kolmapäev, 18. juuli 2007

Kuldkalakesed, Hemingway ja suhete lõpud


Kõndides eile mööda La Ramblat peatusin tahtmatult lemmikloomade leti juures. Suur puur oli täis väikeseid vöötoravaid, kes ronisid ringi, hullasid omavahel või „tegid seda nagu seda tehakse Discovery Channelis”. Kergelt vale aeg aastast, aga ega häda ei anna häbeneda. Mis aga tegelikult mu pilku püüdis, oli suur hulk väikeseid akvaariumeid 12 eurot tükk. Sellseid väheste mugavustega ühekohalisi. Kalad ei tekita minus erilist vaimustust, aga praktiline tüdruk nagu ma olen, kaalusin kiiresti, kas äkki läheb vaja. Hulle päevi ja allahindlusi ma ei seedi – raske hingata ja võimatu liikuda – aga kui nõuka-aeg oleks edasi kestnud, oleks mul kindlasti linna üks parimaid shopingu siseinfo võrgustikke ja broneeritud kohad kõigis elutähtsates järjekordades. Igal juhul aeg-ajalt kui ma näen akvaariume ja enamusel kordadest, kui ma näen kuldkalasid, meenub mulle, kuidas ma T. maha jätsin. Noor tüdruk, nagu olin, tundsin ma, et kõike tuleb teha teatava aplombi ja zhestiga. Otse loomulikult on mahajätmine võimalus, mida ei saa üheks korralikuks draamaks kasutamata jätta. Ühesõnaga olin ma otsustanud, et kõik, T. tuleb maha jätta. Kes seda nüüd enam mäletab, miks, aga otsus oli igal juhul õige. Ostsin siis kaubamajast väikese akvaariumi ja kuldkala ja hommikul lahkudes jätsin nad lauale koos kirjakesel Hemingway mõttega: „Love is love and fun is fun, but isn’t it quiet when the goldfish dies”. Hiljem, kui T. oli ennast turvalisest kaugusest minu peale tühjaks karjunud ja jälle külmalt konstruktiivseks muutunud, tuli välja, et kalake oligi järgmiseks hommikuks kõhu taeva poole keeranud.* Ma ju jätsin talle söögi? Vist ju. Kes oleks arvanud, et elusa asjaga tuleb manual kaasa jätta .Loodan tema huvides, et lapsed tulevad koos manualiga. See selleks. Igal juhul on T. siiani mu üks parimaid sõpru ja ma pean seda üheks ütlemata kenaks lahkuminekuks (huvitav, kas ma T-lt ikka vabandust palusin).
Enne T-d oli L. Ma ei ole siiani kindel, kas meil üldse oligi õieti suhet, aga profülaktika mõttes jätsin ma ta maha SMS-i teel. Ega ta väga tagasi kippunudki ja kuidas seda nüüd viisakates ringkondades öeldaksegi - „ma soovin talle kõike head”. Nii nagu oli suhe keeruline, nii oli ka lõpp üsna ebaviisakas.
Muudest suhetest polegi eriti midagi rääkida. T2 tegi mulle abieluettepaneku ja ma pakkusin arglikult, et äkki ei maksaks. T2 arvas, et kui ei maksa, siis ei maksa, mina sõitsin tagasi ja tema kolis välja. Väga kallis ja lähedane inimene siiani.
See kõik pani mind mõtlema, et kas äkki just lahkuminekud peegeldavadki lõppenud suhte tegelikku olemust ja õiget kvaliteeti? Stabiilsed ja rahulikud oma aja äraelanud suhted ei too endaga tavaliselt kaasa tuumasõda. Haiglased ja katkised suhted aga venivad, kärisevad ja teevad kõigile haiget.

* Kahjuks antud loos tõesti hukkus 1 kuldkalake ja haavati 3 inimest (vöötoravad tegid seda vabatahtlikult).

1 kommentaari:

Kats ütles ...

See kuldkalakesega mahajätmine oli ikka tõesti originaalne. Mul muie terveks päevaks nüüd suul:)

18. juuli 2007, kell 17:43
 

©2009MILANA PÄEVIK | by TNB