Käbi kukub ja kändu pole silmapiirilgi

kolmapäev, 2. detsember 2009

Käbi kukub ja kändu pole silmapiirilgi

Nagu alati, eksimatult just siis, kui ma olen orienteerumas aja peale ühest castingust teise või seisan pildistamisel vasaku jala paremal varbal, hoides hambus puuri lindudega ja vasakus käes kolme kassi, või siis kui veab, olen levist väljas, helistab ema. Ega ta ju ei küsi, kas sa saad rääkida ja kuna „ei“ on vale vastus, siis mis seal ka küsida. Kui tal ei oleks täbar komme helistada läbi Skype, kus ei näita numbrit, ei vastaks ma nii tihti. Ma jumaldan teda, aga õhtuti ja piiratud koguses.

Ema on aktivist ja tal on oma nägemus. Tema maailma nägemus, sest kõik lähtub temast. Ja sealkuures on ta aktiiivne. Ma loodan, et see ei ole pärilik aga kardan, et on. Viimati kui ma helistasin talle, vaidles ta samal ajal kiriku kontserdil mingi usklikuga, et Maarja ei olnud neitsi vaid Piibli originaalis peeti silmas noort neiut. Ma arvan, et ta on liiga palju Snatchi vaadanud. Tema ettekujutus parimast sünnipäevakingist on mikrolaineahju riisi kiirkeetmise pott ja romantiline nädalalõpp on hommikuste kell 8 sprintidega jalutusmatk tont-teab-millises rabas. Minu ema.
Ühesõnaga. „Teadmanäginühtemängu,“ ütleb ema kiiresti ja ühe sõnana.

„Nii,“ vastan viisakalt, hoides lõuaga kinni oma kotti ja proovides samal ajal osta metroopiletit.

„Ja siis ma läksin sinna leheküljele ja tead, seal on mingi raamatu katkendid ja..,“ räägib ta kiiresti ja ma kuulen millegipärast taustal suurt tumedat mütsu. Ma parem ei küsi. „ja no ja seal olid jupid mingist raamatust, ja tead..“...

Aiman.

„ja tead, seal oli see Lamaisia. No täpselt nagu siis vanaema ütles, mäletad?“

Mäletan.

„Jah ema, kas see oli kõik,“ küsin ma, et ma ei peaks midagi ütlema.

„Ei no kas pole naljakas, et keegi teine ka nii räägib“.

„On, aga ma tõesti pean minema,“ ütlen ma kiiresti kui levi hakkab metroos kaduma.

„Aga tead sa, millal seda raamatut osta saab,“ teeb ema veel ühe väga kavala lükke.

Ja mul kaob levi. Kui ta praegu ainult natuke midagi kahtlustab, siis ma ei julge oodata, mis juhtub kui ta ostab raamatu ja jõuab oma kireva iseloomuni. Ema, kui sa seda loed, siis ma väga armastan sind ja ausõna, ma mõtlesin sulle raamatust rääkida. 20 aastat hiljem 