Stereotüübid rokivad (ja mina ka)!

esmaspäev, 6. juuli 2009

Stereotüübid rokivad (ja mina ka)!

Joon vähe ja piiratud kogustes. Ei paku pinget ja muud patud kompenseerivad selle puudumise küllaga. See nädalavahetus aga, mis seal salata, osutus raskemaks kui plaanitud. Reede päeval helistas Victoria, et võtku ta vastu, maandub tunni pärast. Vastu ei võtnud, aga maandus ta küll. Maandus mu hotelli ja kui ma hotelli tagasi jõudsin, teatas vabameelne või keeleoskamatu reception võtit ulatades viisakalt, aga otsa vaatamata, et „your fiancee has been expecting you”. Mul läks Starbucks kõigepealt kurku ja siis minu valgetele teksadele. Vaatasin toa numbrit võtmel, kehitasin õlgu, astusin lifti ja hakkasin tavalisi kahtlusaluseid läbi loendama. Vic vahetas mu hotellitoas parasjagu riided, itsitas ebaviisakalt ja teatas, et kui ma just „tema paraadile sadada ei taha”, siis ajagu ise ka kleit selga ja täna me läheme välja. Ma ei hakanud just täpsustama, et tema ülejärgmise nädala pulmale sadamist võiks ju kaaluda, ja vahetasin ennast kiiresti oma uude Gucci klieti. Kleit polnud veel väljas käinud ja ega minagi eriti kippunud, aga võttes arvesse Vici raskendavaid asjaolusid, oli tema lõbustamine parim, mis ma teha sain. Eelmise kolumni kohta: MUIDUGI küsis ta, kas ta peaks messima ja „muidugi,” ütlesin ma, „loevad ka purjus sõnumid, need ongi need kõige ausamad”. Otsustasime, et messime või mitte peale paari mojitot, praegu me veel nii ausad pole. Läbu ja lõbu oli laialt, Vic kallistas tuttavaid, tegi shampuseid välja. Otsustas ühesõnaga, et viimased kaks nädalat olgu meri põlvini, enne kui kell 19 õhtuti mehele süüa hakkab tegema. Nagu Mr. Ja Mrs. Smith „dinner is at 19”. Tänu oma uuele kleidile ja kuldsetele kingakestele nägin ma välja nagu Tuhkatriinu II. Vahetult enne kutsarite ja tõlla transformatsiooni. Hit rate oli täpselt 1. Mitte et ma oleksin vähegi olnud huvitatud saama hititud. Aga see-eest üks oli ka täiesti arvesse minev. Meenutas kergelt Pierce Brosnanit, kui ainult teatud nurga alt ja teatud valguses vaadata. Tema numbri kaotasin ma kuskil poolel teel koju. Võib-olla taksosse. Laupäeva õhtul ei saanud ma niigi pikka etteteatamist. Nii nagu ma päeval castingul kenas T-särgis ja teksades olin, nii ma ka vana tuttava kliendiga õhtul välja läksin. Ja hit rate oli kuskil 9-13 vahel (oleneb mida pidada hittimiseks). Ja siin me jõuamegi teemani. Tahes-tahtmata oleme me mingite näitajate keskmine – välimuse, IQ, EQ jne jne. Teatud hälbega, aga siiski mingi number. Oletame 1-10. Ja vaadates tavakäitumist on üsna tõenäoline, et need, kes sulle külge löövad jäävad keskmiselt vastassoos sinna samasse suurusjärku. Muidugi on erandeid, aga tavaliselt siiski mingid 5-7 on leidnud endale ka vastavad 5-7. Üheöö suhete puhul on vist rohkem erandeid. Kui minu välimus ja elatustase saatis esimesel õhtul signaali, et ma olen päris OK välimusega ja harjunud kallima elatustasemega, positsioneeris ennast ainult üks ennast samaks numbriks ja visuaalsel vaatlusel võis vabalt ka sellele vastata. Teksade ja T-särgiga aga tundusin ma rohkem „endale lubatav” ja madalama numbrinäitajaga ja hit rate tõusis koheselt. Tabavus küll jäi nulli. Kes oleks arvanud nii otsest korrelatsiooni välimuse ja silgnaalide vahel. Agentuuri jõudes leidsin eest väikese lilla kaisukaru kirjaga „hi, cutie, wanna hug”. Vean kihla, et see oli teise õhtu tulemus.