Kaur Kender versus Heiti Kender
Minu eelmise blogi põhjal tekkis diskussioon teemal Kaur Kender versus Heiti Kender. Maitse asi.
Öelda, et ma mäletan seda päeva nagu eile, oleks valetamine. Ma ei mäleta seda päeva üldse.Ma mäletan päeva, millal ma lugesin raamatut, mitte millal ma lõpetasin, või esimest korda värske ostetud raamatu avasin. Vahel tuleb raamat, mis muudab kirjanduse ajalugu ja kulgu. Kas see kulg siis meeldib või ei meeldi, aga kõik kulgeb edasi natuke teist moodi. „Iseseisvuspäeva“ kulg ei meeldinud. Ega ilmselt ei pidanudki. Nagu ikka ei pea uued shokeerivad kunstivoolud. Nagu ei meeldinud „There is no country for old man“ või „There will be blood“. Aga midagi nad ometigi muutsid nii kirjanduse kui filmikunsti suundumustes, isegi kui need suundumused on mööduvad. Ja Kaur lõi uue kirjandussuuna, grotesk realismi. Tahaks öelda getto-realismi, aga mis on Eestis getto ja kes olen mina, et selle üle targutada. Ja siis tuli Sass Henno ja siis sai neid palju. Heiti kirjutas ka. Heiti kirjutas raamatu „Lend“. Lend on soovituslik kirjandus, selleks ei kohustata. Kauriks kohustatakse. Kui just ei eelista Sauterit või Õnnepalu. Ma oleks eelistanud Sauterit või Õnnepalu, enne kui Kaur kirjutas „Ebanormaalse“. Ja valgus sai, ja lilled said, ja linnud said. Ja ma nägin, et see oli hea. Tõeline klassika klishee on raamatute kohta – „you´ll cry, you´ll laugh, it will change your life“. Ma vist ei nutnud, kindlasti ma naersin ja see ei muutnud mu elu. Ma oleksin lihtsalt väga tahtnud, et ma oleksin selle raamatu kirjutanud. Palju vähem kui Mati Undi „Tühiranna“ ja natuke vähem kui Kivirähi mõned raamatud, aga ma oleks päris rahul olnud.
Ja sellepärast (ja hämmastava IQ pärast, mis attitude tagant vahel välja ei paista, aga aeg-ajalt siiski vilksatab), eelistan ma Kauri. Ebanormaalne on osa mu kirjandusajalugu. Ja sellepärast saab Kaur andeks palju rohkem poosi ja poose ja suhtumisi. Väga palju rohkem.
Foto: Internet
