Reede, 31. august 2012

EI laste missivõistlustele!!

Heaks uudiseks armastajatele ja halvaks vihjakajatele on kuuldused minu surmast olulsielt liialdatud. Kui neid vahepeal üldse on olnudki. Kaks aastat on pikk aeg ja elu on tahtnud elamist. No ja töö tegemist ja armastus armastamist...või midagi sellist. Kui ma kõlan nagu Mitt Romney abikaasa ("I love women!) andke mulle andeks, liiga palju CNNi. Aga mitte sellst ei tahtnud ma täna rääkida.

Areneva maa tunnus on ju see, et kõik välismaa debiilsused tuleb järgi teha. Oma peaga mõtlemine ei ole soovitatav, sest kui juba kuskil välismaal välja mõeldi, peab see ju hea olema. Laste missivõistluste Eestisse jõudmine oleks minu meelest lausa kuritegelik. Emad, tehke endaga, mida heaks peate, aga lapsi, kellele te olete eeskujuks, ei tohi ahistada või õpetada võtlse väärtuseid. Sellepärast, et teie ambitsioonid täitumata jäid, ei pea neid oma laste heaolu ja tervise hinnaga läbi nende täitma. Ja kõik vabandused tüüpi "nad ju ise tahavad" on lihtsalt ja ameerikalikult bs. Kui keegi proovib mulle selgeks teha, et lapsed ise mõtlesid välja, et tahavad võltshambaid, spray päevitust ja shinjoone, siis ma kahtlen tema terves mõistuses.

Kõik, kes lugenud mu blogi või raamatut teavad, et ma ei saa olla modelli või missimaailma vastane. Aga ometigi olen ma kategooriliselt laste ahistamise vastane ja just sellega on antud juhul tegemist. Vanemate ülesanne on luua terveid eeskujusid ja võimaldada oma lastele parimat lapsepõlve. Ja ma usun, et ühiskonna ülesanne on reguleerida kirjutatud ja kirjutamata norme ja siinkohas, kus mingid vastutustundetud ürituste organiseerijad tahavad ekspluateerida lapsi ja sama vastutustundetud vanemad tahavad lasta neid ekspluateerida, on meie kõigi ülesanne kaitsta neid lapsi nende oma vanemate ja lapsepõlve äravõtmise eest.
Seega, nagu Lätis, olgem selle poolt, et keelustada laste missivõistlused!!

http://www.facebook.com/EiLasteMissivoistlusteleEestis

Loe

Reede, 14. mai 2010

Milana välimääraja


„Ma proovin aru saada, mis loom sa oled,“ küsis ta peale paari kiiret profileerivat küsimust. Teen asja lihtsamaks.

Milana on Eestis haruldane läbirändaja. Hästi tunneme ta ära kergelt arrogantse oleku ja Lagerfeldi teksaste järgi. Iseloomulikud on suhteliselt pikad jalad. Milana on tõeline erak, sest juba rändelt saabub ta üksinda ning pesitseb samas kohas harva pikemalt.Üldiselt on tema liigile omane küünilisus ja alalhoidlikkus, mis väljenub lihtsas salvamises ja aeg-ajalt kogemata solvamises.Kõrgpunt on kell 7 õhtul ja teda näeb harva liikvel peale kella 3 öösel. Talvituspaika lahkub juba augustis ning suved veedab enamjagu Eestis.

Karv: kui toidetakse hästi on karv pikk, hele ja läikiv

Reageerib kutsungile: Milana, Lana, kallis

Jookseb teises suunas kutsungile: kallikene

Ei kuulu looduskaitse alla. Mürgine, kuid mitte eluohtlik.

Loe

Reede, 29. jaanuar 2010

Otsitakse unenäotõrjujat! (PG14)


Täna nägin ma unes Brad Pitti. Oleks ma normaalne kolmekümnendates, neljakümnendates, viiekümnendates kollastes ajakirjades elav naine, oleks see normaalne. Mina aga olen kahekümnendates, terve närvikavaga valgustatud küünik ja mida aastad edasi, seda rohkem hakkan aimama, et Jõuluvana on isa või naabrimees, jumal on igale ühele personaalne ja isegi Brad Pitt näeb habemega halb välja. Unenäod on alateadvus, ütleb Freud. Ja Jung ja vist ka erudeeritumad psühholoogid nagu Fromm & Co. Kas te tahate öelda, et minu lapsena nähtud unenägu, kus indiaanlased praadisid mind lõkkel tomat suus nagu pühadekalkunit oli alateadlik hirm jõulude ja indiaanlaste ees? Palun. Või see, kui mees, kes mulle meeldib, teeb mulle pai, tähendab isakuju otsimist. Ma tahan,et mees, kes mulle meeldib seksiks minuga, mitte ei teeks mulle pai, pai saan ma isalt ka.
Teooriad, et unenäod on tõrjutud alateadvus, on ilmselt maitseasi. Nagu on maitseasi, kas kõik, mis ei ole teaduslikult tõestatud, on olemas või mitte. Nagu tunduvad mulle absurdsed ka horoskoobid a la „naabri kass pissib teie aeda, aga muidu on hea päev suhtlemiseks“. Kuigi, naabri kass oli liiga konkreetne. Pigem „võite kogeda ebameeldivaid üllatusi lähedastelt“, oleks vist tegelikult see väljend. Ilmsel kõik, kes on samal planeedil sündinud, rääkimata võimalikust elust mujal, võivad leida selliste horoskoopide paralleele tegelikul eluga.
Mulle meeldib hoopis palju rohkem mõte, et unenäod on tegelikult suvalised mõttekatked, mis jäid kummitama (mõtted, suvalises järjekorras ja ilma kirjavahemärkideta, seega sama segased ja mõttetud, kui sorteerimata mõttekäik). Ja horoskoobid on linnalegend nagu vähem haritud inimeste iidolikultus.
Mina eelistaksin unenägudeta öid, seksi lemmikmeestega, kassi, kes püsib oma aias ja Brad Pitti ilma habemeta. Amen.

Loe

Teisipäev, 8. detsember 2009

Sotsiaalsed võrgustikud Martiniga Paide lehmalaudas


Esiteks ei tulnud ma selle pealegi, et kummalisi tähe ja numbrikombinatsioone sisaldav haigus oma sõrad Itaaliani ajab. Teiseks arvan ma, suu-ja sõralisi ei saa seekord süüdistada selles, et ma olen nakatunud millestki ohtlikust, aga see-eest ebameeldivast. Mu silmad läigivad küll umbes sama värvi ja keel ei paljasta mingeid kummalisi varjundeid, aga mind on tabanud haruldane härdimus jõulude ja minu ilusa lemmikvaenlase vastu, ma kraamin ja mul on vist kerge palavik ka. Ma arvan, et niisama lihtsalt see ei möödu.

Juba hommikul tundsin ma ennast haiglasena. Õigemini juba eile, kui ma oma suka katki tegin ja pidin castingust paljaste säärtega modellikorterisse lippama. Ma olin kindel, et kui ma ei jäätu kohe, suren ma mingisse tuvastamatusse järelnähtu. No hommikuks tundus, et kõik võib veel hästi minna, kui lõunaks lõi see tagasi ja suurema hooga kui kunagi varem. Alguses algas see vaevu märgatava taustahelina kui õhtuks formuleerus see selgeks ja üheseks „white christmasiks“. Ärge mõistke ind valesti, terve jõuuluõhu ei ole mul jõulude vastu midagi, aga enamuse muust ajast on.

Eriti augusti alguses ja jäänuseid likvideerides jaanuari keskpaigas. Kui ma olin viinud värske espresso oma argivaenlasele, sain ma aru, et see miski, mis tundub olevat diagnoosimatu, on võtnud valdusesse terve mu keha, mõistuse ja aistingud.

Korterisse jõudes kraamisin ma terve korteri, nihutasin paigast kergema mööbli ja otsustasin igaks juhuks pesta ka aknad. Põranda värvimiseks ei olnud vahendeid. Selle aja peale olin ma kindel, et rahvameditsiinist ja vaimude väljaajajast ei piisa ja otsustasin voodisse minna.

Plink, teeb mu Facebook ja Martin Saare foto ilmub ekraanile.

„Tead, mu üks sõbranna küsis, et kas sa oled ikka modell“.
No mis ma nüüd nii filosoofilisele küsimusele vastan. „Ütle, et ma olen Paide üksikemast lüpsja 2 lapsega“.

„Ta küsib, et mis siis kui oledki“.

„Äkki olengi, miks ma muidu just Paidet mainisin“.

„Liiga hea social networking skill.“

„No ütle talle, et mul on suur kari, kelle peal harjutada,“ kirjutan ma Martinile ja ei suuda ise ka itsitamata jätta.

„Mhm, et vabal ajal loed social networking skills for dummies?“

„See on algajatele. Pigem Neuro Lingvistiline Programmeerimine for advanced user,“ kirjutan ma ja interneti juhe jookseb kokku. Viimane asi mida ma läbi magama jäämise kuulen on vaikne jõulukellade helin tundmatute Paide lehmakooride taustal.

Loe

Laupäev, 5. detsember 2009

Klassikalise ajuseksi dünaamika



Ta ei lähegi välja otsima kedagi, vaid sõpradega jooma. Reede õhtu, väikesed dringid sõprade juures ja siis välja. Naine välistab võimalust kedagi kohata vähem kui mees. Mitte, et temagi otsiks aga väike reedeõhtune flirt, mis tõstab enesetunnet, ei tee halba. Vähemalt siis kui see keegi näeks välja nagu Jude Law, oleks rikas nagu kröösus ja laulaks hommikuti nagu Jamie Cullum. Natuke madalama häälega. Ja nii nad kokku saavadki. Või mis nüüd kokku. Nii satuvad nad samasse [lounge’i], asendage sulgudes sõna suvalise sobiva kohaga.

Nad näevad üksteist alles õhtu lõpu poole. Või mis nüüd näevad. Mees vaatab naist, naine vaatab kõrvale. Mees vaatab kõrvale, naine hiilib kas mees vaatab. Mees vaatab, naine vaatab ja pöörab kõrvale. Nii lihtsalt ta kätte ei anna. Aga nüüd on hilja. Mees...kes alles 3 drinki tagasi oli vagur ja ohutu lambuke, on muutunud kiskjaks ja kiskja on märganud saaki. Nüüd liigub mees naise poole. tequila shoti maitse on veel suus ja ta neelatab instinktiivselt. Saakloom tunneb kuidas püünis ta ümber koomale tõmbub ja kiunatab.

Umbes siis, kui mees on jõudnud temani, küsib ta vaadates umbes 10 sentimeetrit mööda

„Kas te soovite midagi“.

Naine ei ole ebaviisakas. Naine ootab. Ootab, et räägitaks tema kõrvadega. Soovitatavalt madalal ja klišeevabal häälel. Kiskja, kannustatuna sõprade pilkudes ja eriti sellest viimasest tequilast muigab ja paneb märkamatult käe taskusse,
„Sa tead mida mina soovin,“ ja naerab natuke kohtlaselt.
Naine, kes oli juba peaaegu valmis vähemalt klišeedeks inglitest ja taevast kukkumisest vastab natuke kõrgimalt kui ta tegelikult tahtis,
„ei tea, ma ootan kedagi“.

Muidugi ta valetab, ta ei tea ise ka keda ta ootab, aga sellele hetkel on ta päris kindel, et kedagi teist.

Mees naerab veel kord natuke kohatult ja tõmbub tagasi.
Naine ei saa veel mõnda aega aru, mis toimub. Ja siis, kui ta on teinud kolmanda ringi peale loungele, saab ta aru, et mees on vaikselt välja libisenud. Vahel ma lihtsalt imestan, kuidas inimkond välja ei sure.

Loe

Kolmapäev, 2. detsember 2009

Käbi kukub ja kändu pole silmapiirilgi


Nagu alati, eksimatult just siis, kui ma olen orienteerumas aja peale ühest castingust teise või seisan pildistamisel vasaku jala paremal varbal, hoides hambus puuri lindudega ja vasakus käes kolme kassi, või siis kui veab, olen levist väljas, helistab ema. Ega ta ju ei küsi, kas sa saad rääkida ja kuna „ei“ on vale vastus, siis mis seal ka küsida. Kui tal ei oleks täbar komme helistada läbi Skype, kus ei näita numbrit, ei vastaks ma nii tihti. Ma jumaldan teda, aga õhtuti ja piiratud koguses.

Ema on aktivist ja tal on oma nägemus. Tema maailma nägemus, sest kõik lähtub temast. Ja sealkuures on ta aktiiivne. Ma loodan, et see ei ole pärilik aga kardan, et on. Viimati kui ma helistasin talle, vaidles ta samal ajal kiriku kontserdil mingi usklikuga, et Maarja ei olnud neitsi vaid Piibli originaalis peeti silmas noort neiut. Ma arvan, et ta on liiga palju Snatchi vaadanud. Tema ettekujutus parimast sünnipäevakingist on mikrolaineahju riisi kiirkeetmise pott ja romantiline nädalalõpp on hommikuste kell 8 sprintidega jalutusmatk tont-teab-millises rabas. Minu ema.
Ühesõnaga. „Teadmanäginühtemängu,“ ütleb ema kiiresti ja ühe sõnana.

„Nii,“ vastan viisakalt, hoides lõuaga kinni oma kotti ja proovides samal ajal osta metroopiletit.

„Ja siis ma läksin sinna leheküljele ja tead, seal on mingi raamatu katkendid ja..,“ räägib ta kiiresti ja ma kuulen millegipärast taustal suurt tumedat mütsu. Ma parem ei küsi. „ja no ja seal olid jupid mingist raamatust, ja tead..“...

Aiman.

„ja tead, seal oli see Lamaisia. No täpselt nagu siis vanaema ütles, mäletad?“

Mäletan.

„Jah ema, kas see oli kõik,“ küsin ma, et ma ei peaks midagi ütlema.

„Ei no kas pole naljakas, et keegi teine ka nii räägib“.

„On, aga ma tõesti pean minema,“ ütlen ma kiiresti kui levi hakkab metroos kaduma.

„Aga tead sa, millal seda raamatut osta saab,“ teeb ema veel ühe väga kavala lükke.

Ja mul kaob levi. Kui ta praegu ainult natuke midagi kahtlustab, siis ma ei julge oodata, mis juhtub kui ta ostab raamatu ja jõuab oma kireva iseloomuni. Ema, kui sa seda loed, siis ma väga armastan sind ja ausõna, ma mõtlesin sulle raamatust rääkida. 20 aastat hiljem 

Loe

Pühapäev, 29. november 2009

Eesti netiavaruste suurim mäng


Tänasest on Sul, hea blogilugeja, võimalus osaleda, kui mitte just Eesti netiavaruste suurimas mõistatusmängus, siis vähemalt suurimas, millest mina teadlik olen.

Pane proovile oma kiirus, taibukus ja sõpradevõrgustik ja osale kuue lihtsa küsimuse äraarvamisel. Ja nende vahel, kes on saatnud kõik 6 õiget vastust, loositakse mitte üks peaauhind, vaid mitu mitu lahedat auhinda nagu:

1 Viktor & Rolfi lõhnaõli Flowerbomb
1 ajakirja Vogue aastatellimus
3 ajakirja Marie Claire aastatellimust
3 Milana päevaikud raamatut.

Ja nüüd ei muud, kui osalema! Mängu ja reeglid leiate leheküljelt:

Loe

Laupäev, 28. november 2009

Intervjuu Milanaga


Kui ma alustasin rubriigiga Milana soovitab ja pakkusin, et kirjutage ja küsige, ma hea meelega vastan, siis ausõna ei olnud mul mingit nartsissistliku soovi vihjata, et
küsige minu kohta. Aga väga armas Merilist, et ta seda tegi ja loodan, et ta lahkelt lubab oma kodutöö-intervjuu ka blogis avaldada. Onju Merili?

Räägi endast natuke. Kes oled, kui vana oled, kus elad jne..
Olen parajalt paks ja parimates aastates (modellinduse jaoks võib-olla natuke hilistes aastates) Eestist pärit modell, kes elab Milano-Pariisi-Londoni vahel. Vahel ka mujal, aga enamasti nendes linnades.

Millal hakkasid modellindusega töötama?
Modellindusega hakkasin tegelema keskkooli lõpus, juhuse tahtel ja tasapisi (all täpsemalt).

Millises riigis tunned ennast kõige kodusemalt?
Kindlasti Hispaanias ja iseenesest ka Itaalias, aga pigem väikelinnades. Milano on liiga industriaalne ja Madrid on liiga igav. Teine valik oleks London. Ilma fishi & сhipsi ja inglasteta. Mitte, et mul oleks inglaste vastu midagi, aga ma ei sulandu päris hästi nende kultuuri.

Millal ilmub sinu uus raamat ja kui palju see umbes maksab?
Raamat jõuab poodidesse 1. detsembril ja see maksab 199 krooni. Samas saab raamatut osta ka online poest ja esimese eesti keelse raamatuna peaks Milana ilmuma ka iPhonesse üle telefoni lugemiseks.iMilana.

Kust tuli idee teha raamatut?
Ega ma isegi ei usu siiani, et raamat on ilmunud. Et esimesed tükilõhnalised raamatud on trükipressi alt väljas. Ma arvan, et mõte kirjutada päevikud raamatuks tuli mõned aastad tagasi, kui tuli välja, et mu vend oli kõik minu kirjad talle ja faksid osadele sõpradele alles hoidnud. Ja neid oli kogunenud palju. Neid läbi lugedes hakkas rulluma mingi lugu ja mida rohkem ma edasi lugesin, seda rohkem ma tundsin, et see lugu on mulle tähtis. Ja ilus ja aus oleks see üles kirjutada. Ja kui kirjutada, siis miks juba ka mitte jagada.

Millega sa vabal ajal tegeled?
Ega sellise tööga ei olegi nii selgeid piire töö ja vaba aja vahel. Mulle väga meeldib eri linnades ringi jalutada. Võtta lihtsalt kaart, valida seal üks punkt ja jalutada sinna kilomeetreid ja kilomeetreid, juues teepeal paar espressot. Proovin ka palju lugeda. Just seisab „öökapil“, täpsemalt lamab voodi all Cellini „Sulakuld“. Viimased kuud on ka natuke aega kulunud raamatule ja blogile ja kõigele sellega kaasnevale.

Mil lugu sul praegu mp3-s pooleli on?
Hea küsimus. Robbie Williamsi You Know me - degusteerin just tema uut albumit. Lugudes kuulangi eelkõige sõnu ja sõnumit ja Robbiel on enamjagu geniaalsed sõnad.

„God save me rejection, from my reflection, I want perfection. And if Jesus really died for me then Jesus really tried for me“.

Mis on su lemmik toit/jook, mida sa kõige meelsamini kodus valmistad/valmistaksid?
Mulle väga meeldivad värskelt pressitud mahlad, alkoholi ei joo peaaegu kunagi. Kui, siis viisakusest pool klaasi veini, shampust, või cavat või ühe mojito. Toitudest mulle väga meeldib sushi. Ma võiks süüa sushit lõpmatuseni. Vahepeal valmistasin isegi kodus endale ise nori rulle, aga midagi jäi puudu. Ilsmelt 5 aastat kogemust ja harjutamist, ilma milleta jaapanis üldse sushi kokaks ei lastagi. Hästi tulevad välja eri veiselihad, lasagne, risottod – itaalia ja kreeka köök.

On sul ka koduloomi või kiire elutempo seda ei luba?
Kahjuks ei luba ei elutempo ega ka mitte pidev reisimine. Kui ei ole õiget kodu, ei saa olla ka kodulooma. Ja reisilooma ei ole mõtet võtta. Rääkimata selles, et ka kõik lilled surevad minuga ja ükskord õnnestus mul isegi kaktus ära tappa, aga see on juba teine lugu.

Mis ajakirju loed alati kui see ilmub?
Vanast harjumusest loen Voguet, kui seda võib lugemiseks vähese sisu tõttu nimetada. Pigem siis sirvin Voguet. Kunagi, tuleb tunnistada, olid mul Milano modellikorteris, kus ma sagedamini olin, kogu sein täis kitsa hõbedase raamiga A4 suuruses Voguest välja rebitud reklaampilte. Tundus vaimukam viis korter koduseks teha kuii suured suvalised posterid. Teisi loen pigem pisteliselt – UK Elle ja Harpers Bazaar.

Mis on su lemmik film ja ka näitleja?
Nagu lauludes, nii on ka filmides minu jaoks väga tähtis dialoog. Väga head filmid on „Closer“, „Fracture“ ja Almodovari filmid nagu „Hable con ella“. Lemmiknäitleja on Al Pacino. Kui De Niro ei oleks nii palju keskpäraseid filme teinud, kandideeriks ta Pacinoga.

Kust tuli mõte välismaale elama minna?
Ega seda äratundmist ühe hetkega ei tulnudki. Kui ma keskkooli lõpus emaga Green Parki lähedal jalutasime, leidis mind ühe agentuuri model-scout, ma hakkasin käima castingutel, sain esimesi töid, siis järgmiseid töid, siis ka teistes linnades ja peale kekskooli lõppu hakkasin ma kuidagi sujuvalt üha rohkem ära olema kuni käisin kodus ainult vanemaid ja boyfriendi vaatamas ja kohvreid ümber pakkimas.

Kui tihti külastad Eestit?
Vahepeal kuid ja kuid ei külastanud üldse, nüüd üha rohkem jälle. Kuigi enne päris tagasi tulemist tahaks natuke veel mujal elada ja aja korraks maha võtta.

Mis on Eesti boonused võrreldes teiste riikidega?
Eesti on lihtne ja väike ja kompaktne. Vahemaad on väikesed, kohad ja inimesed on tuttavad. Samas ons ee ka suur piirang.

Milline riideese on sinule moemaailmas kõige armsamaks/kallimaks saanud?
Must Roland Mouret Galaxy dress - klassikalise lõike aga lisa touchiga kleit http://www.smh.com.au/ffximage/2006/06/12/300_mouret.jpg (mille ka Victoria Beckham oma kollektsioonis hiljem järgi tegi). Samuti minu mõned aastad tagasi ostetud Lagerfeldi mustad teksased, mis istuvad nagu unistus.

Miks ei taha sa oma identiteeti avalikustada?
Ma arvan, et see mis ma kirjutan on tähtsam kui see, kes ma olen. Mulle ei ole tähtis, et mind nägu- või nimepidi tuntaks vaid tähtsam on, kas see, mis ma kirjutan, tekitab mingeid mõtteid või tundeid või mitte. Ja sellepärast olen ma alati tänulik kommentaaride ja kirjade eest. Dialoog on tähtis.

Kust tuli mõte hakata blogi pidama?
Mõte hakata blogi pidama ei tulnud üldse sellest, et ma oleks tahtnud rääkida oma elust või modellindusest vaid sellest, et ma ärritusin kuskil Eesti ajakirjas, vist Stiilis olnud jutu peale, kus mingi modell/ajakirjanik alahindas moemaailma ebatervislikkust, rääkides mingit täielukku jama sellest, kuidas modellid söövad palju ja piisavalt ja kõike ja ...jama. Paljud modellid jälgivad vägagi palju oma toitumist, täpsemalt seda, mis nad teevad ei saa isegi nimetada toitumiseks ja luua valesid stereotüüpe ja stressi noortele tüdrukutele, kes neid imetlevad on väga vale. Kui sa ei ole sündinud loomulikult kõhnaks ja hea ainevahetusega, on vale ja mõttetu oma tervise hinnaga hakata proovima sarnaneda superkõhnade modellidega catwalkidelt.

Loe
 

©2009MILANA PÄEVIK | by TNB