Klassikalise ajuseksi dünaamika

laupäev, 5. detsember 2009

Klassikalise ajuseksi dünaamika

Ta ei lähegi välja otsima kedagi, vaid sõpradega jooma. Reede õhtu, väikesed dringid sõprade juures ja siis välja. Naine välistab võimalust kedagi kohata vähem kui mees. Mitte, et temagi otsiks aga väike reedeõhtune flirt, mis tõstab enesetunnet, ei tee halba. Vähemalt siis kui see keegi näeks välja nagu Jude Law, oleks rikas nagu kröösus ja laulaks hommikuti nagu Jamie Cullum. Natuke madalama häälega. Ja nii nad kokku saavadki. Või mis nüüd kokku. Nii satuvad nad samasse [lounge’i], asendage sulgudes sõna suvalise sobiva kohaga.

Nad näevad üksteist alles õhtu lõpu poole. Või mis nüüd näevad. Mees vaatab naist, naine vaatab kõrvale. Mees vaatab kõrvale, naine hiilib kas mees vaatab. Mees vaatab, naine vaatab ja pöörab kõrvale. Nii lihtsalt ta kätte ei anna. Aga nüüd on hilja. Mees...kes alles 3 drinki tagasi oli vagur ja ohutu lambuke, on muutunud kiskjaks ja kiskja on märganud saaki. Nüüd liigub mees naise poole. tequila shoti maitse on veel suus ja ta neelatab instinktiivselt. Saakloom tunneb kuidas püünis ta ümber koomale tõmbub ja kiunatab.

Umbes siis, kui mees on jõudnud temani, küsib ta vaadates umbes 10 sentimeetrit mööda

„Kas te soovite midagi“.

Naine ei ole ebaviisakas. Naine ootab. Ootab, et räägitaks tema kõrvadega. Soovitatavalt madalal ja klišeevabal häälel. Kiskja, kannustatuna sõprade pilkudes ja eriti sellest viimasest tequilast muigab ja paneb märkamatult käe taskusse,
„Sa tead mida mina soovin,“ ja naerab natuke kohtlaselt.
Naine, kes oli juba peaaegu valmis vähemalt klišeedeks inglitest ja taevast kukkumisest vastab natuke kõrgimalt kui ta tegelikult tahtis,
„ei tea, ma ootan kedagi“.

Muidugi ta valetab, ta ei tea ise ka keda ta ootab, aga sellele hetkel on ta päris kindel, et kedagi teist.

Mees naerab veel kord natuke kohatult ja tõmbub tagasi.
Naine ei saa veel mõnda aega aru, mis toimub. Ja siis, kui ta on teinud kolmanda ringi peale loungele, saab ta aru, et mees on vaikselt välja libisenud. Vahel ma lihtsalt imestan, kuidas inimkond välja ei sure.