Ta ei kutsunud ted enam kunagi. Oleks Vic teadnud, et ta ei kutsu enam kunagi, oleks ta tookord läinud, ma ei tea. Nad ei tülitsenud enam eriti, nad ei olnud enam eriti midagi. Ei sõbrad, ei vaenlased, niisama. Aga ikkagi jäi Vicil lause pooleli ja talle tundus ikka veel, et kui mitte sekund, siis vähemalt pool, mees kõhkleb. Aga talle võis ka tunduda. Ja siis tuli suvi ja ta sõber palus ta kätt. Niisama, ilma välguta, ilma ilutulestikuta, nagu päris elus, keset igapäevaseid asjatoiminguid. Ja Vic võttis sõrmuse, sõrmus oli liiga suur, ja pani selle endale sõrme. Ise. Ise tundus vähem püha. Ja lükkas päeva võimalikult edasi. Ja see päev on nädala pärast. Sõber on ära juba teist nädalat, pikk tööreis nagu ikka aeg-ajalt. Ja Vic pidi mingis absurdses reklaamis Crocse kandma. Õnneks ei olnud see seda liiki deal nagu staaridel Coca Cola, Red Bulli või Rolexiga, et annad sõrme ja teine sõrm ei tohi ka muud brändi tarbida. Läksime peale reklaami edukat shootingu-päeva tähistama, tantsisime nagu keegi ei vaataks, jõime mojitosid, nagu oleks varemgi hulgim joonud, ja enne kui ta aru sai, oli ta saatnud oma managerile sõnumi. „Kas sa ikka veel ootad?” ja viskas telefoni ära. Ta ei julgenud kunagi teada saada, kas ta ootab. Nädala pärast on pulmad.
Ta tuleb homme minu juurde. Jooma veini ja ma tean, ma muidugi tean, et küsima, kas ta peaks minema ja küsima, et kas ta siis ikka veel ootab. Küsima, enne kui kõik on pöördumatult kadunud ja ta ei saagi kunagi teada. Või peaks ta vahetama agentuuri ja unustama ära, et oli keegi selline, kellega lause pooleli jäi ja kellega räägiti lindudest ja linnadest. Ja abielluma. Millist nõu peaks andma?

Loe

7 asja, mida kunagi teha ei tohiks

1. Ära kunagi ütle ära kohtamisest sellega, kellesse sa oled crushinud. Tegelikult head põhjust ära öelda ei ole ja kui sa edasi lükkad, on rohkem kui võimalik, et sind rohkem ei kutsu. Fakt.
2. Ära peta inimest, kellega sa kavatsed vanaks saada. Või kui juhtub, ära räägi. Kõike infot ei ole vaja jagada, mõndadest asjadest ei saa üle. Nad jäävad painama ja tulevad ikka ja jälle mingi triggeri peale tagasi. Tõenäoliselt isegi kui sa ei räägi, jäävad nad muidugi sind ennast painama ja sa jääd veel tükka aega kartma, et see välja tuleb ja põdema, kui ta telefonile ei vasta, et see on juba välja tulnud.
3. Ära kunagi, mitte kunagi vihka või armu inimesse, kellest sõltub su karjäär ja majanduslik heaolu e. mistahes vormi ülemusse. Vihkamise ja kire piir on harbas ja ma ei kujuta ette, et oma ülemusega magamisest tegelikult päeva lõpuks midagigi head tuleks Armumisest ma parem üldse ei räägi. PS. Tõenäosusteeooria järgi ka seks imeb.
4. Ära valeta endale pikemalt kui see millekski hea või strateegiliselt vajalik on. Edasi läheb käest ära.
5. Ära kanna Crocse. Ei, need ei ole nagu Apprentices arvati, Aafrika laste toetuseks müüdavad odavad jalavarjud. Need on karjuvalt koledad ja sealjuures kallid recycletud kummist kogujalaplätud (trademark: Milana)
6. Ära saada purjus peaga SMSe. Mõned telefonioperaatorid pakuvad lausa võimalust blokeerida tetud aegadeks oma väljaminevad kõned ja sõnumid, kui on teada, et õhtu on ohustatud. Vahel, ainult vahel, võib sellest muidugi ka kasu olla, aga enamuses on hommikul väga piinlik ja seletus „ma olin purjus”, on banaalne mitte edasiaitav.
7. Ära ole normaalne. Work like you don't need money, Love like you've never been hurt, And dance like no one's watching. valetamine,

Et kõik ausalt ära rääkida, algas see sellest, et mu sõbranna pidi mingis eriti absurdses kataloogis Crocsidega olema. Õnneks ei olnud see seda liiki deal nagu staaridel Coca Cola, Red Bulli või Rolexiga, et annad sõrme ja teine sõrm ei tohi ka muud brändi tarbida. Läksime peale reklaami edukat shootingu-päeva tähistama, tantsisime nagu keegi ei vaataks, jõime mojitosid, nagu oleks varemgi hulgim joonud, ja enne kui ta aru sai, oli ta saatnud oma managerile, kes oli kunagi Bossi modell, sõnumi, mille sisu ma parem ei kordaks. Siiani valetab endale, et ei tahtnud seda talle saata ja kahetseb, et ta kohtamiskutsest ära ütles (ei ole vist mõtet mainida, et rohkem neid ka ei tulnud). Homme lubas jälle oolla enda vastu vastu aus ja töötada nagu ei vajakski raha.

Loe

Ah mine sa ise ka

Okei, mu ema oleks pidanud mind hoiatama teatud meeste eest ja oleks pidanud hoiatama, et seks pole kunagi ainult seks, ja oleks pidanud õpetama, kuidas koristada ja keskkonda säästa ja ta oleks pidanud ise oskama süüa teha, aga tegelikult on minu ema ja isa ja Freud ja endised ja tulevased mehed küll hetkel täiesti süütud.

Vägivalda ma reeglina ei armasta. Ei vaimset ega füüsilist. Samas minu küünilisus sureb ilmselt viimasena. Tulin mina jõuludeks koju. Sukatripid, vaikselt stripin (vt. eelmine blogi) ja nii edasi ja ainult hetkeks tundus, et maailm võib minna oma tavalisse telge tagasi. Kuidas võib küll eksida. Esiteks said minu uutest Jimmy Choodest, milledes ma jõulukingitust mängisin, ruttu Jimmy Pood, tänu Eesti toredale kliimale. No olgu. Pole midagi, mida raha antud juhul ei parandaks. Teiseks – kuulake mind naised ja vihake – ma võtsin jõuludega alla. Ma olen vist küll ainus naine maailmas, kes võtab jõuludega alla. Ja uskuge mind, ma ei teinud seda toitu vahele jättes. Mu manager lubas (!!) mul paar kilo juurde võtta ja mina ahmisin kohusetundlikult, jätmata vahele ühtegi käiku ja toitu. Ja kaal – selle asemel et öelda „ükshaaval palun” – näitab numbreid, mis peaksid mind heldima panema, aga mis saadavad mind otse masendusse. Kordan, ma olen jõuludega ALLA VÕTNUD ja ma isegi ei tahtnud seda. Võlusõna: stress ja ma ei soovita seda ka vaenlastele mitte. Kolmandaks, jätsin ma A. maha. (vt. Punkt 2 – stress). Lihtsalt jätsin lõpuks maha ja uskuge mind, mitte just kerge südamega, aga asjad on nii nagu nad on. Ma ei tea, mis oli muna ja mis oli kana ja kumb oli millal, aga koguaeg kodus tülitsemas käia pole nagu ka mõtet. Seekord ei jätnud ma teda mitte kuldkalakesega - polnud teist nii jooksupealt võtta kuskilt – vaid kaisukaruga. Kaisukaru peaks teoorias lahendama kõik meie suhtes olnud probleemid:
a) ta on alati kodus
b) ta kuulab A-d andunult alati ja kõigist teemadest
c) ta ei küsi vahele lolle küsimusi, ega tee asjatuid kommentaare
d) ta ei vaheta programme kui telekast tuleb mingi masendav action
e) ta armastab kõiki A. sõpru – ka mõttetuid
f) tal ei ole pretensioone ja ootuseid voodis
g) teda saab kaissu võtta just siis, nii ja millal ise tahad
h) ta ei jäta asju suvalistesse kohtadesse ja ei puutu a1) valgeid pindasid, a2) kergestipurunevaid shampuseklaase, mis on ainult vaatamiseks, ei ava uksi liiga lahti, ei jäta käekotti koridori, kus pole tema koht, ei tee näpujälgi uuele mikrole, ei vala kohvi kraanikaussi, sest see jätab ju valgele kraanikausile plekid jne.

Ei pea vist mainima, et saatuse irooniana, oli karu valmistaja firma Milla (kuigi mulle pole kunagi meeldinud kui mind Millaks kutsutakse, see kõlab nagu Miki ja Minni hiire esimene tütar või piima nimi).

Loe

Väikesed vihmavarjud, Pussycat Dolls ja lisakohustused

Ma teadsin, et see on ainult aja küsimus. Ma olin kindel, et varem või hiljem peab see juhtuma. Varem on parem ja rohkem on parem. Neil on seda ju piisavalt – nii kuulsust, fänne kui ka raha. Ma arvan, et just Nicole pakkuski seda esimesena ja see tundus kõigi meelest koheselt geniaalne mõte.

„Muigugi,” raputas Ashley oma just möödunud kontserdist veel lakist kohevat lakka. „Ma arvan, et juba homsest.”

„Mis homsest,” tahtsin ma kohe küsida, „Miks mitte tänasest?”

„Teeme juba täna,” luges Nicole mu mõtteid ja tiris mind kaasa nende manageri juurde. Ütleme nii, et manager ei vastanud just stereotüübile – ta oli vanem, paksem, prillidega ja vastas sellise vana Nõukogude bürokraadi välimusele. Kohe selguski, et ega ta ei tea ka, millest ta räägib.

„Ei,” teatas manager, kelle nimega ma ei mäleta. „Ja veel kord „EI”. Ta ei oska liikuda ega laulda. Kui ta laulis, siis ma nägin, kuidas üks esimese rea fän valust krampidesse tõmbus. Ta ei liitu Dollsidega.”

Ma tundsin karjuvat alandust ja mõõtmatut ülekohust. Kargasin zhestikalt püsti ja olin juba välja tormamas, kui meenus, et ka kaotada tulevat auga.

„Ma oskan liikuda imehästi,” teatasin ma oma solvatud uhkust rahustada püüdes. „Ma olen suure osa oma elust tantsinud. Aga, jah, olgu laulda ma nii hästi tõesti ei oska. Aga ma lihtsalt pole varem koos kellegiga laulnud ja laulmist annab ju õppida,” vaatasin ma toetust otsivalt dollside poole.

Kimberly ja Melody, kes ei raatsinud lahti lasta kõrrest oma vihmavarjukesega kokteilis, noogutasid kaasa, nagu nad teaksid täpselt, millest ma räägin.

„Ei,” vastas manager lihtsalt ja konkreetselelt. Ma haarasin viimasest õlekõrrest: „Aga kas te tüdrukute arvamust üldse ei tahagi kuulda?”

Ja siis ma ärkasin täiesti ootamatult üles, mis oli ju iseeneset hea, sest ma olen juba ammu lubanud A-le mitte rohkem lisakohustusi võtta ja ma kahtlustan, et kõik need tuurid võtaksid päris palju aega.

Loe

5 fakti minust, millest ei peaks rääkima

1. Mind on Milano lennujaama passikontrollis kinnipeetud tagaotsitava kurjategijana.

Nüüd öeldakse tavaliselt, et tegelikult ei otsitud üldse mind ja see oli eksitus, aga ei olnud eksitus. Nad otsisid mind. Mind võeti passikontrollis kinni, kommenteerimata midagi rohkemat, kui et ma olen tagaotsitav ja „no big deal”. Viidi politseijaoskonda ja paigutati üksikusse ruumi nagu ikka vägivaldseid ja muidu ohtlikke kurjategijaid. Tunni aja pärast tuli politseinik ja küsis, kas ma tahan üles tunnistada. Ei tahtnud. Kõik see, mida ma oleks tahtnud, oleks huvitanud rohkem minu poiss-sõpra A3., vanemaid, psühhiaatrit ja manageri, mitte politseid. Politseinik vaatas mulle kõõrdi ja kahtlustavalt otsa ja vihjas: „kassett”. Nope, ei aita. Veel mõni vihje? Pornot teinud ei ole, koduelu seksistseene filminud ka mitte. Peale tükk aega venitamist jõudsime lõpuks tegeliku asjani. Ma olin laenutanud videokasseti, mida ma ei olnud õigeaegselt tagastanud. Oleks siis kohe nii öelnud! Ma oleks kassetilaenutusest läbi läinud. Kassett ise oli lausa kaasaski (mille eest ma oleks äärepealt jälle pihta saanud – võõra vara maalt välja viimine). Hoiti mind siis niikaua kinni kuni politseiesindus (4 politseinikku ja koer) läksid kassetti rühmaviisiliselt tagastama ja raporteerisid, et väärt vara „Play Dead”, vabandust, „Die Hard” on turvaliselt omal kohal tagasi. Sain 100 eurot trahvi ja võimaluse jäädvustada oma portfolio ja sõrmejäljed andmebaasi. Hea Videoplanet, tahaksin rõhutada, et ma pole kunagi, mitte kunagi, teie DVD-de tagastusega hilinenud, ja kui ka olen, siis rohkem ei tee.

2. Mulle meeldiks proovida vahekorda naisega.
Üks asjadest, millest ma olen mõelnud, aga väga kena naise ja võimaluse puudusel tegemata jäänud. Tegelikult ükskord olin ma juba vaimselt valmis T. (vt. ka Kuldkalakesed, Hemingway ja suhete lõpud) uue naisega, aga nad suutsid just siis peale mitmeaastast kooselu lahku minna, enne kui asi meie põgusast suudlusest kaugemale läks. Hea valmismõeldud plaan läks vett vedama.

3. Ma olen T. ülipopi sportauto nokkapidi kraavi sõitnud.
Juhtus. Aga kes tal käskis viia mind ringrajale ja karjuda „vajuta nüüd, vajuta nüüd!”. Ma näen, et see oli ikka enamuses tema viga. Tema ei näe, aga ta ei näe üldse paljusid asju.

4. Ma unustasin oma endise poiss-sõbra A3. sünnipäeva kolm aastat järjest ära.
Mitte meelega, kogemata ja põhjalikult. „Eiei, kallis, ma ei unustanud Su sünnipäeva ära, kuidas Sa üldse sellepeale tulla saad. Ma olen Sulle isegi spetsiaalselt ostnud National Geographicu fotoväljaande.” See oli esimesel aastal. Teised kaks ma ei viitsinud enam valetada. Oma õigustuseks võin öelda, et ta oli sündinud jõululaupäeval ja siis oli muustki mõelda. Jeesusega on tal sama palju ühist, kui sellega, et Jeesus sündis jõululaupäeval (viimase info kohaselt sündis ta tegelikult 3. märtsil...Kusjuures mu ema sündis kolmandal märtsil, aga ainus, mis ka temal on Jeesusega ühist on see, et ka tema elu on olnud üks paras hädadeorg).

5. Ma lõin üleeile oma hambaarsti. Ta küsis, kas mul on valus ja minu meelest ei olnud suu lahti „mgmmmm..” piisavalt ilmekas heli väljendamaks mu tõeliseid tundeid. Kuigi, arst on hea. Lausa võlur. Kui ta poleks hambaarst, võtaks ma ta oma ihuarstiks. Kuigi ma kahtlustan, et nii osavate käte ja heade silmadega suudaks ta olla veel ka vähemalt ilukirurg, psühholoog ja palju muudki. Ajukasvajaga jääks juba ilmselt hätta.

Loe

Paanikahoog, Al Pacino ja black-out *

Ma arvan, et see oli mu esimene paanikahoog mis on mulle täiesti uus kogemus. Ma olen ennast alati pidanud Robert De Niroks fimist „Analyze this”. Kui arst diagnoosib maffiabossil paanikahoog, küsib De Niro raevunult „Panic attack? Do I look like a guy who panics easily?”. Ehk eesti keeles, mul on rauast... närvid. Olles alates 16 aastast üksi show-maailmas käid sa läbi tulest ja veest. Kui ma tülitsen, siis ainult adrenaliinivaeguse tõttu. Liiga kaua ühe kohapeal istumist teeb mind närviliseks. Kuidas see film edasi läkski: „Have you been under lots of stress lately”. Yes, I’ve been under lots of stress. Ma olen nüüdseks mitu kuud lennanud linnast linna, peatudes kodus ainult pesu pesemiseks oma näo meenutamiseks A-le. Mu suhted kärisevad, ma kannatan tänu pidevale ajavöötmete vahetusele kroonilise unetuse all (jet set ´n jet-lag), mu vanemad kirjutavad mu nime valesti ja isegi A. koer pissib põlguse osutamiseks mu riietele ja Prada kotti. Jah, mul on kerge stress. Kõik see kultiveerus eile, õhtu enne kojulendu, paanikahooga või kofeiini üledoosiga, mis on loodetavasti tõenäolisem. See on enesediagnoos, aga mingil veidral põhjusel suudan ma ise ennast tavaliselt kliiniliselt diagnoosida kui ükski arst ja oma juukseid värvida paremini ki ükski eesti juuksur, keda ma tean.Tegelikkuses on mu kliiniline enesediagnoos ilmselt samal tasemel kui „Kolm meest ja koeras”, kus peategelane avastab meditsiiiniteatmikku lugedes, et tal on kõik haigused välja arvatud põlveõndla põletik. Juuksurite teemal peaks minu meelest Tony&Guy panema Nobeli preemia järjekorda kohe peale kõrvatroppide ja silmaklappide leiutajaid. Igal juhul .. ma ei saanud hingata, mulle lõi karjuva selgusega näkku päev varem nähtud unenägu, ma tundsin ahistavat surmani kahjutunnet, et ma pole enam laps ja ma olin kindel, et kui ma nüüd magama jään, siis ma enam ei ärka. Järgmisel hetkel käivitus minu ellujäämisinstinkt ja ma sain aru, et peale 5 suurt Caffe Lattet, toppeltkogust vitamiine ja energiajookide tauriini, oli magamistablett suurim viga, mis ma olen teinud peale seda, kui ma A3-st lahku läksin (viga oli, et ma seda varem ei teinud). Mul on üldiselt väga hea uni ja söögiisu, mis kunagi alt ei vea. Ma ei talu üldse mõtet, et mingi keemia välja arvatud valuvaigistid, reguleerib mu organismi. Nüüd ma otsustasin võtta mingit ilma retseptita unerohtu, et suuta vähegi ellu jääda kesk kroonilist jet-lagi Igal juhul, esimene mõte, mis mul tekkis oli, et rohi tuleb välja saada. Kuidas saadakse rohtusid välja? Edasist ma ei räägi, aga tuleb välja, et buliimik olla oleks üllatavalt kerge. Kõik on vähese vaeva ja tehnika küsimus. Aga kordan, EI SOOVITA proovida, buliimia on vaimne haigus. Te ei taha ju olla skisofreenikud või paranoilised, miks peaks tahtma olla buliimik?
See kõik on tegelikult pikk sissejuhatus tänasesse ja sellesse, et ma magasin sisse. Olles oma organismi tühjendanud kõigest (lõpuks tundus, et ka osadest siseelunditest), otsustasin ma samuti pragmaatiliselt, kuigi ma meenutasin sel hetkel pigem väikest toppelt-patareiga Durcell-jänest, et nüüd ei tohiks mind enam miski tappa ja võib magama jääda (olles enne profülaktika mõtes kirjutanud märkmepaberile A. kontakti ja paludes A-l, manageril ja hotelli vastuvõtul ennast äratada, et nad saaks aru, et midagi on lahti, kui ma ei ärka). Mure ellujäämise pärast on mul olnud varemgi. Ma sain Rio de Janeiros toidumürgituse. Ma minestasin, nad äratasid mind millegaga ellu, nad pildistasid jälle. Ja nii korda 50. Kui sind on broneeritud suureks fotosessiooniks, pead sa olema otseses mõttes surnud, et sinna mitte minna ja mina ei olnud veel päris lõpuni surnud. Dead but still kicking. Siis viidi mind tagasi hotelli (osades maades õnnestub ka elada üksi mitte modellide majas) ja ainus, mis mind elus hoidis oli mõte, et ma ei taha surra kuskil Rio de Janeiro hotellis. Ma olen elus. Ma ei söö enam toitu, mida müüakse Rio De Janeiro tänavatel. Või Egiptuse tänavatel. Või Türgi tänavatel. Venemaal võib, need bakterid on ammused tuttavad. Olgu. Kõige selle tulemusena ma siiski ärkasin (!) hommikul kell kaheksa A. valvekõne peale. Sellel hetkel ma enam ei olnud õnnelik oma imetabase ellujäämise pärast, vaid lihtsalt pahur, otsustades magada veel paar tundi. Ärgates kell 11, oli paanika kauge ja ähmane mälestus. Nüüd on kergelt piinlik (tegelikult ei ole mu manager frustreerunud suslik ja Anna ei ole nii anorektiline, et kui ta pähkli sööb, siis näeb välja nagu boamadu, kes on kanapoja elusalt alla neelanud..Mm...tegelikult on.). Peale üle pika aja kaheksat tundi ööund olin ma tagasi minu veetlev isiksus väikeste paratamatute vigadega. Olin hetkega stardivalmis – hambuni relvastatud krediitkaardi, lennupileti, passi ja nelja kotiga. Ja mul oli neetult kiire. Üldiselt üks kindel viis naistes võitlusvaim äratada, on öelda, et nende kotid ei mahu kaasa? Mis tähendab ei jõua tassida (meestega pool ööd õlut juua ja ringi hulkuda jõuad aga minu kuute kotti tassida ei jõua)? Mis tähendab, ei mahu (ja sinu surfivarustus, lestad ja sukeldumisvarustus mahub)? Ma olen nõus võtma oma neljanda, viienda ja kuuenda koti vajaduse korral kaela ja hambusse, peaasi, et mitte neid maha jätta. Seda enam, et oma raamatute nimel võitlen ma lõpuni. Ja nüüd oli mul pagana kiire. Hommikukohv jäi vahele (ei, ma ei kartnud peale eilset kohvi juua isegi mitte alateadlikult, ma lihstalt ei jõudnud) ja tegin suurima erandi – panin jalga plätud. Mingi kummalisel kombel läheb ilma kõrgete kontsteta kõndimine kordi kiiremini, rääkimata jooksmisest. Haarasin oma neli kotti ja astusin..pimedusse. http://www.forbes.com/feeds/ap/2007/07/23/ap3940507.html Barcelonas oli ilmselgelt fire-salesi kolmas etapp. Elekter oli kadunud vähemalt ühest linnaosast (hiljem selgus, et praktiliselt kogu linnast), autod andsid ristmikel siglaani, igast suunast oli kuulda sireene. Mind see ei seganud– minul olid siht ja eesmärk. Ma tõesti teadsin ja olin absoluutselt arvesse võtnud võimaluse, aga miski ei takistanud mind kontrollimast..ja mul oli õigus, metroo ei töödanud. Metroo ise võis küll töötada, aga piletiautomaadid ja elektroonilised uksed, mis sõltusid muidugi elektrist, ei töötanud. Kui suurt UPS-i oleks vaja, et kõik linna elutähtsad organid nagu metroo ja poed käigus hoida? Kirusin, haarasin oma kotid hambusse ja ronisin maapeale tagasi. Miski nii tühine ei saanud mind takistada. Kõndisin kaks kilomeetrit rongijaama, et avastada, et sama olukord valitses ka seal. Nii lihtsalt mind ei murra. Selleks ajaks, kui ma olin tagasi roomanud metroojaama, töötasid rongid jälle. Bruce Willis oli tegutsenud kiiresti.** Kolm korrust treppe. Mul hakkas üha kiirem ja mitte miski ei ole halvem koht nelja kotiga kiirustamiseks kui Ramblas. Võib-olla Oxford Street, kui Piccadilly on ümber piiratud pommiähvarduse tõttu (nagu juhus, kui ma olin mõned nädalad tagasi Londonis kolme kotiga), aga see hetkel ei lohutanud. Ma ei soovita kunagi võtta hispaanlasest meest. Mitte kunagi. Tuhande esimene põhjus on, et kuigi sa oled tavalisel päeval igati kõlbeline järgi vilistamiseks, lakkad sa naisena eksisteerimast kohe, kui see nõuaks neilt kergematki pingutust. Rääkimata kohvri treppidest üles aitamisest. Ja ma ei ole kohanud erandit. Küll aga on inglise mehed valmis kohvri vajadusel koduni viima, sest nende lastetuba ja pidev alateadlik hirm mis-ema-arvaks-kui-näeks lausa sunnivaid neid lakkamatuks viisakuseks. Aga Benny Hilli ja inglaste huumorist (va Monty Python) ma aru ei saa. Seega pole isegi inglise mehed täiuslikud. Torman kohvritega liikumise kiirusrekordeid purustades edasi. Läbi masside, üle ristmike, komistan inimeste otsa, astudes korduvalt tuvikaka sisse. Äkki, äkki, veel jõuan. Ja jõudsin. Need kingad olid veel alles. Ostsin uued Pura Lopezid ja istusin Starbucsi. Lennukini oli veel 5 tundi. Ka mina pole täiuslik, ma olen lihtsalt tavaline naine.

* Mis puutub asjasse Al Pacino? Ei puutugi, ta lihtsalt meeldib mulle rohkem kui De Niro.
** Viide Die Hard 4-le.
Blackout: http://www.forbes.com/feeds/ap/2007/07/23/ap3940507.html

Loe

Kehakaalu dilemmad

Mina olen siis see idioot, kes ei saa ikka veel peale kahte nädalat itaallasest aru. Mitte et mu manageri aktsent inglise keeles oleks nii halb, vaid inglise keel on taandatud lineaarsele hakkama saamiseks vajalikule tasandile. Miks peaksi manager ütlema: „Would you go to the car please?”, kui on võimalik säästa aega ja vältida keeleõpikuid, öeldes „You go car”. Mitte, et ma natuke aega seedides aru ei saaks, saan küll. Vot Singapuris ma ei saanud aru. Esimesed kolm päeva imestasin, miks ma peaks kohalikku keelt oskama, neljandal päeval sain ma aru, et nad siiski räägivad inglise keelt, aga kõige selle aktsendi juures jääb mõismatuks kogu sisu. Itaallase suust kõlav iseenesest täiesti mõistetav „You go car”, kõlaks nende suust midagi „yogokaa-a” laadset.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Täna kolis sisse uus tüdruk Gabriela. Ta on tsehhist, mitte liiga pikk, aga liiga ilus. Kuigi catwalkides me ei konkureeri , ma olen lootusetult lühike -176cm - pikkade maal, läheb mul kataloogidega siiski suhteliselt hästi ja viimane, mida mul vaja oli, oli samasse agentuuri samadele castingutele kolmas blond. Kolmas sest meie modellimajas minu kõrvaltoas elab juba üks blond – Ivana. Ivana on pikk väga kõhn pruntis Angelina Jolie huultega tujukas blond. Ma kujutan ette, et enamuse meeste alateadlik unistus. Isegi võtaks sellise koduloomaks, kui mul juba kassi poleks. Pealegi on manager ta juba kodustanud. Meie manager on ilus tõmmu endine Bossi modell, on mul nende pärast siiralt hea meel. Kuigi ma olen kindel, et see ei kesta.
Igal juhul kõigi meie puhul võib unustada mõndadel moeshowdel nõutud kehamassiindeksi 18.0 (arvutada saab: http://www.nhlbisupport.com/bmi/bmi-m.htm). Kas te üldse kujutate ette umbes, mis riided hästi istuvad, kaaludes nõutud indeksi ja pikkuse 176cm juures 56 kilo. Kuhu ma täpselt peaksin panema need ülejäänud kaks kilo? Rindadesse nad ei lähe nagunii ja puusadesse ma neid ei taha – proportsioonid peavad säilima. Seega ma leian, et kuigi kampaania ise on igati tänuväärt ja absoluutselt õige, ei maksa liiga palju liialdada. USA muuseas arutab lausa NYC-i linnavalitsuse tasandil, et modellide miinimum BMI peaks olema 18,5. 57 kilo? Kohustusliku BMI võiks panna kuskile 17.5 kanti. Mis on viga pikkuse juures 176cm kaaluda 54 kilo? Eks ta kõhna ole, aga me oleme modellid mitte kassapidajad. Mitte, et mul oleks midagi kassapidajate vastu, imetlen siiralt nende vastupidamist, aga meile on tähtis välimus. Kuigi Brasiilia modell Ana Reston, kes suri eelmisel aastal otseses mõttes nälga, oli otseses mõttes ja absoluutselt iga mõõdiku järgi liiga kõhna – kehamassiindeks vaid 13,4 ja kaal 39 pikkuse juures 176 cm. Nicole Richie on algaja võrreldes sellega. Kuigi enamuse Itaalia, Inglismaa, USA ja veel mõndade disainerite nõutav size zero suckib. Ja sellest, et ainevahetus on lihtsalt nii hea, on enamusel juhul lihtsalt jura. Aga toitumisest homme.