Öine


Sellest ajast, kui me teineteist viimati tundsime on kuu teinud juba mitu ringi. Päike on vahel väljas, aga enamjagu on lihtsalt pime ja rõske. Olen valgustanud kõik maandumisrajad, et leiaksid tee. Ja sina oled tulnud hiljem, palju hiljem ja kustutanud nad taas, arvates, et ma olen unustanud nad lihtsalt põlema. Vaikselt ja mind äratamata. Ja mina olen arvanud, et see tuttav lõhn läbi une on lihtsalt killuke öiseid nägemusi. Osad liblikad elavadki vaid ühe suve ja neilt rohkemat oodata oleks nagu uskuda vanadesse posimissõnadesse, mis viivad kogu valu. Liblikad ongi üheks suveks. Vähel üheks päevaks. Vahel üheks suveööks. Sellepärast nad ongi liblikad. Ja kui suvi on möödas, tuleb neist lahti lasta, sest hoida mälestustest kramplikult kinni on nagu liblikas su herbaariumis – surnud mälestus kunagisest ilust. Uued liblikad sünnivad väikestest hallidest nukkudest, kellest ei ootakski värvilisi tiibasid. Tuleb lihtsalt uskuda, et varsti on jälle suvi ja varsti on jälle liblikad. Ja kui elu kaardid õigesti seab, ärkavad ka vanad taas. Tuleb vahel lihtsalt uskuda ja minna lasta.

Loe

Mis on ühist Kaur Kenderil, Sass Hennol ja Rain Lõhmusel?


Õige vastus on, et mul on väga hea meel, et nad kõik on mu raamatut lugenud ja ka natuke positiivset tagasisidet andnud, mille leiab uuelt raamatu koduleheküljelt:

http://www.milanaraamat.ee/arvustused/

P.S. Kuuldavasti tuli esimene raamat värskelt trükipressi alt.. ei suuda isegi ära oodata, et näha ja tunda...

Loe

Video raamatu reklaami pildistamisest


Jagaksin teiega videot minu raamatu reklaami filmimiselt.Protsessi tulemusena valmis reklaam, mida peatselt on näha Eesti Päevalehes....ja siin-seal veel :)

M.

Milana reklaami filmimine from Milana Davari on Vimeo.

Loe

Milana soovitab


Kuna mulle on hakatud üha rohkem meilima suhtemuredega, siis mõtlesin alustadagi rubriigiga „Milana soovitab“. Lugupidamisest kirjutajate vastu ei võta hetkel päris küsimusi vaid Google otsingu tulemused, mis on juhtinud minu leheküljele. Aga alati on tore saada mõtteid ja muresid ja küsimusi, lausa väga tore. Seega xmilanax@gmail.com ja vastused siis laupäeval või pühapäeval.

Google: Sul on ilusad silmad – Loe palun ühte mu lemmikpostitust - http://milanapaevik.blogspot.com/2008/12/kohtinguneedus-ja-ilusad-silmad.html

Google: Millest naistega rääkida – Räägi vähem, kuula rohkem. Küsi juurde, tunne huvi, nooguta ka seal, kus tahaksid haigutada, ole empaatiline ja tee aeg-ajalt nalja. Ja kui teed, siis tabavat.
milline manner jaguneb kaheks maailma jaoks?millisteks? – Euraasia – Euroopa ja Aasia.

Anorektiku blogi – Jumal hoidku selle eest. See on nagu otsida „psühhopaadi“ või „skisofreeniku päevikut“. Anoreksia on tõsine ja letaalne haigus ja selles ei ole midagi huvitavat ega romantilist.

Loosimine 2009 – Vabandan, aasta loosimine on tõesti hilinenud. Loosimise küsimused lähevad üles teisipäeval-kolmapäeval.

Mida mehed usuvad – Seda mida naine ütleb kuni ei ole vasupidiseid tõestusi. Nad ei harrasta tavaliselt üle-analüüsimist ja neid ajab närvi, kui naised seda teevad. „Armastan“. Järelikult mees usub, et armastad. Ta ei hakka analüüsima kas ikka või kui sügavalt või kas rohkem kui eelmist või järgmist vms. „Käisin juuksuris“. Järelikult käisid juuksuris. Ta ei hakka analüüsima, et kellega ja kus juuksuris ja kas üldse juuksuris.

Tahan last aga meest pole – Reaalne mure. Variant on „laenata“ spermat sobivalt tuttavalt läbi kokkuleppelise sihtotstarbelise lapse saamise. Selleks ei pea isegi seksima vaid ka kunstviljastamine on teoreetiliselt variant. Variant on ka leida spermadoonor läbi mõne spetsialiseerunud kliiniku nagu Elite või Novavita. Varant on ka lapsendada.

Heiti Kender sünnipäev – 15. november.

Helista pärast seksi – las helistab, kui tahab. Kui ei helista, on ta moron ja edasise südamevalu vältimiseks las minna.

Kuidas lasta lahti – Good one. Kui saate teada, palun jagage seda emailil xmilanax@hotmail.com

Kuidas armastada kahte meest – kirglikult. Olgu, kui tõsiselt, siis ma ei usu, et see on jätkusuutlik. Kuigi, mis seal salata, esineb juhtumeid, kus inimestel on paar peret, eriti kui elatakse mitme maa vahel nt töö pärast. Aga klassikaliselt ma usun, et see ei ole jätkusuutlik. Mingi hetk tuleb otsustamise hetk. Inglid võivad jääda. Sellised, kellest pikkadel talveõhtutel romantilise muusika ja kamina taustal mõtled, aga see pole armastus, see on midagi muud. Armumine on ka midagi muud.

Nälgimise ime – Nälgimisega ei ole imesid. Nälgimisega on nälg ja kahjustunud tervis.

Iga teine päev kender – Liiga tihti.

Seks pärast petmist - I-m-e-b. Kui ise petad, jääb sind see alati suhtes tagantjärgi kummitama ja kuigi seks võib olla sama ok nagu alati, varjutab see vähemalt alateadlikultki suhet. Kui teine pool petab...ma ei tea, mul isiklikult ei ole midagi peale seda enam öelda, seksist rääkimata.Jah, võib-olla saate üle, jah, võib-olla on paremaid aegu, aga see näitab, et fundamentaalselt on suhtesse mingi jama sisse kirjutatud.

Noh kas ei saa siis – Kui seda peab küsima, siis ilmselt ei saa.

Loe

Jama jama!


Üks jama teise otsa. Esiteks selgus, et raamat ei tulegi trükivärskena trükikojast 23-11. vaid hoopis 27.11. Samuti ei tule sealt mitte korralikku kogust vaid 500 ja veel ei tea, millal saab järgmise koguse. Seega raamat väljas 27.11., aga plaanitud suurema tiraazhi asemel ainult 500. Seega, vabandan, kellele ei jätku :(

Raamatu reklaam läheb isegi raamatupoodide jõulukataloogidesse, nii, et ei teagi, mis saab....

Loe

Head tüdrukud ei mõtle seksist



Öelda, et ma magasin halvasti oleksin liialdus. Neil üksikutel hetketel, kui ma magasin, olen ma kindel, et nägin painakaid ja ärkasin sellele, et ma olen lootusetult hiljaks jäänud. Kell ei helisenud ja väljas on pime, sest on halb ilm.
Väljas on pime, sest oh häda, ma magasin järgmise õhtuni välja. Lõpuks kell, mis ei olnudki katki siiski helises, tabades mind kesk järgmst painakat, või ma nägin lihtsalt unes, et kell helises.

Ma pesin juuksed, sirgendasin, lokkisin ja läigitasin. Riided, riided, mida ma õhtul valmis ei vaadanud. Liiga lahti, liiga kinni. Liiga avatud, liiga pikk. Ja ehted, ehetest ei hakka ma üldse rääkimagi. Kuld on liiga show-off. Teemanditega pärlikee ütleb, et ma olen liiga high maintenence. Ma ei taha ju olla liiga high maintenence. Ma tahan olla malbe ja haavatav. Naerda kõigele, mis ei ole nii naljakas ja mängida kingaga ilma, et mõtlekski seksist. Head tüdrukud ei mõtle seksist. Head tüdrukud mõtlevad suudlemisest. Pikalt suudlemisest. Minut 6 kalorit. 30 minutit 180 kalorit. Parem kui aeroobika. Sellest mõtlevad head tüdrukud ja mina olen hea tüdruk. Punased huuled ei ole hea, punased huuled ütlevad, et mul on huulepulk ja see nakkab. Ja juba on poolteist tundi ärkamisest möödas. Järgmistest tundidest ei mäleta ma palju midagi. Ma teen, mida pean tegema, ma mäletan, mida pean mäletama ma naeratan seal, kus pean naeratama.

Kella kolmeks olen ma kindel, et enam ei tulegi õhtut. Enam kunagi ei tule õhtut. Mu kleit on natuke kortsus, ma ajasin endale peale kohvi ja ma lähen korterisse riideid vahetama. Liiga lahti, liiga kinni. Punanae huulepulk ei ole hea. Ja õhtu ei tule kunagi ja aeg on minu vastu.

Aga õhtu tuli. Tuli selleks ajaks kui ma olin jõudnud ennast kolmas kord meikida ja teine kord riideid vahetada. Ja kell sai viis. Ja kell sai kuus ja kell sai tund aega rohkem kui temaga kohtumisest. Ja kell sai kaks korda rohkem kui temaga kohtumisest. Isegi õhtune ajaleht jõudis tulla.

„Kuule,“ vastas telefon mu „terele“. Mitte liiga innustunud terele. Innustumine peale kahte tundi ootamist on meeleheide. Pahurus on...varjatud meeleheide. „Ma olen haige ja ei tule. Teeme kunagi teine kord“.

Nii palju siis meestest. Ja naistest.

Loe

Kuidas mu kätt paluti e. 4/4


Kaheksast mu sünnipäevaõhtul on Alar akna all ja ma jooksen talle vastu. Hüppan talle sülle ja ta keerutab mind, nagu mu isa tegi, kui ma väike olin.

«Näed siis, elus ja terve,» muheleb Alar sügavamõtteliselt. Jutustan talle kõigest, mis vahepeal juhtunud on. Peaaegu kõigest. Seda, et ma Charli ootasin — sellest ei jutusta. Seda pole vaja. Ta ainult noogutab ja poetab vahepeal möödaminnes mõne küsimuse või kommentaari. Me sööme õhtust Contraventos ja siis sõidame ära. Lihtsalt ilma kindla sihita ära, nagu me peaaegu iga kord teeme. Ma arvan, et tänaseks ei ole Tallinna lähistel enam rannasoppi, kus me poleks kohvi joonud. Praegu aga see rannasopp veel leidub. Ta peatab auto ninaga mere poole ja ei ütle midagi. Ma proovin talle sülle ronida, aga ta tõstab käe:

«Oota korra,» ja hakkab midagi tagaistmelt otsima. Varsti on tal käes kaks klaasi ja šampus. Moët. Nagu päris. Ta avab pudeli suure pauguga ja natuke sooja saanud šampus voolab üle. Ta kirub ja ma naeran. Ma näen seda enne, kui ma joon. Ma näen seda isegi veel enne, kui ma proovin juua. Šampuseklaasi põhjas on sõrmus. Selle ebamäärased piirjooned on näha läbi kiiresti tõusva peenikese mullirea. Ehmunult panen klaasi meievahelisele käetoele ja Alar vaatab mulle küsivalt otsa.

«Seda, et . . . ma ei joo,» ütlen ma endagi üllatuseks natuke takerdudes. «Et ma, jah, ee . . . otsustasin, et ma ei joo enam,» teatan kindlalt ja vaatan igaks juhuks välja, kus on juba tunde pime ja loksub meri. Alar võtab klaasi ja ulatab mulle tagasi.

«Su sünnipäev on täna, selle terviseks.»

Ohkan alistunult ja maitsen šampust. Siis aga viskan otsustavalt pea kuklasse ja proovin ainsa sõõmuga ära juua kõik ülejäänu. Kui peab, siis peab. Hetk enne seda, kui jõuan teeselda, et klaas on tühi, hakkan ma läkastama, Alar peksab mind käega vastu selga ja ma olen mõne järgmise hetke jooksul kindel, et ma suren. See surm oleks küll väärt Darwini auhinda. Kui olen pool šampust ja sõrmuse välja läkastanud, ei jää mul enam muud üle kui kaasa mängida.

«Sellist sünnipäevakingitust poleks ma küll oodanud,» siristan ma rõõmsalt, ennetades võimalikku küsimust. Siis hakkan ma rääkima. Mul on endalgi imelik, aga ma räägin ja räägin ja ei saa vahepeal ise ka aru, millest ma räägin. Kui näen Alari näos leplikku lootusetust, otsustan, et ta on murdunud, ja pakun, et jalutame randa. Alar ohkab, võtab šampuseklaasid ja veel pooliku pudeli ja jalutab mulle aeglaselt järele. Mina räägin igaks juhuks veel midagi merest ja meie kodumaa ilust. Endal on ka lääge.

Loe

Katkend raamatust 3/4


«Piiks,” teeb passikontrolli arvuti, kui ma olen jõudnud umbes kaheksakümne kuue tuhandeni.

„Piiks» ei ole hea. «Piiks,» teeb krediitkaart, kui ta läbi ei lähe. «Piiks,» teeb mobiiltelefon, kui ta hakkab tühjaks saama.

Passikontrollis istuv noormees, kelle suu on surutud tõsiseltvõetavust teesklevaks kriipsuks, uurib mu passipilti

«Kas ei meenuta mind?» küünitan ma üle passikontrolli leti ja naeratan oma võluvaimat Milano-naeratust. Kontroll vaatab mind veelgi kummalisemalt ja ma hakkan kahtlustama, et «piiks» ei ole ikka üldse hea.

«Kas te teate, et te olete tagaotsitav?,» vaatab mees mulle silmi kissitades otsa.

«Mis mõttes tagaotsitav?,» ei saa ma aru. «Kelle poolt taga otsitav?» Mu mõistus ja kiire taip soovitavad mitte teha järgmist nalja, „, etet «kas vähemalt TOP -10 tagaotsitav?»?” teha. See ei ole praegu ego mäng.

«Nii et teie ei tea sellest midagi, jah?,» lisab kontroll tõsiselt.

Kui mul ei oleks kuri kahtlus, et see on tõsine, oleks ma lausa solvunud.

«Tulge minuga kaasa,» otsustab passikontroll, ajab ennast halvasti varjatud ohkega püsti ja ronib oma putkast välja.

Mis mõttes tagaotsitav ja mis mõttes kaasa? Ma ei taha temaga kaasa minna. Ma ei taha temaga üldse kuskile minna, isegi kui ta ilusti paluks. Kuna küsimus ei ole tahtmises, võtan ma jälle oma koti ja jalutan vabatahtlikult kaasa. Pagana «piiks».

Mind rajalt maha võtnud passikontroll selgitab midagi kõrvalmajas olevale politsei korrapidajale. Politseinik raputab hukkamõistvalt pead ja vaatab mind pikalt. Mina vaatan vastu. Iroonia minus hakkab vahelduma paanikaga ja ma hakkan kiiresti läbi mõtlema oma paturegistrit. Makse olen ma maksnud. Valimas ei ole käinud. Kas sellepärast võib olla tagaotsitav, et ma valimas ei ole käinud? Edasi ei jõua ma mõelda, sest mind eskorditakse tagha ruumi. Sõrmejäljed, profiilifotod, üksikkong. Keegi ei küsi midagi. Keegi ei ütle midagi. Nad ootavad, et ma murduks. Kolm tundi, kaks koridoris märatsevat ilmselt Somaalia põgenikku ja kaheksa joodikut hiljem olen ma nõus üles tunnistama kõik, alates Kennedy mõrvast ja lõpetades püramiidskeemidega. Ja nad tunnevad, et ma olen murdunud.

Loe
 

©2009MILANA PÄEVIK | by TNB