Tasa, vaimud on toas

teisipäev, 9. oktoober 2007

Tasa, vaimud on toas

ära räägi.
Ära taha, et jutustaks loo.
Tinasõdurit, tantsijannat
enam tulest välja ei too.

A.,

Valed on nõrkadele. Ma ei ole nõrk ja ma ei pea valetama. Valu, see ei ole see. Valu oli siis, kui su silmades olid kõigi talvede jää, mida ei sulata enam ka meie kehasoojus. Ma nägin seda ja vaielda ei ole vaja. Kui sa ei peta enam ennastki, siis ammugi mitte mind
Ma olen väsinud – nädalaid ja nädalaid järjest moeshowd – aga mul ei ole enam valus. Ma olen lihtsalt väsinud. Ma ei peta enam ennast, ammugi siis sind. Ma ei jõua lubada, et homme ma ei lähe. Ma ei suuda loota, et on midagi veel. Ma ei ole kindel, et meie lastel oleksid sinu silmad. Minu lastel on alati tema silmad. Kui mu riitustel oleks veel võlujõudu, ei põleks ei tinasõdur, ei tantsijanna. Aga nad põlesid ja mu loitsud ei jõua enam temani. Ma tunnistan, et ma tundsin. Ma tunnistan, et olen alati tundnud. Tundsin eile ja tunnen ikka veel täna. Ja ma ei saa lubada, et tuleb talv, kus ma ei näe enam ta silmi unes. Ta silmi seal lennujaama lõputus tühjuses. Ta kätt mu ümber, kui tõusis päike.
Ma ei jõua enam mõelda, saati siis helistada. Ma lülitan välja kõik telefonid, sulen kõik aknad ja jään ootama hommikut. Ma ei tea, mis on homme. Ma tean vaid, et täna olen ikka veel tantsijanna ja söed alles hõõguvad.
Ma tunnen pea all oma käe tuksuvat pulssi. Ära muretse. Ma olen veel elus. Ma tulen veel koju. Äkki on kõik siiski veel hästi?

Milana