5 fakti minust, millest ei peaks rääkima

reede, 10. august 2007

5 fakti minust, millest ei peaks rääkima

1. Mind on Milano lennujaama passikontrollis kinnipeetud tagaotsitava kurjategijana.

Nüüd öeldakse tavaliselt, et tegelikult ei otsitud üldse mind ja see oli eksitus, aga ei olnud eksitus. Nad otsisid mind. Mind võeti passikontrollis kinni, kommenteerimata midagi rohkemat, kui et ma olen tagaotsitav ja „no big deal”. Viidi politseijaoskonda ja paigutati üksikusse ruumi nagu ikka vägivaldseid ja muidu ohtlikke kurjategijaid. Tunni aja pärast tuli politseinik ja küsis, kas ma tahan üles tunnistada. Ei tahtnud. Kõik see, mida ma oleks tahtnud, oleks huvitanud rohkem minu poiss-sõpra A3., vanemaid, psühhiaatrit ja manageri, mitte politseid. Politseinik vaatas mulle kõõrdi ja kahtlustavalt otsa ja vihjas: „kassett”. Nope, ei aita. Veel mõni vihje? Pornot teinud ei ole, koduelu seksistseene filminud ka mitte. Peale tükk aega venitamist jõudsime lõpuks tegeliku asjani. Ma olin laenutanud videokasseti, mida ma ei olnud õigeaegselt tagastanud. Oleks siis kohe nii öelnud! Ma oleks kassetilaenutusest läbi läinud. Kassett ise oli lausa kaasaski (mille eest ma oleks äärepealt jälle pihta saanud – võõra vara maalt välja viimine). Hoiti mind siis niikaua kinni kuni politseiesindus (4 politseinikku ja koer) läksid kassetti rühmaviisiliselt tagastama ja raporteerisid, et väärt vara „Play Dead”, vabandust, „Die Hard” on turvaliselt omal kohal tagasi. Sain 100 eurot trahvi ja võimaluse jäädvustada oma portfolio ja sõrmejäljed andmebaasi. Hea Videoplanet, tahaksin rõhutada, et ma pole kunagi, mitte kunagi, teie DVD-de tagastusega hilinenud, ja kui ka olen, siis rohkem ei tee.

2. Mulle meeldiks proovida vahekorda naisega.
Üks asjadest, millest ma olen mõelnud, aga väga kena naise ja võimaluse puudusel tegemata jäänud. Tegelikult ükskord olin ma juba vaimselt valmis T. (vt. ka Kuldkalakesed, Hemingway ja suhete lõpud) uue naisega, aga nad suutsid just siis peale mitmeaastast kooselu lahku minna, enne kui asi meie põgusast suudlusest kaugemale läks. Hea valmismõeldud plaan läks vett vedama.

3. Ma olen T. ülipopi sportauto nokkapidi kraavi sõitnud.
Juhtus. Aga kes tal käskis viia mind ringrajale ja karjuda „vajuta nüüd, vajuta nüüd!”. Ma näen, et see oli ikka enamuses tema viga. Tema ei näe, aga ta ei näe üldse paljusid asju.

4. Ma unustasin oma endise poiss-sõbra A3. sünnipäeva kolm aastat järjest ära.
Mitte meelega, kogemata ja põhjalikult. „Eiei, kallis, ma ei unustanud Su sünnipäeva ära, kuidas Sa üldse sellepeale tulla saad. Ma olen Sulle isegi spetsiaalselt ostnud National Geographicu fotoväljaande.” See oli esimesel aastal. Teised kaks ma ei viitsinud enam valetada. Oma õigustuseks võin öelda, et ta oli sündinud jõululaupäeval ja siis oli muustki mõelda. Jeesusega on tal sama palju ühist, kui sellega, et Jeesus sündis jõululaupäeval (viimase info kohaselt sündis ta tegelikult 3. märtsil...Kusjuures mu ema sündis kolmandal märtsil, aga ainus, mis ka temal on Jeesusega ühist on see, et ka tema elu on olnud üks paras hädadeorg).

5. Ma lõin üleeile oma hambaarsti. Ta küsis, kas mul on valus ja minu meelest ei olnud suu lahti „mgmmmm..” piisavalt ilmekas heli väljendamaks mu tõeliseid tundeid. Kuigi, arst on hea. Lausa võlur. Kui ta poleks hambaarst, võtaks ma ta oma ihuarstiks. Kuigi ma kahtlustan, et nii osavate käte ja heade silmadega suudaks ta olla veel ka vähemalt ilukirurg, psühholoog ja palju muudki. Ajukasvajaga jääks juba ilmselt hätta.