laupäev, 17. oktoober 2009

Armastus kestab kolm aastat


Oh, kui tore on nõu anda. Lamage palun diivanile, ei natuke siiapoole. Kas peal on mugav? Padi ei ole vist piisavalt kohev...jajah, nii on parem. Nüüd sulgege oma silmad ja kujutage ette... ei no miks siis kohe nii... kujutage ette merd. Rahulikku ja peegelsiledat. Õhtupäike soojendab oma viimaste kiirtega valgete sulgedega luikesid. Silmad muutuvad aina raskemaks ja raskemaks. Kui ma nipsutan sõrmi, jääte te magama. Kui ma teist korda nipsutan, ärkate te üles ega mäleta midagi sellest, mis me rääkisime. Mäletate ainult seda, mida ma käsen mäletada. Ja...magage.

Mida te tundsite, kui te esimest korda armusite? See tunne, kuskil seal ribide vahel, kus on süda. Eiei, süda on vasakul... jah natuke rohkem vasakule...ei allapoole. Jah, vot, tunne, kuidas süda lööb seal vasakul aina kiiremini ja liblikad. Kõhus muidugi. Armastab, ei armasta, armastab...mis kas ütles, et ei armasta? Valetab. Nagunii valetab. Küll ta armastama hakkab. Helistada, või mitte. Ei, las ta ise helistab. Mäletate, kuidas te telefoni käes keerutasite ja andsite veel tunni armuaega. Küll ta helistab. Vahel helistas ka. Vahel ei helistanud. Tihti ei helistanud. Helistasite ise, peolt tulles, siis kui meri oli põlvini.

„Tsau, kuule, niisama, et mis teed,“ naerate te ja hoiate igaks juhuks oma parimal sõbrannal käst kinni.

Hommikul oli natuke häbi, aga natuke ei olnud ka. Ütles ju, et tunneb puudust. Ja mõndade aastate pärast süda ei löö enam nii. Ei vasakul ega paremal. Ei, ei, ta on ikka sealsamas, natuke allapoole. Jah, just seal. Liblikad läksid ka kuskile ära. Polnud vist enam hooaeg. Uusi ei tule ja vanad on läinud. Liblikate asemele on tulnud mingi vatt. Soe ja pehme ja kohev. Samasugune nagu see sinine meri. Vahel te tunnete, et lämbute sellesse, vahel, et on soe ja pehme. See ei ole enam armumine. See on midagi muud. See on vahel lämmatav, vahel oma ja hea. Armastus kestab kolm aastat. Kolm aastat. Teaduslikult on tõestatud. Keemia, see ei ole teaduslik väljend, ei hakka teid teadusega vaevama, kestab kolm aastat. Liblikad kaovad, süda ei löö nii kiiresti, vahel te lämbute, vahel ärkate. Teotuge palun tagasi padjale, ja, ei, lõdvestage ka sõrmed, rusikas hoidmine lisab pinget. Mitte seda ei tahtnud ma öelda. Sellest ei ole midagi, et kolm aastat. Teate, mida see tähendab. See tähendab seda, et teaduslikult on tõestatud, et armastus on olemas. Kui te ärkate, ei mäleta te kolmest aastast midagi. Te mäletate ainult, et armastus on olemas. ARMASTUS ON OLEMAS.

Ärgake.

3 kommentaari:

Loojangukuma ütles ...

Hm, alati imestan, kes neid "uurimustöid" teeb ja kas need inimesed ise kunagi armastanud on.

Küll pakutakse tähtajaks poolt aastat, siis aastat ja nüüd on isegi imekombel armu antud lausa kolmeks aastaks :D

Kuid jah, armastus on muidugi olemas :)

19. oktoober 2009, kell 12:12
Mariah ütles ...

Frederic Beigbeder "Armastus kestab kolm aastat"

!!!!!

21. oktoober 2009, kell 20:09
Café Naïveté ütles ...

mulle meeldib see mòte mis Sa siin kohal vàlja tood. Vahet ei ole asjade kestvusel, vaid nende intensiivsusel ja ùldse faktil, et see kòik aset leidis. Isegi kui vaid ùheks kuuks, ùheks aastaks, ùheks hetkeks. Aga see oli, sa elasid seda ja miski ei saa seda muuta.

25. oktoober 2009, kell 18:09
 

©2009MILANA PÄEVIK | by TNB