Clive Owen, ideaalid ja loomapiinamine
Ma ei saa midagi parata, et viimasel ajal on konnade ja printside teema kuidagi aktuaalne ja tagasi muinasjuttude algusesse. Kui su vanemad olid omal ajalprogressiivsed, ei kiusanud nad sind illusioonidega vaid tutvustasid võimalikult kiiresti reaalsusega. Hunt sööb vanaema ära (allegooria halastamatu kapitalistliku olelusvõitluse kohta). Jällegi hunt, kõige halva kehastus, puhub põrsakeste maja ümber (allegooria kinnisvaramullidele). Aga need, kelle vanemad ostsid roosasid plikariideid, tutvustasid oma pahaaimamatut järelkasvu ilmselt ka elu pehmema poolega – illusioonidega. Suudled konna, konn muutub printsiks. Suudled lumivalgukest, ärkab ellu (p.s. mingi uuring tõestas, et maailm ei elaks zombie rünnakut üle).
Kuigi minu vanemad varustasid mind täieliku Garfieldi kollektsiooniga, ei peitnud nad ilmselt venna muinsjuturaamatuid piisavalt kaugele ja veel natuke ega tagasi uskusin ma, et konnast printsiks ei kuulu mitte muinasjutu vaid reaalsuse valdkonda. Muidugi inimesed muutuvad paremaks / tugevamaks / ilusamaks kui neid suunata / aidata / proovida kasvatada. Püha enesepettus.
Kõik algas sellega, et leidsin mina konna. Või mis nüüd leidsin, oli teine nii keset teed, et ei lähe ei mööda ega ümber. Konn oli kena – selline pealt siiru-viiruline, aga tundus, et sest kullakarvaline, tuleb ainult paar kihti tolmu maha pühkida. Ja nii need kuud läksid. Suudlen konna ühe korra. Midagi ei juhtu. Mina hoian hinge kinni, konn vaatab juhmi näoga vastu. Ilmselt on midagi tehnikaga korrast ära või konn oli liiga paksu nahaga. Suudlen teisegi. Vaene loom ei saa ikka veel aru, mida temast täpselt tahetakse. Et mis mõttes nüüd peaks minema iseloom heaks, tekkima MaybachRollsX5 ja Clive Oweni naeratus? Vihjad, palud, nääksud, virised ja ähvardad. Iseloom ei muutu. Halvimal juhul ainult peitub hetkeks. Kas ja kui palju on mõtet proovida teist inimest muuta? Kas üldse proovida muuta? Milles teine süüdi on, kui sinul on ideaaid? Inimesed oluliselt ei muutu ja proovida neid muuta on illusioonid, mid lõppevad jätkusuutmatu vägistamisega. Tahad printsi, otsi potentsiaalne print. Ei leia printsi, ära tapa ka vaest konna oma ideaalidega. Õppetund oli valus, aga see-eest meeldejääv. Kui konn hakkas surnut teesklema ja suudluste eest kõrvale põiklema, sain ma aru küll, et tegelikult konnal ei ole midagi selle vastu, et ta konn on ja kõik mis ma teen on asjatu loomapiinamine. Nüüdsest ainult printsess oma printsile.
