Paanikahoog, Al Pacino ja black-out *

teisipäev, 24. juuli 2007

Paanikahoog, Al Pacino ja black-out *

Ma arvan, et see oli mu esimene paanikahoog mis on mulle täiesti uus kogemus. Ma olen ennast alati pidanud Robert De Niroks fimist „Analyze this”. Kui arst diagnoosib maffiabossil paanikahoog, küsib De Niro raevunult „Panic attack? Do I look like a guy who panics easily?”. Ehk eesti keeles, mul on rauast... närvid. Olles alates 16 aastast üksi show-maailmas käid sa läbi tulest ja veest. Kui ma tülitsen, siis ainult adrenaliinivaeguse tõttu. Liiga kaua ühe kohapeal istumist teeb mind närviliseks. Kuidas see film edasi läkski: „Have you been under lots of stress lately”. Yes, I’ve been under lots of stress. Ma olen nüüdseks mitu kuud lennanud linnast linna, peatudes kodus ainult pesu pesemiseks oma näo meenutamiseks A-le. Mu suhted kärisevad, ma kannatan tänu pidevale ajavöötmete vahetusele kroonilise unetuse all (jet set ´n jet-lag), mu vanemad kirjutavad mu nime valesti ja isegi A. koer pissib põlguse osutamiseks mu riietele ja Prada kotti. Jah, mul on kerge stress. Kõik see kultiveerus eile, õhtu enne kojulendu, paanikahooga või kofeiini üledoosiga, mis on loodetavasti tõenäolisem. See on enesediagnoos, aga mingil veidral põhjusel suudan ma ise ennast tavaliselt kliiniliselt diagnoosida kui ükski arst ja oma juukseid värvida paremini ki ükski eesti juuksur, keda ma tean.Tegelikkuses on mu kliiniline enesediagnoos ilmselt samal tasemel kui „Kolm meest ja koeras”, kus peategelane avastab meditsiiiniteatmikku lugedes, et tal on kõik haigused välja arvatud põlveõndla põletik. Juuksurite teemal peaks minu meelest Tony&Guy panema Nobeli preemia järjekorda kohe peale kõrvatroppide ja silmaklappide leiutajaid. Igal juhul .. ma ei saanud hingata, mulle lõi karjuva selgusega näkku päev varem nähtud unenägu, ma tundsin ahistavat surmani kahjutunnet, et ma pole enam laps ja ma olin kindel, et kui ma nüüd magama jään, siis ma enam ei ärka. Järgmisel hetkel käivitus minu ellujäämisinstinkt ja ma sain aru, et peale 5 suurt Caffe Lattet, toppeltkogust vitamiine ja energiajookide tauriini, oli magamistablett suurim viga, mis ma olen teinud peale seda, kui ma A3-st lahku läksin (viga oli, et ma seda varem ei teinud). Mul on üldiselt väga hea uni ja söögiisu, mis kunagi alt ei vea. Ma ei talu üldse mõtet, et mingi keemia välja arvatud valuvaigistid, reguleerib mu organismi. Nüüd ma otsustasin võtta mingit ilma retseptita unerohtu, et suuta vähegi ellu jääda kesk kroonilist jet-lagi Igal juhul, esimene mõte, mis mul tekkis oli, et rohi tuleb välja saada. Kuidas saadakse rohtusid välja? Edasist ma ei räägi, aga tuleb välja, et buliimik olla oleks üllatavalt kerge. Kõik on vähese vaeva ja tehnika küsimus. Aga kordan, EI SOOVITA proovida, buliimia on vaimne haigus. Te ei taha ju olla skisofreenikud või paranoilised, miks peaks tahtma olla buliimik?
See kõik on tegelikult pikk sissejuhatus tänasesse ja sellesse, et ma magasin sisse. Olles oma organismi tühjendanud kõigest (lõpuks tundus, et ka osadest siseelunditest), otsustasin ma samuti pragmaatiliselt, kuigi ma meenutasin sel hetkel pigem väikest toppelt-patareiga Durcell-jänest, et nüüd ei tohiks mind enam miski tappa ja võib magama jääda (olles enne profülaktika mõtes kirjutanud märkmepaberile A. kontakti ja paludes A-l, manageril ja hotelli vastuvõtul ennast äratada, et nad saaks aru, et midagi on lahti, kui ma ei ärka). Mure ellujäämise pärast on mul olnud varemgi. Ma sain Rio de Janeiros toidumürgituse. Ma minestasin, nad äratasid mind millegaga ellu, nad pildistasid jälle. Ja nii korda 50. Kui sind on broneeritud suureks fotosessiooniks, pead sa olema otseses mõttes surnud, et sinna mitte minna ja mina ei olnud veel päris lõpuni surnud. Dead but still kicking. Siis viidi mind tagasi hotelli (osades maades õnnestub ka elada üksi mitte modellide majas) ja ainus, mis mind elus hoidis oli mõte, et ma ei taha surra kuskil Rio de Janeiro hotellis. Ma olen elus. Ma ei söö enam toitu, mida müüakse Rio De Janeiro tänavatel. Või Egiptuse tänavatel. Või Türgi tänavatel. Venemaal võib, need bakterid on ammused tuttavad. Olgu. Kõige selle tulemusena ma siiski ärkasin (!) hommikul kell kaheksa A. valvekõne peale. Sellel hetkel ma enam ei olnud õnnelik oma imetabase ellujäämise pärast, vaid lihtsalt pahur, otsustades magada veel paar tundi. Ärgates kell 11, oli paanika kauge ja ähmane mälestus. Nüüd on kergelt piinlik (tegelikult ei ole mu manager frustreerunud suslik ja Anna ei ole nii anorektiline, et kui ta pähkli sööb, siis näeb välja nagu boamadu, kes on kanapoja elusalt alla neelanud..Mm...tegelikult on.). Peale üle pika aja kaheksat tundi ööund olin ma tagasi minu veetlev isiksus väikeste paratamatute vigadega. Olin hetkega stardivalmis – hambuni relvastatud krediitkaardi, lennupileti, passi ja nelja kotiga. Ja mul oli neetult kiire. Üldiselt üks kindel viis naistes võitlusvaim äratada, on öelda, et nende kotid ei mahu kaasa? Mis tähendab ei jõua tassida (meestega pool ööd õlut juua ja ringi hulkuda jõuad aga minu kuute kotti tassida ei jõua)? Mis tähendab, ei mahu (ja sinu surfivarustus, lestad ja sukeldumisvarustus mahub)? Ma olen nõus võtma oma neljanda, viienda ja kuuenda koti vajaduse korral kaela ja hambusse, peaasi, et mitte neid maha jätta. Seda enam, et oma raamatute nimel võitlen ma lõpuni. Ja nüüd oli mul pagana kiire. Hommikukohv jäi vahele (ei, ma ei kartnud peale eilset kohvi juua isegi mitte alateadlikult, ma lihstalt ei jõudnud) ja tegin suurima erandi – panin jalga plätud. Mingi kummalisel kombel läheb ilma kõrgete kontsteta kõndimine kordi kiiremini, rääkimata jooksmisest. Haarasin oma neli kotti ja astusin..pimedusse. http://www.forbes.com/feeds/ap/2007/07/23/ap3940507.html Barcelonas oli ilmselgelt fire-salesi kolmas etapp. Elekter oli kadunud vähemalt ühest linnaosast (hiljem selgus, et praktiliselt kogu linnast), autod andsid ristmikel siglaani, igast suunast oli kuulda sireene. Mind see ei seganud– minul olid siht ja eesmärk. Ma tõesti teadsin ja olin absoluutselt arvesse võtnud võimaluse, aga miski ei takistanud mind kontrollimast..ja mul oli õigus, metroo ei töödanud. Metroo ise võis küll töötada, aga piletiautomaadid ja elektroonilised uksed, mis sõltusid muidugi elektrist, ei töötanud. Kui suurt UPS-i oleks vaja, et kõik linna elutähtsad organid nagu metroo ja poed käigus hoida? Kirusin, haarasin oma kotid hambusse ja ronisin maapeale tagasi. Miski nii tühine ei saanud mind takistada. Kõndisin kaks kilomeetrit rongijaama, et avastada, et sama olukord valitses ka seal. Nii lihtsalt mind ei murra. Selleks ajaks, kui ma olin tagasi roomanud metroojaama, töötasid rongid jälle. Bruce Willis oli tegutsenud kiiresti.** Kolm korrust treppe. Mul hakkas üha kiirem ja mitte miski ei ole halvem koht nelja kotiga kiirustamiseks kui Ramblas. Võib-olla Oxford Street, kui Piccadilly on ümber piiratud pommiähvarduse tõttu (nagu juhus, kui ma olin mõned nädalad tagasi Londonis kolme kotiga), aga see hetkel ei lohutanud. Ma ei soovita kunagi võtta hispaanlasest meest. Mitte kunagi. Tuhande esimene põhjus on, et kuigi sa oled tavalisel päeval igati kõlbeline järgi vilistamiseks, lakkad sa naisena eksisteerimast kohe, kui see nõuaks neilt kergematki pingutust. Rääkimata kohvri treppidest üles aitamisest. Ja ma ei ole kohanud erandit. Küll aga on inglise mehed valmis kohvri vajadusel koduni viima, sest nende lastetuba ja pidev alateadlik hirm mis-ema-arvaks-kui-näeks lausa sunnivaid neid lakkamatuks viisakuseks. Aga Benny Hilli ja inglaste huumorist (va Monty Python) ma aru ei saa. Seega pole isegi inglise mehed täiuslikud. Torman kohvritega liikumise kiirusrekordeid purustades edasi. Läbi masside, üle ristmike, komistan inimeste otsa, astudes korduvalt tuvikaka sisse. Äkki, äkki, veel jõuan. Ja jõudsin. Need kingad olid veel alles. Ostsin uued Pura Lopezid ja istusin Starbucsi. Lennukini oli veel 5 tundi. Ka mina pole täiuslik, ma olen lihtsalt tavaline naine.


* Mis puutub asjasse Al Pacino? Ei puutugi, ta lihtsalt meeldib mulle rohkem kui De Niro.
** Viide Die Hard 4-le.
Blackout: http://www.forbes.com/feeds/ap/2007/07/23/ap3940507.html