Kas purjus suudlused loevad?

esmaspäev, 14. jaanuar 2008

Kas purjus suudlused loevad?

Alapealkiri: Kodu närbuv rohi versus Pariisi võõras karjamaa

Kes meist ei oleks püsisuhtes olles mõelnud...”mis oleks kui?”. Või mis oleks kui võtaks vastu X-i õhtusöögikutse? Mis oleks kui läheks Y-ga klubisse? Aga äkki purjus suudlemised ei loe? Või muud antud seeria küsimused. Ehk siis kuhu tõmmata piir truuduse ja oma südame või soovide järgimise vahel?

Me ei ole ideaalsed. Mina näiteks olen natuke lohakas, liiga kergelt vaimustuv, liiga palju asju ette võttev jne. A. oli liiga pedantne, liiga targutav, liiga õpetav. Kõik me oleme liiga midagi. Ja kuna me oleme ebatäiuslikud, siis ei saa ka meie suhted olla täiuslikud. Me ootame erinevaid asju. Me käime üksteisele närvidele. Me pakume liiga palju või liiga vähe ühte, teist või kolmandat. Ja tulemusena elame me ebatäiuslikuna oma ebatäiuslikus suhtes ja kurdame. Ja loodame, et äkki mõnes teises suhtes oleks konstantne deliirium ja kohene nirvana. Tegelikkuses vahetuks enamuses lihtsalt murede olemus ja sisu, aga nad jäävad. Ja nii me siis elame oma ebatäiuslikus suhtes, kaardistades aeg-ajalt aia tagant kasvavat rohelist rohtu, mis mujal tundub rohelisem (mõned näksivad nii siit kui ka sealt, aga tavaliselt lõppeb see mõlema rohumaa kokkukuivamisega). Ja samal ajal, kui me oleme selles suhtes, kus rohi ei pruugi olla mitte kõige mahlasem, elame me kokkulepitud reeglite järgi, millest üks on „sina ei pea mitte flirtima võõrastega”. See, et teil ei ole suhtes just parimad ajad, ei ole vabandus. See, et see polnud midagi tõsist, on veel vähem vabandus. Ja nüüd tekkibki küsimus, et kui palju potentsiaalselt toimivaid suhteid me vahele jätame või ära tõukame ainult sellepärast, et vindume kokkukuivaval rohumaal? Kas äkki just sel hetkel, kui me proovime ennast ja teist ikka veel petta, või isegi enam ei proovi, naeratame me viisakalt järgi oma elu armastusele ja kõnnime mööda. Ainult sellepärast, et pole piisavalt tahtejõudu, et lõpetada, mis on jäänud mõttetult venima.
Mis seal salata, jutt tuli isilikum, kui ma alguses teesklesin. Ei, purjus suudlemised muidugi loevad, aga kui ma veel A-ga viimaseid nädalaid olin, nägin ma kedagi...ja ma isegi ei tea ta nime. Pariis. Me istume kohvikus. Mina ühes lauas, tema teises. Ta kohtub kellegagi. Me vaatame üksteisele otsa. Ta naeratab. Ma vaatan kõrvale. Ta vaatab kõrvale. Ma naeratan. 7B. Mul hakkab kiire. Ma maksan ja lahkun. Ta lehvitab mulle. Ja ma ei tea, miks ta kõigist neist miljonist inimestest jäi ta kuskile aju tagasoppi. Ma tean et, ta on tagasopis, sest ma mõtlesin tema peale täna, kui ma nägin nimega mainimata lõhnareklaami. Aga nüüd on hilja, A-d pole enam ja mul ongi ainult lõhnareklaam  Aga kui palju potentsiaalseid elu armastusi ma võisin mööda lasta vaid sellepärast, et olin lojaalne kellelegi, kellega ma ei olnud kunagi olnudki valmis ei last saama ega ratastooli lükkama?