Teated minu surmast ei ole liialdatud

neljapäev, 24. jaanuar 2008

Teated minu surmast ei ole liialdatud

Olgu, võib-olla on nad natuke enneaegsed, aga kindlasti mitte liialdatud. Vahetan mina parasjagu kodubaasi Milanost Madridi ja loomulikult läbi minu lemmiklinna Barcelona. Kuna järgmised kuud on mu ajutine illusioon kodust Madridi ja Barcelona vahel, tassin kaasa ka oma 22,1 kilo riideid (check-ini kaalu täpsusega info). Astun lennujaamast reipa sammuga välja. Päike paistab, ilm on +16, iPhones mängib Alicia Keys (rahu minu iPodi põrmule). Ja kõik võiks veel hästi lõppeda, kui neid treppe ees ei oleks. Ma olen juba ühe korra kiitnud Hispaania meeste abivalmidust ja kavatsen seda teha veel kord. Seisan mina alla metroosse viiva hiiglasliku trepi ees. Naeratan ja vaatan ringi. Kaks hispaanlast naeratavad vastu (üks vaatab uurivalt mu rindasid). Saan aru, et olen saatnud vale sõnumi, aga sõnum „palun aita mu kotti kanda” mulle küll veel selgemalt pähe ei tule. Löön käega ja viskan üle õla oma käekoti, vinnan üles oma hiiglasliku kohvri ja hakkan seda trepist alla lohistama. Igal sammul ristates pilkusid igast võimalikust sotsiaalsest klassist ja rassist hispaania meeskodanikega. Kellele pakub silma- ja hingerõõmu vaevlev naine, kellele minu rinnad või tagumik. Üks peab vajalikuks isegi müksata tormates mööda, oma kindlasti väga tähtsale pizzamüüjate koosolekule. Ma olen kindel, et kui ma oma selja ära venitan ja mul vanaduses issias välja lööb, võiks teda Ameerikas süüdistada tahtliku surmale kaasa aitamise eest. Cmon, äraaetud hobused lastakse vähemalt maha, aga kus on kulunud modellide varjupaik? Ja hispaanias ei ole siiani leidunud mitte ühtegi, rõhutan, MITTE ÜHTEGI meest, kes näitaks üles viisakust, mis nõuaks neilt oma ühegi väikese päevitunud sõrme liigutamist. Seega, minu poolest jäävad hispaania ja täpselt samasuguse profiiliga itaalia mehed ära. Kõik. Finito. Caput. Tsölibaat.