Miks inimesed valetavad?

teisipäev, 18. september 2007

Miks inimesed valetavad?

Põhjuseid, miks inimesed valetavad, on kindlasti miljon. Üks, ja üldsegi mitte vähetähtis põhjus on, et tõde on liiga piinlik, või kõlab nii absurdselt, et seda lihtsalt ei usuta.

Mulle tulevad kohe meelde klassikalised hilinemise juhtumid. Paar nädalat tagasi hilinesin ma castingule Milanos, sest ma lihtsalt ja konkreetselt ootasin lifti. Ükskõik millist kõigist neist kuuest. Castingule hilinemine aga on pühaduse teotus. Lugupidamatus. Ja mis võib olla hullemat, kui lugupidamatus. Ja kuidas sa ütled potentsiaalsele tööandjale, et kuigi sa väljusid täpselt, elad sa lihtsalt väga kalli hotelli 15ndal korrusel, 2 lifti olid katki ja sul pole vähmatki aimu, mis ülejäänud neljaga lahti oli. Kui uskuda maailma statsistikat, siis kolmega, sest väidetavalt seksitakse maailmas igal sekundil keskmiselt just 6 liftis ja miski ei välista, et just see lift, mida sa ootad, on üks neist. Samuti ei viitsi sa 15 korrust alla lipata, sest üks lift ju lõpuks peab tulema. Ja nii 20 minutit. Mõtlesin terve tee vabandust ja kohale jõudes kasutasin ikka vana-head „üks koer jäi auto alla ja ma ootasin kuni arst tuli”. See on praktiliselt sama banaalne kui „kutsa sõi mu kodutöö”. Isegi mitte banaalne, vaid täiskasvanute samalaadne vabandus. Ei, isegi mitte täiskasvanute. Kes täiskasvanutest hoiaks käppa, kuni arst tuleb. See on lihtsalt banaalne vabandus.

Järgmine sama absurdne hilinemine oli samuti Milanos, aga juba tükim aega tagasi. Mu tramm läks ümber. Ma jäin hiljaks kuna mu tramm läks ümber. Kõlab nii jaburalt, et koera vabandus on juba edasijõudnud kasutajatele. Tegelikult ei olnud üldse naljakas. Oli hoopis natuke ohtlik ja natuke valus. Nimelt oli trammile ette sõitnud mingi kesklinna eksinud veoauto ja tramm pidurdas mingi eriti kavala nõksuga. Tavaliselt muinasjuttudes leiad sa oma elu armastuse, kui oled jooksnud ristmikule ja mingi idioot, kes vaatab samal ajal oma BlackBerryt, unustab vajutada oma valge Mercedese pidurile. Ja mis mina siis oleksin pidanud tegema? Ootama kuni mu veoautojuhtennast kaineks magab ja kosima tuleb? Unistage edasi. Mind aidati trammist välja ja lonkasin castingusse. Seekord oli põhjuseks kass.

Kõige lollim olukord aga juhtus üldse mitte nii ammu. Otsin uue kostüümi, millest tulenevalt selged juhised igale adekvaatsele naisteravale – mitte kunagi ära pane selga tähtsale kohtumisele äsja ostaetud riideid ja ära ärilõunal mitte kunagi söö tundmatuid menüüridasid. Artishokk ei ole kala ega elektrishoki tõttu surnud metssiga. Anshoovis aga on just nimelt kala mitte tundmatu troopiline puuvili. Mitte, et ettekandjal oleks raske seda laudlinast välja pesta – endal lihtsalt on piinlik. Ühesõnaga, ostsin mina uue kostüümi. D&G, yummie. Seelik on selline liibuv-liibuv. Müüja küsib, kas istuda saan? Vabalt. Kummarduda ka? Möödaminnes. Mida aga ei küsitud, oli see, kas ma käia saan. Tehniliselt käia saan ma küll aga kiirusega 1 km/tunnis ja aeglaste gesiha-sammudega. Vandusin iga kord, kui tänava äärekivi vastu tuli ja trepist ei taha ma mitte rääkidagi. Kõnnin siis oma aeglasel elegantsel geisha-kõnnakul, teen näo, et nuusutan lillekesi, naudin kena sügist. Kiiret pole kuskile, „art is everywhere”. Naeratan esimest korda nii kaua kui mäletan inimestele vasakul ja paremal ja kõnnin. Aeglaselt,täpselt mõõdetud sammuga ja elegantselt. Mida teeb selline neiu siis, kui hakkab hiljaks jääma? Vale, ta ei keri seelikut mantli all üles ja ei jookse. Tõelised daamid ei jookse kunagi ei meeste, busside ega kohtumiste pärast. Kui sa oled piisavalt tähtis, siis nad ootavad su ära. Seekord oli põhjuseks jällegi koer, isegi muud looma ei viitsinud välja mõelda.