reede, 23. november 2007
Abielud ja päris elud
Ma ei teagi kumba üle ma rohkem imestasin, kas selle üle, et paluti mu abielus ema kätt täiesti ohutust suunast või minu oma absoluutselt ohtlikust, aga seal me siis mõned päevad tagasi istusime, vaagides üksteise meeste plusse ja miinuseid.
Tavaline nädalavahetus. Õhus pole tormi. Fashion TV töötab. Internet ei jookse kinni. Päev nagu iga teine päev. Kuni heliseb telefon. Helistab ema, mis iseenesest viitab samuti igale teisele päevale, ainult, et emal on dilemma. Ema kätt palus pool-tuttav „iseenesest meeldiv mees”. Ema, lubage täheldada, on abielus minu isaga ja lisaks sellele peaks olema ka äärmiselt haritud ja arvestatava silmaringiga naisterahvas. Samas selle intelligentse abielus naise dilemma seisneb selles, et kuidas sa ütled viisakale ja meeldivale inimesele „ei”. Naeran kaasa, narrin ja tögan kuni saan aru, et ma ainult raputan soola ja mure on tõsine.
Vaseseke piinlebki ja kaalub, kas peaks äkki lahutama minu isast ja vastu võtma „iseensest meeldiva meesterahva” ettepaneku, kes „imetleb mind tõsiselt, oleme päris mitu korda konverentsidel kohtunud ja ta on juba ühe korra ettepaneku teinud ka”. Nojah, kuidas sa ikka kaks korda järjest ära ütled, muidugi. Narrin nüüd juba viisakamas vormis veel natuke ja lõpetame kõne.
Ülejärgmisel päeval helistan tagasi ja pakun, kas võiks kohtuda. Ma oleksin ju võinud kuulda müristamist, aga ei. Esimest korda paluti tõsiselt ja südamest (või ta tegi osavalt näo, et südamest) mu kätt kui ma olin 18. Ma ehmatasin nii ära, et proovisin shampuseklaasis oleva sõrmuse enesekaitseks koos shampusega alla neelata (pikemalt peatselt raamatus). Järgmine arvas, et on romantiline pimedas vannitoas mind kallistada ja sõrmus ulatada. Esiteks pidin ma ehmatusest rabanduse saama, teiseks otsisime me selle tulemusena põrandale kukkunud sõrmust tükk aega mööda vannitoa / WC pragusid ringi. Ma pakkusin ettevaatlikult, et äkki ei maksaks ja ta arvas, et kui ei maksa, siis ei maksa. Siis romantilisel nädalavahetusel Pariisi Eiffeli tornis. Klassikaline vastus minu poolt ala „ma armastan sind vaid kui sõpra”. Ja siis nüüd mere ääres päikesetõusul. Teine klishee kohe peale Eiffelit. Ma olen siiralt meelitatud, et nad kõik pidasid mind selle vääriliseks. Selle eest äitäh. Aga. Aga ma arvan, et nii nagu suhte lõpud määravad ära möödunud suhte kvaliteedi, nii määravad abieluettepanekud ära tulevase abielu kvaliteedi ja kestvuse. Romantilistes kunstlikes oludes võid sa lubada mida iganes. Meri on põlvini ja sa oled maailma kuningas...kuninganna. Ma tahan, et mu kätt palutaks juurviljaleti vahel. Prügi välja viimast tulles. Keset ummikut autos. Ma tahan, et mu kätt palutaks päris elus ja ma tahan tunda, et „tulgu või välk – jah” mitte neelata ehmatusest profülaktika mõttes sõrmuseid. Ma tahan, et nii nagu ma päris elus olen abielus, tunneksin ma ka päris ja mitte kunstlikes oludes, et „see on just see juurviljalett, mida ma tahaksin just temaga külastada terve ülejäänud elu...või vähemalt pool”. Vähem kitshi, rohkem päris. Ema ei võtnud abieluettepanekut vastu. Peale kõhklemist otsustas ta siiski, et 4 konverentsi pole piisav põhjus abiellumiseks. Mina mõtlen alles. Ja ootan, et seda korrataks veel kord puuviljaleti vahel...või prügi välja viimas...või ummikus seistes....päris elus...
PS. Mis olukordades teie kätt on palutud?
11 kommentaari:
Polegi palutud. Aga palusin ise. Sõrmusega, kuhu sisse oli küsimus graveeritud. Mees võttis midagi seletamata sõrmuse vastu ja hakkas otsima sõrme, kuhu pista. Jah-sõna tuli meelde öelda veidi hiljem :P
24. november 2007, kell 23:58Et ka niipidi saab. Ja olen rahul :D
Tulime õuest suitsu tegemast, olime ka veini joonud, kui järsku kaaslane laskus põlvini ja küsis, kas ma ei tuleks talle naiseks...ta küll plaanis oodata mu sünnipäevani sõrmuse kinkimisega, aga ei suutnud vastu pidada ja tegi asja ära. Sõrmus oli lihtne kuid kaunis ja mees huvitav ja uus:) ...meie suhe oli tegelikult alles algamas...aga ma ütlesin jah. Tänaseks olen abielus 3 nädalat ja 1 päev ja jõudnud ka lahutust nõuda, kuid siiski ümber mõelnud...armastus teeb lolliks!
25. november 2007, kell 00:31Sõnumiga.
25. november 2007, kell 16:39Tema oli Londoni metroojaamas, mina Eestis, tööl.
Lugesin eelmistest kommentaaridest, et annad oma raamatut "degusteerida" :) äkki oleks minulgi võimalus seda teha? eeeemmmm@hot.ee
26. november 2007, kell 02:17Ebatraditsionaalselt, ütlesin, et tahan mehele minna...tema vastu, eks abiellumme siis...tuttavad olime olnud 6 kuud, abiellusime salaja ja tänaseks on abielu kestnud pea 13 aastat.
29. november 2007, kell 13:35Pean nõustuma, et igasugu filmidest nähtud stseenid "käepalumiseks" on imalalt lääged ja enamus romantiliselt alanud "palumisi" lõppevad fiaskoga.
Ma ei mõista abielu tähendust tänapäevas... Öeldakse, et romantilised (liiga romantilised) ootused toovad pettumuse, samas praktiliselt ei anna abielu midagi sellist, mida ilma ei saaks. Lahutuse puhul pigem lausa vastupidi. Ma ei vaja paberit, et kedagi armastada või uskuda, et teine mind armastab. Ka ei ole abielu mingi kindlustunde pakkuja, sellega seondub liiga palju soorolle, mis mulle vastuvõetamatud on. Ühiskondlik tellimus, et peaks nagu abielluma, või et missugune peaks olema õige abielu, mis on naise ning mis mehe kohus jne on minu jaoks äärmiselt eemaletõukavad...
4. detsember 2007, kell 20:10Ma oskan armastada ilma "kinnisidumiseta" ja oskan usaldada ilma juriidilise lepinguta. Kuigi ka abielus inimesed võivad lubada teineteisele isiklikku vabadust, ning võib-olla säilitatakse ka romantika ning kuulatakse üksteist ka 10 aasta pärast, siis IKKAGI- seda kõike saab ka ilma.
Mind on alati paelunud abielu mõte. Miks? Miks, te, naised (mehed vist vähem) seda tahate? Mida see teile annab?
Isegi peret planeerides ei ole see enam oluline. Eesti ei ole eriti kristlik riik, kus tänapäeval nö vaba-abielus sündinud lastele viltu vaadataks... Milleks?
mul paluti kätt saja päeva ballil, paar päeva enne minu 18. sünnipäeva. noh, sellest on paar aastat möödas ja oleme ikkagi õnnelikult kihlatud, järgmisel suvel ka plaanis abielluda lõpuks ometi (koos oleme olnud üle 5 aasta). miks varem ei abiellunud? pole olnud võimalusi, sest pole saanud koos elada... mis teha, elu on selline. aga me saame hakkama :)
10. detsember 2007, kell 10:41eelmisele anonüümsele:
esiteks on see traditsioon ju, ma usun, et mingil moel on inimesed ikka kinnitanud ühe paari kokkukuuluvust, meil on see abieluakt.
ja teiseks- mulle tundub, et naistele annab see kindlustunde ikkagi. et mees ei saa lihtsalt ära kaduda ja teda lastega üksi jätta. ma tean, et see on suur klišee, aga kui faktidele näkku vaadata, siis seda juhtub ju iga päev. ja abielus olles pole ärakõndimine NII lihtne kui mitte abielus olles. loomulikult, enamik alguses ei arva ju, et kooselu võiks puruneda, aga kooselud ju purunevad, eks? iga päev. ja kuigi keegi ei arva, et see saatus peaks neid tabama, siis ikkagi... ma ei ütle, et naised ainult sellepärast tahavad abielluda.
tegelikult on ju abielu üks ühiskondlik norm...
Pealegi on ju pulmad, mis on nii ilusad, et juba selle pärast võiks abielluda :) muidugi ka kindlustunde mõttes.
26. detsember 2007, kell 03:54Minul paluti kätt täpselt nii, nagu Sina seda sooviksid, hommikul, kui olin just voodist tõusnud, tuli mees toast välja astudes vastu ja palus kätt. Põlvele ta siiski laskus, niigi palju romantikat.
29. detsember 2009, kell 22:36Soovisin alati abieluettepanekut a'la Eiffeli tornis päikeseloojangul või vähemalt restoranis, aga lugedes seda postitust, nõustun sinuga :)
peale tõsist kismat... Mille peale ma vastasin vaid " EI ja ole hea paki asjad, mine ära!"..
20. aprill 2010, kell 15:09ma arvan, et kui mees on jõudnud sinnamaani, et ta naist endale abikaasaks tahab, siis on ta enda jaoks mingid asjad ikka väga selgeks mõelnud - nagu näitaks et ma tahan seda naist päriselt endale ja teen mida iganes, et see nii oleks ja jääks. Seda mehe otsusekindlust tahan, see on ainus erinevus abielu ja vabaabielu vahel. Võib öelda, et sõna ei tähenda midagi, aga ta tegelikult ikkagi tähendab. Vähemalt päris meeste jaoks.
4. august 2010, kell 01:03Postita kommentaar