Armastus on lahe staff, aga ma tahan tema geene!

laupäev, 26. september 2009

Armastus on lahe staff, aga ma tahan tema geene!

Kui me Freyaga lõpuks castingusse jõudsime, oli üritus juba alanud. Olles modell on seadus number üks, sina ei pea mitte hilinema castingusse. Kõik muu on vähem püha. Isegi manageriga magamine ja Big Maci söömine. Mitte et ma kumbastki eriti midagi teaks (eelistan KFCd ja minu lemmikmanageriga magas Emina, aga sellest raamatus).
Freya hingas kolm korda kiiremini kui väike lemmikloom, raputas mind minu üleskääritud jakikäisest ja sosistas üle muusika kuskile mu kõrva lähedale“Can I, can I can, I have his genes, please“.

Ma arvan, et ma vaatasin talle igavesse armastusse uskuva naise pilguga otsa ja teatasin resuluutselt „No, Frey, you cant“ just siis kui mahe taustamuusika kadus.
„Can what,“ küsis natuke kaugemal ringi kruiisiv kliendi esindaja, kes oli minu kalli kaasmodelli ekstaasi põhjuseks.

„Can..,“ venitasin ma, torkides küünarnukida Freyat, „caan.....she asked if she can have hamburger,“ seletasin ma idiootlikult naeratades ka siis veel kui ma sain Freyalt sinika selga. Tee mida tahes, aga ära reeda, et modell sööb midagi, mis sialdab rasva. Eriti kui sa pead selle modelliga koos edasi elama.

Tundmatu meesterahvas, kelle geene Freya hetk tagasi oli luninud, naeratas millegipärast mõistvalt ja jätkas bondimist paari meetri kaugusel. Koduteel, kaks tundi hiljem, kui me jälle rääkisime, seletas Freya oma 18 aastase elutarkusega, et ma ei saa tegelikult mitte millestki aru. Et „well, love is really cool stuff, aga ma tahan, et mul oleks ilusad lapsed“. Arvestades, et tegemist oli suure moemaja asejuhiga, ilmselt ka targad, aga seda boonust ei hakanud ma talle seletama.
Kuidas sa vaidled naisega, kes arvab, et armastus on lahe värk. Õige, ei vaidlegi. Kui ma olin 18, uskusin ma välku ja ilutulestikku. Laste suhtes ma ei olnud kindel, aga kindlasti pidid nad sündima välgust, muud varianti ju polnudki. Palju aastaid hiljem, kus ma ikka veel lapsi kohe ei taha, tean ma, et välk on tore, aga välguga koos ei ela. Välk kas läheb mööda või jääb ja hakkab pinda käima. Võnkeid maksimumist maksimumi suudab taluda vaid teatud aja. Ja nüüd, kuulen ma järgmise sugupõlve, ei tõesti, modellinduses on see järgmine sugupõlv, arutlevat, mis geenidega lapsi tuleks saada. Mina eeldan, et kui ma armun, on geenid nagunii head, muidu ma ei armukski ju. Tema arutab, et love on lahe stuff, aga vot geenid määravad. Nagu filmis Gattaca. „Mis värvi silmad, mis ametisoodumus, tehtud“. Ja kuidas teha uusi modellikesi? Paljundades vanu. Äkki ma olen vanamoodne, aga geenid on muidugi toredad, aga ma eelistaksin välku ja pauku, heade geenidega saan ma ise hakkama. (Ma blinkisin ainult ühe korra, siis kui ma mõtlesin, mis lapsed tuleks minul ja Kaur Kenderil – tema kirjutamine ja minu kogemused. See oleks Nobeli preemia vääriline. Just gotta loose the attitude...a little bit).


Foto: Andres Teiss