Kuidas mehi pick-upida päris elus?

Kuidas mehi pick-upida päris elus?

Ehk ühe algaja seiklused igavas metropolises.

Eile juhtus mul olema natuke vabam õhtu. Kuigi ma saan aru, et on miljon võimalust, kuidas sisustada oma aega metropoliitses suurlinnas, läksin ma kinno. Ei, mitte vaatama G-Forcet ega G-Spoti vaid mingit mõttetult lihtsat filmi nimega – õnnetu tõde..ei, inetu tõde. Tuleb välja, et armastuse leidmine on tegelikult väga lihtne. Tuleb leida Gerard Butler (tema puudumisel tema välimusega mees), vihata teda südamepõhjani, uskuda tõelisse armastusse, seni kakelda parema puudumisel Butleriga ja ideaali tulekul avastada, et see tõeline jobu oligi su tõeline armastus. Elementaarne. Ma ei viitsi hakata isegi üles loetlema, kui mitmest filmist see plot kergelt tuttav on alates Casablancast, või alates Adamast ja Evast. Ega ajalugu ilmselt päris kõike nende kohta ka ei räägi, võttes arvesse allikaid.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Kui ma hommikul istusin, castingu ootuses agentuuris, aega parajaks tegin ja mingit vana moeajakirja lugesin kerkis eilne teema jälle üles. Vähe sellest, et armastuse leidmine on nii lihtne, on sama lihtne ka oma ideaalmeeste pick upimine. Enamust juhiseid ma ei mäleta kuna nad tundusid lihtsalt kaheldava väärtusega (mitte et ma ise mingi queen bee of pick up oleks). Mida ma aga mäletan oli esimene ja siiras soovitus et sosista. Sosista mehele mida iganes. Sheee on eroootilineee..

Ma ei ole kunagi raskuseid kartnud, enamjagu ma lihtsalt ei viitsi mitte kindla peale välja minna, aga jätan endale tavaliselt vääikese võimaluse kahelda. Kahelda, et äkki on kuskil mingi haljas heinamaa, millega ma päris hästi kursis ei ole. Seega mõtetest tegudeni ja ma astun oma pehmemail shaaki rhündava panthri shammul meie manageri juurde. Ajakiri soovitas sosistada, et „ilus lips. Ma tahaks ta sult ära osta, kui sa teda enam ei kanna“. Lause tundub nõme, aga poolikult teha ei ole mõtet. Lipsu tal ei ole. Tal ei ole lipsu! Kell. Kummardun ta kõrva juures, olles relvastunud ajakirja osavaima hitlinega, kui põrkan tagasi. Kell on küll, aga see ei ole lihtsalt kell. See on kell, mida pärandatakse isalt pojale. Ja ainus põhjus ei ole see, et ta on sheff ja ilus. Tõeline põhjus on see, sest ta on paganama kallis. Nagu ütles Sun Tzu – kui vastane on tugevam (või rikkam – Milana), siis tagane ja hinda olukorda uuesti. Äkki ta ei saa naljast aru ja ma olen homme ühe Patek Philippe võrra rikkam. Või vaesem. Emad pärandavad teadupärast tütardele....midagi muud... aga kindlasti väga vaimset ja mittemateriaalset.
Seega kummardun ta kõrva äärde ja sosistan „Ilus kell.“
Punkt.
Manager, kes on lugenud vaikselt ajalehte, kargab nõelatuna püsti ja karjatab vaikselt. Järgmine hetk, kui mina karjatan, sest tema karjatab, küsib ta, et „kas ma mõnitan teda või?“.
Ega ma ei tea enam ise ka. Me oleme sündinud teatud iseloomuga. Paraku. Ja nagu ei õpeta vanale koerale uusi trikke, nii ei õpeta ka uusi iseloomujooni. Sa kas sünnid nendega või soovitaks ka surra nendeta. Tänane päev ei olnud mu hiilgehetk, aga puntid mõttetu pealehakkamise eest, tehke järgi.

P.S. Mina pärandan tütrele De Beersi tahumata teemantitega kella. http://www.debeers.com/content/ebiz/debeers/invt/wadt04z00w/wadt04z00w_l.jpg

Loe

Palju õnne sünnipäevaks, mina

Palju õnne sünnipäevaks, mina

Sünnipäevad on modellide elus nagu count-down. Nagu best befor ja after. Mitu aastat on veel antud. Ja antud aastad on võrdelised sellega, kui hea sa oled, mis maal sa oled ja muidugi mis vormis sa oled.

Kui ma oleks näiteks Heidi Klum, oleks mul enne karjääri lõppu võimalik sünnitada 4 last, saada vähemalt 36 aastaseks ja ärgata hommikuti Seali kõrval. Ärge mõistke mind valesti, „kiss from a rose oli kena laul“ (ja ainuke laul, mida ma Sealilt mäletan), aga Seali jätaks küll vahele. Kui ma oleks Cindy Crawford, oleks mul oma ilutoodete liin, ma teeniks sellega hulga pappi, osaleks veel 42 aastaselt tuntumate reklaamide fotodel ja räägiksin siiani, kuidas ma Richard Gere maha jätsin. Või siis enam ei räägiks. Aga vot Kate Moss ma ei oleks. Ta ei meeldi mulle. Sellest ma muidugi kõva häälega ei räägi. See on sama hea kui öelda, et „ah, teate, Valentino on täiesti mõttetu“. Mis mõttes? Ja siis veel muidugi Bunchen ja Ambrosio jne.

Umbes nii ma mõtlesin, kui ma ärkasin oma sünnipäeva hommikul meie Milano modellikorteris. Kaugemale ma ei jõudnud, sest minu kõrva ääres helises idiootliku surnuid äratava helinaga booker. (Talle meeldib Pepsi, mulle Coca, meist ei saa kunagi parimaid sõpru).
„Ja kui sa sinna lähed,“ lisas booker peale päevakava ette lugemist, „siis ära ise ütle kui vana sa oled, las nad ise küsivad, kui just peab“.
Palju õnne sünnipäevaks, mina.

Loe

Armastus on lahe staff, aga ma tahan tema geene!

Armastus on lahe staff, aga ma tahan tema geene!

Kui me Freyaga lõpuks castingusse jõudsime, oli üritus juba alanud. Olles modell on seadus number üks, sina ei pea mitte hilinema castingusse. Kõik muu on vähem püha. Isegi manageriga magamine ja Big Maci söömine. Mitte et ma kumbastki eriti midagi teaks (eelistan KFCd ja minu lemmikmanageriga magas Emina, aga sellest raamatus).
Freya hingas kolm korda kiiremini kui väike lemmikloom, raputas mind minu üleskääritud jakikäisest ja sosistas üle muusika kuskile mu kõrva lähedale“Can I, can I can, I have his genes, please“.

Ma arvan, et ma vaatasin talle igavesse armastusse uskuva naise pilguga otsa ja teatasin resuluutselt „No, Frey, you cant“ just siis kui mahe taustamuusika kadus.
„Can what,“ küsis natuke kaugemal ringi kruiisiv kliendi esindaja, kes oli minu kalli kaasmodelli ekstaasi põhjuseks.

„Can..,“ venitasin ma, torkides küünarnukida Freyat, „caan.....she asked if she can have hamburger,“ seletasin ma idiootlikult naeratades ka siis veel kui ma sain Freyalt sinika selga. Tee mida tahes, aga ära reeda, et modell sööb midagi, mis sialdab rasva. Eriti kui sa pead selle modelliga koos edasi elama.

Tundmatu meesterahvas, kelle geene Freya hetk tagasi oli luninud, naeratas millegipärast mõistvalt ja jätkas bondimist paari meetri kaugusel. Koduteel, kaks tundi hiljem, kui me jälle rääkisime, seletas Freya oma 18 aastase elutarkusega, et ma ei saa tegelikult mitte millestki aru. Et „well, love is really cool stuff, aga ma tahan, et mul oleks ilusad lapsed“. Arvestades, et tegemist oli suure moemaja asejuhiga, ilmselt ka targad, aga seda boonust ei hakanud ma talle seletama.
Kuidas sa vaidled naisega, kes arvab, et armastus on lahe värk. Õige, ei vaidlegi. Kui ma olin 18, uskusin ma välku ja ilutulestikku. Laste suhtes ma ei olnud kindel, aga kindlasti pidid nad sündima välgust, muud varianti ju polnudki. Palju aastaid hiljem, kus ma ikka veel lapsi kohe ei taha, tean ma, et välk on tore, aga välguga koos ei ela. Välk kas läheb mööda või jääb ja hakkab pinda käima. Võnkeid maksimumist maksimumi suudab taluda vaid teatud aja. Ja nüüd, kuulen ma järgmise sugupõlve, ei tõesti, modellinduses on see järgmine sugupõlv, arutlevat, mis geenidega lapsi tuleks saada. Mina eeldan, et kui ma armun, on geenid nagunii head, muidu ma ei armukski ju. Tema arutab, et love on lahe stuff, aga vot geenid määravad. Nagu filmis Gattaca. „Mis värvi silmad, mis ametisoodumus, tehtud“. Ja kuidas teha uusi modellikesi? Paljundades vanu. Äkki ma olen vanamoodne, aga geenid on muidugi toredad, aga ma eelistaksin välku ja pauku, heade geenidega saan ma ise hakkama. (Ma blinkisin ainult ühe korra, siis kui ma mõtlesin, mis lapsed tuleks minul ja Kaur Kenderil – tema kirjutamine ja minu kogemused. See oleks Nobeli preemia vääriline. Just gotta loose the attitude...a little bit).


Foto: Andres Teiss

Loe

Printsid ja konnad ja voodoo nukud

Printsid ja konnad ja voodoo nukud

Kõik lõppes Victoria-saagas sellega, et ma kirjutasin kolumni „lilled ja linnud” ja Victoria abiellus. Ja kõik olekski ju võinud veel hästi minna kui.. neljapäeva õhtu. Eestis tähistatakse taasiseisvumispäeva. Mina olen Milanos ja ikka veel iseseisev ja tähistan passiivselt voodis raamatut lugedes. Ei sega kedagi ja keegi ei sega ka mind kuni hetkeni, kus ukse taga kostub prõmmimist. Sellist korralikku ja kindlameelset. Olles otsustanud, et võitluseta ma alla ei anna, avan ma ettevaaltlikult ukse ja sisse tuhiseb Victoria. Juuksed sassis, lilla hõlmikkleidi hõlmad poollaiali ja silmis äraseletamatu pilk. Talle oli saabunud valgustus. Keset neljapäeva õhtut. Ja valgustust ju ikka jagatakse parimate sõbrannadega.

Ühesõnaga peale üle-eelmist kolumnit lilledest ja linnadest Victoria abiellus. Fancyd pulmad, valged tuvid, kõik täisprogrammi järgi. Manager, kes oli parasjagu lähetuses Miamis, ei saanudki sellest teada. Ilmselt sai, aga oluliselt hiljem. Peale seda, kui Victoria oli ta maha kandnud ja peale tohutut sisemist võitlust abiellunud. Nädal enne seda kui oli tema isiklik dealine manageri unustamiseks. Kaks päeva peale abiellumist, randus ka valge laev koos manageri, lillesülemi, valge auto ja päikeseloojanguga. Mis täpselt juhtus, ma rääkima ei hakka, lady never kisses and tells, aga igal juhul midagi seal juhtus ja tagasi manager enam ei helistanud. Tähendab helistas ja mitu korda, aga selleks et teavitada Victoriat uutest kampaaniatest ja castingutest. Victoria võttis küüned korraliku neiu kombel padjast välja, pühkis laialiläinud ripsmetushi laili, naeratas ja tänas viisakalt. Aga no kaua sa ikka tänad selle asemel, et küsida, et mida paganat. Aga Victoria, korraliku tüdrukuna, kes samuti kunagi ei suudle ega räägi, proovis käia ümber palava pudru ja kui pudru ei tahtnudki jahtuda, saabus valgustus.

Edasine on lihtne. Voodoo, Haitilt pärit vana usund on aidanud tugevamaidki ja sellepärast ei ole mõtet imestada, kui Victoria voodoo poole pöördus. Täpsemalt öeldes, pöördus ta minu poole, et koos voodoo poole pöörduda. Üksi nõelu nukku torkida on ka natuke nüri. Pealegi olin ma korra Kuubas näinud alasti nülitud kana maja ukse taga, sümboliseerimaks ära needmist ja see tegi minust lausa voodoo spetsialisti. Umbes peale seda, kui me olime üle lugenud vähemalt kolm spelli ja jõudnud voodoo dollsi juurest wanga dollsini, tundus mulle rohkem, et kui ta just nõelu endasse torkima ei taha hakata, ei laheda seda ükski voodoo ega wanga. Ja nüüd point.

Loll ei ole mitte konn, et ta sinu suudluse peale printsiks ei muutu. Loll on see, kes suudleb konna, arvates et midagi peaks muutuma. Kui sa tahad printsi, võta prints. Kui sa lepid konnaga, siis suudle, aga ära süüdista teda, kui ta ei muutu. Kaua sa seda vaest konna ikka piinad, pole tema süü, et "sina usud muinasjuttudesse". Kutsarid muutuvad hiirteks, tõllad kõrvitsateks ja printsid konnadeks. Nii käib see päris elus, teistpidi kehtib ainult kella 12ni. Küsige Tuhkatriinult.

P.S. Victoria andis oma voodoo seti oma vanaemale, kes oli armunud 86-aastasesse noormehesse. Õnneks oli setil aastane garantii, Annaks jumal, et nii kaua üldse vaja läheb. http://www.calastrology.com/voodoo.html

Loe

Väike must raamat, Homer Simpson ja aluspükste jalast rebimised

Väike must raamat, Homer Simpson ja aluspükste jalast rebimised

Otsustasin hakata tegema väikest musta raamatut. Nagu raamat väljasurnud liikidest, aga raamat ise on punaste kaantega ja peale kirjutasin paksu musta vildikaga „MEHED MINU ELUS”. Ülejäänud castingutest vaba päeva veetsin kleepides-liimides ja joonistades ja valmis ta on. Istun ja mõtlen, et äkki peaks siiski järgmine kord enne mõtlema ja siis alles tegema, alateadvus on ALAteadvus just selleks, et liiga palju infi ei anna lisaväärtust vaid varjab seda, mida sa tegelikult ratsionaalselt ei taha teada.

Esimeseks kleepisin isa pildi. Must-valge pilt, kus isa näeb välja värske, suurte pruunide silmadega ja vaieldamatult veetlev. Ema väidab, et ta teeskles juba sellel pildil, sest jõudis tööreisilt kohale päev peale minu sündi ja enne fotot oli jõudnud minuga networkida ja bondida täpselt nii palju et näha, et ma olen tüdruk ja tema silmadega. „Tüdruk – check, silmade värv õige – check, detailidesse süveneb hiljem,” ütleb ema meelest tema naeratus fotol. Minu meelest on ta lihtsalt kade, et isa suutis vältida valusat ja koledat osa ja jõuda grand finaaliks. Olgu, las olla.
Järgmise mehe fotot mul ei ole ja õigupoolest ma ei teagi, mis temast saanud on. Ma mäletan siiani, kuidas ma 2-3 aastasena hüplesin toolil vaimustunult üles-alla, kui ta akna taga jalgpalli mängis. Seega joonistan jalgpalli (millegipärast kirjutan rohelise vildikaga peale Arsenal).
Edasi tuli paar koolipõlve armumist ja murtud südamekildu. Kui mälurakud vana teooria kohaselt ei taastu, kas siis kulutatud ja murtud südamerakud taastuvad? Kui ei, siis umbes keskkooli lõpuks olin ma läbielamiste tulemusel muutunud vaimselt purunematuks. Järgmiseks tulid paar väga toredat noormeest – head ja malbet. Sõin nad kiiresti hommikusöögiks, oskamata veel hinnata headuse väärtust. Seega mõned fotod skännisin ja kleepisin klassipiltidelt, järgmised paar printisin Google abiga. Album missugune.
Hodorkovski pilti otsides jäin kõhklema. Vahepeal tundus mulle iga parameetri järgi, et just minust saab järgmine eks missis-Hodorkovskaja. Ilus mees, rikas kui saatan, ehitab lastele koole ja sülitab võimudele. Just selline mees, kes rebib sul aluspüksid jalast iga kord kui te pika töökomandeeringu järel kohtute. Mida üks naine võiks veel tahta kui ürgset meest heade silmade ja suure nuiaga. Kuna Hodorkovskiga mul siiski kohtuda ei õnnestunud ja ega ma ka palju ei proovinud, otsustasin ta minu fotoalbumist välja jätta, nagu ka Abramovichi ja Bransoni, kellega mul õnnestus kohtuda, aga kellele liiga mitu südamerakku sellele ei kulunud. Siis tuli A. A-st ma ei räägi. A-st võib lugeda raamatust, see on liiga keeruline. A-st mul pilti pole. Niisiis joonistasin suure Glocki, kaks sinist silma (värvisin nad hoolikalt taevakarva) ja kaks püstist salku. Minu meelest tuli sarnane, aga Anna, kes mu raamatu eile leidis küsis mulle uskumatult otsa vaadates, et „Have I slept with Homer Simpson”. Rrright. Las olla.
Edasi sisestasin ma hoolikalt Google otsingute tulemusi, ilusaid autosid ja valmis ma selle raamatu ka sain. Kes küll ütles, et naised otsivad mehi, kes meenutavad nende isasid?
Tehes lühikese kokkuvõtte, võiks öelda, et mulle meeldivad mehed, kes mängivad jalgpalli, on südamest head aga natuke arrogantsed ja enesekindlad (noh, rebivad aluspükse, aga samas armastavad), toidavad nälgivaid lapsi ja kannavad Glocki......ja ma ei suuda enam helistada oma isale, imelik hakkab. Neetud Freud ja muud juudi psühholoogid. Isale helistan järgmisel kuul, kui enam nii imelik pole. Kiiret ei ole.

Loe

Miks inimesed valetavad?

Miks inimesed valetavad?

Põhjuseid, miks inimesed valetavad, on kindlasti miljon. Üks, ja üldsegi mitte vähetähtis põhjus on, et tõde on liiga piinlik, või kõlab nii absurdselt, et seda lihtsalt ei usuta.

Mulle tulevad kohe meelde klassikalised hilinemise juhtumid. Paar nädalat tagasi hilinesin ma castingule Milanos, sest ma lihtsalt ja konkreetselt ootasin lifti. Ükskõik millist kõigist neist kuuest. Castingule hilinemine aga on pühaduse teotus. Lugupidamatus. Ja mis võib olla hullemat, kui lugupidamatus. Ja kuidas sa ütled potentsiaalsele tööandjale, et kuigi sa väljusid täpselt, elad sa lihtsalt väga kalli hotelli 15ndal korrusel, 2 lifti olid katki ja sul pole vähmatki aimu, mis ülejäänud neljaga lahti oli. Kui uskuda maailma statsistikat, siis kolmega, sest väidetavalt seksitakse maailmas igal sekundil keskmiselt just 6 liftis ja miski ei välista, et just see lift, mida sa ootad, on üks neist. Samuti ei viitsi sa 15 korrust alla lipata, sest üks lift ju lõpuks peab tulema. Ja nii 20 minutit. Mõtlesin terve tee vabandust ja kohale jõudes kasutasin ikka vana-head „üks koer jäi auto alla ja ma ootasin kuni arst tuli”. See on praktiliselt sama banaalne kui „kutsa sõi mu kodutöö”. Isegi mitte banaalne, vaid täiskasvanute samalaadne vabandus. Ei, isegi mitte täiskasvanute. Kes täiskasvanutest hoiaks käppa, kuni arst tuleb. See on lihtsalt banaalne vabandus.

Järgmine sama absurdne hilinemine oli samuti Milanos, aga juba tükim aega tagasi. Mu tramm läks ümber. Ma jäin hiljaks kuna mu tramm läks ümber. Kõlab nii jaburalt, et koera vabandus on juba edasijõudnud kasutajatele. Tegelikult ei olnud üldse naljakas. Oli hoopis natuke ohtlik ja natuke valus. Nimelt oli trammile ette sõitnud mingi kesklinna eksinud veoauto ja tramm pidurdas mingi eriti kavala nõksuga. Tavaliselt muinasjuttudes leiad sa oma elu armastuse, kui oled jooksnud ristmikule ja mingi idioot, kes vaatab samal ajal oma BlackBerryt, unustab vajutada oma valge Mercedese pidurile. Ja mis mina siis oleksin pidanud tegema? Ootama kuni mu veoautojuhtennast kaineks magab ja kosima tuleb? Unistage edasi. Mind aidati trammist välja ja lonkasin castingusse. Seekord oli põhjuseks kass.

Kõige lollim olukord aga juhtus üldse mitte nii ammu. Otsin uue kostüümi, millest tulenevalt selged juhised igale adekvaatsele naisteravale – mitte kunagi ära pane selga tähtsale kohtumisele äsja ostaetud riideid ja ära ärilõunal mitte kunagi söö tundmatuid menüüridasid. Artishokk ei ole kala ega elektrishoki tõttu surnud metssiga. Anshoovis aga on just nimelt kala mitte tundmatu troopiline puuvili. Mitte, et ettekandjal oleks raske seda laudlinast välja pesta – endal lihtsalt on piinlik. Ühesõnaga, ostsin mina uue kostüümi. D&G, yummie. Seelik on selline liibuv-liibuv. Müüja küsib, kas istuda saan? Vabalt. Kummarduda ka? Möödaminnes. Mida aga ei küsitud, oli see, kas ma käia saan. Tehniliselt käia saan ma küll aga kiirusega 1 km/tunnis ja aeglaste gesiha-sammudega. Vandusin iga kord, kui tänava äärekivi vastu tuli ja trepist ei taha ma mitte rääkidagi. Kõnnin siis oma aeglasel elegantsel geisha-kõnnakul, teen näo, et nuusutan lillekesi, naudin kena sügist. Kiiret pole kuskile, „art is everywhere”. Naeratan esimest korda nii kaua kui mäletan inimestele vasakul ja paremal ja kõnnin. Aeglaselt,täpselt mõõdetud sammuga ja elegantselt. Mida teeb selline neiu siis, kui hakkab hiljaks jääma? Vale, ta ei keri seelikut mantli all üles ja ei jookse. Tõelised daamid ei jookse kunagi ei meeste, busside ega kohtumiste pärast. Kui sa oled piisavalt tähtis, siis nad ootavad su ära. Seekord oli põhjuseks jällegi koer, isegi muud looma ei viitsinud välja mõelda.

Loe

Iga mehe, kes hindab välimust rohkem kui mõistust, tõotatud maa

Iga mehe, kes hindab välimust rohkem kui mõistust, tõotatud maa

(Väljavõte tulevasest raamatust)
Ma armastan Londonit. Ma ei tea, kas peab olema sama radikaalne nagu Samuel Johnson, kes ütles, et kui inimene on väsinud Londonist, on ta väsinud elust, mulle lihtsalt sobib London. Ma arvan, et linnadel ja maadel nagu inimestelgi on keemia, on magnet, mis tõmbab või tõukab. San Francisco tõukab mind tugevalt ja agressiivselt. Kuigi ma pean ennast oma vanuse kohta kuigivõrd harituks – minu lapsepõlv on möödunud lugedes pidude ja läbude asemel – ja kuigivõrd boheemlaseks – ma armastan kirjandust, mind huvitab kunst jms.– vihkab mind siiski boheemlaste pealinn San Francisco. Ega temagi mulle eriti ei meeldi. Mu helgeim mälestus on kirik, kus toimusid raved. Väike kirik oli üleni täis joonistatud graffitit, läbi vitraazhide vilkus hullumeelne valgus ja kostus rave. Sellest arenes äriidee, mida palun laias ringis mitte levitada, teha kirikusse restoran ja pakkuda toite nagu Taevamanna, Nunna Kiusatus ja muu selline. Joogiks muidugi Blue Nun. Küll ma selle veel kunagi ära teen. Aga jah, Frisco vihkab mind ja ega minagi temast puudust ei tunne. Rio see-eest jumaldab mind ja see jumaldamine on vastastikune. Nagu ka Pariisi, Londoni ja Roomaga. Barcelonast ma üldse ei räägigi. Kui inimene on väsinud Barcelonast, on ta surnud. Rambla oma igavese sagimise ja tänavakujudega, ookean oma imelise vaatega sadamatele ja jaheda tuulega. Gaffitid garaazhidel ja Gaudi majad. Õhtune sagimine kitsastel laternavalgusega tänavatel. Ma arvan, et midagi läks segamini ja ma sündisin valesse kohta. Asi on muidugi veelgi keerulisem, sest tuleb välja, et kuigi hingelt kuulun ma Barcelonasse, olen ma oma ellusuhtumistelt hoopis jaapanlanna. Ma olen ääretult viisakas (kirun ainult mõttes), ma olen näost-näkku otsene aga diplomaatiline ja mis peamine, mulle täiesti sobib, et naine on majas peremees, kes keelab-käseb-poob-ja-laseb (tehes seda muidugi samuti viisakalt ja diplomaatiliselt) ja organiseerib mehe rahakotti. Mees tuleb palgapäeval tip-tip-tip koju, annab palga naisele ja naine, kui ta on heas tujus, eraldab talle taskuraha. Raha teenin ma küll ise, aga värskendav vaheldus tavalisele stereotüübile. Eestis ei suuda paljud piiratumad mehed taluda, et naine teenib neist rohkem.

Gatwickis on mul vastas agentuuri autojuht, kes viib mind otse moe-show eelsetele castingutele ja riieteproovi. Juba õhtul on esimene show, ülehomme järgmine ja siis tagasi Eestisse.
Õhtul algab hüsteeria ehk teise nimega iga mehe, kes hindab välimust rohkem kui mõistust, tõotatud maa. Moeshow lavatagune on nagu tsirkus või hullumaja vaba päev. Nurgas on suured riidepuud riietega, riiete juures või küljes on polaroidid neid kandvast modellist meigi ja soengu näidisega. Osadele tüdrukutele tehakse makeupi, teistel seatakse juukseid, kolmandad proovivad veelkord selga shows kohe näidatvaid riideid. Kümned pool-alasti modellid väikeses ruumis koos lõputu hulga, abiliste, disainerite, juukurite ja kosmeetikutega. Kuigi ma olen samal õhtupoolikul juba riideid proovinud, pole küljepealt õmbluseid piisavalt sisse võetud ja mulle torgatakse sisse esimest kleiti korrastavad nööpnõelad.

Naeratan viisakalt: „Tänan”.
(&%¤#&&). Disaineritele meeldib iseloom, aga nad ei taju tujukust. Ja moe-show on nende päev, sina oled aksessuaar.

Muusika, valgus ja läks. Esimene modell läheb runwayle. Kolm, neli, viis ja läks. Astun oma 15 sentimeetristel kontstel kindlalt runwayle. Mu hobusesaba käib kõndimise takti küljelt küljele. Mu peas on miljon erinevat mõtet ja mitte ükski neist pole seotud moe-showga. Kui sa oled seda juba piisavalt kordi läbi teinud, muutub see kõik rutiiniks. Kõnnak on koolituste ja showde käigus välja treenitud ja automaatne. „Millist kõnnakut te oma showl näha tahaksite?” „Selge, aga palun,” ja läks.

(Huvitav, kus Gabriela eile oma juukseid salgutas, peaks küsima. Issand, kui kole jakk Katel seljas on, vast sellest ei tule järgmise aasta trendi. O, näed, nad ikkagi on koos....Peaks lennujaamast vist seekord Live Jazzi ostma.)

Lavatagusest trepist alla, kaks minutit riietevahetust, modellide järjekorda ja läks. Nii veel kolm korda, ühisring ja tänaseks läbi. Panen jalga oma lemmikud Seveni teksad, tõmban selga musta Cavalli topi ja sõidan Oxford Streeti Starbucsi. Mulle meeldib istuda kohvikus ja vaadata inimesi. Võõrad inimesed, võõraste muredega. Natuke samadega, sest mured on alati natuke samad. Mulle meeldib valgus, kui päike tõuseb ja loojub. Maagilised 30 minutit, mis valgustavad keha sinu tagant nii, et sind tundub übritsevat udupeen kuldne aura. Sile nahk kumab tõusva päikese käes. Ajatus mineviku ja tuleviku vahel. Nii palju on juba olnud ja midagi algab varsti jälle, aga mitte veel. Veel on muinasjutuvõimalus. Ma vaatan teda vahel, kui ta magab. Sile päevitunud nahk kumab tõusva päikese käes. Ta ei tea seda ja ei olegi vaja. Ta julgeb magada minu kõrval. Ilma kahtlusteta. Ilma kartusteta. Ta iga lihas tundub olevat lõdvestunud ja ta hingab ühtlaselt, rahulikult. Ta ei tea, et ma vahel valvan ta und ja ei olegi vaja. Las ta olla.

Ma soovin Sulle päikest

Plink.

Loe

Noor tehnik. Osa I – kingakonts ja Super Glue.

Noor tehnik. Osa I – kingakonts ja Super Glue.

Ülesanne: liimida kinni kingakonts.
Mida ülesande täitmiseks mulle vaja on: 1 Super Glue liim, 1 I-Pod, 1 king, 1 konts, 1 kell.
Ülesande täitmise aeg: pole veel selgunud

Kui mul oleks olnud võimalik valida ükskõik milline amet maailmas, ei oleks ma valinud baleriini, napoleoni või tuletõrjujat. Baleriinis ei ole tegelikkuses midagi romantilist, üle 3 tunni trenni päevas iga päev. Kergem on lihtsalt kleit osta ja teeselda peegli ees. Sama kehtib Oscari ja Grammy võitmise kohta (kuigi Grammyt võidetakse millegipärast kõige sagedamini dushi all). Napoleon olla on äärmiselt tülikas – ma ei talu valu (sellepärast ja minu soo pärast ei saaks minust ka James Bondi), ma vajan rohkem kui 3 tundi und ja mulle ei meeldi üksikud saared. Tuletõrjujaks ma lihtsalt ei saaks. Kuigi ma olen täiesti võimeline 3 minutiga startima, kui keegi ütleb „casting” või „tulekahju”, ei meeldi mulle kuumus ja higised mehed. No can do.
Minust oleks ilmselt saanud kas ajaloolane, psühholoog või laulja. Erinevatel põhjustel, millest laulja on kõige kergemini seletatav hääle puudumise tõttu, olen ma hetkel modell. Siinkohas tahaks öelda, et ilu sünnib küll patta panna. Võib-olla oleks minust saanud ka arhitekt, vaadates kõiki neid kindluseid, mida ma lapsena Murzilkast välja rebisin ka kokku liimisin. Või siis pigem konstruktor. Igal juhul ei saa minust ka mitte uuestisünni läbi tehnikut. Teate, sellist, kes teeb peedist pesumasinale trumli. Siin ei aitaks mind isegi mitte valmistusjuhend ja kontuurkriipsud peedil. Aga kinga ja Super Glue puhul pole neidki.

Kõike algas sellest, et murdsin kingakontsa. Sündmus, mida ühe naisterahvaga ikka vahel juhtub. Eriti kui modellidel on selge tingimus – „always do stillettos”. Lonkasin siis lähimasse kioskisse ja ostsin Super Glue. See nõks oli mind varemgi mõned korrad aidanud. Istusin esimesele pargipingile, laveerides osavalt mahajäetud nätsu ja tuvikaka vahel, ja kummardusin koos stardivalmis liimiga kontsa juurde. Edasine, nagu räägitakse, on juba ajalugu ja järgmine, mida ma näen, on minu väikesest taskust väljakukkunud I-Pod ja liimi hoidva käe kellarihm kontsa küljes. Mis seal salata, Super Glue tõesti liimib kiirelt ja kindlalt. Oma auks tuleb tunnistada, et kell õnnestus päästa- metalli ta nii ruttu ei liimi. Istun siis pargipingil, minu uue Jimmi Choo küljes kindlalt kinni minu player, mis oli kinni just mängimisnuppupidi, ja minu kingast tuleb muusika. Mitte nagu vanasti käisid ringi nolgid player õlal, vaid palju popimalt - muusika otse kontsast. Aga konts see-eest oli hästi ja kindlalt kinni. Kui ma oleks Kate Moss, siis oleks sellest tulnud uus trend Aga ma ei ole Kate Moss, ma olen keskmise pikkusega hetkeline blond, kellel on player kontsa küljes. Kaalusin siis paar hetke oma olukorda, taustaks Pussycats Dollsi „Beibi, ma teaks kus su nupp on, aah”, kehitasin õlgu, viskaksin koti üle õla ja hakkasin reipa sammuga castigusse astuma. „Ma räägin, beibi, lõdvesta mu nööpe, uh uh”. Kui see laul oli mul kapitaalselt üle visanud, avastasin, et patareid annab välja võtta, sest patareid asuvad teisel pool playerit. Oleks mul kinni kiilunud näiteks hispaania keele tund, oleks see avastus kindlasti rutemini sündinud. Kuigi mitmed möödaminejad oleksid ilmselt arvanud, et kuulevad hääli, või et jumal räägib nendega. Mõtlesin veel põigata Apple poest läbi, et tutvustada uut innovatsiooni, aga kahjuks ei jäänud ühtegi teepeale. Seega, oleks minust ilmselt võinud saada ka kui mitte just konstruktor, siis vähemalt leiutaja. Esimene asi, mille ma leiutaks oleks integreeritud Jimmy Choo kingakonts ja I-Pod. Ma paneks talle nimeks I-Choo. Sellel oleks Nobeli preemia hõngu.

Loe

valetamisest ja shoppamisest

valetamisest ja shoppamisest

Ma suudan valetada ainult vahel ja valikuliselt. Süstemaatiline valetamine käib lihtsalt üle minu jõu tänu viitsimatusele, hajameelsusele ja motivatsiooni puudumisele. Seepärast olen ma väga halb reklaaminägu vähemalt karastusjookidele, mis kohustavad millekski. Juua asta aega ja olla pildistatud aasta aega ainult Fanta pudelit hoides, oleks minusuguse coca-cola ja energiajookide sõltlase jaoks lihtsalt teostamatu misssioon. Kui tegemist ei oleks just Battery kampaaniaga, aga seda kahjuks siin maal ei tunta. Ivana seevastu oli kohe ja rõõmsalt nõus oma orjastamisega ja ma olen kindel, et temast saab väga kaunis pirtsakas orjatar vähemalt kaheks nädalaks, sest hiljem ta lihtsalt ei viitsi enam, kompenseerides oma lepingu rikkumist kopsakate trahvidega, aga kes olen mina et maailma paranadada või oraaklit mängida. Mis ei takista muidugi kerget kahjurõõmu.
Kuna täna oli lõpuks castingutest ja fotosessioonidest vaba pärastlõuna, oli meil üle pika aja aega minna shoppama. Ma arvan, et Gucci müüjad räägivad sellest sündmusest veel oma lastele ja lastelastele. Meil on piiramatu limiidiga krediitkaardid ja me elame päeva korraga. Tänase päeva elasime peamiselt Gucci poes.
Peale loendaatute käekottide ostsin ma igaks juhuks ka natuke kleite, ühe kostüümi ja imeilusa kleidi, mis on kahjuks nii lühike, et sobib ainult seismiseks (istudes kerkiks ta umbes kaenla alla). Jah, miski ei ole täiuslik.

FREE hit counter and Internet traffic statistics from freestats.com

Loe

Kehakaalu dilemmad

Kehakaalu dilemmad

Mina olen siis see idioot, kes ei saa ikka veel peale kahte nädalat itaallasest aru. Mitte et mu manageri aktsent inglise keeles oleks nii halb, vaid inglise keel on taandatud lineaarsele hakkama saamiseks vajalikule tasandile. Miks peaksi manager ütlema: „Would you go to the car please?”, kui on võimalik säästa aega ja vältida keeleõpikuid, öeldes „You go car”. Mitte, et ma natuke aega seedides aru ei saaks, saan küll. Vot Singapuris ma ei saanud aru. Esimesed kolm päeva imestasin, miks ma peaks kohalikku keelt oskama, neljandal päeval sain ma aru, et nad siiski räägivad inglise keelt, aga kõige selle aktsendi juures jääb mõismatuks kogu sisu. Itaallase suust kõlav iseenesest täiesti mõistetav „You go car”, kõlaks nende suust midagi „yogokaa-a” laadset.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Täna kolis sisse uus tüdruk Gabriela. Ta on tsehhist, mitte liiga pikk, aga liiga ilus. Kuigi catwalkides me ei konkureeri , ma olen lootusetult lühike -176cm - pikkade maal, läheb mul kataloogidega siiski suhteliselt hästi ja viimane, mida mul vaja oli, oli samasse agentuuri samadele castingutele kolmas blond. Kolmas sest meie modellimajas minu kõrvaltoas elab juba üks blond – Ivana. Ivana on pikk väga kõhn pruntis Angelina Jolie huultega tujukas blond. Ma kujutan ette, et enamuse meeste alateadlik unistus. Isegi võtaks sellise koduloomaks, kui mul juba kassi poleks. Pealegi on manager ta juba kodustanud. Meie manager on ilus tõmmu endine Bossi modell, on mul nende pärast siiralt hea meel. Kuigi ma olen kindel, et see ei kesta.
Igal juhul kõigi meie puhul võib unustada mõndadel moeshowdel nõutud kehamassiindeksi 18.0 (arvutada saab: http://www.nhlbisupport.com/bmi/bmi-m.htm). Kas te üldse kujutate ette umbes, mis riided hästi istuvad, kaaludes nõutud indeksi ja pikkuse 176cm juures 56 kilo. Kuhu ma täpselt peaksin panema need ülejäänud kaks kilo? Rindadesse nad ei lähe nagunii ja puusadesse ma neid ei taha – proportsioonid peavad säilima. Seega ma leian, et kuigi kampaania ise on igati tänuväärt ja absoluutselt õige, ei maksa liiga palju liialdada. USA muuseas arutab lausa NYC-i linnavalitsuse tasandil, et modellide miinimum BMI peaks olema 18,5. 57 kilo? Kohustusliku BMI võiks panna kuskile 17.5 kanti. Mis on viga pikkuse juures 176cm kaaluda 54 kilo? Eks ta kõhna ole, aga me oleme modellid mitte kassapidajad. Mitte, et mul oleks midagi kassapidajate vastu, imetlen siiralt nende vastupidamist, aga meile on tähtis välimus. Kuigi Brasiilia modell Ana Reston, kes suri eelmisel aastal otseses mõttes nälga, oli otseses mõttes ja absoluutselt iga mõõdiku järgi liiga kõhna – kehamassiindeks vaid 13,4 ja kaal 39 pikkuse juures 176 cm. Nicole Richie on algaja võrreldes sellega. Kuigi enamuse Itaalia, Inglismaa, USA ja veel mõndade disainerite nõutav size zero suckib. Ja sellest, et ainevahetus on lihtsalt nii hea, on enamusel juhul lihtsalt jura. Aga toitumisest homme.

FREE hit counter and Internet traffic statistics from freestats.com

Loe