Tavaline päev modellikorteris

neljapäev, 23. august 2007

Tavaline päev modellikorteris

Astudes sisse Milano modellikorterisse on esimene asi, mida ma õhust tunnen, kodusõja eelaimus. Tsiviilelanikkond on evakueerunud (Gabriela läks shoppama) ja vastastel (Freya ja Giselle) käib võidurelvastumine (lappavad võidu moeajakirju). Astun vaikselt sisse ja loodan, et nad veel ei märka mind – tsirkust ja leiba!

„Ma ütlen sulle - mitte kunagi,” teatab pruunisilmne itaallanna Giselle trotslikult.

„Muidugi on, kurat võtaks,” tõstab Freya häält.

„Kui on, siis näita ette,” laiutab Giselle vihaselt käsi, visates ajakirja plaksatusega põrandale.

„Mai saa aru, kuidassa VÕID nii pime olla, kui sa ei näe ka selliseid asju. Modell, MY ASS. Sellepärast keegi su tagumikku ei palkagi,” karjub Freja ja tuiskab üle toa.

Giselle põikab kõrvale, hüppab oma tuppa ja lööb ukse pauguga kinni, lukustades selle kiiresti seestpoolt. „/%&¤¤%,” on kuulda summutatult läbi ukse.

„&/%&&%, Giselle, ma ei %¤&%&¤,” ei jää ka Freya võlgu, viskab ajakirjad lauale, haarab telekapuldi ja vajub tugitooli.

„A, tsau,” märkab ta mind ja innustub jälle. „Ütle sellele %¤%&, et Kate Moss ei kannaks kunagi punast.”

Ma ohkan. Tore on jälle „kodus” olla. Pasiivne võimuvõitlus kulmineerub lõpuks tavalise Vene-Ameerika suhete stiiliga – mõlevad arvavad, et teine pool on väiklane jobu, aga kuna koos tuleb eksisteerida, siis las ta kobab omaette pimeduses edasi. Targem annab järele. Ei anna.