Ühe armastusloo lõpp või algus?

pühapäev, 23. märts 2008

Ühe armastusloo lõpp või algus?

Käisin eile kinos. Vahelduseks midagi mõttetut, aga haibitut vaatamas. Ei, mitte Hornetit vaid „Definetly, maybet”. Hornet oleks äkki parem olnud. Ma istusin lasteaia vahel ja tundus, et naersin täiesti sobimatutes kohtades. Aga mitte see ei ole teema. Teema on hoopis suhted ja intensiivsus ja sisaldab mõistatust laiale ringile.
Poole filmi peal ma haigutasin. Ei, ärge palun solvuge, film oli aus romantika pisara-tõmbamise efektiga. Natuke naljasid, natuke ettearvamatust (miks imepärast ta lapse SELLE naisega tegi) ja natuke...ee...midagi veel. Mis mind pigem haigutama pani oli suhete veeee-niii-miii-nee. Mina eeiii ooooskaaa niiiii aeeeglaaaseeelt....Ja nüüd jõuame stoorini. Minu laaav stoorini. Ma kahtlustan, et täiesti võis olla laaav.Kui ei olnud laaav, siis oli midagi muud, aga paganama palju muud. Juhtus see lugu üldsegi mitte nii ammu ja üleskutse on ära arvata lõpp ja lõpp sisaldab moraali.
Palju on aega möödunud sellest, kui ma hakkasin kirjutama blogi. Veel mõned kuud ja mind või juba veteraniks pidada. Ta ei tekkinud kohe. Ta tekkis kuskil poolepeal. Kolmveerandi peal. Konspiratsiooni huvides nimetame ta tähega S. Hakkas mulle kirjutama. Inimestest. Suhetest. Väikestest loomadest. Suurtest numbritest. Ja enne kui ma aru sain kirjutasin ma vastu. Moest. Linnadest. Väikestest numbritest. Suurtest loomadest. Me kohtusime. Kuid. Ta lendas minu juurde. Ma lendasin tema juurde. Kuid. Ta kiitis mu kingi, ma küsisin, kuidas tal tööl läheb. Ta naeris mu naljade üle, ma vaatasin ta lapsepõlvefotosid. Ja temast sai mu sõber. Mu võitluskaaslane. Mu partner in crime. Ma nägin teda lummavalt kauniste naistega, ta käis lõunal mu meestega. Vahel ka õhtusöökidel. Harva isegi hommikusöökidel. Kuni kolm kuud hiljem, või neli, kes neid loeb, viis ta mind õhtusöögile. Giannisse. Ta võttis mu käe, ma ei osanud ära tõmmata. Ta vaatas mulle silma ja ütles, et mina. Et mina olen see, keda ta on oodanud terve elu. Et mina olen see, keda ta on otsinud nimede ja linnade tagant. Oodanud kõik need mõttetult pikad aastad. Ma tõmbasin käe ära. Ma jätsin oma jope garderoobi. Ma tundsin, et mind on alt veetud. Minu usaldust on kuritarvitatud. Ma lendasin ära. Pariisi-Milanosse-Moskvasse-Riosse. Ma tundsin, et ma pean talle rääkima minu uuest tööst. Minu uutest kingadest. Minu vanadest sõpradest. Milano-Ateena-Barcelona-Tallinn. Ma seisan ta maja ees. Mu krae on üles tõstetud ja ma ei tunne lund, mis sajab mulle näkku. Mul on jalas teksad ja õhuke nahktagi, mille ma ostsin Pariisi lennujaamast. Ma ei käinud kodus riideid vahetamas. Ma seisan ta maja ees. Ja tema maja ees seisab kolm autot. Mitte kaks vaid kolm.
Ja millega see lõppes on teie ära arvata. Ja lõpp, nagu ma mainisin, sisaldab moraali.