Kirjutamise talumatu kergus

reede, 21. september 2007

Kirjutamise talumatu kergus

Kui ma oma D&G kotiga kohvikusse jõudsin, olid Ping ja Pong juba alustanud. Kirjastajad Ping ja Pong on lahutamatud. Kui Ping räägib, vaatab Pong talle jumaldavalt otsa. Kui Pong köhatab, tunneb Ping murdvat muret, ega ta külmetunud pole. Üldiselt on nad väga targad ja said kohe aru, mida ma väärt olen.

„Tead,” viskas Pong oma tassi rohelise teega alustassile nii, et osa teest loksus ta laitmatule Armani ülikonnale, „Ma arvan, et me avaldame selle sõbrapäeval.”

Ping noogutas agaralt.

„Jah ja kuule,” heitis Pong põlgliku pilgu mu laptopile. „Sellega ei saa hästi kirjutada. See ei inspireeri. Saad uue Sony Vaio.”

„Eiei,” tõstis ta hoiatavalt käe, vaigistades mind juba eos.”Inspiratsiooni tuleb toita. Ja näed see, see on su uus eratelefon. Kui see heliseb, siis mina või Ping helistame,” ja ta ulatas mulle töövalmis telefoni ja laadija.

„Aga...Vertu,” jõudsin ma alustada.

„Ma tean,” katkestas mind seekord Ping, „Vertu Signature pole küll just parim, aga Signature Dimondist tuli oodata 2 kuud, mõttetu. Vast saad hakkama.”

Kehitasin õlgu ja tegin järelemõtleva näo.

„Ühesõnaga sõbrapäevaks,” jätkas Ping. „Su raamat on ju natuke armastusest ka, või millestki sellisest”

Noogutasin juba ilma vähimagi lootuseta midagi vahele öelda.

Ping köhatas ja Pong vaatas talle murelikult otsa. „Siis me teeme filmi. Carmen Kass poeb Versace kleidist välja, et sind mängida,” vaimustus Ping oma ideest silmnähtavalt.

„Ja üldse tõlgime raamatu ka inglise keelde, et see saaks Pulitzerile kandideerida,” näitas Pong kahte ülestõstetud pöialt. Ma olin kõike seda väärt.

Kõlab hästi, aga tegelikult läks see küll natuke teistmoodi. Ping ja Pong ootasid, rüübates oma teed ja rääkides energiliselt viimase päeva aktsiakurssidest.

„Et siis nii,” köhatas Pong. „Me kaalusime seda ja kaheksakümmend.”

„Kaheksakümmend, mis,” ei saanud ma aru. Kaheksakümmend miljonit? Ma teadsin, et ma olen hea, aga nii hea? Kõigepealt ostan ma suure korteri otse Barcelona Ramblal. Siis väikese majakese kuskil liivarannal. Siis ma ostan jaapani koka, isikliku treeneri ja massööri. Lähen pensionile..

„Mis, mis?” ei saanud Ping aru. „Kaheksakümmend tuhat. Sina kirjutad raamatu, meie teeme kõik muu.”

Pong noogutas nõusolevalt. „Muu pärast ära muretse,” ja pilgutas ettekandjale silma.

Selle eest ei saa isegi mitte massööri ega koerajalutajat, äärmisel juhul ühe rotisuuruse koera kõigi vajalike lisadega ja kuuks ajaks korteri Ramblal.

„Olgu,” ohkasin ja noogutasin.

„Kena, siis on kõik,” tõusis Pong ja Ping kargas kohe kuulekalt püsti. „Sõbrapäevaks olgu raamat trükist tulnud,” viibutas ta Controvento uksel sõrmega ja läinud nad olidki.

Ma nägin oma kiiresti tekkinud unistusi varisemas oma silme all tuhaks. Mitte ühegi filmi, mitte ainsatki korterit Ramblal. Mitte midagi peale kirjutamise järgmised kolm kuud, sest juba sõbrapäeval võite mu raamatu loodetavasti leida kõigist hästi varustatud raamatupoodidest. Kõlab lausa talumatult kergelt.