Kas ka teie laps unistab näljasurmast?


Meedias on juba tükk aega käinud vaidlus moemaailma standardite ja nõumiste üle. Kas surnuks nälgida on normaalne? Kas alaealisi modelle pesurelaamides kasutada on eetiline? Kust läheb piir?

Viimasel ajal on välismaa meedias taas tärganud aktiivne diskussioon teemal, kus peaksid minema moemaailma normid. Kaks peamist vaidlusteemat on ideaalsete naisekeha mõõtude määratlemine ja lapsmodellide kasutamine. Enamus maailma disainereid teeb oma riiete näidiseksemplarid kurikuulsale mõõdule size 0. Size zero tähendab üle 175 sentimeetristel naistel riietesuurust u. 32, seega tavaliselt ka ebatervislikult madalat kehamassi indeksit ja mõõtusid u. 80/60/86. Mõõtudelt on size 0 või isegi aeg-ajalt Size 00 näiteks Victoria Beckham, kelle mõõdud on 80/58/73, mis võrdub 7. aastase lapse kehaga. Rõhk ei ole samas mitte sentimeetritel, vaid sellel, et tavaliselt tähendab ka nii peenike olemine äärmiselt ebatervislikku toitumist ehk organismi tihti püsivat kahjustamist.
Kuigi on selge, et mõned naised ongi väga hea ainevahetusega ja loomult väga peenikesed, on nad siiski äärmised erandid. Samas on kogu moetööstus ehitatud üles neile eranditele ja nendele vastamine põhjustab võimatu ja ohtliku surve üljäänutele. Mis kõige murettekitavam, moemaailm ei ole eraldi maailm. See on maailm, mis loob ettekujutuse ilust ja välimusest. See on maailm, mis meid läbi ideaalide mõjutab juba väikesest peale. Minu 11-aastane õde tahab olla nagu Paris Hilton. Ta sööb, aga vähem kui võiks. Minu endise ülemuse 12-aastane tütar oli buliimiaga 6 kuud tilgutite all kuna uskus, et on liiga paks. Just nimelt uskus. Tugevemad inimesed suudavad absurdsetele nõudmistele vastu panna. Oleks ju tore, et kõik riided istuksid, aga kui selleks tuleb kahjustada kogu oganismi, riskida südamerabanduse ja lastetusega, siis pole see seda lihtsalt väärt. Kasvueas lastel on raskem mõsta tegu ja tagajärge kui Nicole Richie postrid on seinal. Ja kuidas saadakse peenikeseks? Kasvueas isegi mitte läbi tervisliku toitumise ja toitumise jälgimise vaid kõige otsesemalt läbi nälgimise. Pseudoprobleem? Vaevalt. Igal 4-5 USA lapsel on mingis staadiumis buliimia või harvemini anoreksia. Mõlemad on vaimsed haigused ja kumbagi ei mõelda ise välja. Mõlemad tekivad läbi ühiskonna ideaalide jälgimise. Just kasvu- ja noorukieas on see kõige tähtsam ja just siis ka kõige ohlikum. Piiratakse tavaliselt oganismile vajalikke aineid nagu raud, tsink ja kaltsium, tekkivad kasvu ja areguprobleemid, õppimis- ja keskendumisraskused ja meeleolumuudatused (http://www.4woman.gov/faq/Pix/anorexiafaqdia06.jpg) . See omakorda põhjustab probleeme koolis edasijõudmisega ja inisuhetes. Samas pole enamusele sellise välimuse nagu Fashion TV-s saavutamine isegi võimalik ja kahju organismile on veel eriti mõttetuks. Lõputu pingutamine millgi nimel, mis pole saavutatav. Ja nagu Nicoe Richiegi ilmselt, peeglisse vaadates nad isegi ei näe, et on peenikesed vaid näevad igas olukorras, et on lootusetult paksud.
Väga raske on defineerida, mis on tervislik kehakaal või kehamassi indeks (BMI). Kehamassi indeks ei võta muude puudujääkide kõrval ka paraku arvesse rasva ja lihase suhet kehas. Samas algas kogu spekulatsioon modellide kehakaalu teemal just kehamassiindeksist - eelmisel aastal keelati Madridi moenädala raames kasutada modelle, kelle kehakaaluindeks oleks alla 18, mille on maailma terviseorganisatsioon WHO defineerinud tervisliku kaalu piiriks. See tähendaks, et 175cm pikkuse juures peaks kaaluma 55 kilo. Iseenesest mitte võimatu ja kena. See küll diskrimineeriks loomulikult hea ainevahetusega ja väga saledaid neiusid, aga parem diskrimineerida neid, kui kõiki ülejäänusid plus meie ideaale järgivat järelkasvu, keda on väga palju rohkem kui loomulikult peeneid modelle. Ja kui keegi proovib öelda, et modellid ongi enamuses looduslikult nii kõhnad, sii andke andeks miks neid järjest nälga sureb. Miks siis esinevad just moeaailmas esinevad kõige rohkem või just moemaailm põhjustab otseselt ja kaudselt anoreksiad, buliimiad jms.? Enamus on niisama kõhnad? Bullshit. Sellisel juhul peaks see vähegi tavaeluga korreleeruma, sest ega kõik peenikesed kohe moellideks ei lähe ega saa, aga kui palju size 0 me näeme tavaelus tänaval, poekassades, raamatukogudes. Täiskasvanud inimene saab üldjuhul olles 175cm kaaluda vaid 40-50kg ainult väga piiratud toitumise või väga suure energiakulutusega, mis on mõlemad kahjulikud. Muud väita, nagu väitis ka üks Eesti naisteajakiri, vist Stiil, on vastutustundetu. Fakt. Kokkuvõte? Normaalne peenike mitte haiglaselt kõhn kena moemaailma standardiks. Size zero sucks.

(pildil laulja Amy Winehouse "enne ja pärast")

Loe
8 kommentaari

Tervislik toitumine IV - ideaalne päevakava



Kui varasemates kolumnites sai räägitud tervisliku toitumise ja kaalulangetamise üldteooriast, siis nüüd kõige praktilisem osa – täiuslik päevakava – mida süüa, mida juua, kuidas liikuda, mida jälgida.

Kõigepealt tuleks defineerida eesmärgid, nagu ikka. Kui eesmärk on ainult muuta eluviise tervislikumaks ja kaalu säilitada, võib endasse leebemalt suhtuda ja natuke patte lubada. Kui eesmärgiks on kaalu langetamine, tuleks oma käitumist, liikumist ja toitumist täpsemalt jälgida ja analüüsida.Muutused elustiilis ja toitumises võiks nii või naa läbiviia järk-järgult ja tasapisi, et et tekkiks trotsi või alla-andmise soovi.

Võtmesõna kaalulangetamisel on kulutada rohkem kui süüa. See ei tähenda, et mida vähem sööd, seda vähem tuleb liikuda. Organism vajab energiat ja selle piiramine mõjub halvasti tervisele, aktiivsusele, tujule jne. Seega, see ei ole pikaajaline lahendus. Kasulikum oleks süüa tasakaalustatult vajalikke, vältida ja piirata kahjulikke aineid (sool, suhkur, küllastunud, rasvad, kolesteool) ja kulutada energiat liikudes. Kahjulikest ainetest võiks soola piirata nii palju kui võimalik – harjuda vähem soolase toiduga, kasutada teisi maitseaineid- ja taimi. Suhkrut saab asendada näiteks meega. Küllastunud rasvasid asendada kasulike rasvadega – kasutada toidutegemisel ja salatikastmena oliiviõli, süüa rasvase sealiha asemel veiseliha, kalast ja kanast jätta järele väga rasvane nahk. Organism vajab tegevuseks küllastmata rasvasid, aga halvad rasvad vaid ladestuvad organismi. Eriti tuleks vältida korraga suhkru ja rasva tarbimist – nii ladestub rasv organismi ja soolestikku kõige kiiremini. Ehk siis söögi kõrvale juua piima või vett, aga mitte magusat mahla või karastusjooke. Hamburger ja coca-cola on kõige suurem karuteene oma organismile.

Äärmiselt hea lehekülg söödava toidu ning selle sisalduse jälgimiseks on:
http://www.calorie-count.com/calories/

Hommikut võiks alustada ainevahetuse käivitamisega, milleks sobib kõige paremini klaas sooja sidrunivett või ananassimahla enne hommikusööki.

Samuti on väga kasulik hommikune trenn, kuna enne sööki kulutatakse ära nö. eilsed kalorid ehk rasvad, peale hommikusööki aga hakatakse kulutama kõigepealt alles söödud sööki, siis alles rasvasid. Samas on hommikune trenn tihti raske ja seega võib selle asendada ka näiteks variandina all oleva vastuvõetavama variandiga.

HOMMIKUSÖÖK

kahest munavalgest omlett (tõestatud, et see vähendab söögiisu terveks päevaks) teraviljaleival (2x47 kalorit + 70 kalorit=164 kalorit)
või
neljaviljapudru (u. 110 kalorit)
või
krõpsud (nt. Kellgos K) naturaalse vähekalorilise jogurtiga (211 kalorit 30g +
või
puuviljad naturaalse vähekalorilise jogurtiga (u. 50 kalorit 100 g + 100 kalorit 170g= 100 kalorit)
või kodujuust puuviljadega
või
puuviljasmuuti

LÕUNASÖÖK

Variante on küll paljud, aga siin mõned, mille järgi orienteeruda ja kombineerida.

tuunikalasalat (salatikaste alati oliiviõli mitte majoneesi baasil) (u. 383kalorit 200g)
või
tuunikalaomlett (ainult munavalgetest: 450cal)
või
salat kanafileega (ilma nahata)(u. 241cal)
või
roheline salat + täistera-oaleib (173 cal)
või
salat grill-lõhe fileega (ilma nahata) (200cal)
või
köögiviljasupp (72cal)
või
hautatud juurviljadega kalkunifilee (250cal)

ÕHTUSÖÖK

Kanarind hautatud juurviljadega (250cal)
või
lõhefilee pruuni riisiga (350)
või
sushi (10 nori-rulli u. 300 kalorit)
või
risotto pruunist riisist ja veiselihast (u. 300cal)
või
veiseliha aurutatud juurviljadega
või
meriahven puuviljasalatiga
või
kalkunifilee rohelise salatiga

Vahesnäkkideks sobivad, puuviljad, juurviljad, puuviljasmuuthie, rasvavaba jogurt, roheline salat.

Kergelt patustada võib nt. musta naturaalse shokolaadiga või pähklitega..

Kasulikum on süüa 5-6 kuus väikest portsjonit (3 ülalmainitut + vahepalad), et ei tekkiks tühja kõhu tunnet. Samuti peaks jooma võimalikult palju vett (min 1,5 liitrit) ja rohelist teed. Võimaluse korral piirata kofeiini või juua iga tassi kohvi kohta ja klaas vett (kofeiin väljutab kehast vedelikke, mida on organismi tegevuseks ja salenemiseks vaja).

Liikuda oleks hea, harrastades võimalikult erinevaid liikumisvorme. Nt. 3 korda nädalas joosta 30min, 2 korda jõusaal, 2 korda ujuda. Mida intensiivsem spordiala, seda parem, aga tähtis oleks, et tegevus vahelduks, pingutaks erinevaid lihasegruppe ja samas ei tüütaks ega väsitaks liiga ära.

Ka liikumise kalorikulutuse leiab leheküljelt:
Näide: 1 tund jalgrattasõitu võrdub 0,8 hamburgeriga! Nii mõeldes üsna ebameeldiv, sest ega hamburger pole ainuke, mis te päevas sööte, küll aga on sporditegevusele kuluv aeg ja energia piiratud. Selle asemel et süüa hamburger võiks selle energiakuluga pigem kulutada ära terve hommiku ja lõunasöögis saadud kalorid kokku!

Loe
2 kommentaari

Miks mehed petavad?



Kuigi ma ei pretendeeri absoluutsele tõele, on minulgi väljakujunenud arvamus, miks mehed petavad. Naistega on tavaliselt lihtsam – armastuse puudus, romantika puudus, ebakindlus (oma mees ei kiida ja imetle, järelikult tuleb tuge otsida mujalt). Meestega on keerulisem, sest esiteks ei ole kõik nii ratsionaalne, teiseks on meestel petmiseks oluliselt rohkem põhjuseid ja need on oluliselt hägusemad.

Loomulikult on mehi, kes ei petagi, ma siiralt usun sellesse. Samas on minu oletus, et need, kes petavad, teevad seda ühel neist põhjustest.

1. Sest nad võivad.
Lihtlabaselt, sest nad arvavad, et võivad. Tagajärjed on sekundaarsed. Sellel hetkel kui ilmub kaunis naine, ilmub ka väljakutse. Nagu on väljakutse vallutada mäetipud, sest nad lihtsalt on olemas. Ületada rekordeid, lihtsalt nende ületamise pärast. Tegelikult nad muidugi ei või, aga see tuleb meelde õhtul kodus ja sellistel puhkudel, oi kuidas oleks tahtnud et reaalsus-check oleks toiminud varem.

2. Meeste mängud.
Sest sõbrad esitasid talle väljakutse, vedasid kihla, kahtlesid tema võimetes. Puhas egotrip ja enda väärikuse tõestamine pullikarjas. Samuti on piirkondi, kus reeglid on lõdvemad ja ei kehti – tööreis, firmapidu jms. Ehk kohad, kus vahelejäämise tõenäosus on maksimaalselt väike. Ja siis muidugi on õrnhabras piir, mida loetakse petmiseks ja mida mitte. Aga ta ei tundnud ju mitte midagi. Aga suudlemine ju ei ole. Milleks riskida millegi nii süütu rääkimisega, et sa saaksid mingil imepõhjusel vihakrambid. Midagi ju ei juhtunud! Mhm, ega siis kui meie sedasama juhtume tegema, ei lähe ju ka arvesse, onju?

3. Teiste süüdistamise võimalus
Eelmisest punktist jõuame järgmisesse. Aeg-ajalt on kuuldud ja nähtud ka vabandusi „aga sõbrad sundisid”, „aga ma ei teadnud, et nii läheb”, „aga ta ju ise suudles mind”. Mis tähendab ta ise suudles? 12 aastased olete või?

4. Ahistav rutiin
Hommikused hambapesud, õhtusöögid ämma-äiaga, pidevate murede kurtmine kaalu ja dieedi-probleemidega, lõputud seriaalid telekas, laupäevased kaubanduskeskused ja nii edasi ja nii edasi. Alati sama ringlus. Ja kui ei ole aeg-ajalt „romantilisi äratusi”, siis see lihtsalt kas ajab hulluks või tasapisi murrab vastupanu ja kaotab sädeme. Mis viib meid teemani enesekindluse puudus ja pidev julgustamise vajadus. Lõpuks on kergem võtta keegi, kes on elurõõmus, rahul ja natuke ülekaalus, kui naine, kes on milligramm kaugel täiuslikkusest, aga pidevalt muretseb ja vajab kiitust (siinkohas võiks rääkida, et mehed ise ja ühiskondlik surve on tekitanud selle eelduse, et naine peaks tegema kõike ja veel rohkemgi, olles sealjuures laitmatult kena ja lõputult hea. Vaevalt, et mingis amatsoonide ainult nais ühiskonnas olid mured, et oi, mu üks rind on kergelt väiksem või tuharad ei ole nii pringid, kui naabri-Changal. aga sellest äkki kunagi hiljem.)

5. Sest nad ei saa kodust, seda mida vajavad.
Üsna sama, mis naistel. Armastuse, hoolimise, tähelepanu, austuse, seksi, hoolitsemise puudus. Kuigi naistel tavaline, siis meestel ilmselt haruldasem põhjus.

6. Ja nüüd viimane, aga enamlevinud põhjus - sest nad on rumalad
Sest kuigi nad teavad, et teist meiesugust ei leia, ei suuda nad ikka vastu panna esimesele 5 põhjusele.

Muidugi võib juhtuda ja tihti juhtubki, et põhjused ei olnudki nii ratsionaalsed. Lihtsalt talle ei meeldinud su naeratus, ajas närvi su kõnnak, hääletoon, pikkus, kaal ja miljon muud tegurit, mille peale ei tule ja vastu ei saa, ning ei peagi saama. Seda nimetatakse diplomaatiliselt „sobimatuseks”. Ja kõige täiuslikumadki on osadele lihtsalt sobimatud.

Loe
12 kommentaari

Paanikahoog, Al Pacino ja black-out *




Ma arvan, et see oli mu esimene paanikahoog mis on mulle täiesti uus kogemus. Ma olen ennast alati pidanud Robert De Niroks fimist „Analyze this”. Kui arst diagnoosib maffiabossil paanikahoog, küsib De Niro raevunult „Panic attack? Do I look like a guy who panics easily?”. Ehk eesti keeles, mul on rauast... närvid. Olles alates 16 aastast üksi show-maailmas käid sa läbi tulest ja veest. Kui ma tülitsen, siis ainult adrenaliinivaeguse tõttu. Liiga kaua ühe kohapeal istumist teeb mind närviliseks. Kuidas see film edasi läkski: „Have you been under lots of stress lately”. Yes, I’ve been under lots of stress. Ma olen nüüdseks mitu kuud lennanud linnast linna, peatudes kodus ainult pesu pesemiseks oma näo meenutamiseks A-le. Mu suhted kärisevad, ma kannatan tänu pidevale ajavöötmete vahetusele kroonilise unetuse all (jet set ´n jet-lag), mu vanemad kirjutavad mu nime valesti ja isegi A. koer pissib põlguse osutamiseks mu riietele ja Prada kotti. Jah, mul on kerge stress. Kõik see kultiveerus eile, õhtu enne kojulendu, paanikahooga või kofeiini üledoosiga, mis on loodetavasti tõenäolisem. See on enesediagnoos, aga mingil veidral põhjusel suudan ma ise ennast tavaliselt kliiniliselt diagnoosida kui ükski arst ja oma juukseid värvida paremini ki ükski eesti juuksur, keda ma tean.Tegelikkuses on mu kliiniline enesediagnoos ilmselt samal tasemel kui „Kolm meest ja koeras”, kus peategelane avastab meditsiiiniteatmikku lugedes, et tal on kõik haigused välja arvatud põlveõndla põletik. Juuksurite teemal peaks minu meelest Tony&Guy panema Nobeli preemia järjekorda kohe peale kõrvatroppide ja silmaklappide leiutajaid. Igal juhul .. ma ei saanud hingata, mulle lõi karjuva selgusega näkku päev varem nähtud unenägu, ma tundsin ahistavat surmani kahjutunnet, et ma pole enam laps ja ma olin kindel, et kui ma nüüd magama jään, siis ma enam ei ärka. Järgmisel hetkel käivitus minu ellujäämisinstinkt ja ma sain aru, et peale 5 suurt Caffe Lattet, toppeltkogust vitamiine ja energiajookide tauriini, oli magamistablett suurim viga, mis ma olen teinud peale seda, kui ma A3-st lahku läksin (viga oli, et ma seda varem ei teinud). Mul on üldiselt väga hea uni ja söögiisu, mis kunagi alt ei vea. Ma ei talu üldse mõtet, et mingi keemia välja arvatud valuvaigistid, reguleerib mu organismi. Nüüd ma otsustasin võtta mingit ilma retseptita unerohtu, et suuta vähegi ellu jääda kesk kroonilist jet-lagi Igal juhul, esimene mõte, mis mul tekkis oli, et rohi tuleb välja saada. Kuidas saadakse rohtusid välja? Edasist ma ei räägi, aga tuleb välja, et buliimik olla oleks üllatavalt kerge. Kõik on vähese vaeva ja tehnika küsimus. Aga kordan, EI SOOVITA proovida, buliimia on vaimne haigus. Te ei taha ju olla skisofreenikud või paranoilised, miks peaks tahtma olla buliimik?
See kõik on tegelikult pikk sissejuhatus tänasesse ja sellesse, et ma magasin sisse. Olles oma organismi tühjendanud kõigest (lõpuks tundus, et ka osadest siseelunditest), otsustasin ma samuti pragmaatiliselt, kuigi ma meenutasin sel hetkel pigem väikest toppelt-patareiga Durcell-jänest, et nüüd ei tohiks mind enam miski tappa ja võib magama jääda (olles enne profülaktika mõtes kirjutanud märkmepaberile A. kontakti ja paludes A-l, manageril ja hotelli vastuvõtul ennast äratada, et nad saaks aru, et midagi on lahti, kui ma ei ärka). Mure ellujäämise pärast on mul olnud varemgi. Ma sain Rio de Janeiros toidumürgituse. Ma minestasin, nad äratasid mind millegaga ellu, nad pildistasid jälle. Ja nii korda 50. Kui sind on broneeritud suureks fotosessiooniks, pead sa olema otseses mõttes surnud, et sinna mitte minna ja mina ei olnud veel päris lõpuni surnud. Dead but still kicking. Siis viidi mind tagasi hotelli (osades maades õnnestub ka elada üksi mitte modellide majas) ja ainus, mis mind elus hoidis oli mõte, et ma ei taha surra kuskil Rio de Janeiro hotellis. Ma olen elus. Ma ei söö enam toitu, mida müüakse Rio De Janeiro tänavatel. Või Egiptuse tänavatel. Või Türgi tänavatel. Venemaal võib, need bakterid on ammused tuttavad. Olgu. Kõige selle tulemusena ma siiski ärkasin (!) hommikul kell kaheksa A. valvekõne peale. Sellel hetkel ma enam ei olnud õnnelik oma imetabase ellujäämise pärast, vaid lihtsalt pahur, otsustades magada veel paar tundi. Ärgates kell 11, oli paanika kauge ja ähmane mälestus. Nüüd on kergelt piinlik (tegelikult ei ole mu manager frustreerunud suslik ja Anna ei ole nii anorektiline, et kui ta pähkli sööb, siis näeb välja nagu boamadu, kes on kanapoja elusalt alla neelanud..Mm...tegelikult on.). Peale üle pika aja kaheksat tundi ööund olin ma tagasi minu veetlev isiksus väikeste paratamatute vigadega. Olin hetkega stardivalmis – hambuni relvastatud krediitkaardi, lennupileti, passi ja nelja kotiga. Ja mul oli neetult kiire. Üldiselt üks kindel viis naistes võitlusvaim äratada, on öelda, et nende kotid ei mahu kaasa? Mis tähendab ei jõua tassida (meestega pool ööd õlut juua ja ringi hulkuda jõuad aga minu kuute kotti tassida ei jõua)? Mis tähendab, ei mahu (ja sinu surfivarustus, lestad ja sukeldumisvarustus mahub)? Ma olen nõus võtma oma neljanda, viienda ja kuuenda koti vajaduse korral kaela ja hambusse, peaasi, et mitte neid maha jätta. Seda enam, et oma raamatute nimel võitlen ma lõpuni. Ja nüüd oli mul pagana kiire. Hommikukohv jäi vahele (ei, ma ei kartnud peale eilset kohvi juua isegi mitte alateadlikult, ma lihstalt ei jõudnud) ja tegin suurima erandi – panin jalga plätud. Mingi kummalisel kombel läheb ilma kõrgete kontsteta kõndimine kordi kiiremini, rääkimata jooksmisest. Haarasin oma neli kotti ja astusin..pimedusse. http://www.forbes.com/feeds/ap/2007/07/23/ap3940507.html Barcelonas oli ilmselgelt fire-salesi kolmas etapp. Elekter oli kadunud vähemalt ühest linnaosast (hiljem selgus, et praktiliselt kogu linnast), autod andsid ristmikel siglaani, igast suunast oli kuulda sireene. Mind see ei seganud– minul olid siht ja eesmärk. Ma tõesti teadsin ja olin absoluutselt arvesse võtnud võimaluse, aga miski ei takistanud mind kontrollimast..ja mul oli õigus, metroo ei töödanud. Metroo ise võis küll töötada, aga piletiautomaadid ja elektroonilised uksed, mis sõltusid muidugi elektrist, ei töötanud. Kui suurt UPS-i oleks vaja, et kõik linna elutähtsad organid nagu metroo ja poed käigus hoida? Kirusin, haarasin oma kotid hambusse ja ronisin maapeale tagasi. Miski nii tühine ei saanud mind takistada. Kõndisin kaks kilomeetrit rongijaama, et avastada, et sama olukord valitses ka seal. Nii lihtsalt mind ei murra. Selleks ajaks, kui ma olin tagasi roomanud metroojaama, töötasid rongid jälle. Bruce Willis oli tegutsenud kiiresti.** Kolm korrust treppe. Mul hakkas üha kiirem ja mitte miski ei ole halvem koht nelja kotiga kiirustamiseks kui Ramblas. Võib-olla Oxford Street, kui Piccadilly on ümber piiratud pommiähvarduse tõttu (nagu juhus, kui ma olin mõned nädalad tagasi Londonis kolme kotiga), aga see hetkel ei lohutanud. Ma ei soovita kunagi võtta hispaanlasest meest. Mitte kunagi. Tuhande esimene põhjus on, et kuigi sa oled tavalisel päeval igati kõlbeline järgi vilistamiseks, lakkad sa naisena eksisteerimast kohe, kui see nõuaks neilt kergematki pingutust. Rääkimata kohvri treppidest üles aitamisest. Ja ma ei ole kohanud erandit. Küll aga on inglise mehed valmis kohvri vajadusel koduni viima, sest nende lastetuba ja pidev alateadlik hirm mis-ema-arvaks-kui-näeks lausa sunnivaid neid lakkamatuks viisakuseks. Aga Benny Hilli ja inglaste huumorist (va Monty Python) ma aru ei saa. Seega pole isegi inglise mehed täiuslikud. Torman kohvritega liikumise kiirusrekordeid purustades edasi. Läbi masside, üle ristmike, komistan inimeste otsa, astudes korduvalt tuvikaka sisse. Äkki, äkki, veel jõuan. Ja jõudsin. Need kingad olid veel alles. Ostsin uued Pura Lopezid ja istusin Starbucsi. Lennukini oli veel 5 tundi. Ka mina pole täiuslik, ma olen lihtsalt tavaline naine.


* Mis puutub asjasse Al Pacino? Ei puutugi, ta lihtsalt meeldib mulle rohkem kui De Niro.
** Viide Die Hard 4-le.
Blackout: http://www.forbes.com/feeds/ap/2007/07/23/ap3940507.html

Loe
6 kommentaari

Mis on moes sügis-talvel 2007?


Catwalkide ja katloogide põhjal lühiülevaade algava hooaja moetrendidest. Esimeses osas naistemood, teises meestemood ja kust netis saab shopata mugavalt.

Naistemoes võib võtmesõnadeks öelda: glitter, metallik, dekadents, glamuur, maskuliinsus, militaar. Iga asi omas kohas ja maksimumini viidud. Kleidid on värvilised, glamuursed ja pilkupüüdvad, ülikonnad on maskuliinsed ja jakid taljes, vaba aja mood on kuuekümnendad ja värvideks must sõjaväestiil ja pruun, julgematel ka eredad värvid nagu laial gammal sinised, punased ja rohelised.

ÜLDISED TRENDIDE VÕTMESÕNAD

Glamuur: agressivne ja pilkupüüdev naiselik riietus, tihti inspireeritud nn. „vana kooli” Hollywoodi glamuurist
Kuuekümnendad (ajalehepoiste mütsid, triibulised kampsunid (Marimekko)
Venemaa ja slaavilikkus (ala Dr. Zhivago, karusnahad, tikandid)
Gooti: must ja punane

VÄRVID
Must. Selle hooaja „must” on must. Musta võib jätkuvalt edukalt kombineerida ka valgega. Mustale lisaks aga on julgemate jaoks moes ka elavad lõbusad värvid. Samuti on ikka veel moes metallik, aga mitte enam kuld vaid pigem pronks, vask, külmhõbe.

MATERJALID:
Kashmiir, satiin, siid.

AMETLIK

Jakid on enamuses mustad, taljesse õmmeldud ja tuxedo stiilis. Kantakse kas lühikeste pükste ja paksude sukkadega, skinny (liibuvate alt kitsaste) teksadega, ülikonnapükste või seelikuga.

Seelikud: „pliiats” on tagasi ehk kitsas liibuv. Samuti on jätkuvalt moes lühikesed tulbi, õhupalli ja liivakella kujulised. Seeliku alla paksud läbipaistmatud sukad (enajagu mustad)

Kleidid on glamuursed, inspiratsiooniks dramaatilised Hollywoodi „vana kooli” staarid. Võtmesõna on graafilised joonised, lehvivad kleidihõlmad, põlvest natuke madalamal või kõrgemal, kindlasti mitte maani.

VABA AEG

Parkad, vabaaja dressid.

Kampsunid: Suured ja pikad kootud kampsunid laia vööga. Kampsunid on tavalised suured klassikalised kas pikad ühes tükis ja nt vööga, klassikalised hõlmikud või lohmakad huvitavate kaelusedetailidega. Kantakse näiteks skinny teksadega või laiade linast vabaaja pükstega

Püksid: Võtmesõna on maskuliinsus. Ülikonnapüksid on laiad, vahel kõrge pihaga nö dandy-chic. Katakse näiteks taljesse drapeeritud musta jakiga.
Teksapükstes domineerivad liibuvad, kitsad ehk skinny teksad. Värvid on peamiselt tumedad ja materjalid robustsed (meenutavad kunagist Sangarit). Kuigi ka teksadel tehakse kõrge pihaga mudeleid, on selge trend puusadel vabalt istuvad väga tumedad sinised/mustad teksad (näiteks uued Karl Lagerfeldid, istuvad ja näevad välja nagu unistus – tagasihoidlikud aga hästi istuvad, ei karju logodega näkku ja tunduvad ka väga kvaliteetsed, eriti võrreldes palju kallimate aga äärmiselt halva kvaliteediga mustade Victoria Beckhami Rock & Republicute ja dvb-ga http://www.designerexposure.com/product/23743/)

Mantlid on selgelt jaotunud kaheks: pikad, sirged, ametlikud või lühemad kas vööga taljesse koonatud või printsessilõikelised. Jätkuvalt domineeri ka militaarstiil.

Detailid: nahkkindad, lakknahk, laiad vööd, maskuliinsed detailid nagu nt. lipsud

Ideaalne vaba igapäevastiil: pikk lohmakam kampsun, skinny* teksad, lai vöö.

Ja nüüd konkreetsed näited:
http://www.style.com/fashionshows/
http://www.gucci.com/uk/uk-english/uk/fall-winter-07/womens/
http://www.moschino.com
http://www.donnakaran.com/videoFall2007.aspx?folderId=/DKCollection/Fall2007
http://www.lanvin.com
http://www.christianlacroix.com/
http://www.style.com/fashionshows/collections/F2007RTW/complete/thumb/JUSTCAV

Loe
3 kommentaari

Liblikad, Freud ja Tornimäe



Inimestel on vaieldamatult suures koguses kõige imelikumaid foobiaid, aga ma arvan, et minu omad teevad enamusele ära. Ma olen naine, kes kardab liblikaid... ja lifte. Ma ei teagi kumbat rohkem. Mida ma liblikate juures kardan, ei oskagi seletada. Ega ma ei arvagi, et neil on boamao efekt- ise mikrominid, aga mahutavad 4 tibupoega ja pool elevanti. Nad on lihtsalt ebameeldivad karvased ussikesed, kes peidavad ennast uhkete tiibade alla. Minu kodu on selgelt liblikavaba tsoon.
Liftidega on keerulisem. Huvitav, kas seda võiks nimetada liftofoobiaks, või on liftofoobia kartus üles tõstmise kohta. See sobiks ka. Ma ei saanud juba väiksena aru, miks ükski terve mõistusega lapsevanem teeb lapsele midagi nii jubedat nagu lennuk ja oktoobripühade ajal üürgasin ma üle pasunakoori, kui isa mind proovis kukile tõsta.
Tagasi liftide juurde.Üks selgitus on pärit minu lapsepõlvest. Nimelt minu isa, kes tahtis alati parimat, aga lõpptulemusena suutis kas minule või mu emale ikka mõne kompleksi või foobia tekitada, viis mind Rootsi. Stockholmis oli selline oma aja kohta – 15 aastat tagasi – uhke klaasliftiga hotell. Lift oli üleni klaasist, majast selgelt väljaspool ja värises kõrgematel korrustel. Muidugi oli meie tuba uhkelt kõige kõremal. Sellest juhtumist võis ka tuleneda minu väikese lapse kohta enneaegne, kuid õnneks varsti üleminev huvi paradiisi ja põrgu vastu. Teine teooria on unenäod. Nimelt näen ma juba väga palju aastaid unenägu, kuidas ma vajutan lifti korrusenupule, aga lift sõidab sellest korrusest mööda üha kõrgemale ja kõrgemale, ma ei tea kui kaugele välja. Freudil ja Jungil on selle kohta kindlasti oma teooria (hüppamine üle oma võimete jms.), aga Freudi suhtun ma teatud reserveeritusega – ikkagi 12 aastat kokaiinisõltuvust ja minu meelest polnud tal seksiga ka kõik päris korras. Ja vahel on lift lihtsalt lift, mitte erektsioonihäire või muu hälve. Igal juhul ühel või teisel põhjusel on minu jaoks välistatud lifitidega sõitmine. Ma ei arva, et liftid sõidavad läbi katuse üles, muidugi mitte, ma kardan, et liftid kukuvad alla. Samas on mu kartus igati pragmaatiline. Ei, mitte pragmaatiline nagu, mis on tõenäosusteooria kukkumisele (ilmselt väiksem kui et sind lömastab elevant, mida juhtub hämmastavalt sageli), või milline on lifti konstruktsioon, vaid pragmaatiline nagu, et kalliste hotellide lifte võib ikka kasutada. Miks kalliste? Lihtne isegi lapsele ja modellile. Kuna kalliste hotellide lifte kasutavad tähtsad inimesed ehk kadu on suurem. Kujutlege ette pealkirju „Hiltoni hotelli lifti allakukkumise tagajärjel hukkusid jaapani ärimees, eesti modelll ja Pulitzeri auhinna laureaat”. Eesti modell ja jaapani ärimees on küll kiiresti korvatav kadu, aga vot kust sa uue samaväärse kirjaniku niipea võtad. Ilmselt meid isegi ei mainitaks ajalehtedes. „Traagiliselt hukkus tuntud kirjanik, 10 bestslleri autor” (30. rida artiklist ütleb, et samas liftis olid veel kaks tundmatut, keda ei panda lehte isegi väikese nelinurgaga üle silmade). Ja ei, seda nalja ma olen juba kuulnud – film Elevator ei ole minu jaoks kõige jubedam õudusfilm – Ring ületab selle iga kell (kukkuda mitte liftiga vaid hoopis kaevu – brrr).
Samas tuleb märkida, et tegelikult olen ma panidlik - ma sõidan liftiga kuni selle korruseni, kust alla kukkudes veel oluliselt viga ei saa. Seega oleks minu jaoks Tornimäel elamine täiesti välistatud. Kujutage ette – hommikul „hop, hop, hop” 20 korrust kiire sörgiga alla ja 3 viimast korrust liftiga. Ei, oodake telefon jäi maha. Pagan. 3 korrust liftiga, 20 korrust „hop, hop, hop” üles tagasi. Ei leia, ei leia. Helistad lauatelefonilt oma mobiilile ja kuuled, kuidas telefon heliseb käekotis. Ohkad ja kepsled jälle 20 korrust alla. Välistatud. Kord me käisime A-ga külas väga kõrgel Tornimäe korrusel. Minul valutasid jalad 3 päeva, A-l, kes kepsles empaatiliselt ees ja proovis näidata, et trepid on wussydele, valutas selg 4 päeva. A. ise rääkis muidugi kõigile agaralt, et käis jõusaalis. Ta pole enam 4 aastat jõusaalis käinud. Igal juhul, kui see foobia mulle liiga tülikaks muutub, heidan korra pilgu peale lifti töötamismehhanismile. Või alternatiivina pakkus mulle Google kerget ja kiiret Money back garantiiga hüpnoosi downloadi paketti, mis vabastab muuseas ka oma parema käe, süstalde, edukuse ja tundmatu ümbruse kartusest. Ja seegi ei ole veel kõik.

Loe
4 kommentaari

Noor tehnik. Osa I – kingakonts ja Super Glue.


Ülesanne: liimida kinni kingakonts.
Mida ülesande täitmiseks mulle vaja on: 1 Super Glue liim, 1 I-Pod, 1 king, 1 konts, 1 kell.
Ülesande täitmise aeg: pole veel selgunud

Kui mul oleks olnud võimalik valida ükskõik milline amet maailmas, ei oleks ma valinud baleriini, napoleoni või tuletõrjujat. Baleriinis ei ole tegelikkuses midagi romantilist, üle 3 tunni trenni päevas iga päev. Kergem on lihtsalt kleit osta ja teeselda peegli ees. Sama kehtib Oscari ja Grammy võitmise kohta (kuigi Grammyt võidetakse millegipärast kõige sagedamini dushi all). Napoleon olla on äärmiselt tülikas – ma ei talu valu (sellepärast ja minu soo pärast ei saaks minust ka James Bondi), ma vajan rohkem kui 3 tundi und ja mulle ei meeldi üksikud saared. Tuletõrjujaks ma lihtsalt ei saaks. Kuigi ma olen täiesti võimeline 3 minutiga startima, kui keegi ütleb „casting” või „tulekahju”, ei meeldi mulle kuumus ja higised mehed. No can do.
Minust oleks ilmselt saanud kas ajaloolane, psühholoog või laulja. Erinevatel põhjustel, millest laulja on kõige kergemini seletatav hääle puudumise tõttu, olen ma hetkel modell. Siinkohas tahaks öelda, et ilu sünnib küll patta panna. Võib-olla oleks minust saanud ka arhitekt, vaadates kõiki neid kindluseid, mida ma lapsena Murzilkast välja rebisin ka kokku liimisin. Või siis pigem konstruktor. Igal juhul ei saa minust ka mitte uuestisünni läbi tehnikut. Teate, sellist, kes teeb peedist pesumasinale trumli. Siin ei aitaks mind isegi mitte valmistusjuhend ja kontuurkriipsud peedil. Aga kinga ja Super Glue puhul pole neidki.

Kõike algas sellest, et murdsin kingakontsa. Sündmus, mida ühe naisterahvaga ikka vahel juhtub. Eriti kui modellidel on selge tingimus – „always do stillettos”. Lonkasin siis lähimasse kioskisse ja ostsin Super Glue. See nõks oli mind varemgi mõned korrad aidanud. Istusin esimesele pargipingile, laveerides osavalt mahajäetud nätsu ja tuvikaka vahel, ja kummardusin koos stardivalmis liimiga kontsa juurde. Edasine, nagu räägitakse, on juba ajalugu ja järgmine, mida ma näen, on minu väikesest taskust väljakukkunud I-Pod ja liimi hoidva käe kellarihm kontsa küljes. Mis seal salata, Super Glue tõesti liimib kiirelt ja kindlalt. Oma auks tuleb tunnistada, et kell õnnestus päästa- metalli ta nii ruttu ei liimi. Istun siis pargipingil, minu uue Jimmi Choo küljes kindlalt kinni minu player, mis oli kinni just mängimisnuppupidi, ja minu kingast tuleb muusika. Mitte nagu vanasti käisid ringi nolgid player õlal, vaid palju popimalt - muusika otse kontsast. Aga konts see-eest oli hästi ja kindlalt kinni. Kui ma oleks Kate Moss, siis oleks sellest tulnud uus trend Aga ma ei ole Kate Moss, ma olen keskmise pikkusega hetkeline blond, kellel on player kontsa küljes. Kaalusin siis paar hetke oma olukorda, taustaks Pussycats Dollsi „Beibi, ma teaks kus su nupp on, aah”, kehitasin õlgu, viskaksin koti üle õla ja hakkasin reipa sammuga castigusse astuma. „Ma räägin, beibi, lõdvesta mu nööpe, uh uh”. Kui see laul oli mul kapitaalselt üle visanud, avastasin, et patareid annab välja võtta, sest patareid asuvad teisel pool playerit. Oleks mul kinni kiilunud näiteks hispaania keele tund, oleks see avastus kindlasti rutemini sündinud. Kuigi mitmed möödaminejad oleksid ilmselt arvanud, et kuulevad hääli, või et jumal räägib nendega. Mõtlesin veel põigata Apple poest läbi, et tutvustada uut innovatsiooni, aga kahjuks ei jäänud ühtegi teepeale. Seega, oleks minust ilmselt võinud saada ka kui mitte just konstruktor, siis vähemalt leiutaja. Esimene asi, mille ma leiutaks oleks integreeritud Jimmy Choo kingakonts ja I-Pod. Ma paneks talle nimeks I-Choo. Sellel oleks Nobeli preemia hõngu.

Loe
7 kommentaari

Kuldkalakesed, Hemingway ja suhete lõpud


Kõndides eile mööda La Ramblat peatusin tahtmatult lemmikloomade leti juures. Suur puur oli täis väikeseid vöötoravaid, kes ronisid ringi, hullasid omavahel või „tegid seda nagu seda tehakse Discovery Channelis”. Kergelt vale aeg aastast, aga ega häda ei anna häbeneda. Mis aga tegelikult mu pilku püüdis, oli suur hulk väikeseid akvaariumeid 12 eurot tükk. Sellseid väheste mugavustega ühekohalisi. Kalad ei tekita minus erilist vaimustust, aga praktiline tüdruk nagu ma olen, kaalusin kiiresti, kas äkki läheb vaja. Hulle päevi ja allahindlusi ma ei seedi – raske hingata ja võimatu liikuda – aga kui nõuka-aeg oleks edasi kestnud, oleks mul kindlasti linna üks parimaid shopingu siseinfo võrgustikke ja broneeritud kohad kõigis elutähtsates järjekordades. Igal juhul aeg-ajalt kui ma näen akvaariume ja enamusel kordadest, kui ma näen kuldkalasid, meenub mulle, kuidas ma T. maha jätsin. Noor tüdruk, nagu olin, tundsin ma, et kõike tuleb teha teatava aplombi ja zhestiga. Otse loomulikult on mahajätmine võimalus, mida ei saa üheks korralikuks draamaks kasutamata jätta. Ühesõnaga olin ma otsustanud, et kõik, T. tuleb maha jätta. Kes seda nüüd enam mäletab, miks, aga otsus oli igal juhul õige. Ostsin siis kaubamajast väikese akvaariumi ja kuldkala ja hommikul lahkudes jätsin nad lauale koos kirjakesel Hemingway mõttega: „Love is love and fun is fun, but isn’t it quiet when the goldfish dies”. Hiljem, kui T. oli ennast turvalisest kaugusest minu peale tühjaks karjunud ja jälle külmalt konstruktiivseks muutunud, tuli välja, et kalake oligi järgmiseks hommikuks kõhu taeva poole keeranud.* Ma ju jätsin talle söögi? Vist ju. Kes oleks arvanud, et elusa asjaga tuleb manual kaasa jätta .Loodan tema huvides, et lapsed tulevad koos manualiga. See selleks. Igal juhul on T. siiani mu üks parimaid sõpru ja ma pean seda üheks ütlemata kenaks lahkuminekuks (huvitav, kas ma T-lt ikka vabandust palusin).
Enne T-d oli L. Ma ei ole siiani kindel, kas meil üldse oligi õieti suhet, aga profülaktika mõttes jätsin ma ta maha SMS-i teel. Ega ta väga tagasi kippunudki ja kuidas seda nüüd viisakates ringkondades öeldaksegi - „ma soovin talle kõike head”. Nii nagu oli suhe keeruline, nii oli ka lõpp üsna ebaviisakas.
Muudest suhetest polegi eriti midagi rääkida. T2 tegi mulle abieluettepaneku ja ma pakkusin arglikult, et äkki ei maksaks. T2 arvas, et kui ei maksa, siis ei maksa, mina sõitsin tagasi ja tema kolis välja. Väga kallis ja lähedane inimene siiani.
See kõik pani mind mõtlema, et kas äkki just lahkuminekud peegeldavadki lõppenud suhte tegelikku olemust ja õiget kvaliteeti? Stabiilsed ja rahulikud oma aja äraelanud suhted ei too endaga tavaliselt kaasa tuumasõda. Haiglased ja katkised suhted aga venivad, kärisevad ja teevad kõigile haiget.

* Kahjuks antud loos tõesti hukkus 1 kuldkalake ja haavati 3 inimest (vöötoravad tegid seda vabatahtlikult).

Loe
1 kommentaari

Ma olen modell, mitte prostituut.


Üldiselt tahaks ma uskuda, et olen tolerantne inimene. Tolerantne asjade suhtes terve mõistuse piires (sinna ei kuulu mingil juhul seks laste ja loomadega, vastsündinud laste mahajätmine haiglasse, loomade piinamine, vanainimeste mõnitamine, herooini süstimine silma ja veel ligi paarsada asja). Seega, ma olen tolerantne inimene, aga on kindel nimekiri asjadest, mis viivad mind endast välja. Mitte välja, et peksaks kalleid nõusid, sõimaks ja lööks elavat, vaid välja nagu tunnen vajadust olla piiritult sarkastiline. Kindel viis mu sarkasm vallandada on sebimislaused, mis võiks seadusega keelustada; klienditeenindajad, kes ei saa aru oma töö olemusest; kliendid, kes kutsuvad kohtingule ja pool-tuttavad, kes tunnevad vajadust rahuldada oma piiritut uudishimu minu isikliku elu arvelt.

Kuigi agentuuris on selge kord ja korraldus, et klientidega väljas üksi ei käida, on selge, et see piirang ei takista teatud kliente vähemalt proovimast. Ma ei ole sellist tüüpi välimusega naine, kellele tehaks siivutuid ettepanekuid tänaval ja klubides. Mitte, et ma oleks sellist „kuidas-küll-tema-on-modell" tüüpi välimusega vaid pigem klassikaline. Lihtsalt tuleb välja, et kuigi ma mängin pokkerit ja black-jacki isegi väga heal tasemel, on mul suuri raskusi pocker-facega eraelus. Kohe kui ma isegi kaugelt haistan sebimisealget, tuleb mulle selline leebelt öeldes „ma-parem-vaatan-kodus-reklaamipausi-kui-suhtlen” ilme. Samuti on modellidel täiesti kummaline spetsiifiline pilk. Mööda tänavat käies ma näiteks tihti ei näe inimesi, vaid vaatan neist mööda. See ei ole üleolek, vaid mingi imelik catwalkidel sisseharjunud kaugusse vaatav pilk, tänu millele ma tihti lihtsalt ei märka tuttavaid. Minu jaoks on üldse täiesti arusaamatu suhtumine ala Vändra A....keegi, et „hihi, mulle tehakse siivutuid ettepanekuid”. Hm, miks on lahe, et peetakse avalikult ostetavaks? Küll aga paistavad seda võimalikuks pidavat kliendid, kes arvavad, et peale kataloogi pildistamist tuleks sind viia vähemalt Pariisi shoppama. Viimati kui ma oma profiili vaatasin, oli seal „kataloogid, catwalk, lingerie”. Kohe, kui sinna ilmuvad „eskort, klassikaline ja grupiseks”, võtan ühendust. Samas tänu minu moraalile, eetikale jne. on minu peale täiesti mõttetu lootma jääda. Pöördumist ei tule. Ma olen modell, mitte prostituut. Ja Pariisi sõidan ma ise. Mida ma ei saaks muidugi öelda kõigi modellide kohta. Kuigi, mis seal salata, ega meie „tunnihind” ei erinegi nii palju tipptaseme eskordist, erineb ainult kogu töö olemus.

Teine küsimus, mis mind absoluutselt endast välja viib, on „noh ja millal siis teie lapse saate”. See on küsimus, mis tuleks igal juhul keelustada, kuid mille vastu vahel eksivad ka kõige intelligentsemad inimesed. Ma saan aru, et ma olen A-ga olnud juba kolm aastat ja need on igati kenad kolm aastat, aga saage aru – sellele küsimusele ei ole head vastust. Mida sellisele küsimusele üldse saab vastata:
• Sest ma ei taha selle mehega
• Sest me ei saa lapsi
• Sest ma ei taha veel lapsi /ei ole veel valmis
• Sest ma tahan karjääri teha
Üks vastus hullem kui teine ja mitte ühtegi ei ole meeldiv öela ega kuulda. Minu puhul muidugi, ma olen vananev modell, mitte ema. Kohe, kui ma jään isegi kõige paindlikemate maade jaoks liiga vanaks (ehk umbes 5 aasta pärast), saab minust ema, aga hetkel ma ei ole ema, ma ei ole prostituut, ma olen lihtsalt modell.

Loe
11 kommentaari

Naistesebimisväljendid- mida võib ja mida mitte?


Seekord siis sebimisväljenditest, mis ei tekitagi valusat vastureaktsiooni, vaid võivad oma vaimukusega vähemalt minu meelest isegi kuskile jõuda.

Räägin enne väljendeid kiirelt ühe loo, kes on kannatamatu, kerige edasi. Minu jaoks kõige parem külgelöömismeetod on dringi saatmine. Eriti kui dringi nimi sisaldab mingit sõnumit. Istusin mina rahulikult baaris, kui tuli tuttav baarmen ja asetas mu ette dringi.
„See noormees palus saata „Flirt in the Beachi”, viipas baarman lõuaga J. poole, kes oli parasjagu hõivatud oma sõpradega rääkimisega. Naeratasin, noogutasin ja saatsin vastu „Between the Sheets”. Pole vist mõtet mainidagi, et asi lõppes lihtsalt viisaka vestlusega: „Ja kuidas elavad sinu isa, ema, koer ja ühine sõber T?”, aga see tulenes juba meie „suhte” iseloomust mitte liini headusest. Nimelt tutvusime me J-ga ligi pool aastat tagasi. Olin parasjagu aega parajaks tegemas muu hulgas ka ralliguru T. juures „Grand Turismot” mängides. Kui olin just möödumas T-st (tuleb täpsustuseks öelda, et ma olin siiski 4 ringiga maas), helistas J, kes oli hädas teda murdva murega. Vaene mees oli saanud anonüümse armastuskirja ja tundis ennast äärmiselt abitult, suutmata tuvastada kas peaks olema kurb või õnnelik. Helistaski siis anonüümsete armastuskirjade eksperdile T-le isiku võimalikuks tuvastamiseks, kes arvas, et paanikaks või liigseks vaimustuseks pole siiski veel põhjust. Selleks pole vaja olla Sherlock Holmes, et tuvastada, et isiku all oli tegemist tõelise leediga, sest kiri algas sõnadega „Kuradi perse, ma olen sinusse armunud”. Kes oleks arvanud, et kuu aja pärast polnud ma targem, lihtsalt parema sõnavaraga. T, kes on sadade tuhandete neiude imetlusobjekt, keitas õlgu ja arvas, et kui seni pole talle silma jäänud, siis järelikult pole mida jääda. T. auks tuleb mainida, et ta on oluliselt vähem atraktiivne aga palju targem, kui kiputakse arvama. Igal juhul võtsin ma toru ja pidasin maha aktiivse loengu naiste psüühhikast ja järgmine, mis ma mäletan oli meri, tähed ja loomaaed. Asi ise lõppes kas sellega, et ma oleksin pidanud avaliku jumaldamisega ootama vähemalt abiellumiseni ja pensionieani (siis ta oleks olnud põgeneiseks juba liiga põdur), või siis oli T-le oma väike räpane käsi mängus. Tahan T-d siiani vigastada elutähtsatsse organitesse, kui see lugu meenub, ja ma arvan, et kogu liini kuuldes ei mõistaks mind ükski kohus süüdi. Ühesõnaga- tagamõttega nimedega drinkide saatmine võib toimida.

Enne nimekirja tuleb siiski mainida, et tegelikult loevad nö. sebimislaused vähe. Sõbralik „tere”, võib toimida sama hästi, kui mingi treenitud liin, sest tegelikult taandub kõik esmamulje ja pärast edaspidise käitumise tasandile. Ja uskumatu küll, aga naistele tavaliselt ei ärata sügavat esmamuljet mehed, kes proovivad esimise lausega voodisse ronida. Seega mitte isegi naistesebimislausetest, vaid vaimukatest / lahedatest avamislausetest.

1. Kas Sul on hetk aega, et võiksin Sulle külge lüüa?
2. Kes Su sõbranna on? (see vähemalt tekitab võimaluse rääkida ja ma usun, et enamus naisi tahavad vargsi teada, miks sõbranna mitte nemad)
3. Ja kuidas siis Sulle on täna juba proovitud külge lüüa?
4. Tom palus tervitada. (Muidugi ei tea ta, millest sa räägid, aga see on hea koh edasi arutleda, mis Tom, kellega sa ta segamini ajasid jne.)
5. Ma ei olnud alguses kindel, kas sa oled kaunis ingel või seksikas saatan, aga nüüd ma näen paradiisi su silmades (võib olle kergelt sleezy, aga oma huumoritoon siin”
6. Jumal peab olema selgeltägija, sest sinuga ta on täitnud kõik mu unistused (sleazy aga uskuge ind, parem, kui „nice shues”)


Ja lisaks veel paar väljendit, mida jätkuvalt ei tohiks kasutada, aga mida kasutatakse masendavalt palju.
• Ilusad jalad, millal nad avanevad.
MT: Varjamatu lõbutüdrukuga segamini ajamine ei tohiks eriti kedagi meelitada).

• Ja kuhu teie sõidate?
MT: Kas Londoni lennuk läheb Ibizale ka? Või Helsingi laev Hispaaniase?)

• Ma ei ole küll klubi kõige ilusam poiss, aga ma olen ainus , kes sinuga räägib.
MT: Ma ei ole suutnudki aru saada, kuidas peaks tekitama vaimustust see, kui sulle öeldakse et sa oled nii mõttetu, et ainult tema on üllalt nõus sinuga rääkima...?

• Su silmad on sama värivi kui mu Porsche.
MT: Seda võib kasutada ainult siis, kui sul ON sama värvi Porsche ja kui sul on, siis sa ei tunne enam vajadust kasutada lamedaid suguelundeid pikendavaid väljendeid (va. kui oled selle saanud isalt või võitnud lotos).

Loe
3 kommentaari

Fetishid, Finnair ja 13 reede




Eile lihtsalt ei olnud minu päev. Ärkasin sellepeale, et mu poissõbra A. koer proovis Garfieldilikult, ega mu varvas ei ole oliiv või midagi veel paremt. Ei olnud, aga vastik ja valus oli küll. Minul, mitte koeral. Kord juba üleval olles otsustasin ennast lohutada tassikese kohviga. Avades kappi vaatasin pahaaimamatult aknast välja ja järgmine, mida ma nägin oli kiirendusega minu lõua suunas lendav kohvitass, mis oli osava rikoshetiga põrganud köögikapi uksest. Kirusin kogu oma piiratud roppustesõnavaraga kõiki jõude, mida ma headel päevadel ei tunnista, ja tõmbasin kiiruga selga oma uue T-särgi. T-särk on selline uus popp D&G sloganiga „Who the fuck is D&G”. Kuigi ma ostsin selle ühest Milano popist butiigist, ei ole ma siiani lõpuni kindel, kas Dolcel ja Gabbanal on siiski nii palju huumorimeelt, et sellist särki toota. Ja juba järgmisel hetkel tervitas mind terve loomaaia haisude paraad, mis tundus kummalisel kombel tulevat mu särgivarrukast. Rebisin särgi seljast, keerasin ühte ja teistpidi, aga alles siis kui mu poissõbra taksikoer Tõrvik aevastas ja igaks juhuks voodi alla kolis, hakkas mulle koitma stsenaarium, mida ma ei tahtnud isegi lõpuni mõelda. Ilmselt oli Tõrvik avastanud mu särgilt bookeri kassi lõhna ja tundis vastupandamatut (kui ta üldse proovis vastu panna) soovi avaldada oma arvamust Itaalia kasside kohta. Haarasin A väikseima valge T-särgi, oma suure käekoti ning otsustasin alles lennujaamas kohvi juua. Väljalennuni oli niikuinii ainult paar tundi. Suutsin veel viimasel väljaastumise hetkel tuvastada, et märja peaga magamaminek oli mind jätnud uhke tupeeritud lakaga (80’ies are definetly back), tõmbasin kiiruga peavõru pähe ja juuksed krunni. Tellisin takso ja palusin, säilitades külma rahu: „Ruttu lennujaama”.
Juht, kergelt hallinev 40ndates mees, vaatas tahavaatepeeglisse ja muheles arusaamatult. Vaatasin ka igaks juhuks tahavaatepeeglisse, nuusutasin särki ja ei saanud ikka veel aru, mis talle rõõmu pakub.
„Lennujaama 13,” küsis ta ikka veel muheledes.
Kehitasin õlgu: „Kolmteist, siis kolmteist, või on meil siin mitu lennujaama?.”
Taksojuht vajutas lõpuks ometi gaasi ja teatas uhkelt: „Sinna ju stjuardessid lähevad”. Vaatasin talle tahavaatepeeglist vihaselt otsa.
„Ma ei ole stjuardess, ma näen täna lihtsalt halb välja,” teatasin proovides kahe käe abil tuvastada, kas mu lõualuu on paigast nihkunud. Mees ainult noogutas kahetsevalt ja lisas mulle lahkumisel veel viimase soosiva soovituse: „Aga te mõelge veel selle stjuardessi karjääri peale.” Mees, ka sa oled kunagi Finnairi stjuardesse näinud!
Ma saan aru, et inimestel on erinevad fetshid. Ma saan aru, et stjuardess on neist üks levinumaid, aga ma ei saa siiani aru, kas ajad on muutunud või olen ma liiga palju Finnairiga lennanud. Ma suhtun stjuardesside töösse sügava lugupidamisega ja hädaolukorras on – uskuge mind – just Finnairi stjuardess, kelle kätte ma oma elu usaldaksin, aga fetishifantaasiate objektina- no andke andeks. Mida see taksojuht oleks veel arvanud, kui ma oleksin öelnud, et ma olen modell.
Iseenesest ei ole ju fetishitel midagi viga. Meditsiiniõe seksikad kitlid ja napid politseishortsid on igati kelmikad. Äärmuslikest fetishitest ma aru ei saa, siin pole mul midagi kaasa rääkida. Ise eelistan sellised klassikalisemaid. Kuigi basseinipuhastajad ja aednikud pole mind kunagi erutanud (te pole näinud meie aednikku, brr) ja mundrid jätavad mind täiesti külmaks. Nad otse karjuvad – olen üks miljonist samasugusest ja uhke selle üle. Kuigi, mis seal salata, mees eriüksusest relvaga padja all ei jäta isegi mind külmaks. Praktilises elus on see aga väga tülikas – ta auto näeb välja väike punto (kuigi tegelikkuses on osavalt maskeeritud Ferrari) ja voodis paistavad nad uskuvat, et ka seal teeb relv suure osa nende tööst. Ja ma tean, et vahel...ei, tegelikult ei tea. Või siis, et olen kuulnud... Mmm...okei.
Ostsin lennujaamas esimese asjana ühe kena tagasihoidliku Polo Sporti särgi ja otsustasin tagastada A-le tema oma koos uue kleepsuga „Who the fuck is Tõrvik”, sest see oli küll viimane kord, kus mina teda välja viin. Selge on see, et igal mehel on fetish, kui tema tüdruksõber kannab tema särki, aga ei maksa seda lihtsalt kunagi liiga kaua teha. Ja kuidas möödus teie päev?

Loe
0 kommentaari

Naistesebmise väljendid, mida ei tohiks ükski mees enam kasutada


Sebimise reegel number 1 on originaalsus või ootamatus. Ja mitte ootamatu valu kuulajas, mida tekitavad need kindlasti kõige ärakulutatumad pick-up lined.

1. Ilusad kingad. Kas sa võiksid nendega minu koju kõndida.
Mõte,mis tekib (MT): Seo oma botasepaelad korralikult kinni, istu oma 83 aasta Pemarisse, mine koju ja rahulda ennast ise.

2. Kas me oleme varem kohtunud?
MT: Jumal säästa mind lollide eest, muudega saan ise hakkama.

3. Mida sinusugune tüdruk teeb sellises kohas?
MT: Milline tüdruk? Mis kohas? Ja mida see sinu asi on mida ma siin teen?

4. Tahad ma teen sind õnnelikuks?
MT: Ma olen kindel, et need on 5 kõige õnnelikumat sekundit ühe tüdruku elus

5. Sa oled kõige ilusam naine siin baaris/klubis.
MT: Jah, ma tean aga kas sa tahad öelda, et ainult baaris?

6. Sa oled vist varas, sest sa just varastasid mu südame.
MT: Ilmselt olen ma veel ka pagana hea varas, sest sa oled juba kolmas, kes seda täna ütleb.

7. Ma olen natuke joonud ja sa paistad päris kobe.
MT: Kahjuks ma ei talu nii palju alkoholi, mis sind pandavaks teeks.

8. Kas ma võiksin sind enda juurde koju võtta.
Kas sa võiksid võtta kellegi, kes tõesti tahaks su millimeetriklubi või margikogu näha

Loe
10 kommentaari

Tervisliku toitumise praktilisi nõuandeid III



Kui eelmises toitumiskolumnites oli juttu üldistest kontseptsioonidest, siis nüüd asugem praktilise poole juurde.

Esiteks koosneb toitumine kahest sama tähtsast osast – toitumine ja joomine. Joomine on eriti tähtis kehast jääkainete väljaviimiseks ja organismi tõhusaks toimimiseks. Paljudel modellidel on kombeks alustada oma hommikut klaasi sooja sidruniveega – mis on parimaid viise ainevahetuse ülesäratamiseks. Muidugi ei ole keelatud ka hommikukohvi, kuid on igati soovitatav piirata oma tarbitava kofeiini kogust. Mitte ainult, et suur Latte sisaldab ligi 170 kalorit (dieedil olles üle 10% päevasest kalorivajadusest), vaid kofeiin väljutab kehast ka organismile ja ainevahetusele vajalikke vedelikke. Seega, juues tassi kohvi, oleks soovitav juua ka klaas vett. Samas võiks kas asendada kohvi võimalikult sageli, või juua juurde vähemalt korra päevas rohelist teed, mis kiirendab samuti oluliselt ainevahetust, kuid erinevalt kohvist, ei väljuta vedelikku. Vedelik ongi organismile eriti tähtis ning päevas tuleks juua vähemalt 2 liitrit vett. Modellinduses on aga soovitatav kogus lausa 6-8 liitrit. Samas on see kogus minu meelest juba ohtlik endale ja ümbruskonnale. Esiteks on füüsiliselt väga raske juua üldse nii palju. Teiseks on selline joomine võimalik ainult siis, kui liigud kiirelt kodu ja töö vahet mitte ei käi päev läbi castigutel. Ma kardan, et võin täiesti tõsiselt öelda, et ei ole bensiinijaama, millest oleks peatumata mööda sõidetud, kui autos on optimaalne kogus ehk vähemalt 3 modelli. Niisiis joomine – vähemalt 2 liitrit vett päevas (võib ka maitsestada nt. sidruniga), vähem kofeiini ja roheline te ausse!

Edasi toitumise juurde. Põhiline rusikareegel on lihtne – 5-6 väikest portsjonit päevas. Nii on ainevahetus jätkuvalt tegevuses ja ei hakka toitu „koguma” ja samas ei ole ka suurt nälga, et tekkiks soov päevast vähem söömist suurte toidukogustega õhtul kompenseerida. See, MIDA süüa varieerub nüüd erinevate dieetide puhul palju, kui aga lähtuda organismi tervislikest vajadustest, siis on suurusjärkude lühikokkuvõte:

25% piimatooteid
20% köögivilju
16% puuvilju
10% teraviljatooted (täisteraleib!, pruun riis)
20% liha ja kala
9% küllastumata rasvad (mida vähem seda parem)

Ameerika Tervise- ja Toisuassotsiatsiooni jaotus: http://www.calorie-count.com/calories/2000-calorie-diet.php

Jagunemine on erinevatel programmidel erinev kuid põhimõte jääb samaks. Hollywoodis populaarne Zone dieet näiteks soovitab, et toiduportsjonid koosnevad:
40% süsivesik (leib, puuvili, riis, oad, piim, kartul, mais – suhkrud, fiibrid ja viljatooted)
30% rasva (küllastunud nagu kalas või veiselihas)
30% proteiini (kala, liha, munad, oad, pähklid, idud)

Populaarsust on kiiresti kogumas ka toitumisrezhiim, mis aitas lauljal Jessica Simpsonil alla võtta ligi 12 kilo 1 kuuga. Samas peetakse seda jätkusuutlikkuse huvides isegi liiga kiireks allavõtmiseks kuna soovitatav rusikareegel on 1 kilo nädalas. Jessica dieedi võtmesõnad on:
• söö madala rasvasisaldusega, kuid kõrge proteiinisisaldusega toite nagu kala või ilma nahata kana
• lisa toitu glükeemilisi süsivesikuid nagu oad, juurviljad, metsik riis
• 5-10 grammi fiibrit iga päev
• Iga toit peab sisaldama ühte küllastunud rasva liiki – oliiviõli, avokado, pähklid
• Toidu juurde tuleb juua ilma suhkruta vedelikku nagu vesi või roheline tee
Siia juurde käib ka 5 korda 25 -minutiline trenn. Antud dieedi õpik on saadaval ka Amazonis: http://www.amazon.co.uk/5-Factor-Fitness-Secret-Hollywoods-List/dp/0399152296/ref=pd_bbs_sr_1/202-9807668-8596622?ie=UTF8&s=books&qid=1184230032&sr=8-1

Ained, mida eelkõige tuleb piirata on küllastunud rasvad, suhkur, sool, kolesterool. Tähtis on tähele panna, et organis vajab normaalseks tegevuseks rasva – aga just orgaanilist rasva nagu näiteks oliiviõlis, avokados, pähklites. Küllastunud rasvasid võib süüa 2000 kalorise söögi ajal max: 20grammi, küllastumata rasvasid 65grammi, kolesterooli 300mg, proteiini 50 grammi, suhkur 40 grammi (10 teelusikat, NB! ka puuviljad ja mahlad sisaldavad suhkruid).

Siin on üks võimalus oma päevaste kalorite jälgimiseks: http://hp2010.nhlbihin.net/menuplanner/menu.cgi
ja toidu kalori ja sisalduse täpseks määratlemiseks:
http://www.calorie-count.com/calories/item/66261.html

Vabandan, et jutt venib nii pikaks, aga rutemini lihtsalt ei saa ära öelda.




Loe
1 kommentaari

Tervislik toitumine versus modellid versus McDonalds II



Täna siis tervislikust toitumisest. Iseenesest on see vaid valiku küsimus, võimalusi on praktiliselt alati. Kuigi, tuleb tunnistada, et kõige absurdsem olukord oli ühel maailma tippmodelli võistlusel, kus peasponsoriks oli McDonalds. Söö mida tahad, kõik on ebatervislik.

Ma saan aru küll, et McDonaldsi meelest oli mõte hea – „vaadake, isegi meie hamburgerid ei suuda modellifiguuri ära rikkuda”, aga tulemus oleks olnud äärepealt vägagi pöördvõrdeline. Kui võistlus oleks kestnud kolme nädala asemel üle kuus, siis oleksime me olnud teleshopi halvad reklaamid „modellid enne McDonaldsit” ja „modellid McDonaldsi 5 lisakiloga”, ja seda ainult kuu ajaga!

Igal juhul on tervislikult toitumine ainult vaevumise ja otsustamise küsimus. Alustaks sellea, et tuvastaks oma praeguse seisukorra, vajamineva kalorite hulga, kalorikulutuse ja sisalduse. Seejärel mõtleks, kuidas annab neid optimeerida.

Ilmselt parim kaalu/pikkuse suhte näitaja on BMI ehk kehamassiindeks, mida saate mõõta siit: http://www.nhlbisupport.com/bmi/bmi-m.htm . Normaalne indeks on 18,5-24,9. Normaalne modelliindeks 17-18,5 ja alla selle läheb juba igati kahtlaseks. Visuaalselt võib-olla on ka 16 kena aga tervislik see enam kindlasti pole.

Edasi tuleks mõõta ära teile ajalik päevane kalorite hulk, sest kindel on lihtne tõde – tuleb kulutada rohkem kui sisse sööte. Samas mõte, et söö ühe haburgeri ja teen tunnikese rohkem trenni ei toimi – üks McDonaldsi hamburger sisaldab ligi 460 kalorit, samas kui tund keskmise intensiivsusega aeroobikat kulutab vaid ligi 150 kalorit. Keskmine dieedil oleva inimese kalorivajadus on kuskil 1500 kalorit päevas. Samas oleks hea teada oma täpset vajadust sõltuvalt kaalust, pikkusest jms. Siit leiate abivahendi, mis arvutab teile päevase kalorivajaduse. http://www.calorie-count.com/calories/calories-burned.php?metric=1 . Tähendab lihtsalt öeldes, et dieediks oleks vajalik rihtida 200-400 (mitte üle selle) kalori võrra alla saadud numbri.

Inimene kulutab oma päevas ligi 60% vajaminevatest kaloritest eluliselt vajalikeks tegevusteks – hingamine jms. Samas kulutame ka magades ja magamine on vajalik, et ainevahetus püsiks normaalne ning organism ei hakkaks energiat alleshoidma ehk ei läheks kokkuhoiurezhiimile. Huvitav kalkulaator erinevatele tegevustele kuluvast energiast on siin: http://www.calorie-count.com/calories/activities.php . Siit tabelist on näha, et näiteks tunniajase jooksmisega võib lubada endale juba ühe Snickersi. Samas aga jäävad kulutamata need kalorid, mis te tavaliste söökidega sisse sööte ja mida tuleks kulutada allavõtmise eesmärkidel. Dilemma ?

Homme tervisliku toitumise programm ehk põhitõed liikumise ja toitumise kohta.

Loe
5 kommentaari

Modellid versus tervislik toitumine I



Levinud on arvamus, et modellid saavutavad oma vormi tänu nälgimisele (jutus toodud näiteid palun kodus mitte proovida). Enamjagu õige. Aga on ka variant saavutada ja hoida vormi läbi tervisliku toitumise ja elustiili. Harvem variant, aga siiski võimalik.

Raske öelda, kui kaua ma olen modellinduses olnud. Päris palju aastaid, vahepealsete vahedega. Modellindus on eelkõige mõnus võimalus ja ettekääne reisimiseks ja boonusena ka raha teenimiseks. Mitte et muud ei oskaks, vaid see on lihtsalt lõbus vaheldus. Panen käe südamele ja ütlen siiralt - ei ole kunagi olnud buliimik ega anorektik (küll aga küünik ja skeptik). Kurb on see, et ma saan hästi aru nende haiguste tekkemehhanismidest ja moemaailma ning ühiskondlike normide survest (sellest kindlasti edaspidi). Ja mida muud kui vaimsed haigused need ongi. Kui juba USA-s iga 5 teismeline neiu kannatab kergemal või raskema taseme buliimia all, et olla size 0, siis mis rääkida veel modellidest, kellel on surve olla täiuslik veel tohutult palju kordi suurem. Variante on tavaliselt neli:
a) sa oled hea ainevahetusega ja kaal polegi probleemiks (väga harv nähtus ja tavaliselt hiljemalt 25 aastaselt ainevahetus pidurdub oluliselt. NB! Miks on palju lapsmodelle?).
b) sa otsustad vormi hoida nälgimise ja (isegi nende kõigi kolme kapsalehe) seedimist kiirendavate tablettide abil
c) otsustad tervislike eluviiside kasuks (harv nähtus, aga samas kes teaks paremini kaloritest ja nende kulutamisest kui elukutselised modellid ja näitlejad)
d) vahetad ametit.

Kusjuures b-st võiks rääkida legende. See, et on modelle, kes vahepeal päevas lusikatäiest ubadest või kahest tomatist või kolmest salatilehest proovivad toituda, on kurb tõsiasi ja kordan veel kord- see on haige. Küll aga leiutatakse ka täiesti uusi ja huvitavaid nähtuseid, millepeale nö. terve mõistus ei tulekski. Nagu näiteks mahlas immutatud vatitupsud (täidavad kõhtu kuna paisuvad ja tänu mahlale petad ennast, et see polegi vatt, mida sööd. Öäk.). Nägin ka mõni aeg tagasi, kuidas tuntud Eesti modell kelle-nime-ma-ei-maini võttis peavalurohtu. Või selle asja nii väljendamine on täiesti liialdatud. Nimelt võttis ta pooleks käiva kapsli ja puistas rohupulbri välja kuna kapsel sisaldas ju kalori! Tic-Tac kahe kaloriga on ilmselge liialdus. Kõige grotesksem on minu jaoks aga mõte, et kui organismil pole enam kaloreid ja energiat mida kasutada, hakkab organism nö. ise ennast sööma alustades lihastest.

Tagasi variantide juurde. Ametit vahetada ma ei taha- mulle meeldib reisida. Ja meeldivad naljakad olukorrad. Ja meeledib olla kõrvaltvaataja. Vahel ka osaleja, mis seal salata. Igal juhul, kuna ma pole modellinduse mõistes enam päris esimeses nooruses – 23 on juba päris korralik keskmine – on mu ainevahetus otsustanud vajutada konkreetselt pidurile ja see on juba aastaid põhjustanud vajadust hoida ennast vormis muude meetoditega, kui lootes emakese looduse lahkele abile. Nälgida ma ei suuda, mulle meeldib söök ja seda pärast välja oksendada ma ka ei taha, kuna ...ma lihtsalt ei teeks seda oma kehale. Seega mõtlesingi jagada mõtteid ja kogemusi, mis on kogunenud enda vormis hoidmise aastate jooksul. Esialgu põhitõed ja hilisemates kolumnites nende lahiseletused ja konkreetsed nõuanded. Mõtted on võib-olla mõneti lineaarsed, aga ilma neid järgimata edu ei saavuta.

1) kuluta rohkem kui sööd
2) toit peab olema tasakaalustatud
3) soovitatav on süüa 5-6 korda päevas väikeste portsjonitena
4) 5-6 tundi enne magamajäämist ei ole soovitatav süüa
5) piisav uni on hädavajalik
6) rasvasid ja suhkrut EI SOOVITA korraga süüa (nt. coca ja friikartulid)
7) väikesed kuid kontrollitud patud on lubatud
8) liikumine ja soovitatavalt vaheldusrikas liikumine on kohustuslik
9) joo vähemalt 2 liitrit vett ja/või rohelist teed päevas
10) vormi on kerge hoida kuid raske tagasi saada
11) ükski elustiil ja dieet ei too koheseid tulemusi. Parem on valida tervislik elustiil ja saada oma soovimatutest kilodest lahti aeglasemalt aga jäädavamalt.

Homme siis 1-5 lahtiseletusi ja nõuanded.

Loe
3 kommentaari

Mida mehed arvavad, et naised tahavad?


Huvitav on see, et tegelikult kattuvad minu meelest naiste tegelikud soovid ja meeste arvamused naiste soovidest vaid ainult väga pinnapealselt.
Mida siis mehed arvavad, et naised tahavad?

a) lubadust peale esimest ööd kohe tõsist suhet (Nii head te nüüd ka ei ole. Selleks on natuke rohkemat vaja, et oleksime päris kindlad, et tahame teiega suhet.)
b) vähemalt 3-karaadise teemantiga kihlasõrmust (tegelikult piisab ühest karaadist ka, suur on liiga väljakutsuv ja segav)
c) mehed usuvad, et naistel on suurusest vahet (olles üle kriitilise piiri, ei ole suurusel mitte mingit erilist vahet, kui me just telekast või krediitkaardi limiidist ei räägi vt. e)
d) et mehel oleks kiire ja kallis auto (vt. eelmise selgitus. Naised tahavad meest, kellel oleks auto mis jääks kuskile mittetöötava romu ja leekidega ralliauto vahele. Mehed, see on ettekääne et oma tegelikke ürgseid soove rahuldada ja naised on ettekääne)
e) piiranguteta krediitkaarti (Kõik klapib. Isegi kui me käime tööl ja teenime normaalselt, vaevalt, et me ütleks ära piiranguteta või ainult sümboolsete piirangutega krediitkaardist).
f) pidevat õrnust ja tähelepanu (Pidevat pole vaja, aga natuke kvaliteetaega ei teeks halba. See, et te eristate meid köögimööblist pole piisav tähelepanu).
g) suurt pulma ja veel suuremat pulmakleiti (Mina isiklikult ei seedi suuri pulmasid ja mida stiilselt minimalistlikum kleit, seda parem. Ma arvan, et ma pole üksi.)
h) ilusat kodu (Samuti õige. Muidugi tahame, aga kes ei tahaks. See samas ei tee meist veel kodumasinaid. Ei saa oodata, et me oleksime kaunitarid, superkokad, ideaalsed emad, karjeristid ja koduperenaised.)
i) kalleid kingitusi (Ilmselt osad. Samas mina tunnen sellest ainult survet ja kohustusi. Äkki kaotan ära või ten katki või...?

Eks see loetelu ole kindlasti valikuline ja baseerub stereotüüpidel, aga eranditest ei jõuagi ju kirjutada.

Loe
2 kommentaari

Mida naised tahavad?


Lõpuks ei olegi nii palju asju mida naised tahavad. Millegipärast on siiski raske neid vajadusi täita. Veel täiendamisel olev aga piisavalt ülevaatlik nimekiri:

a) Päikesepaistet võimalikult maksimaalses koguses (päike peaks paistma piisavalt, et päevitada ja ujuda, aga nt. Egiptuse suvepäike suretab küll kõik elava välja)
b) Kreeme, mis teevad sind 10 aastat nooremaks nagu reklaamid lubavad
c) Et juuksed kasvaksid 4 korda kiiremeni kui praegu (et saaks katsetada stiiliga nagu moeajakirjad soovitavad)
d) Et klienditeenindajad oleksid viisakad (või vähemalt vastaksid meie kolmandale vihjavale "äitäh" ütlemisele)
e) Et koduloomad hooldaksid ennast ise
f) Et teie laps ei teaks 13 aastasena seksuaalelust rohkem kui teie (ei kehti osade meeste meelest poiste puhul)
g) Pidulauad ja õhtusöögid peaks ennast ise koristama
h) Kaal peaks jaotuma sinu mitte tema valitud kohtadesse
i) Platvormide ja stilettode mood võiks kesta igavesti
j) Vähemalt Contravento tasemel kokakusti
k) et meie eelmise mehe uus armuke oleks koledam või lihtsalt halvem kui meie (sobib ka praeguse mehe lähima kolleegi, naabri jms. kohta)
l) igavest armastust (võib olla ka erinevates suhetes, peaasi, et vahepeal valus ei oleks)

palun täiendage. Nimekiri mida mehed arvavad, et naised tahavad järgmises blogis.

Loe
1 kommentaari

valetamisest ja shoppamisest


Ma suudan valetada ainult vahel ja valikuliselt. Süstemaatiline valetamine käib lihtsalt üle minu jõu tänu viitsimatusele, hajameelsusele ja motivatsiooni puudumisele. Seepärast olen ma väga halb reklaaminägu vähemalt karastusjookidele, mis kohustavad millekski. Juua asta aega ja olla pildistatud aasta aega ainult Fanta pudelit hoides, oleks minusuguse coca-cola ja energiajookide sõltlase jaoks lihtsalt teostamatu misssioon. Kui tegemist ei oleks just Battery kampaaniaga, aga seda kahjuks siin maal ei tunta. Ivana seevastu oli kohe ja rõõmsalt nõus oma orjastamisega ja ma olen kindel, et temast saab väga kaunis pirtsakas orjatar vähemalt kaheks nädalaks, sest hiljem ta lihtsalt ei viitsi enam, kompenseerides oma lepingu rikkumist kopsakate trahvidega, aga kes olen mina et maailma paranadada või oraaklit mängida. Mis ei takista muidugi kerget kahjurõõmu.
Kuna täna oli lõpuks castingutest ja fotosessioonidest vaba pärastlõuna, oli meil üle pika aja aega minna shoppama. Ma arvan, et Gucci müüjad räägivad sellest sündmusest veel oma lastele ja lastelastele. Meil on piiramatu limiidiga krediitkaardid ja me elame päeva korraga. Tänase päeva elasime peamiselt Gucci poes.
Peale loendaatute käekottide ostsin ma igaks juhuks ka natuke kleite, ühe kostüümi ja imeilusa kleidi, mis on kahjuks nii lühike, et sobib ainult seismiseks (istudes kerkiks ta umbes kaenla alla). Jah, miski ei ole täiuslik.

Loe
2 kommentaari

Castingud, castingud, castingud



Järgmine päev ringisõitmisi ja castiguid. Vahel on mul kahju, et ma itaalia keelt ei oska. Mulle tuttavatest sõnadest "pizza", "spagetti", "mozarella" ja Pavarotti ei piisa kuidagi, et ära arvata, mis nad sinu kohta räägivad, hinnates sind nagu mingit objekti. Mis sa ju oledki töötades modellina. Täna käisime kolmel kataloogi, kahel telereklaami castingul. Pooltele viis meie autojuht, pooltel pidime ise käima. Tunned ennast nagu sprinter - kiirreageerimine, castingukohta, chit-chat, näitad-kõnnid ja sprindid edasi. Õhtuks oled täiesti läbi, aga enamus õhtuid on õhtusöögid vastuvõtud, klubid ainult selleks, et kell 2-3 magama minna ja hiljemalt 8 üles tõusta. Õnneks on vahemaad väikesed mitte nagu Singapuris, Rio de Janeiros või Istanbulis. Alustad hommikul, jõuad tunni-pariga kohale, et juua kohustuslik kohvi või tee, midagi muud ei jõuagi vaid stardid kohe edasi, sest jääd juba järgmisesse kohta hiljaks.
Üks castingutest oli shampoonireklaam ja ma võin siseinfona öelda, et otse loomulikult polnud keegi meist eluseeski seda shampooni kastanud, rääkimata reklaamis mainitavast kuust ajast. Seega, ei maksa kõike uskuda mida reklaamis näete. Välja arvatud Dove reklaam (pildil). Aitab, start õhtusöögile ja homme riidekataloogi pildistamisele. Järgmine nädal lähen Inglismaale ja võtan ka oma kaamera kaasa, et saaks mingeid pilte teha / üles riputada...

Loe
1 kommentaari

Kehakaalu dilemmad




Mina olen siis see idioot, kes ei saa ikka veel peale kahte nädalat itaallasest aru. Mitte et mu manageri aktsent inglise keeles oleks nii halb, vaid inglise keel on taandatud lineaarsele hakkama saamiseks vajalikule tasandile. Miks peaksi manager ütlema: „Would you go to the car please?”, kui on võimalik säästa aega ja vältida keeleõpikuid, öeldes „You go car”. Mitte, et ma natuke aega seedides aru ei saaks, saan küll. Vot Singapuris ma ei saanud aru. Esimesed kolm päeva imestasin, miks ma peaks kohalikku keelt oskama, neljandal päeval sain ma aru, et nad siiski räägivad inglise keelt, aga kõige selle aktsendi juures jääb mõismatuks kogu sisu. Itaallase suust kõlav iseenesest täiesti mõistetav „You go car”, kõlaks nende suust midagi „yogokaa-a” laadset.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Täna kolis sisse uus tüdruk Gabriela. Ta on tsehhist, mitte liiga pikk, aga liiga ilus. Kuigi catwalkides me ei konkureeri , ma olen lootusetult lühike -176cm - pikkade maal, läheb mul kataloogidega siiski suhteliselt hästi ja viimane, mida mul vaja oli, oli samasse agentuuri samadele castingutele kolmas blond. Kolmas sest meie modellimajas minu kõrvaltoas elab juba üks blond – Ivana. Ivana on pikk väga kõhn pruntis Angelina Jolie huultega tujukas blond. Ma kujutan ette, et enamuse meeste alateadlik unistus. Isegi võtaks sellise koduloomaks, kui mul juba kassi poleks. Pealegi on manager ta juba kodustanud. Meie manager on ilus tõmmu endine Bossi modell, on mul nende pärast siiralt hea meel. Kuigi ma olen kindel, et see ei kesta.
Igal juhul kõigi meie puhul võib unustada mõndadel moeshowdel nõutud kehamassiindeksi 18.0 (arvutada saab: http://www.nhlbisupport.com/bmi/bmi-m.htm). Kas te üldse kujutate ette umbes, mis riided hästi istuvad, kaaludes nõutud indeksi ja pikkuse 176cm juures 56 kilo. Kuhu ma täpselt peaksin panema need ülejäänud kaks kilo? Rindadesse nad ei lähe nagunii ja puusadesse ma neid ei taha – proportsioonid peavad säilima. Seega ma leian, et kuigi kampaania ise on igati tänuväärt ja absoluutselt õige, ei maksa liiga palju liialdada. USA muuseas arutab lausa NYC-i linnavalitsuse tasandil, et modellide miinimum BMI peaks olema 18,5. 57 kilo? Kohustusliku BMI võiks panna kuskile 17.5 kanti. Mis on viga pikkuse juures 176cm kaaluda 54 kilo? Eks ta kõhna ole, aga me oleme modellid mitte kassapidajad. Mitte, et mul oleks midagi kassapidajate vastu, imetlen siiralt nende vastupidamist, aga meile on tähtis välimus. Kuigi Brasiilia modell Ana Reston, kes suri eelmisel aastal otseses mõttes nälga, oli otseses mõttes ja absoluutselt iga mõõdiku järgi liiga kõhna – kehamassiindeks vaid 13,4 ja kaal 39 pikkuse juures 176 cm. Nicole Richie on algaja võrreldes sellega. Kuigi enamuse Itaalia, Inglismaa, USA ja veel mõndade disainerite nõutav size zero suckib. Ja sellest, et ainevahetus on lihtsalt nii hea, on enamusel juhul lihtsalt jura. Aga toitumisest homme.

Loe
3 kommentaari
Tellimine: Postitused (Atom)
 

©2009MILANA PÄEVIK | by TNB