Iga mehe, kes hindab välimust rohkem kui mõistust, tõotatud maa

teisipäev, 11. september 2007

Iga mehe, kes hindab välimust rohkem kui mõistust, tõotatud maa

(Väljavõte tulevasest raamatust)
Ma armastan Londonit. Ma ei tea, kas peab olema sama radikaalne nagu Samuel Johnson, kes ütles, et kui inimene on väsinud Londonist, on ta väsinud elust, mulle lihtsalt sobib London. Ma arvan, et linnadel ja maadel nagu inimestelgi on keemia, on magnet, mis tõmbab või tõukab. San Francisco tõukab mind tugevalt ja agressiivselt. Kuigi ma pean ennast oma vanuse kohta kuigivõrd harituks – minu lapsepõlv on möödunud lugedes pidude ja läbude asemel – ja kuigivõrd boheemlaseks – ma armastan kirjandust, mind huvitab kunst jms.– vihkab mind siiski boheemlaste pealinn San Francisco. Ega temagi mulle eriti ei meeldi. Mu helgeim mälestus on kirik, kus toimusid raved. Väike kirik oli üleni täis joonistatud graffitit, läbi vitraazhide vilkus hullumeelne valgus ja kostus rave. Sellest arenes äriidee, mida palun laias ringis mitte levitada, teha kirikusse restoran ja pakkuda toite nagu Taevamanna, Nunna Kiusatus ja muu selline. Joogiks muidugi Blue Nun. Küll ma selle veel kunagi ära teen. Aga jah, Frisco vihkab mind ja ega minagi temast puudust ei tunne. Rio see-eest jumaldab mind ja see jumaldamine on vastastikune. Nagu ka Pariisi, Londoni ja Roomaga. Barcelonast ma üldse ei räägigi. Kui inimene on väsinud Barcelonast, on ta surnud. Rambla oma igavese sagimise ja tänavakujudega, ookean oma imelise vaatega sadamatele ja jaheda tuulega. Gaffitid garaazhidel ja Gaudi majad. Õhtune sagimine kitsastel laternavalgusega tänavatel. Ma arvan, et midagi läks segamini ja ma sündisin valesse kohta. Asi on muidugi veelgi keerulisem, sest tuleb välja, et kuigi hingelt kuulun ma Barcelonasse, olen ma oma ellusuhtumistelt hoopis jaapanlanna. Ma olen ääretult viisakas (kirun ainult mõttes), ma olen näost-näkku otsene aga diplomaatiline ja mis peamine, mulle täiesti sobib, et naine on majas peremees, kes keelab-käseb-poob-ja-laseb (tehes seda muidugi samuti viisakalt ja diplomaatiliselt) ja organiseerib mehe rahakotti. Mees tuleb palgapäeval tip-tip-tip koju, annab palga naisele ja naine, kui ta on heas tujus, eraldab talle taskuraha. Raha teenin ma küll ise, aga värskendav vaheldus tavalisele stereotüübile. Eestis ei suuda paljud piiratumad mehed taluda, et naine teenib neist rohkem.

Gatwickis on mul vastas agentuuri autojuht, kes viib mind otse moe-show eelsetele castingutele ja riieteproovi. Juba õhtul on esimene show, ülehomme järgmine ja siis tagasi Eestisse.
Õhtul algab hüsteeria ehk teise nimega iga mehe, kes hindab välimust rohkem kui mõistust, tõotatud maa. Moeshow lavatagune on nagu tsirkus või hullumaja vaba päev. Nurgas on suured riidepuud riietega, riiete juures või küljes on polaroidid neid kandvast modellist meigi ja soengu näidisega. Osadele tüdrukutele tehakse makeupi, teistel seatakse juukseid, kolmandad proovivad veelkord selga shows kohe näidatvaid riideid. Kümned pool-alasti modellid väikeses ruumis koos lõputu hulga, abiliste, disainerite, juukurite ja kosmeetikutega. Kuigi ma olen samal õhtupoolikul juba riideid proovinud, pole küljepealt õmbluseid piisavalt sisse võetud ja mulle torgatakse sisse esimest kleiti korrastavad nööpnõelad.

Naeratan viisakalt: „Tänan”.
(&%¤#&&). Disaineritele meeldib iseloom, aga nad ei taju tujukust. Ja moe-show on nende päev, sina oled aksessuaar.

Muusika, valgus ja läks. Esimene modell läheb runwayle. Kolm, neli, viis ja läks. Astun oma 15 sentimeetristel kontstel kindlalt runwayle. Mu hobusesaba käib kõndimise takti küljelt küljele. Mu peas on miljon erinevat mõtet ja mitte ükski neist pole seotud moe-showga. Kui sa oled seda juba piisavalt kordi läbi teinud, muutub see kõik rutiiniks. Kõnnak on koolituste ja showde käigus välja treenitud ja automaatne. „Millist kõnnakut te oma showl näha tahaksite?” „Selge, aga palun,” ja läks.

(Huvitav, kus Gabriela eile oma juukseid salgutas, peaks küsima. Issand, kui kole jakk Katel seljas on, vast sellest ei tule järgmise aasta trendi. O, näed, nad ikkagi on koos....Peaks lennujaamast vist seekord Live Jazzi ostma.)

Lavatagusest trepist alla, kaks minutit riietevahetust, modellide järjekorda ja läks. Nii veel kolm korda, ühisring ja tänaseks läbi. Panen jalga oma lemmikud Seveni teksad, tõmban selga musta Cavalli topi ja sõidan Oxford Streeti Starbucsi. Mulle meeldib istuda kohvikus ja vaadata inimesi. Võõrad inimesed, võõraste muredega. Natuke samadega, sest mured on alati natuke samad. Mulle meeldib valgus, kui päike tõuseb ja loojub. Maagilised 30 minutit, mis valgustavad keha sinu tagant nii, et sind tundub übritsevat udupeen kuldne aura. Sile nahk kumab tõusva päikese käes. Ajatus mineviku ja tuleviku vahel. Nii palju on juba olnud ja midagi algab varsti jälle, aga mitte veel. Veel on muinasjutuvõimalus. Ma vaatan teda vahel, kui ta magab. Sile päevitunud nahk kumab tõusva päikese käes. Ta ei tea seda ja ei olegi vaja. Ta julgeb magada minu kõrval. Ilma kahtlusteta. Ilma kartusteta. Ta iga lihas tundub olevat lõdvestunud ja ta hingab ühtlaselt, rahulikult. Ta ei tea, et ma vahel valvan ta und ja ei olegi vaja. Las ta olla.

Ma soovin Sulle päikest

Plink.