Kuidas mu kätt paluti e. 4/4
Kaheksast mu sünnipäevaõhtul on Alar akna all ja ma jooksen talle vastu. Hüppan talle sülle ja ta keerutab mind, nagu mu isa tegi, kui ma väike olin.
«Näed siis, elus ja terve,» muheleb Alar sügavamõtteliselt. Jutustan talle kõigest, mis vahepeal juhtunud on. Peaaegu kõigest. Seda, et ma Charli ootasin — sellest ei jutusta. Seda pole vaja. Ta ainult noogutab ja poetab vahepeal möödaminnes mõne küsimuse või kommentaari. Me sööme õhtust Contraventos ja siis sõidame ära. Lihtsalt ilma kindla sihita ära, nagu me peaaegu iga kord teeme. Ma arvan, et tänaseks ei ole Tallinna lähistel enam rannasoppi, kus me poleks kohvi joonud. Praegu aga see rannasopp veel leidub. Ta peatab auto ninaga mere poole ja ei ütle midagi. Ma proovin talle sülle ronida, aga ta tõstab käe:
«Oota korra,» ja hakkab midagi tagaistmelt otsima. Varsti on tal käes kaks klaasi ja šampus. Moët. Nagu päris. Ta avab pudeli suure pauguga ja natuke sooja saanud šampus voolab üle. Ta kirub ja ma naeran. Ma näen seda enne, kui ma joon. Ma näen seda isegi veel enne, kui ma proovin juua. Šampuseklaasi põhjas on sõrmus. Selle ebamäärased piirjooned on näha läbi kiiresti tõusva peenikese mullirea. Ehmunult panen klaasi meievahelisele käetoele ja Alar vaatab mulle küsivalt otsa.
«Seda, et . . . ma ei joo,» ütlen ma endagi üllatuseks natuke takerdudes. «Et ma, jah, ee . . . otsustasin, et ma ei joo enam,» teatan kindlalt ja vaatan igaks juhuks välja, kus on juba tunde pime ja loksub meri. Alar võtab klaasi ja ulatab mulle tagasi.
«Su sünnipäev on täna, selle terviseks.»
Ohkan alistunult ja maitsen šampust. Siis aga viskan otsustavalt pea kuklasse ja proovin ainsa sõõmuga ära juua kõik ülejäänu. Kui peab, siis peab. Hetk enne seda, kui jõuan teeselda, et klaas on tühi, hakkan ma läkastama, Alar peksab mind käega vastu selga ja ma olen mõne järgmise hetke jooksul kindel, et ma suren. See surm oleks küll väärt Darwini auhinda. Kui olen pool šampust ja sõrmuse välja läkastanud, ei jää mul enam muud üle kui kaasa mängida.
«Sellist sünnipäevakingitust poleks ma küll oodanud,» siristan ma rõõmsalt, ennetades võimalikku küsimust. Siis hakkan ma rääkima. Mul on endalgi imelik, aga ma räägin ja räägin ja ei saa vahepeal ise ka aru, millest ma räägin. Kui näen Alari näos leplikku lootusetust, otsustan, et ta on murdunud, ja pakun, et jalutame randa. Alar ohkab, võtab šampuseklaasid ja veel pooliku pudeli ja jalutab mulle aeglaselt järele. Mina räägin igaks juhuks veel midagi merest ja meie kodumaa ilust. Endal on ka lääge.
