Kuidas mu kätt paluti e. 4/4

Kuidas mu kätt paluti e. 4/4

Kaheksast mu sünnipäevaõhtul on Alar akna all ja ma jooksen talle vastu. Hüppan talle sülle ja ta keerutab mind, nagu mu isa tegi, kui ma väike olin.

«Näed siis, elus ja terve,» muheleb Alar sügavamõtteliselt. Jutustan talle kõigest, mis vahepeal juhtunud on. Peaaegu kõigest. Seda, et ma Charli ootasin — sellest ei jutusta. Seda pole vaja. Ta ainult noogutab ja poetab vahepeal möödaminnes mõne küsimuse või kommentaari. Me sööme õhtust Contraventos ja siis sõidame ära. Lihtsalt ilma kindla sihita ära, nagu me peaaegu iga kord teeme. Ma arvan, et tänaseks ei ole Tallinna lähistel enam rannasoppi, kus me poleks kohvi joonud. Praegu aga see rannasopp veel leidub. Ta peatab auto ninaga mere poole ja ei ütle midagi. Ma proovin talle sülle ronida, aga ta tõstab käe:

«Oota korra,» ja hakkab midagi tagaistmelt otsima. Varsti on tal käes kaks klaasi ja šampus. Moët. Nagu päris. Ta avab pudeli suure pauguga ja natuke sooja saanud šampus voolab üle. Ta kirub ja ma naeran. Ma näen seda enne, kui ma joon. Ma näen seda isegi veel enne, kui ma proovin juua. Šampuseklaasi põhjas on sõrmus. Selle ebamäärased piirjooned on näha läbi kiiresti tõusva peenikese mullirea. Ehmunult panen klaasi meievahelisele käetoele ja Alar vaatab mulle küsivalt otsa.

«Seda, et . . . ma ei joo,» ütlen ma endagi üllatuseks natuke takerdudes. «Et ma, jah, ee . . . otsustasin, et ma ei joo enam,» teatan kindlalt ja vaatan igaks juhuks välja, kus on juba tunde pime ja loksub meri. Alar võtab klaasi ja ulatab mulle tagasi.

«Su sünnipäev on täna, selle terviseks.»

Ohkan alistunult ja maitsen šampust. Siis aga viskan otsustavalt pea kuklasse ja proovin ainsa sõõmuga ära juua kõik ülejäänu. Kui peab, siis peab. Hetk enne seda, kui jõuan teeselda, et klaas on tühi, hakkan ma läkastama, Alar peksab mind käega vastu selga ja ma olen mõne järgmise hetke jooksul kindel, et ma suren. See surm oleks küll väärt Darwini auhinda. Kui olen pool šampust ja sõrmuse välja läkastanud, ei jää mul enam muud üle kui kaasa mängida.

«Sellist sünnipäevakingitust poleks ma küll oodanud,» siristan ma rõõmsalt, ennetades võimalikku küsimust. Siis hakkan ma rääkima. Mul on endalgi imelik, aga ma räägin ja räägin ja ei saa vahepeal ise ka aru, millest ma räägin. Kui näen Alari näos leplikku lootusetust, otsustan, et ta on murdunud, ja pakun, et jalutame randa. Alar ohkab, võtab šampuseklaasid ja veel pooliku pudeli ja jalutab mulle aeglaselt järele. Mina räägin igaks juhuks veel midagi merest ja meie kodumaa ilust. Endal on ka lääge.

Loe

Lilledest ja linnadest ja laia ringi küsimus

Lilledest ja linnadest ja laia ringi küsimus

Hea anonüümne kommentaator minu blogis, eelmise blogi taust oli selline. Kuna tunnen neid kõiki, räägin kõrvaltvaataja pilguga. Ja kuna see on inimeste isiklik saladus, isegi, kui nad seda kunagi ei loe, kaob ka see blogi laupäeva hommikuks. Ja lugejatele on küsimus: kas peaks lihtsalt laskma minna?
Ta tutvus nendega umbes samal ajal. Öelda, et ta uus manager oli karismaatiline, oleks olnud nagu öelda, et Marilyn Monroe on okei. Okei olid selles ettevõttes teised ja kolmandad tasemed. Tema ei olnud teine ega kolmas, tema oli esimene ja karismaatiline oleks olnud lihtsalt solvang. Nad ei märganud üksteist kohe. Tüdruk, Victoria, oli leidnud sõbra. Sõbra, kes jagas tema huvisid, sõbra, kellega koos naerda, mängida, loomaaias loomi toita, öösiti katusel veini juua. Ja lõpuks joodi hoopis hommikukohvi vaadates kodus Discovery Channelit. Ja nii iga hommik. Ja nii nad tegelikult ei märganudki üksteist kohe. Vahel nad tülitsesid. Siis kui Vic ei saanud katalooge, mis olid tema meelest mitte ainult talle sobivad, vaid talle loodud. Nad ei tõstnud kunagi häält, nad tülitsesid pilkudega ja nappide repliikidega. Ja siis olid paremad päevad, kus nad käisid koos shootidel ja mõnikord reisidel. Ja rääkisid tähtkujudest ja rääkisid filmidest ja rääkisid linnadest, lindudest ja vanaks saamisest. Selleks, et järgmisel päeval jälle tülitseda. Ja kunagi ei juhtunud midagi. Lihtsalt vahel, ainult vahel, jäi Vici lause pooleli kui ta mööda läks, rääkides midagi kiiresti telefonis ja naerdes modellidega ja mõned korrad, Vic oleks võinud vanduda, et mõned korrad, seisis mees natuke kauem uksel kui ta oleks pidanud. Sekundi või kaks. Nagu kõheldes. Läks mööda aasta, läks ka järgmine talv kuni tuli kevad. Kevad koos linnade ja lindudega. Ja ühel järjekordsel õhtu, saatis ta sõnumi. Ilmselt purjus sõnumi. Ilmselt just sellise sõnumi, mida saadetakse, kui telefon jäetakse blokeerimata ja ei jooda liiga tihti. „Ma ootan sind,” kirjutas ta. Nii lihtsalt kirjutaski. Vic sai sõnumi kätte täpselt minut hiljem. Ja kolm minutit hiljem istus ta autosse ja sõitis ära. Lihtsalt sellepärast, et vahel on targem minna. Vahel on targem minna, kuigi iga rakk tahaks jääda. Ma arvan, et iga ta rakk tahtis jääda. Aga tema läks ja ei vastanudki midagi. Ostis teepealt kaasa kohvi, seisis mere ääres ja kuulas Rolling Stonesi. Vähemalt nii ma arvan. Ja siis ta läks koju. Ja päevad läksid edasi. Discvery channel, kataloogid, linnad ja linnud. Ta ei kutsunud ted enam kunagi. Oleks Vic teadnud, et ta ei kutsu enam kunagi, oleks ta tookord läinud, ma ei tea. Nad ei tülitsenud enam eriti, nad ei olnud enam eriti midagi. Ei sõbrad, ei vaenlased, niisama. Aga ikkagi jäi Vicil lause pooleli ja talle tundus ikka veel, et kui mitte sekund, siis vähemalt pool, mees kõhkleb. Aga talle võis ka tunduda. Ja siis tuli suvi ja ta sõber palus ta kätt. Niisama, ilma välguta, ilma ilutulestikuta, nagu päris elus, keset igapäevaseid asjatoiminguid. Ja Vic võttis sõrmuse, sõrmus oli liiga suur, ja pani selle endale sõrme. Ise. Ise tundus vähem püha. Ja lükkas päeva võimalikult edasi. Ja see päev on nädala pärast. Sõber on ära juba teist nädalat, pikk tööreis nagu ikka aeg-ajalt. Ja Vic pidi mingis absurdses reklaamis Crocse kandma. Õnneks ei olnud see seda liiki deal nagu staaridel Coca Cola, Red Bulli või Rolexiga, et annad sõrme ja teine sõrm ei tohi ka muud brändi tarbida. Läksime peale reklaami edukat shootingu-päeva tähistama, tantsisime nagu keegi ei vaataks, jõime mojitosid, nagu oleks varemgi hulgim joonud, ja enne kui ta aru sai, oli ta saatnud oma managerile sõnumi. „Kas sa ikka veel ootad?” ja viskas telefoni ära. Ta ei julgenud kunagi teada saada, kas ta ootab. Nädala pärast on pulmad.
Ta tuleb homme minu juurde. Jooma veini ja ma tean, ma muidugi tean, et küsima, kas ta peaks minema ja küsima, et kas ta siis ikka veel ootab. Küsima, enne kui kõik on pöördumatult kadunud ja ta ei saagi kunagi teada. Või peaks ta vahetama agentuuri ja unustama ära, et oli keegi selline, kellega lause pooleli jäi ja kellega räägiti lindudest ja linnadest. Ja abielluma. Millist nõu peaks andma?

Loe

Abielud ja päris elud

Abielud ja päris elud

Ma ei teagi kumba üle ma rohkem imestasin, kas selle üle, et paluti mu abielus ema kätt täiesti ohutust suunast või minu oma absoluutselt ohtlikust, aga seal me siis mõned päevad tagasi istusime, vaagides üksteise meeste plusse ja miinuseid.

Tavaline nädalavahetus. Õhus pole tormi. Fashion TV töötab. Internet ei jookse kinni. Päev nagu iga teine päev. Kuni heliseb telefon. Helistab ema, mis iseenesest viitab samuti igale teisele päevale, ainult, et emal on dilemma. Ema kätt palus pool-tuttav „iseenesest meeldiv mees”. Ema, lubage täheldada, on abielus minu isaga ja lisaks sellele peaks olema ka äärmiselt haritud ja arvestatava silmaringiga naisterahvas. Samas selle intelligentse abielus naise dilemma seisneb selles, et kuidas sa ütled viisakale ja meeldivale inimesele „ei”. Naeran kaasa, narrin ja tögan kuni saan aru, et ma ainult raputan soola ja mure on tõsine.
Vaseseke piinlebki ja kaalub, kas peaks äkki lahutama minu isast ja vastu võtma „iseensest meeldiva meesterahva” ettepaneku, kes „imetleb mind tõsiselt, oleme päris mitu korda konverentsidel kohtunud ja ta on juba ühe korra ettepaneku teinud ka”. Nojah, kuidas sa ikka kaks korda järjest ära ütled, muidugi. Narrin nüüd juba viisakamas vormis veel natuke ja lõpetame kõne.
Ülejärgmisel päeval helistan tagasi ja pakun, kas võiks kohtuda. Ma oleksin ju võinud kuulda müristamist, aga ei. Esimest korda paluti tõsiselt ja südamest (või ta tegi osavalt näo, et südamest) mu kätt kui ma olin 18. Ma ehmatasin nii ära, et proovisin shampuseklaasis oleva sõrmuse enesekaitseks koos shampusega alla neelata (pikemalt peatselt raamatus). Järgmine arvas, et on romantiline pimedas vannitoas mind kallistada ja sõrmus ulatada. Esiteks pidin ma ehmatusest rabanduse saama, teiseks otsisime me selle tulemusena põrandale kukkunud sõrmust tükk aega mööda vannitoa / WC pragusid ringi. Ma pakkusin ettevaatlikult, et äkki ei maksaks ja ta arvas, et kui ei maksa, siis ei maksa. Siis romantilisel nädalavahetusel Pariisi Eiffeli tornis. Klassikaline vastus minu poolt ala „ma armastan sind vaid kui sõpra”. Ja siis nüüd mere ääres päikesetõusul. Teine klishee kohe peale Eiffelit. Ma olen siiralt meelitatud, et nad kõik pidasid mind selle vääriliseks. Selle eest äitäh. Aga. Aga ma arvan, et nii nagu suhte lõpud määravad ära möödunud suhte kvaliteedi, nii määravad abieluettepanekud ära tulevase abielu kvaliteedi ja kestvuse. Romantilistes kunstlikes oludes võid sa lubada mida iganes. Meri on põlvini ja sa oled maailma kuningas...kuninganna. Ma tahan, et mu kätt palutaks juurviljaleti vahel. Prügi välja viimast tulles. Keset ummikut autos. Ma tahan, et mu kätt palutaks päris elus ja ma tahan tunda, et „tulgu või välk – jah” mitte neelata ehmatusest profülaktika mõttes sõrmuseid. Ma tahan, et nii nagu ma päris elus olen abielus, tunneksin ma ka päris ja mitte kunstlikes oludes, et „see on just see juurviljalett, mida ma tahaksin just temaga külastada terve ülejäänud elu...või vähemalt pool”. Vähem kitshi, rohkem päris. Ema ei võtnud abieluettepanekut vastu. Peale kõhklemist otsustas ta siiski, et 4 konverentsi pole piisav põhjus abiellumiseks. Mina mõtlen alles. Ja ootan, et seda korrataks veel kord puuviljaleti vahel...või prügi välja viimas...või ummikus seistes....päris elus...

PS. Mis olukordades teie kätt on palutud?

Loe